ematiigri voitlus

HARIDUS POSTIMEHE RAAMAT

AMY CHUA EMATIIGRI VÕITLUS

See on lugu emast, kahest tütrest ja kahest koerast. Samuti on see lugu Mozartist ja Mendelssohnist, klaverist ja viiulist ning sellest, kuidas me jõudsime Carnegie Halli.

See oli mõeldud olema lugu sellest, kuidas hiina vanemad on laste kasvatamises osavamad kui lääne vanemad.

Ometi räägib käesolev raamat hoopis kibedast kultuuride kokkupõrkest, üürikesest hiilguse maigust ja sellest, kuidas 13-aastane mulle koha kätte näitas.

Esimene osa 1. Hiina ema 2. Sophia 3. Louisa 4. Chuad 5. Põlvkondade allakäigust 6. Vooruste ring 7. Tiigriõnn 8. Lulu pill 9. Viiul 10. Hambajäljed ja mullid 11. „Väike valge eesel” 12. Kadents Teine osa 13. Coco 14. London, Ateena, Barcelona, Mumbai 15. Popo 16. Sünnipäevakaart 17. Karavan Chautauquasse 18. Ujumiskoht 19. Kuidas pääseda Carnegie Halli 20. Kuidas pääseda Carnegie Halli, 2. osa 21. Debüüt ja katsed 22. Plahvatus Budapestis

em at iigri võit lus

13 16 19 22 26 30 34 38 44 50 57 60 69 75 81 88 92 96 101 107 112 117

9 amy chua

Sisukord

em at iigri võit lus amy chua

10

Kolmas osa 23. Pushkin 127 24. Mäss 137 25. Pimedus 144 26. Mäss, 2. osa 146 27. Katrin 151 28. Riisikott 155 29. Meeleheide 159 30. „Heebrea meloodia” 162 31. Punane väljak 165 32. Sümbol 169 33. Läände tulek 171 34. Lõpetus 175

Coda 181 Järelsõna 186 Tänusõnad 192 Selgitused 194

esimene osa Tiiger kui jõu ja võimu kehastus tekitab enamasti hirmu ja aukartust.

P

aljud imestavad, kuidas hiina vanemad kasvatavad selliseid stereotüüpselt edukaid lapsi. Nad mõistatavad, mida küll need vanemad teevad, et nii paljudest lastest saavad matemaatika- ja muusikageeniused; mis sellistes peredes toimub ja kas nemadki võiksid sellega hakkama saada. Noh, ma võin neile rääkida, sest olen selle läbi teinud.

Siin on mõningad asjad, mis polnud mu tütardele Sophiale ja Louisale kunagi lubatud: osaleda pidžaamapeol, käia teiste laste juures mängimas, osaleda koolinäidendis, kurta koolinäidendis mitteosalemise üle, televiisorit vaadata või arvutimänge mängida, valida ise oma kooliväliseid tegevusi, saada madalamaid hindeid kui A, mitte olla parim õpilane igas aines peale kehalise kasvatuse ja teatriringi, mängida muud instrumenti peale klaveri või viiuli, mitte mängida klaverit või viiulit.

Käin terminiga „hiina ema” üsna vabalt ümber. Kohtasin hiljuti Lõuna-­Dakotast pärit üliedukat valget meest (olete teda kindlasti televiisoris näinud), kellega kogemusi vahetades jõudsime järeldusele, et tema töölisklassi kuuluv isa oli olnud ilmselgelt „hiina ema”. Tunnen mõningaid korea, india, jamaika, iiri ja ghana vanemaid, kes kuuluvad

13 amy chua

Hiina ema

em at iigri võit lus

1

em at iigri võit lus amy chua

14

samuti sellesse kategooriasse. Ühtlasi tunnen mõningaid Hiina päritolu emasid (enamasti läänes sündinuid), kes kas omal valikul või mõnel muul põhjusel „hiina emad” ei ole.

Niisamuti käin vabalt ümber terminiga „lääne vanemad”. Lääne vanemaid on igasuguseid. Julgen koguni väita, et lääne inimeste lastekasvatusstiilid on palju mitmekesisemad kui hiinlastel. Mõned lääne lapsevanemad on ranged, teised leebed. On samasoolisi lapsevanemaid, ortodoksseid juudi vanemaid, üksikvanemaid, endistest hipidest vanemaid, investeerimispankuritest vanemaid ja sõjaväelastest vanemaid. Ükski neist „lääne vanemate” liikidest ei pruugi tingimata üksmeelel olla, nii et kui kasutan terminit „lääne vanemad”, ei viita ma loomulikult kõikidele lääne lapsevanematele, samamoodi nagu „hiina ema” ei tähenda kõiki hiinlannast emasid.

Sellest hoolimata: isegi kui lääne vanemad ise arvavad, et on ranged, ei küündi nad tavaliselt hiina emadele ligilähedalegi. Näiteks käsivad mu lääne sõbrad, kes peavad end rangeteks vanemateks, lastel iga päev pilli harjutada 30 minutit, kõige rohkem tund aega. Hiina ema jaoks on esimene tund see lihtne osa. Raskeks lähevad alles teine ja kolmas harjutamistund.

Ehkki kellelegi ei meeldi kultuurilised stereotüübid, leidub tonnide viisi uuringuid, mis toovad hiinlaste ja lääne inimeste lastekasvatamisviiside puhul esile olulised ja mõõdetavad erinevused. Ühes uuringus, mis vaatles 50 ameerika ema ja 48 Hiina immigrandist ema, oli ligi 70% lääne emadest kas arvamusel, et akadeemilisele edule rõhumine ei ole lastele hea, või et vanemad peaksid soodustama mõtet, et õppimine on lõbus. Hiina emadest oli sama meelt umbes 0% vastanutest. Selle asemel väitis hiina emade valdav enamus end uskuvat, et nende lapsed suudavad olla „parimad” õpilased ja et akadeemilised saavutused peegeldavad edukat laste kasvatamist, ning ühtlasi, kui lapsed ei saavutaks koolis hiilgavaid tulemusi, tähendaks see „probleemi” ja näitaks, et vanemad ei tee oma tööd korralikult. Teised uuringud viitavad sellele, et võrreldes lääne vanematega veedavad hiina vanemad päevas umbes kümme korda rohkem aega lastega akadeemilisi harjutusi tehes. Lääne lapsed seevastu osalevad suurema tõenäosusega spordivõistkondades.

See toob mind mu viimase punkti juurde. Mõni võiks ehk arvata, et ameerika spordivanem on hiina ema analoog. See ei vasta sugugi tõele. Erinevalt tüüpilisest valgest keskklassi „jalgpalliemast”, kes koostab liiga tihedaid graafikuid, usub hiina ema, et (1) koolitöö on

alati kõige tähtsam; (2) A-miinus on halb hinne; (3) su lapsed peavad matemaatikas teistest klassikaaslastest kahe aasta jagu ees olema; (4) sa ei tohi kunagi oma last teiste ees kiita; (5) kui su lapsel tekib lahkarvamus õpetaja või treeneriga, pead alati asuma õpetaja või treeneri poolele; (6) ainsad tegevused, millega su lastel on lubatud tegelda, on sellised, milles nad võivad lõpuks medali võita; ja (7) see peab olema kuldmedal.

em at iigri võit lus

2

Sophia

amy chua

16

Sophia

S

ophia on mu esimene tütar. Mu abikaasa Jed on juut ja mina olen hiinlanna, mis teeb meie lastest hiina-juudi juurtega ameeriklased – etnilise grupi, mis võib küll kõlada eksootilisena, kuid moodustab tegelikult teatud ringkondades, iseäranis ülikoolilinnades enamuse.

Sophia nimi tähendab „tarkust”, nii nagu ka hiinapärane nimi Si Hui, mille mu ema talle pani. Sündimisest saadik on Sophia üles näidanud mõistlikkust ja erakordset keskendumisvõimet. Need omadused on ta pärinud isalt. Imikuna hakkas Sophia kohe öö läbi magama ja nuttis ainult siis, kui sellega oli võimalik midagi saavutada. Püüdsin

em at iigri võit lus

17 amy chua

tollal kirjutada ühte õigusalast artiklit (olin oma Wall Streeti õigusbüroost lapsepuhkusel ja üritasin leida kõigest väest õppejõukohta, et ei peaks sinna tagasi minema) ning kahekuusena sai Sophia sellest aru.

Rahuliku ja mõtliku lapsena ei teinud ta kuni aasta vanuseks saamiseni põhimõtteliselt muud, kui magas, sõi ja jälgis, kuidas mul kirjutamine täielikult takerdus.

Sophia oli intellektuaalselt varaküps ning pooleteiseaastaselt oli tal tähestik selge. Meie lastearst ei pidanud seda neuroloogiliselt võimalikuks ja väitis veendunult, et Sophia üksnes matkib häälitsusi. Oma väite tõestamiseks tõmbas ta välja suure keeruka joonise, mis kujutas endast madudeks ja ükssarvikuteks maskeeritud tähestikku. Arst vaatas joonist, seejärel Sophiat ning siis uuesti joonist. Kavalasti osutas ta öösärgis ja baretiga kärnkonnale. „Q,” piiksus Sophia.

Arst mühatas. „Ei tohi ette öelda,” manitses ta mind.

Tundsin kergendust, kui jõudsime viimase täheni: ümberringi lipendavate punaste keeltega hüdrani, kelles Sophia tundis õigesti ära I-tähe.

Sophia hiilgas lasteaias, eriti matemaatika alal. Sellal kui teised lapsed õppisid loomingulisel ameerikapärasel viisil pulkade, helmeste ja koonuste abil loendama numbreid ühest kümneni, õpetasin mina mehaanilisel hiinapärasel viisil Sophiale liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist, murdarve ja kümnendmurde. Kõige keerulisem oli lõpuks õige vastuse esitamine pulkade, helmeste ja koonuste abil.

Olime Jediga abielludes kokku leppinud, et meie lapsed hakkavad kõnelema mandariini keelt ja kasvavad üles juutidena (mina kasvasin katoliiklasena, aga sellest oli lihtne loobuda, sest katoliiklusel polnud meie peres õieti mingeid juuri, ent sellest jutustan ma hiljem).

Tagantjärele tundub see veider kokkulepe, sest ma ise ei kõnele mandariini keelt – mu põhiline murrak on hokkieni dialekt ja Jed pole vähimalgi määral religioosne. Ent kummalisel kombel selline korraldus toimis. Palkasin hiinlannast lapsehoidja, kes kõneles Sophiaga läbivalt mandariini keelt, ning me tähistasime oma esimest hanukat, kui Sophia oli kahekuune.

Sophia suuremaks sirgudes paistis, et ta saab kummastki kultuurist parima osa. Ta oli oma juudi poolele omaselt uuriv ja uudishimulik. Minult ehk hiina poolelt sai ta oskused – palju oskusi. Ma ei pea silmas kaasasündinud oskusi ega midagi taolist, vaid oskusi, mis on

em at iigri võit lus amy chua

18

omandatud usinal, distsiplineeritud, enesekindlust arendaval hiinapärasel viisil. Selleks ajaks, kui Sophia oli kolmene, luges ta Sartre’it, tegeles komplektiteooriaga ja oskas kirjutada sadat hiina kirjamärki. ( Jedi tõlge: ta tundis ära sõnad „No Exit”, suutis joonistada kaht osaliselt kattuvat ringi ning kirjutada hiina tähtedega „okei” ja „võib-olla”.)

Nähes, kuidas ameerika vanemad valasid oma lapsi kiitusega üle ka kõige lihtsamate ülesannete, kritselduste või kepiviibutuse eest, mõistsin, et hiina vanematel on oma lääne saatusekaaslaste ees kaks eelist: (1) suuremad unistused oma laste suhtes ja (2) kindlam usk oma lastesse, teades, milleks nad on võimelised.

Loomulikult soovisin ma, et Sophia saaks kasu ka Ameerika ühiskonna parimatest aspektidest. Ma ei tahtnud, et temast tuleks mõni neist veidratest Aasia robotitest, kes tajuvad nii ränka vanemate survet, et võtavad endalt elu, kui jäävad riigieksamil oma tulemustega teiseks. Tahtsin, et ta elaks mitmekülgset elu, et tal oleksid hobid ja erinevad harrastused. Mitte lihtsalt niisama harrastused, mis kuhugi ei vii, nagu „meisterdamine”, või veelgi hullem, trummimäng, mis viib uimastiteni, vaid pigem hobi, mis oleks tähendusrikas ja keerukas ning kus võiks minna süvitsi ja saavutada virtuooslikkus.

Just siin tuli mängu klaver.

1996. aastal, kui Sophia oli kolmene, sai ta kaks uut asja: oma esimese klaveritunni ja väikese õe.

Louisa

em at iigri võit lus

3

amy chua

19

Louisa

O

n üks kantrilaul, mille sõnad kõlavad: „Tal on metsik süda ja ingli nägu.” Just selline ongi mu noorem tütar Lulu. Kui ma tema peale mõtlen, mõtlen metsiku hobuse taltsutamisele. Juba looteeas tagus ta nii kõvasti käte ja jalgadega, et jäljed olid mu kõhupinnal näha. Lulu pärisnimi on Louisa, mis tähendab kuulsat sõdalast. Ma pole kindel, kuidas me nii varakult selle peale tulime.

Lulu hiinapärane nimi on Si Shan, mis tähendab koralli ja viitab õrnusele. Ka see sobib Lulu puhul hästi. Alates päevast, mil ta sündis, oli Lulu tõeline kisakõri. Talle ei meeldinud piimaasendaja, mida talle

em at iigri võit lus amy chua

20

andsin, ja lastearsti soovitatud sojapiimast alternatiiv ajas ta sellisesse raevu, et ta alustas näljastreiki. Ent erinevalt Mahatma Gandhist, kes oli end näljutades isetu ja meditatiivne, vaevles Lulu gaasivalude käes ning röökis ja rapsis igal ööl jõuliselt mitu tundi. Kasutasime Jediga kõrvatroppe ja katkusime juukseid, kuni meie õnneks tuli appi hiinlannast lapsehoidja Grace. Ta valmistas lahjas merikõrva-shiitake kastmes hautatud siiditofut ning riputas kaunistuseks peale värsket koriandrit, mis hakkas Lulule lõpuks üsnagi meeldima.

Minu suhet Luluga on raske sõnades kirjeldada. „Täielik tuumasõda” ei anna seda päris täpselt edasi. Iroonia seisneb selles, et oleme Luluga väga sarnased: ta on pärinud mu keevalise, salvava ja samas kiiresti andestava loomuse.

Loomusest rääkides – ma küll ei usu astroloogiasse ja arvan ühtlasi, et inimestel, kes sellesse usuvad, on tõelised probleemid, kuid hiina horoskoop kirjeldab Sophiat ja Lulut täiuslikult. Sophia sündis ahviaastal, ning ahviaastal sündinud inimesed on uudishimulikud, intellektuaalsed ja „suudavad üldjuhul hakkama saada mis tahes ülesandega. Nad armastavad raskusi või proovilepanekut ning see mõjub neile innustavalt”. Sea-aastal sündinud inimesed on seevastu jonnakad ja kangekaelsed ning satuvad sageli raevu, ehkki ei pea kunagi vimma, olles peamiselt ausad ja sooja südamega. Täpselt selline Lulu ongi.

Mina ise sündisin tiigriaastal. Ma ei taha küll kiidelda, kuid tiigriaastal sündinud on üllad, kartmatud, jõulised, mõjukad ja ligitõmbavad. Samuti on neil elus väidetavalt õnne. Beethoven ja Sun Yat-sen* sündisid mõlemad tiigriaastal.

Minu esimene kokkupõrge Luluga leidis aset siis, kui ta oli umbes kolmene. New Havenis Connecticutis oli kibekülm talvine pärastlõuna, aasta üks külmimaid päevi. Jed oli tööl (ta töötas Yale’i õigus­ koolis professorina) ning Sophia lasteaias. Otsustasin, et on suure­ pärane hetk tutvustada Lulule klaverit. Üheskoos tööle asumise mõttest elevil (oma pruunide kiharate, ümmarguste silmade ja portselannuku näoga oli Lulu petlikult armas), tõstsin ta klaveritoolile mugavate patjade otsa. Seejärel näitasin talle, kuidas ühe sõrmega kolm korda ühte ja sama nooti mängida, ning palusin tal sama teha.

See oli väike palve, kuid Lulu keeldus, eelistades hoopis taguda kahe lahtise käega mitut klahvi korraga. Kui palusin tal lõpetada, tagus ta *

Sun Yat-sen – hiina filofoof, arst ja poliitik (1866–1925).

em at iigri võit lus

21 amy chua

veelgi kõvemini ja kiiremini. Kui üritasin teda klaveri juurest eemale tirida, hakkas ta karjuma, nutma ja visklema.

Veerand tundi hiljem kisas, nuttis ja viskles ta endiselt, ning mul sai villand. Lööke tõrjudes vedasin kriiskava deemoni majatagusele verandale viiva ukse juurde ja paiskasin selle lahti.

Tuule tõttu tundus temperatuur umbes seitse miinuskraadi ja kõigest mõnesekundilisest jäise õhu käes viibimisest hakkas mul endal nägu kipitama. Siiski olin võtnud kindlalt nõuks kasvatada kuuleka hiina lapse (läänes seostatakse kuulekust koerte ja kastisüsteemiga, kuid hiina kultuuris kuulub see suurimate vooruste hulka), isegi kui peaksin ise selle käigus surema. „Sa ei saa majja jääda, kui sa emme sõna ei kuula,” teatasin rangelt. „Kas oled nüüd valmis heaks tüdrukuks hakkama? Või tahad õue minna?”

Lulu astus välja. Ta põrnitses mind trotsi täis pilguga.

Tuim hirmutunne imbus läbi mu keha. Lulul olid seljas kõigest džemper, satsiline seelik ja retuusid. Ta ei nutnud enam. Selle asemel oli ta hirmuäratavalt vaikne. „Hea küll – sa oled nüüd otsustanud korralikult käituda,” sõnasin kärmelt. „Võid nüüd tuppa tagasi tulla.”

Lulu raputas pead. „Ära ole rumal, Lulu.” Mind haaras kabuhirm. „Väljas on hirmus külm. Sa jääd haigeks. Tule tuppa, kohe praegu!”

Lulu hambad plagisesid, kuid ta raputas uuesti pead.

Just sel hetkel nägin ma seda kõike päevselgelt. Olin Lulut alahinnanud, mõistmata, mis puust ta on tehtud. Ta oli nõus pigem surnuks külmuma kui järele andma.

Pidin otsekohe taktikat muutma; seda lahingut ma võita ei saanud. Lisaks oleks lastekaitse võinud mind vangi panna. Palavikuliselt mõeldes valisin taganemistaktika ning palusin, meelitasin ja keelitasin Lulut tagasi majja tulema. Kui Jed ja Sophia koju jõudsid, leidsid nad Lulu rahulolevalt kuumas vannis ligunemas ja šokolaadiküpsist vahukommidega auravkuuma kakaosse kastmas.

Ometi oli Lulu ka mind alahinnanud. Vahetasin lihtsalt relvastust.

Lahingujooned olid veetud, ja ta isegi ei teadnud seda.

AMY CHUA Amy Chua on Yale’i Õiguskooli John M. Duff Jr õppetooli õigusteaduste professor. 2011. aastal valis ajakiri Time ta maailma saja mõjukaima inimese hulka. Chua sulest on ilmunud mitu ülemaailmset tunnustust pälvinud raamatut, millest 2020. aastal tuli „Postimehe raamatu” sarjas välja „Poliitilised hõimud. Grupi­vaist ja rahvaste saatus”. ◆ Etniliste konfliktide ning üleilmastumise ekspert Amy Chua räägib eneseiroonilises võtmes loo, kuidas ta kasvatas oma kaht tütart. Ta seadis eesmärgid, survestas ja treenis, pühendades lastele lõputult aega ja raha, et neist saaks maailma parimad. Kuni noorem tütar tema vastu lõpuks mässu tõstis. Kui kaugele saab, tohib või peab minema, et laste eeldusi ja andeid arendada? Raamat on pälvinud nii USAs kui ka Aasias jõulist vastukaja. ◆ „„Ematiigri võitlus” on intrigeeriv ja kaasahaarav jutustus laste kasvatamisest nn Aasia ja Lääne kasvatus­ kultuuride pingeväljal. Kes teab, mis on lapsele kõige parem – kas vanem, laps ise või ümbritsev kogukond? Kas on üldse võimalik valida konkreetne kasvatusviis ja seda järjekindlalt ellu rakendada? See on tähele­ panuväärne sissevaade haridusäreva ema igapäeva­ ellu ning pakub palju mõtteainest ja ärgitab kirglikke aru­t­elusid kindlasti ka Eestis.”

Marge Varma, Postimehe haridusportaali toimetaja

Esikaanefoto © Shutterstock / Mikael Damkier Autori foto © Fadil Berisha