ESMASÜNDINU

Varem

K

uus nädalat tagasi ärkasin ühes majakeses keset metsi Maine’i põhjaosas, ilma et mäletaks eelmist kaht aastat või mingeid erilisi üksikasju oma eelnevast elust. Minu tõeline identiteet koos armastatud inimeste nimede ja nägudega – see kõik kustus, kui otsustasin läbi teha protseduuri, et kaitsta oma suurt saladust.

Sest kui oled mina, on teadmine ohtlik. Minu mälestused on ohtlikud.

Neil kulus minu leidmiseks üks kuu.

Minu nimi on Audra Ellison ja ma olen kahekümne ühe aastane. Olen olnud viimased kaks nädalat jooksus, tagaaetuna Ida-Euroopas, peites end põrandaaluses maailmas. Üritanud kild killu haaval kokku panna oma kustutatud minevikku. Teadmata, keda usaldada.

Olen kõikide aegade kohutavaima naissarimõrvari, Verise Krahvinna Erzsébet Báthory otsene järeltulija ning mind ajab taga Varatute Järglaste nimeline iidne ühing, kes on andnud lubaduse hävitada tema järeltulijad. Nad on meie suguseltsi juba nelisada aastat järjepidevalt mõrvanud, maksmaks kätte Báthoryle omistatud jäleduste eest, mida ta nende talupoegadest esivanemate suhtes korda saa-

ESMASÜNDINU 13

tis. Nad pole enam talupojad – nüüd on nende salaühing seotud Euroopa võimsaimate asutustega, mille mõju ulatub üle kogu maailma.

Aga järeltulijad – keda nimetatakse ka utód’iteks – pole samuti jäänud päris tühjade kätega. Meil on anne, mis levib naisliini pidi. Me suudame inimesi sõnadeta veenda. Moondume pealtnäha just selleks, kellena meid näha tahetakse.

Oleme ebatavaliselt karismaatilised. Paistame rahva seas silma. Mis on iseenesest ju tore, kui tahad olla rokkstaar …

Aga kohutav, kui püüad end varjata.

Tunnetame teisi omasuguseid. Adrenaliin annab meile lisaenergiat, mida on vaja sageli kuidagi ära kulutada – mis pole eriline probleem, kui elu eest põgened. Enamik meist ei ela kolmekümneseks ega jõua vanuseni, mil anded hakkavad hääbuma ja teevad meie kinnipüüdmise jahtija jaoks liigagi lihtsaks.

Jahtijatel – varatute madalama astme mõrtsukatel, kellele on määratud üksainus järeltulija – on omad erilised võimed. Nad suudavad järeltulija surma hetkel temalt mälu võtta, ja see muudab meie teadmised – peidupaigad, liidud ja teiste omasuguste identiteedid – haavatavaks, nagu oleksime varakambri ukse lahti jätnud.

Nüüd on kõik need, kelle oma minevikust avastan, ohus, kui peaksin surema. Aga kõik see, mille kustutasin, on elus püsimiseks hädavajalik.

Põgenesin kaksteist päeva tagasi oma endise jahtija ja praeguse armastatu Luka abil Horvaatiasse. Järeltulijate põrandaaluses maailmas leidub kõikjal üle maailma „õukonna“-nimelisi soppe, kuid ükski neist ei ulatu nii sügavale kui see, mis jääb Báthory endistele mõjualadele: vanasse Ungari kuningriiki. Seal kohtusin taas Ivani, Claudia ja tema kaitsjast „venna“ Piotrekiga – nad on kõik järeltulijad nagu minagi. Sõbrad, keda kunagi tundsin, ent

14 TOSCA LEE

kes on nüüdseks mulle võõrad. Nad ei tea, kes oli Luka ega sedagi, et kuna ta aitas minu surma lavastada, on ta nüüd samamoodi jahitav. Nende jaoks on ta pelgalt tavainimene, keegi, kes ei kuulu meiesuguste sekka.

Mitu tundi pärast meie kohtumist tapeti Ivan. Sellele järgnes veel kolm mõrva – tapeti need mungad, kes aitasid meie saladusi kaitsta. Pagesime Zagrebi põrandaalusesse maailma, kus järeltulijad koidikuni reivivad, ning maandasime maskeeritud anonüümsuse ja turvalisuse varjus endas pulbitsevat energiat. Seal, Zagrebi printsi Tibori soosingus, kohtusin uute sõprade Nino ja Anaga ning leidsin pelgupaiga paljude teiste omasuguste seas koos järeltulijatega, kes on otsustanud surma palge ees elust viimast võtta.

Nii oli kuni ööni, mil Zagrebisse saabus Budapesti prints Nikola. See reeturlik „vend“, kes tõotas kord, et kaitseb mu kuulsat ema, ähvardas meie eraviisilisel kohtumisel, et seab Luka ja teiste elu ohtu, kui ma ei nõustu andma talle seda, mida me tema arvates emaga mõlemad nõnda äärmuslike meetoditega varjata üritasime – Erzsébet Báthory päevikut. Dokumenti, kus on varatute arvates kirjas tema kohutavad teod ja õigustus nende endi olemasolule … ja mida järeltulijad peavad hoopis Verise Krahvinna süütuse tõestuseks, mis lõpetaks meiesuguste mõrvamise. See ese on niivõrd väärtuslik, et mõlemad pooled on valmis selle nimel tapma.

Nino võeti tol õhtul pantvangi. Nüüd otsitakse mind tema mõrva eest taga.

Ana kadus päev hiljem.

Põgenesime teistega Viini, kus leidsin järeltulijast häkkeri Narri abil anonüümse pangaseifi – vihje mu eelmisest elust, juhuks kui kõik peaks nurjuma. Panin sinna oma päeviku, kaardi visandi varatute genealoogiast ja võimule tõusmi-

ESMASÜNDINU 15

sest, pildi endast beebina, kirja oma emalt, tema kummalised märkmed …

Ja abielusõrmuse.

Enda oma. Mille olin saanud Lukalt.

Teistest lahku löönud, põgenesime Lukaga Bratislavasse, kus varatute järglased ta kinni nabisid. Nende juht – tegelane, keda tuntakse vaid Ajaloolase nime all ja kellest tean nüüdseks nii palju, et ta on Nikolaga mestis – andis mulle viis päeva, et leiaksin päeviku, mis oleks lunaraha Luka elu eest.

Viibides ketserliku munga Rolani vangistuses, kelle sekt nihverdas end mitmete põlvkondade eest varatute ridadesse, olen saanud teada, kes ma olen: Erzsébet Báthory vallastütre Anastasia järeltulija. Järeltulijate liinist, mida on praktiliselt kõikide liikmete väljasuremiseni jahitud ja kelle puhul on ka teised Rolani-sugused oma elu panti pannud, et meid leida ja kaitsta.

Abiks vaid mu surnud ema krüpteeritud märkmed, jõudsin otsingutega Horvaatiasse, saarel oleval saarel asuvasse Punatisse, kust ma ei leidnud päevikut, vaid varatuid kahjustavat informatsiooni … ja midagi sootuks laastavamat: selle, mille kaitsmise nimel oleksin valmis surema. Niivõrd võimsa saladuse, et varjasin seda isegi enda eest.

Arvasin, et lasin oma mälu kustutada, et päästa oma sõpru. Arvasin, et tegin seda, et päästa Luka.

Eksisin.

Tegin seda kõike hoopis tema nimel.

16 TOSCA LEE

1

O

n hetki, mis suudavad kogu olemasolu üheaegselt hävitada ja taastada. Mis õõnestavad seestpoolt, samal ajal kui kogu elu kuni selle hetkeni – ja kogu elu sellest hetkest peale – kukub kolinal kokku ja jätab su rusudele õhku ahmima.

Seistes kloostri päikeselises sisehoovis, vaatan nunna enda poole kõndimas. Tunnen ta jahmatusega ära. Clare.

Minu hooldaja pärast mälu kustutamise protseduuri, kui ma Maine’i põhjaosas laiuvate metsade vahel taastusin.

Ma pole teda kunagi varem sellistes rõivastes näinud. Ma ei teadnud, et ta on nunn. Kuid hoopis beebi tema süles on see, kes kogu mu maailma pea peale pöörab.

Tulised silmad. Luka silmad. Ma tunneks need ükskõik kus ära.

Ja ma tean, et see on minu laps.

Minu ja Luka.

Nii paljud faktid loksuvad ühtäkki paika, justnagu luku hambad: vanad glagoolitsa numbrid, mis on ultravioletttindiga mu seljale tätoveeritud: 924615.

24. september. Kuupäev meie abielutunnistusel.

15. juuni, pea üheksa kuud pärast seda.

ESMASÜNDINU 17

See, kuidas Luka tõmbus näost kahvatuks sel õhtul, kui kodeerisime lahti need sümbolid, mida kasutasin Viinis oma pangaseifist karbi kättesaamiseks. „Audra,“ ütleb Clare. See on esimene kord, kui ta mind mu pärisnimega kutsub. „See on Eva. Sinu tütar.“ Värisen.

Ta ulatab beebi mulle. Võtan lapse ettevaatlikult vastu, neelan silmadega seda pisikest nägu – tillukest nina, ripsmeudemeid. Ta on imeilus. „Jätsid ta Roomas haiglasse leidlaste kasti. Sellesse, millel meie ordu silma peal hoiab, juhuks kui sinna peaks sattuma mõni beebi, kelle järeltulijast ema ei söanda teda alles jätta või isegi tema asukohast midagi teada, kui jahtija peaks temalt mälu võtma ja lapsed avastatakse.“ Tal on aktsent. Horvaadi. Ju ta varjas seda Maine’is minu eest. „Leidlaste kasti?“ küsin, suu kuiv, samal ajal kui ülejäänud kolm last, kes on veel Clare’i hoolde jäetud, üksteist naerdes taga ajavad, kadudes sammaste vahele. „Jah. Väike luuk haigla kõrval soovimatute vastsündinute või imikute jaoks, keda ema ei saa üles kasvatada.

Utód’id on oma järglasi juba sajandeid meie hoolde jätnud, teades, et lapsed leiavad anonüümselt kasupere, jäädes märkamata isegi teiste järeltulijate seas, kes ei suuda neid enne teatud vanust tunnetada.“ Aga ta eksib. See tohutu tunnetuse laine, mis tabab mind teiste järeltulijatega kohtudes, kahvatub silmapilkse külgetõmbe kõrval, mida ma Eva tillukese kogu suhtes tunnen.

Tal on gravitatsioon otsekui päikesel.

Hoian beebit enda lähedal ja tunnen, justkui saaksin puuduva tükikese iseendast tagasi – üheainsa vastuse kõigele, mis muudab terviku arusaadavaks. Kui kaugele ma läksin, et teda varjata. Mis vihjeid ma endale jätsin. Kuidas olin valmis surema.

18 TOSCA LEE

Hoian tütart embuses ja hingan tema udemetega kaetud pea lõhna. Mu mõistus ei pruugi teda mäletada, kuid süda hakkab pelgalt lõhnast kiiremini tuksuma.

Silmitsen tema pontsakaid põski ja pisikest suud, mis on hambutuks naeratuseks avatud. Ta muutub mu pisaraist hägusaks ja ma ei tea, mille pärast ma rohkem nutan – kas selle pärast, et ma ei mäleta seda väikest nägu, mis mulle otsa vaatab või selle pärast, et hoian süles ka osakest Lukast. Võib-olla ainsat osakest, mida ma üldse veel kunagi hoida saan.

Huvitav, kas tema teab?

Keegi on tulnud sisehoovi ja jääb mu kõrvale seisma.

Vend Daniel. Munk, kes võttis mind vastu ja veetis hommikul tunde, laotamaks välja maa-aluse arhiivi sisu, mis sidus varatute neljasaja-aastase tõusu üheks ulatuslikuks ja pidurdamatuks vandenõuks. Nende tõelise ajaloo valvur. „Nüüd sa siis näed,“ lausub ta tasa. „Mida te olete teinud?“ sosistan.

Tulin siia pimedas lootuses päästa Luka elu Báthory päeviku vastu. Aga nüüd … kuidas ma saaksingi mõne jahtija teele sattuda, rääkimata Ajaloolase endaga silmitsi seismisest, kui teadmine Eva olemasolust on mulle sügavale mällu juurdunud? „Miks te ta siia tõite?“ küsin. „Teda mulle näitate? Teades, mis on kaalul – oht, millesse te ta just asetasite? Kõik, mida ma tegin. Kõik, mis ma ära kustutasin. See kõik on nüüd ju asjatu!“ Eva hakkab nutma ja Clare sirutab käed ta poole. „Ei!“ taganen nende juurest, surudes tütart meeleheitlikult enda vastu. Aga isegi kui neist eemale pöördun, tean, et mul pole kusagile minna. Ma ei saa teda endaga kaasa võtta. Ma ei saa teda kaitsta.

ESMASÜNDINU 19

„Teadsin, et kui sa taipad, kui kaugele varatute mõju ulatub, näed seda kõike lootusetuna,“ ütleb vend Daniel. „Võitlusena, mida ei saa võita.“ „Aga see ongi võitlus, mida ei saa võita!“ „See tuleb võita! Sinu enda huvides. Tema huvides. Mis sa arvad, mida Ajaloolane talle – või mis veelgi hullem, temaga teeks? Jahtija ja ühe viimase – võimalik, et kõige viimase – Báthory vallastütre järeltulija lapsega? Ta on neile vaid relv! Ta ei leiaks üheski põrandaaluses õukonnas varju, kui sinusugused avastaksid, kes ta on. Nad hakkaksid teda needuseks pidama.“ „Ära katsugi mu tütart needuseks nimetada,“ ütlen ähvardavalt, hüpitades Evat, et teda vaigistada. „Nüüd tead, mis on kaalul. Mida tuleb teha. Mõlemad vaenupooled on vaja maha suruda, Audra. Või su tütar ei näegi kunagi rahulikku elu, olles sunnitud end pidevalt varjama – eraldatuses elama. Ilma et tal oleks oma inimesi, kes teda aitaks või talle ulualust pakuks. Kas sul oleks südant lasta tal elada müüride vangistuses? Või saarel nagu Ivan?

Oled näinud, mida varatud on valmis meie vendadega tegema! Me ei suuda teid enam samamoodi kaitsta. Ja sina ei jää tõenäoliselt ellu, et teda kaitsta.“ Tema viimane lause lööb mind hingetuks. Mitte väljavaade surmast; see vari on mu pea kohal sünnist saati rippunud, iga päevaga üha tumedamalt. Ei, pigem mõjub mulle ettekujutus sellest, et ma ei saa Evat kaitsta, õpetada talle, kes ta on ja kuidas ellu jääda. Sellest, kuidas jätan ta jahtima neid väheseid kirjasõnu oma surnud emalt kusagil varatute-nimelise kaubarongi rööbastel. „Ja nüüd te paljastasite ta!“ raevutsen.

Vend sirutab käe Eva järele. „Viime ta ära ja isegi sina ei tea, kuhu ...“ „Põrgutki!“ Surun tütre tugevamini enda vastu.

20 TOSCA LEE

„Audra,“ alustab Clare. „Kui sind vangistatakse või tapetakse, ei saa nad kunagi tema asukohta teada. Nad ei saa võtta mälestust sellest, mida sa isegi ei tea. Ja päeval, mil kõik lõppeb … saate taas kokku. Ma vannun.“ Selsamal hetkel saab mulle kõik selgeks.

Nad ei kavatsenudki teda mulle tagasi anda.

Nad tahtsid mind vaid tegutsema õhutada. Tema on põhjus, miks ma ei pääsenud kunagi ligi all varakambris hoiustatud infole, kuid jätsin selle paratamatuks hetkeks, mil pean teda kaitsma.

Kuigi adun mõistusega, et Eva kaasavõtmine võrduks tema tapmisega, tunnen end kohutavalt reedetuna – eelkõige iseenda poolt. Seista siin, Eva süles … kuidas ma peaksin suutma temast taas lahti lasta? „Palun. Lihtsalt … lubage mul temaga pisut koos olla.“ Võiksin teha nii, et ta lubab mul Eva endaga jätta.

Veenda teda, et ta lubaks mul veeta tütrega veel ühe tunnikese, kuigi sellest poleks ikkagi küllalt. Ent tean sedasi mõeldes, et aeg on otsakorral. Heidan pilgu päikese poole, mis on vajunud piisavalt kaugele läände, et hoone katuse taha varjuda. Lukal oli jäänud veel kaks päeva elada, kui siia saarele saabusime, ja päev hääbub ruttu.

Pööran ringi, kaisutan Evat, jätan tema nägu meelde.

Tema kõrva pisikest kumerust. Õhukesi juukseid, mis on tumeblondid nagu minulgi. Tema udusulise kulmu kortsutust, kui ta mind Luka siniste silmadega vaatab.

Hoian Eva pead oma peopesas, annan ta pontsakale põsele musi. „Järgmine kord me enam hüvasti ei jäta,“ sosistan.

Teesklen, justkui ei kuuleks, kuidas üks munk tuleb ütlema, et paat ootab. Või kuidas Clare hüüab lapsi, öeldes neile, et on aeg minna.

ESMASÜNDINU 21

Clare võtab ta liigagi vara mu käte vahelt. Oiatan, justkui keegi oleks mind kõhtu löönud. Eva hakkab sahmima ja ma üritan teda vaigistada, kuid suudan vaid nuuksuda.

Ta hakkab nutma, ja olgugi et mu süda murdub, mõtlen endamisi, et nii on, sest ta on nagu mina. Et tema silmad tunnevad ära mustreid, nägusid, ja et ta tunneb mind. Ma loodan, et mul on õigus, ja et nii ongi – juhuks, kui sellest peaks piisama koguks eluks.

22 TOSCA LEE