Esimene a ja kooliaasta algus

Hilli Rand

ESIMENE A KLASS JA KOOLIAASTA ALGUS

Toimetaja Helle Tiisväli Pildid joonistanud Epp Marguste © Hilli Rand ja kirjastus Argo, 2014 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-23-6 Trükitud trükikojas Print Best

SUUR TÄNU

SUURE SÜDAMEGA ÕPETAJAD

MARGE TAMMISTE KARIN PAE MARE PUKK

1

Alles eile oli tähtis päev, tarkusepäev – 1. september. Kõik kohad olid täis pidulikult riietatud lapsi, lilli, õhupalle ja aabitsaid. Toimusid aktused, esinemised, hümni laulmised ja pildistamised. Ja veel oli koogisöömist, naermist, pabistamist, sõbraks saamist, võib-olla isegi pisut nutmist.

Otse keset päeva oli olnud äge äikesevihma valing, nii tugev, et pani peaaegu kartma, aga samal ajal oli see ka põnev ja ilus.

Pärast seda oli kogu loodus ja majad ja teed ja tänavad nii puhtad, otsekui uued. Ühele esimesele A klassile, millest tulebki meie raamatus juttu, oli kõik samuti läbinisti uus – nende õpetaja ja nende klassikaaslased ja nende klassiruum ja kogu koolimaja!

See kõik oli eile. Ja praegu tundub, et juba päris ammu! Kuid täna on 2. september, hoopis teistsugune päev. Päev, mil kool algab t õ e l i s e l t . Tõelised tunnid ja tõelised vahetunnid ja isegi tõeline söögivahetund.

Hommikul tuli vara üles tõusta. Ja kooliasjad pidid ka kõik kaasas olema, mitte midagi ei tohtinud koju unustada. Midagi karta ei tohtinud samuti – kui, siis ainult õige natuke!

Vähe sellest, et äikesevihm oli looduse ja linna puhtaks pesnud ja särama löönud, kõu oli ka ilma soojaks müristanud. Õues oli päikeseline ja kuum nagu südasuvel! Tundus isegi väheke imelik sellise ilmaga kooli poole astuda.

6

Nii või teisiti, sellest ilusast vaiksest ja suvisest septembrihommikust tõotas tulla rõõmus algus nii koolipäevale, kooliaastale kui kogu kooliajale.

Kell hakkas saama kaheksa ja koolimaja ees oli juba palju sagimist. Tulid nii väikesed, suured kui veel suuremad õpilased, üksi või mitmekesi. Paljud saabusid jalgsi, osa hüppas välja autodest. Oli ka neid, kes sõitsid kohale jalgratastega või tõukeratastega, ranitsad lõbusalt seljal hüplemas. Mõni kihutas uljalt kohale rulluiskudega.

Kooliukse juures üleval trepil seisis direktor. Ta oli üsna suurt kasvu meesterahvas, rahulik ja soliidne. Iga õpilast tervitas ta eraldi – niisugune oli selle kooli komme, et 2. septembril seisis direktor koolitrepil ja tervitas kõiki 7

saabujaid ükshaaval. Tähtis oli see eriti esimeste klasside õpilastele, sest nii nägid nad enne majja astumist kedagi tuttavat, kes neile sõbralikult naeratas.

Nad ju tundsid teda juba päris hästi – eile oli ta neile aktusel kõnet pidanud ja neid kiitnud, et nad juba nii targad on. Ning neist igaühel kätt surunud ja koolimütsi pähe pannud. Tema nimi oli Valdur Põld.

Esimeste klasside õpilased võis muidugi juba kaugelt ära tunda selle järgi, et kõik nad jõudsid kooli kas koos vanematega või suurema õe-venna seltsis, mitte keegi ei saabunud üksinda. Neid oli heledapäiseid ja tumedapäiseid, isegi punapäiseid. Mõned olid lühikeste juustega, teised pikkadega, oli ka patside või lokkidega. Alles eile olid nad kõndinud mööda sedasama teed lilledega ja pidulikus riietuses, kuid täna tulid nad koolikottidega, igaühel seljas kooliembleemiga värviline vest, sest selline oli koolivorm. Üks tilluke tumedapäine tüdruk, tema ainukesena, astus trepist üles lillekimbuga. Direktor oli teda nähes pisut üllatunud. Ja ütles talle „tere“ asemel hoopis nii: „Tere, Oksana, kuhu sa siis täna nende lilledega lähed?“ Väike Oksana oli talle meelde jäänud eelmise päeva aktuselt, kui tüdruk oma lilled kangesti just temale kinkida tahtis.

Oksana ema naeratas direktorile, aga tüdruk ise teatas julgelt: „Ma viin need kooli valvurionule, ma eile lubasin. Muidu ei kingigi keegi talle lilli!“

8