eluparim

Sisukord Jumalik komöödia 7 Kui vanaks? 11 MEEL 17 Stress 20 Kasvamine 29 Tolstoi 34 Mina ja teised 40 Sisepildid 44 Intiimsuhe 48 Lemminkäise ema 54 Vennad 60 Mehe võimalus 62 Vägi ja võim 66 TOIT 73 Rasvasõda 75 Südameatakk 78 Kas põhjus peitub geenides? 83 Esivanemate toidulaud 86 Suhkur 90 Glükeemiaindeks 95 Insuliin 99 Rasv 105 Tervislikud rasvad 109 Imetehas lehm 118 Toidu koostis 125 Ilu 130 TERVISESPORT 137 Oma kogemused 145 Järelsõna 160

Jumalik komöödia

K

ord jõuab igaühe elus kätte aeg, mil peab mõtisklema selle üle, kes ma siis õieti olen, kui jätta mängust välja kõik senini elus saavutatu. Saabub aeg, mil seistakse silmitsi küsimusega, mida kujutab enesest see tõeline sisim mina ilma ühiskondliku staatuseta, kogemusteta, ümbritsevate asjadeta ning rollideta, mida elu näitelaval on tulnud esitada. Küsimus omaenda tõelise mina kohta ongi elu tähtsaim küsimus. See on ühtlasi ka eluküsimus, sest kui me sellele vastata ei suuda, teeb elu seda meie eest.

Neid sõnu kirjutades olen 56-aastane ja tunnen, et olen sellele küsimusele vastuse leidnud.

Välismaailm oma sõdade ja seiklustega ei paelu mind enam. Elu keskpunktiks on saanud minu enda mina ja selle lähiümbrus. Elu rikkused olen leidnud just sealt, kus targad inimesed on öelnud need olevat, just sealt, kus olen ise. Ma ei pea end enesekeskseks, vaid tervel moel isekaks, sest alles siis, kui olen leidnud iseenda, on mul midagi ehedat ka teistega jagada. Olen õppinud oma ego vajaduse korral tagaplaanile jätma, nii et võin tunda enda ja maailma vahelise piiri kadumist, kaotamata samas oma isikupära. Praegune seisund tundub mulle tuttav ja justkui kunagi varem läbi elatud. Tunnen, et olen leidnud selle miski, mida puudutasin, kui olin veel laps. Lohutav on täheldada, et mitte miski pole vahepeal mu sügavaimat mina muutnud. Mäletan, kuidas kauges lapsepõlves vaatasin kõrvalt täiskasvanute elu, mis oli täis muresid, ja panin endamisi imeks kogu seda mõttetut sebimist. Kuidas nad küll aru ei saa, et nende muretsemine on ilmaaegu? Oleksin tahtnud neile öelda, et elu on midagi muud. Kahjuks ei osanud ma siis veel rääkida ja kui oleksingi osanud, poleks täiskasvanud mind ilmselt kuulanud. Et saada iseendaks, oli vaja vaid loobuda uskumast müütidesse enesest ja ümbritsevast maailmast, mida teised olid minu egosse istutanud. Võib-olla see ongi see uuesti lapseks saamine, tagasipöördumine loovuse ja elu lätete juurde.

Paljud inimesed on aastaid lapsikus usus tööd rüganud, tehes rohkesti ülearust teiste heaks sellest ise midagi saamata. Maailm pole osutunud selliseks, nagu neile kunagi räägiti, ning paljud tunnevad end petetuna. Küllap on inimesed läbi aegade teatud ikka jõudes sedasama tundnud.

Küllalt on neid, kes võivad samastuda Voltaire’i tegelaskuju Candide’iga, ja ka Dante “Jumalikus komöödias” on kirjeldatud samasugust meeleheitlikku tõelise elu otsingut. Lõppude lõpuks pole tegemist millegi muuga kui keskeakriisiks nimetatud täiskasvanuks saamisega.

Kerge on mõista neid, kes elu servadest kramplikult kinni hoiavad ega julge lahti lasta.

Muutused on alati hirmutavad, isegi kui ees kumab paradiis ja uus elu tõotab sada korda paremat kui vana. Vana, olgu see nii valuline kui tahes, on turvaline. Seepärast klammerdumegi harjumuspärase külge. Ent rahutu meel annab siiski märku, et tõeline mina hakkab end kunstlikust kestast läbi murdma. See kest koosneb selgeks õpitud valedest – tegelikkus on teistsugune. Keskeas leiavad enesele väljundi kõik seni sügavale teadvustamatusesse surutud tunded ja iseloomujooned, mida ümbritsev keskkond meie juures esialgu heaks ei kiitnud.

Et suudaksime keskeas viljakalt muutuda, vajame me tervet isekust, sest kõik hea lähtub tõelisest minast, sealhulgas teiste mõistmine. Väljastpoolt juhitud, kõigi meele järele olla püüdev inimene ei mõista maailma ja teisi inimesi kunagi täielikult, sest kõik, mis ta teeb, on vaid õpitu

kordamine, aseaine, mis ei põhine tõelisel hoolivusel ja mõistmisel. Inimene, kes ei ole õppinud tõeliselt armastama ja austama iseennast, ei suuda armastada ka teisi. Kuid selleks, et ennast armastada, tuleb kõigepealt õppida tundma omaenda tõelist mina ja just sellega keskea üleminekuajal tegu ongi. Ma ise tunnen, et nüüd, mil olen need muutused läbi teinud, elan kindlasti elu parimat aega. Ma ei tahaks mitte mingil juhul enam noor olla ega ole noortele kade.

See raamat on mõeldud kõigile keskealistele ja elu esimese poole seljataha jätnutele. Kui püüda käesoleva raamatu sõnum lühidalt kokku võtta, siis kõlaks see nii: Nüüd või mitte kunagi!

Just praegu on kätte jõudnud õige hetk ja elu alles algab. Elu peab olema tore ja nauditav ilma asjatu murekoormata. Kõigil on selleks õigus. Nii et lase aga käia! Uus elu on hoopis midagi muud kui nooruse külge klammerdumine. Pole tarvis karta tõkkeid, kuna need on üksnes pettekujutlused meie meeles. Ära ütle: “Siis kui...”, vaid ütle: “Just nüüd.” Meid on üksnes õpetatud ennast maha salgama, nüüd on aeg võtta kuulda seda tärkavat tunnet, mis on olemas igaühes meist. See hääl ei ole kurjast. See on elu hääl. Sind kutsub tõeline mina.

Keskiga ei ole mingi numbritega kindlaksmääratud vanus, vaid hingeseisund. Olen kohanud kolmekümneaastaseid, kes nende küsimuste üle mõtisklevad, ja seitsmekümneseid, kes pole veel täiskasvanuks saanud. Keskiga on oluliste küsimuste aeg, mille järel alles saadakse tõeliselt täiskasvanuks. Mina kirjutan palju meestest, kuna olen ise mees. Ma ei ole elanud naiseelu, seepärast on mul sellest ka pisut keeruline kirjutada. Ei usu, et mehe vaatenurk siinkohal paha teeb, sest paljud mehed on sel elu tähtsaimal muutuste ajal suurtes raskustes.

Kui vanaks?

K

eskiga on ka aeg, mil surrakse või jätkatakse elu. See on nii lihtne. Ometi võime oluliselt mõjutada seda, milliseks meie edasine elukäik kujuneb. Noorena ei tea me paljut ega oska veel õigeid asju tähtsustada. Keskeas on meil aga kogemusi ja teadmisi. Tuleb ainult tahta ja viitsida.

Nüüd võime otsustada, kas sureme kunagi tegusa ja iseseisvana või veedame oma viimased aastad kusagil vanadekodus teiste talutada. Teadlikkus tervendab ja muudab meid ühtlasi elu suhtes ärksaks.

On teada, et statistika järgi surevad mehed varem kui naised, kuid seda pole suudetud veenvalt põhjendada. Põhjusi on otsitud hormoonidest ja geenidest. Meele osatähtsust elu kestuses ja tervises ei ole tavaliselt arvesse võetud. Erinevusi surmade statistikas võib ehk seletada hoopis inimeste võimega oma tunnetes selgusele jõuda. Tundeelu on üsna nõudlik ja keeruline uurimisobjekt ning seetõttu ei ole see uurijaid eriti huvitanud. Ent nähtuse uurimata jätmine ei vähenda nähtuse enese tähtsust. Töö patsientidega on mulle aastate jooksul õpetanud, kui tähtis tervisetegur on tundeelu. Tundeelu, millele pole õigel ajal tähelepanu pööratud, võib ükskõik kelle elus kujuneda suurimaks stressiallikaks. Inimese sisemaailm võib elu nii olematuks kui ka rikkaks muuta. Kui inimene ei ole iseenesega loomulikku suhet leidnud, ei suuda ta ennast ka tõeliselt väärtustada. Ta elab valesti ja ebatervislikult ning kohtleb end kui oma suurimat vaenlast.

Minu isapoolses suguvõsas on olnud palju pikaealisi, kuid isa ise suri üllatavalt noorena – vaid kuuekümne kaheksa aastasena, kohe pärast pensionile jäämist. Olen palju mõelnud, miks isa suri tunduvalt varem kui ta õde ja vend. Minu onu, isa vend, elas kaheksakümne kuue aastaseks. Miks elas mu onu kaheksateist aastat kauem, kuigi nüüdisarusaamade järgi pidanuks olema vastupidi?

Nimelt elavad statistika järgi kõrgelt haritud inimesed tavaliselt vanemaks kui vähem haritud. Isal oli ülikooliharidus ja ta hoolitses hästi oma kehalise vormi eest. Ta oli tervisliku toidu austaja palju varem, kui see moodi läks. Meid, lapsi, ajas naerma tema salatihimu, sest meile maitsesid hoopis keeduvorst ja värske prantssai. Onul haridust ei olnud. Ta oli jäänud kodutalu põlde harima. Tema suurim maiuspala oli Häme soolasink, milles tol ajal leidus pekki sama palju kui liha. Singi juurde söödi muidugi rukkileiba, millele oli paksult võid peale määritud, ja kõrvale joodi oma talu lehmade täispiima, mille maitse tuleb noid aegu meenutades veel praegugi keelele.

Onu suitsetas paberosse Klubi 77. Isa oli suitsetamise vastu ja onu pidi alati välja minema, kui ta meil külas olles suitsu tahtis teha. Onu tervisesport piirdus tarbeliikumisega. Ta tegi põllumehe rasket tööd. Vennad olid sarnase kehaehitusega, kõhetud ja sitked, kuid täiesti erineva iseloomuga. Isa oli vennast kaheksa aastat noorem. Ehk kunagi selgub, miks ta märksa varem suri. Usun, et paljud võivad oma lähedastest samasuguseid lugusid pajatada. Tegelik elu on imelisem kui statistika.

Viimasel ajal on avaldatud huvitavaid uurimusi vananemisest, milles räägitakse elukvaliteedi tähtsusest. Kõige pikaajalisem on olnud Harvardi uuring, milles on jälgitud kolme erinevat inimrühma ja kõike nende elusse puutuvat 1939. aastast alates. Uuringu eesmärgiks on olnud välja selgitada, millised tegurid on vananemise ja hea elu seisukohalt tähtsaimad. Töö jätkub ja uuritavad on juba üle kaheksakümne aasta vanad. See on kõigi aegade pikim uurimus, mis

inimestest on tehtud, ning paljastab õigupoolest sama, mille pärimuski: muutused kuuluvad elukäigu juurde. Pikk elu ei tulene ainuüksi heast kehalisest tervisest, sest uuritavate seas leidub mitmeid eakaid inimesi, kes on elu jooksul põdenud vägagi raskeid haigusi. Õnneliku vanaduse saladus näib peituvat võimes muutuda vastavalt elu eri etappidele. Näiteks on uuringust selgunud, et õnnelik paarisuhe keskeas ennustab kõrget iga paremini kui madal kolesteroolitase.

Praegusel hetkel näib inimesi ja massiteabevahendeid huvitavat pigem igavene noorus kui pikk iga. Hirm vananemise ees ning nooruse külge klammerdumine koos suurte vanuserühmade tekkimisega on loonud uusi tööstusharusid. Vananemise loomulikku käiku püütakse igati takistada ja kõik, mis noorendab, müüb hästi. Ent põgenemine noorusesse on vaid enesepettus, sest loodusseaduste vastu me ei saa. Ilu on igavese nooruse saladusest põnevam. See on midagi enamat kui lihtsalt noorus. Ilu peegeldab elujõudu ja inimese sisemist tegelikkust ning pelk kirurgiline näonaha pingutamine ei muuda midagi. Inimese sisemaailm on äärmiselt põnev ja huvitavam kui lihtsalt pikk elu. Sest nüri ja hästi korraldatud pikk elu on jube. Teisalt võib Harvardi uurimusest järeldada, et elu mõttekus ka pikendab seda.

Tervist püütakse säilitada ka keemiliselt ja ravimite abiga. Tegevarstina ei pääse ma mõttest, et nüüdisaegne terviseihalus on ületanud mõistlikkuse piirid. Näiteks USA-s koostatakse soovitusi, milliste kliiniliste ja laborinäitajate puhul peaks hakkama inimesi ravima ennetamaks südamehaigusi. Uued vererõhu ja vere rasvasisalduse näitarvud on timmitud nii rangeteks, et vaevalt üldse kedagi terveks võib pidada. See viib aga vältimatult selleni, et enamik elanikkonnast hakkab võtma kalleid ravimeid, ilma et neil mingeid haigusnähte esineks.

Geenitehnoloogia on pisiprobleem võrreldes sellega, kuidas ravimifirmad elanikkonnaga salamahti manipuleerivad. Näpunäiteist saavad hõlpsasti normid, mida igaühel sundkorras järgida tuleb. Ka toiduainete kohta käivates soovitustes on põhjust kahelda, sest tavalise toidu asemel valitseb meie toidulauda toiduainetööstus. Kasulik on teada, et ravimitööstus on üha enam enda kätte haaramas ka toiduainetööstuse ettevõtteid, sest toiduainete tööstuslikus tootmises kasutatakse üha rohkem ravimeid. Alles see oli, kui naistele soovitati infarkti ennetamiseks östrogeenravi. Miljonid naised sõid hormoone, kuni leiti, et neist pole südamehaiguste ärahoidmisel mingit kasu. Nüüd on sedastatud, et hormoonid võivad tervisele koguni kahjulikud olla.

Oleks aeg alustada keskustelu tähendusrikkast ja mõttekast elust, selle asemel et tekitada inimestes pidevalt süümepiinu ja kartust elu ees. Et miski muutuks, tuleks igaühel vastutada enese eest ise, selmet lasta teistel oma eluga manipuleerida. On selge laiskus uskuda kõike, mida teised räägivad. Tõde on see, et keegi ei tea täpselt, mis on tegelikult tervislikud eluviisid, kuidas nendeni jõuda ja kui kaua keegi elab. Maailmas on praegu käimas kolm suurt saja-aastaste uuringut. Pika eluea seletuseks ei ole leitud mitte ühtki ühist mõjurit. Mõnel on kolesterool kõrge, mõnel madal. Mõned harrastavad tervisesporti, mõned mitte. Saja-aastaste hulgas on suitsetajaid ja mitmesuguste eluviiside harrastajaid. Muist on tigedad kui kurat ise, muist vagurad ja viisakad.

Samuti ei ole olemas mingit imerohtu, vitamiini ega mikroelementi, mis kindlustaks hea tervise ja pika eluea. Näiteks Paul McCartney naine Linda suri vähki parimas eas, kuigi oli pururikas ja oleks võinud saada kõikvõimalikku ravi, mida maailma arstid pakkuda suutsid. Lisaks oli Linda vaimsel teel rändaja, tervislike eluviiside austaja ja suur tervisliku toidu entusiast. Ta oli teistele nõuga abiks ja avaldas kokaraamatuid. Teise näitena võiks mainida 1997. aastal surnud prantslannat Jeanne Calment’i. Võimalik, et ta oli vanim inimene, kes eales on elanud. Naine suri saja kahekümne kahe aasta ja kolme kuu vanusena. Lindaga võrreldes olid tema eluviisid iseäranis prantslaslikud. Ta armastas elu lõpuni napsitada ja sigarette suitsetada. Saja kahekümne ühe aastasena tegi ta diskoplaadi. Ehk peitub Jeanne’i pika ea saladus milleski muus kui

tervislikus toidus. Ühes viimastest intervjuudest, kui Jeanne’ilt küsiti kõrge vanuse vaevade kohta, vastas ta: “Häh, ainus korts, mis mul on, on see, mille peal ma istun.” Ma olen veendunud, et igaühel meist on võimalik omal kombel saavutada see Jeanne’i lapselik, tingimusteta rõõm elust, joie de vivre, mille mina usun olevat kõige põhjuseks. Igaüks meist peaks elama tõeks omaenese eluime. Selles eas on juba aeg hakata elust mõnu tundma.

TOIT K

eskea juurde kuulub ka oma kehalise võimekuse piiride leidmine. Keha tuletab meelde iseennast ja sedagi, et mingil ajal peame elust lahkuma. Elu võib paiskuda segamini, kui lisaks meelele hakkab tembutama ka keha. Mõni saab vähi ja mõnd tabab infarkt. Keha räägib vaid sellest, kuidas teda aastate jooksul on koheldud. Haigused ja valud jahmatavad ning tekitavad masendust. Paljud annavad alla ja jäävad ootama pensionileminekut, justkui võiks siis kõik paremaks muutuda. On tõsi, et organism aja jooksul muutub, kuid need muutused ei pea tingimata tähendama valusid või haigusi. Organism kohaneb muutustega ja tasakaalu säilides võib isegi saja-aastane inimene elada valudest ja vaevast vabana. Kehal on hämmastav võime muutustest toibuda, kui talle seda vaid võimaldatakse. Saja-aastase inimese haavad paranevad samamoodi kui noorematelgi. Tervise saladus peitub tasakaalus ja selle hoidmine on igaühe enda teha. Mitte ükski väljastpoolt tulev ravi või rohi ei saa meile anda kehalist ja hingelist tasakaalu, kui me ise selle poole ei püüdle.

Keha puhul on tasakaalu saavutamine üsna lihtne. Lahendus peitub toidus ja liikumises. Neid võime ise kõige paremini kontrolli all hoida. Mõte ise tundub küll väga lihtne, kuid edasi läheb lugu keerulisemaks. Toitumine on tänapäeval tõesti väga hell teema. Tervislikku toitu puudutavaid seisukohti leidub õige mitmeid ning lahknevused nende vahel on üsna teravad.

Rasvasõda

Õppisin meditsiini 1960–70-ndatel. Sel ajal oli suurimaks terviseprobleemiks rasv. Pea kõiki rasvu peeti üheselt halbadeks. Eriti kehtis see loomsete rasvade kohta, mida peeti südame- ja veresoonkonnahaiguste tähtsaimaks põhjuseks. Probleem puudutas Soomet lähedalt, iseäranis murettekitav oli riigi idaosa, sest Põhja-Karjalas oli suremus südamehaigustesse statistika järgi maailma kõrgeimaid. Mäletan elavalt üht sisehaiguste loengut, kus rasvu uurinud õppejõud kuulutas, et kõik loomsed rasvad on toiduks kõlbmatud ja et need tuleks inimtoiduks sobimatutena ära keelata. Väide äratas üliõpilastes vastuolulisi tundeid ja keegi tagapingist küsis õppejõu käest, mida siis arvata eskimotest, kes peale loomsete rasvade muud toiduks ei tarbigi. Ja kui toit otsa saavat, panevat nad näljaga küünladki nahka ning kuulu järgi elavat päris kenasti. Õppejõud solvus, sest kuigi olime ülikoolis, peeti sel ajal sobimatuks loengu ajal märkusi teha.

Vestelda tohtis alles loengu lõpul, kui sedagi. Küsimus oli lektori ilmselgelt segadusse ajanud.

Talle ei olnud mõttessegi tulnud, et maailmas on peale Soome ka muid kohti. Ta suutis välja mõelda ainult ühe vastuväite. Dotsendi teada ei elavat eskimod siiski kuigi vanaks ja kogu lugu.

Teooriaid luua võib alati, kuid kui kõiki tegureid arvesse ei võeta, võidakse üsna põhjalikult eksiteele sattuda. Teadus on nagu mood, vahel nii ja vahel naa. Tookordne lektor ei teadnud, et sama mõte eskimotest oli teistelegi pähe tulnud ja et asja oli juba uurima hakatud. Kuid nagu inimmõtte mis tahes valdkonda, nii kuulub ka teaduse tegemise juurde teatud sund ja võistlusmoment, mille tulemusena jääb kehtima vaid üks idee ja see püsib tõena seni, kuni leitakse, et ollakse omadega rabas, ehkki alternatiiv on kogu aeg otse nina ees olnud.

Igatahes tundusid arvukad uurimused osutavat sellele, et rasvarikas, eriti just loomseid rasvu sisaldav toiduvalik ja kasvanud suremus südamehaigustesse on omavahel seotud. Andmed olid saadud epidemioloogilistest uurimustest. See uurimisviis püüab statistika abil välja selgitada, millised tegurid haiguste teket mõjutavad. Selle lähenemisviisi nõrgaks küljeks on aga tõsiasi, et osa mõjureist võib märkamata jääda. Südamehaiguste uurijad olid keskendunud ainult kasutatud rasvade ja kolesterooli üldkogusele. Muud võimalikud mõjurid olid tähelepanu alt välja jäänud.

Uuringute käigus hakkas kogunema hulganisti vastuolulist teavet, mida oli raske seletada. Näiteks leiti mõõtmistega, et läänesoomlaste kolesterooli näitarvud on sama suured kui põhjakarjalastel, kuid suremus südamehaigustesse on läänesoomlastel tunduvalt madalam.

Prantsusmaal kasutatakse toidu valmistamiseks märkimisväärselt palju rasva, kuid südamehaigustesse surrakse seitse korda harvemini kui Põhja-Karjalas. Erinevalt üldlevinud arvamusest kasutatakse Prantsusmaal toiduks väga palju küllastunud rasvu. Prantsuse köögis on tähtis roll võil, koorel ja juustul. Valitsevale teooriale on Prantsusmaa suureks probleemiks ja teadlased räägivadki rasvadega seoses prantsuse paradoksist. Ja lisaks prantslastele olid veel need kangekaelsed eskimod, kes ainult loomset toitu sõid. Nende seas esines südamehaigusi väga harva, kuid huvitav oli see, et need eskimod, kes oma tavapärastest toitudest loobusid, hakkasid südamehaigustesse haigestuma nagu kõik valgedki.

Vähehaaval on selgunud, et kõik põlisrahvad, kes kasutavad söögiks vaid neid toiduaineid,

mis antud kultuuris tavapärased on, südamehaigustesse ei haigestu, sõltumata tarbitava toidu eripäradest. Mõned Ida-Aafrika karjakasvatajahõimud, näiteks watussid, kasutavad toiduks ainult lehmaliha ja piima. Kõik roheline on nende meelest lehmasööt, mistõttu igasugused taimed ja puuviljad jäävad nende toidulaualt kõrvale. Hoolimata toidus leiduvast suurest hulgast loomsetest rasvadest on watusside kolesteroolinäitajad normikohased ja suremine südamehaigusse on nende seas väga haruldane. Ka Austraalia aborigeenid elavad põhiliselt loomsest toidust. Südame- ja veresoonkonnahaigused tunduvad olevat ainult tööstusmaailma probleem.

Südameatakk

E

hk tasuks veidi lähemalt seletada, mida südameatakk endast õigupoolest kujutab. Vanasti rääkisid inimesed, et kui tromb läheb südamest läbi, siis inimene jääb ellu, kui see aga kinni jääb, siis tuleb surm. Päris nii lihtne see asi ei ole. Südameatakk saab alguse sellest, et südamesse hapnikurikast verd toov arter ummistub. Veresoon võib ummistuda mitmel põhjusel. Põhjuseks võib olla ateroskleroosi tekitatud veresoone kitsenemine, arteri järsk kokkutõmbumine, verehüüve või mõni tundmatu põhjus. Kui vereringehäirest johtuv hapnikupuudus kestab mõne minuti, tekib südamelihase kahjustus. Mis edasi saab, sõltub sellest, kui ulatuslik vereringehäire on. Lihase kahjustus võib olla nii suur, et patsient sureb kohe, ent häire võib ka mööduda ja kahjustus jääb väikeseks. Aga ka väike kahjustus võib olla saatuslik, sest südame elektriline signaalsüsteem, mis pumpamistegevust kontrollib, võib muutuda korrapäratuks ja selle tulemuseks on surmav rütmihäire. Üldiselt ollakse ühel meelel, et arteri ahenemine ehk ateroskleroos on südamehaiguste peamine põhjus, kuid mis veresoonte lupjumist ennast põhjustab, selle suhtes lahknevad arvamused üsna teravalt. Üksnes rasv ahenemist ei põhjusta.

Nii et äkksurma põhjus on siiski veel välja selgitamata.

Südameatakk tekib ilmselt mitme teguri koosmõjul. Ahenenud soonte põhjustatud halb vereringe ärritab südamelihast. Viimaste uurimuste järgi on põletikul märkimisväärne roll nii ateroskleroosis kui ka südameatakkides. Põletiku tekkimist mõjutavad mitmed tegurid, nagu toit ja nakkused. Põletik võib tekkida nii nakkusest kui ka valest toitumisest. Oomega-6/3-rasvhapete suhe ja ka liigselt süsivesikuid sisaldav toit tekitavad organismis põletikku. Põletik ärritab juba niigi hella südamelihast. Autonoomne närvisüsteem, mis on stressist ja hormonaalsetest muutustest elavnenud, ärritab südamelihast veelgi. Ka tõusnud insuliinisisaldus on südamele mitmes suhtes kahjulik. Kuigi tänapäeval kiputakse vaimsete põhjuste osatähtsust haiguste tekkes alahindama, mängivad need südameatakkide tekkimisel minu arvates väga olulist rolli. Paljude haiguste taga on sisestress. Ründavate ja vihameelsete tunnete tõrjumine sügavale teadvustamatusesse põhjustab pidevaid pingeid, mille tulemusena avalduvad immuunsushäired, allergia, ekseemid, seedeorganite häired, lihaspinged, seljavalud, kõrgvererõhutõbi ja südame rütmihäired. Tunded mõjuvad autonoomse närvisüsteemi ja hormoonide kaudu. On täiesti mõistetav, et juba ärritatud südamelihasel pole palju vaja, et rütmist välja langeda. Raev võib tõepoolest tappa. Ühekülgset lähenemisviisi kolesterooliküsimusele on maailmas üha enam kritiseeritud. Rootsi uurija ja arst Uffe Ravnskov on kirjutanud suurepärase raamatu kolesterooliuuringute vastuolulisusest. Raamat tehti Soomes teadagi maatasa, kuid selle ingliskeelne tõlge on nüüdseks maailmas üsna suurt tähelepanu äratanud. Vähehaaval on nende hulk, kes ametliku tõe kahtluse alla seavad, kasvama hakanud. Põhimõtteline erinevus ametliku suuna ja kahtlejate vahel seisneb just arusaamas kolesterooli tähendusest. Ametliku seisukoha järgi on liigne kolesterool ja loomsed rasvad kahjulikud ning neid tuleks vältida, ükskõik mis kujul need esinevad. Kahtlejad aga leiavad, et kolesterool kajastab üksnes organismis toimuvaid muutusi. Seega on tõusnud kolesteroolisisaldus pigem millegi tundemärk, mitte aga haiguse tegelik põhjus, ning mõne

inimese puhul on kõrgem kolesteroolisisaldus täiesti normikohane. Kolesterool on organismile vältimatult vajalik aine ja juuksekarva lõhki ajades võiks koguni öelda, et ilma kolesteroolita poleks ka elu. Inimese enda organism toodab kolesterooli palju rohkem, kui seda toidust saab.

Kolesterooliga on sellised lood, et kui see toidust välja jätta, siis organismi enda kolesteroolitoodang kasvab, ja kui seda toidule lisada, siis organismi toodang väheneb. Ravnskov leiab, et puuduvad igasugused tõendid sellegi kohta, nagu suurendaksid liigsed loomsed rasvad veresoonte lupjumise ja südamehaigustesse suremise riski.

Vastuolulistest andmetest hoolimata on loomsed rasvad endiselt kirikuvande all ja rasvata toiduained moes. Kõik toitumisteadlased kordavad üht ja sedasama: rasvad minema ja rohkem süsivesikuid leiva ning köögi-, aed- ja puuviljade kujul meie toidulauale. Tegelikult on kogu rasvasõja kestel suremus südamehaigustesse kõikjal tööstusmaades vähenenud, ilma et inimesed oleksid oluliselt oma toitumisharjumusi muutnud. Tervisliku seisundi üldpilti on muutnud miski muu kui rasvata toit. Nähtuse põhjust pole veel välja selgitatud. Rasvasõjast näib kõige enam kasu olevat lõiganud toiduainetööstus, mis on turule paisanud kõige mitmekesisemaid rasvatuid tooteid ja tööstuslikult toodetud taimerasvu. Märksõnadest “rasvatu” ja eelkõige “kolesteroolivaba” on USA-s saanud tõelised müügitrumbid. Isegi mineraalvett reklaamitakse kolesteroolivaba tootena. Kolesteroolist on tehtud justkui mõni endisaegne kommunist, kes korralikel kodanikel öösiti magada ei lase.

Kuigi inimeste üldine tervislik seisund on varasemaga võrreldes paranenud, on südameja veresoonkonnahaigused endiselt tööstusmaailma suurim terviseprobleem. Oletatakse, et kui nendest tõbedest lahti saadaks, pikeneks kogu elanikkonna keskmine eluiga seitsme aasta võrra.

Kui aga poleks näiteks vähki, pikeneks eluiga vähem kui kahe aasta võrra. Tänapäeval leiavad paljud spetsialistid, et veresoonkonna haigused tekivad väga mitmetel põhjustel ja kolesterool üksi ei seleta midagi. Rasvata ja lahjad tooted on kutsunud esile oodatust vastupidise ilmingu.

Iseäranis tööstusmaades on ülekaalulisus plahvatuslikult kasvanud. Nähtust nimetatakse ainevahetussündroomiks ehk metaboolseks sündroomiks, mille all mõeldakse toidust mitmetel põhjustel tekkinud organismi talitluse häireid. Tüüpilise ainevahetussündroomi juurde kuuluvad muuhulgas vöökoha liiglihavus ehk õllekõht, vere kõrgenenud rasvasisaldus, kõrge vererõhk ja suhkruainevahetushäired. Sündroomi mõistet kasutatakse meditsiinis siis, kui tahetakse koos haigusnähtudega tähistada haigust, mille põhjust ei teata.

Mina kuulun nende hulka, kes lihtsustatud rasvamudelis kahtlevad. See teema on mulle ka isiklikult tuttav. Ma armastan maitsvat toitu ja prantsuse köök on minu meelest lausa taevalik.

Mind on vaevanud kõrge kolesteroolitase ja ülekaalulisus, kuid nüüdseks on see kõik minevik.

Ma ei tea, kas kõrge kolesteroolisisaldus veres oli märguanne millestki või on see mul juba loomu poolest üle keskmise. Muutsin veidi oma eluviise ega pidanudki lihasuretajaks hakkama. Söön endiselt otse häbematult head ja maitsvat toitu. Toiduvalmistamine ja söömine on minu jaoks pühad rituaalid. Tahan omaenda elule toetudes näidata, et lood ei ole päris nii, nagu väidetakse.

Igaüks võib ise proovida erinevaid dieete ja nende sobivust. Sellistel katsetustel on ka põhimõtteline tähtsus, sest soovitused ainevahetussündroomi raviks näivad põhinevat ainult ravimitel. Patsiente õhutatakse kaalust alla võtma, kuid sellegipoolest peetakse ravimeid vältimatuks. Ma ise leian, et lihavus koos teiste hädadega on mõne haiguse sümptom, mitte põhjus. Usun, et ainevahetussündroom tuleneb ainult toidust ja on toidu abil ka ravitav.

Ainevahetushäired on tüüpilised just keskealistele. Ent isegi kui haigusnähte on tekkinud juba mitmeid, ei ole vaja masendusse langeda, sest muutus on võimalik ja seda ka ilma ravimeid tarvitamata. Ainevahetussündroom on ilmselt üsna uus nähtus ja levib maailmas kiiresti. Kõige rohkem teeb muret, et haigestuvad üha nooremad. Näiteks Kaug-Idas ja kõigis arengumaades, kus

lääneriike matkida püüdes on tavapärasest toiduvalikust loobutud ning asutud tarbima läänelikku toitu, on suhkurtõbi ja ainevahetussündroom epideemiliselt laienenud.

Kas põhjus peitub geenides?

I

nimeste kõikide hädade seletamine geenidest lähtudes on küsitav. Selline mõtteviis teenib pigem teiste osapoolte kui inimeste endi huve. Geenitehnoloogiaga on seotud väga suured majanduslikud huvid. Inimene on see, kes ta on, tema geenid on terved. Probleemide põhjusi tuleks otsida pigem väljastpoolt. Üksnes teave põlisrahvaste tervisliku seisundi muutusest seoses harjumuspärasest erineva toitumisega peaks viima mõttele, et ehk peituvad põhjused geenide asemel hoopis toiduvalikus ja muutunud elukeskkonnas. Üsna imelik on ka arvata, et vaid rasvavabad tööstuslikult toodetud toiduained on tervise aluseks. Sama seaduspära järgides peaks imeks panema, kui me ilma ravimiteta hakkama saame. Inimene oleks just nagu toorik, mida nüüdisteaduse võtetega on vaja elu jaoks kõlblikumaks kohandada. Just nagu tahetaks kassist kas või vägisi taimetoitlast teha, sest liha söömine ei sobi juhtumisi valitseva mõttelaadiga. Üldiselt ma ravimite vastu ei ole, kuid kas on mõttekas ja eetiline määrata inimesi elu lõpuni rohtu võtma, et ennetada mingeid võimalikke haigusi, mille tekkeviisidest meil ülevaade puudub?

Ainevahetussündroomi puhul ravitaksegi haigusnähte, sest ükski kättesaadav ravim ei mõjuta probleemi põhjust ennast. Tõusnud vererõhk, rasvad, suhkur ja ülekaalulisus on ju tegelikult haigusnähud, mitte haigused ise.

Minu vastuvõtul on käinud palju keskealisi patsiente, kes kasutavad ainevahetussündroomi raviks vähemalt üht rohtu. Enne ravi algust tundis enamik neist end täiesti tervena ja ega täheldanud mingeid haigusnähte. Ravimid olid neile välja kirjutatud ainult laboriuuringute põhjal.

Tavaliselt on neile välja kirjutatud üks või kaks rohtu kõrge vererõhu vastu, lisaks veel vere suhkrusisaldust korrastav rohi ja mõistagi on pea igaühel ka mõni uut tüüpi kolesterooliravim.

Taas meenub siinkohal vana võrdlus Volkswageniga: natuke seda ja natuke teist igale poole, küll ta siis edasi liigub. Hea oleks meeles pidada, et kõigi ravimitega kaasneb kõrvalmõjude risk. Eriti tülikad on ainevahetuse korrastamiseks mõeldud ravimid, sest need mõjutavad organismi autonoomseid toiminguid. Väsimus, peapööritus ja impotentsus on tavalised kergemad kõrvalnähud, kuid on ka ravimeid, mis võivad patsiendi invaliidiks muuta, põhjustada talle püsitraumasid ja isegi tappa. Üks kolesterooliravim tuli müügilt kõrvaldada just surmajuhtumite tõttu. Olen kohanud patsiente, kelle närvisüsteemile on kolesterooliravimid avaldanud väga tõsiseid kõrvalmõjusid. Mõnel patsiendil on juuksed hakanud peast välja langema. Pealegi on need statiinideks nimetatavad ravimid tekitanud katseloomades vähki ja keegi ei või teada, millist mõju nad inimesele avaldavad pärast aastatepikkust kasutamist. Statiinide kohta on nüüdseks teada, et need mõjuvad kahjulikult koensüüm Q10 talitlusele. Sellel ensüümil on väga tähtis roll südamelihase ainevahetuses. Moodi järgiva agara ravimisega on patsiendi haigusnähtudeta ellu vaevusi üksnes juurde toodud ja tema tervisele koguni püsivat kahju tekitatud.

Mõjukas USA meditsiiniajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA) avaldati paari aasta eest doktor Barbara Starfieldi uurimus arstiteaduse põhjustatud tüsistustest.

Umbkaudse hinnangu järgi sureb USA-s meditsiiniliste ravikuuride ja -võtete tekitatud tüsistuste ning ravimite kõrvalmõjude tõttu kakssada viiskümmend tuhat inimest aastas, mis Soome oludes tähendaks umbes viite tuhandet inimest. Ainuüksi ravimite kõrvalmõjudesse arvatakse surevat

sada tuhat inimest, millele Soome oludes vastaks kaks tuhat inimest. Artikkel oli ehmatav, kuid veel enam pani jahmatama tõsiasi, et kirjutatu ei tekitanud mingit erilist arutelu ning meedias ei kajastatud seda peaaegu üldse. Seega, USA-s on arstiteadus ühes oma ravivõtetega surmajuhtumite põhjuste nimekirjas kolmandal kohal, ent milline on olukord Soomes, ei ole teada. Küllap on ravimitega samamoodi nagu liiklusegagi – nii suurem osa rahvast kui ka meedia kiidavad tekitatud kahju vaguralt heaks. Rohtudest ja rohtudega ravimisest on saanud tarbimiskultuuri osa. Ma ei kutsu kedagi üles ravimeid lihtsalt niisama sinnapaika jätma, vaid tahan öelda, et ravimeist on võimalik isegi lõplikult loobuda, kui pisut muuta oma eluviisi.

Keskeas peaks igaüks ise oma elulaevukese tüüri pihku haarama ning võtma enda kanda vastutuse oma elu eest nii kehalisel, hingelisel kui ka ühiskondlikul tasandil. Kui usaldada oma elu üksnes asjatundjate kätte, on kogu mängu üsna lihtne kaotada, sest kõik teadmised on väga killustunud ja muutuvad pidevalt. Teadmine, et tänane tõde on ekslikuks osutunud, hiljem ei lohuta.

Esivanemate toidulaud

Nüüdisaegse

inimese kohta on teada, et liigina ei ole ta oma saja viiekümne tuhande olemasoluaasta jooksul sugugi muutunud. Geneetiliselt oleme 99,9-protsendiliselt samased meie koopaelanikest esivanematega. Muutused on peaaegu olematud. Tegelikult ei ole me puustki kuigi kaugele jõudnud, sest meie geenid erinevad lähimate ahvide omadest vaid ühe protsendi võrra. Toitu võiks uurida mineviku oludest lähtudes, sest inimene arenes ju teatud toitu tarbides nagu teisedki loomad. Toit, mida me tänapäeval sööme, erineb oluliselt sellest, millega me geneetiliselt kohanenud oleme. Pole ime, et inimene tänapäeva toiduvalikut haigestumata seedida ei suuda. Eskimote ja teiste põlisrahvaste toitumistavade uurijad asusid omal ajal tervisliku toidu saladust lahendama muud moodi, kui seda olid teinud statistilisi tabeleid jõllitavad epidemioloogid. Nende avastused on esile toonud teistsuguseid andmeid toidust ja selle tähendusest tervisele. On teada, et põlisrahvad elavad tervetena ega tunne moodsa inimese degeneratiivseid haigusi. Uutest avastustest hoolimata peaks meie eelmainitud dotsent neid andmeid tõenäoliselt väärtusetuiks ega muudaks oma seniseid vaateid, sest ikka veel ei taheta seesugustest hoiakutest lahti lasta. Ametliku seisukoha järgi on loomsed rasvad kahjulikud ja põhitoidus peaks koosnema enamasti süsivesikutest. Põlisrahvad toituvad peamiselt loomsest toidust ja süsivesikutest saadakse vaid väike osa kogu energiahulgast.

Lisaks arstidele on ürginimese toitumisharjumusi püüdnud välja selgitada ka antropoloogid.

Esimese inimese jälgi ajades on välja jõutud mõne miljoni aasta tagusesse aega Ida-Aafrika järvede piirkonda. Seal arenes kõrvuti erinevaid ürginimese liike ning võit jäi selgelt kõigesööjatele. Geneetilisest vaatepunktist nähtuna võib inimene olla taimetoitlane ainult ideoloogilistel põhjustel. Inimese tegelik loomus on vastuolus nüüdisaegsete seisukohtadega, mille järgi kõik taimne seostub tervise ja hea enesetundega. Ürginimese toitu ehk paleoliitikumi dieeti palju uurinud professori Loren Cordaini arvates koosnes inimese toit tollal 65–70 protsendi

ulatuses loomsetest ainetest ja mitte rohkem kui 30–35 protsendi ulatuses taimeriigist pärinevast.

Pealegi olid inimese olemasolu algusaegadel taimed ja puuviljad koostiselt teistsugused kui nüüd.

Nii taimed kui ka puuviljad sisaldasid palju kiud- ja toitaineid ning tärklist ja suhkrut oli neis oluliselt vähem kui praegustes liikides. Inimene oli kütt-korilane. Kultuurtaimi ei olnud veel olemas. Maaharimine on inimajaloos üsna uus nähtus, umbes kümme tuhat aastat vana. Seetõttu ei ole inimese organism viljatoodetega geneetiliselt kohanenud. Teraviljas on väga palju antimetaboolseid aineid. Viljas moodustub keemilisi ühendeid, mille abil see enda ärasöömist takistada püüab. Need ained põhjustavad tavaliselt allergiat ja vigastusi soolestikus. Vili sisaldab proteiine, mis meenutavad inimorganismis endas leiduvaid ning mille tagajärjel tekib ristreaktsioone ja autoimmuunhaigusi. Vili takistab ka paljude mikroelementide imendumist.

Arheoloogiliste leidude põhjal on selgunud, et muinasaja kütid olid terved ja neil puudusid nüüdisaja haigused, samal ajal kui varajaste maaviljeluskultuuride inimesed kannatasid meile tüüpiliste degeneratiivsete haiguste all. Põlluharijad olid lühemat kasvu kui kütid, laste suremus oli nende hulgas kõrge ja nakkushaigused laialt levinud. Neil esines ka hammaste haigusi ja luukoe hõrenemist ehk osteoporoosi. Muinas-Egiptusest on meil väga romantiline ettekujutus.

Hauamaalingutel on egiptlasi kujutatud ilusate, kõhnade ja saledatena. Tegelikult olid egiptlased üsna tüsedad ja kannatasid samade heaoluhaiguste all nagu meiegi. Nende hambad olid üldjuhul väga viletsad. Muumiad paistavad küll kõhnad, ent meditsiiniliste uuringute käigus on nende kõhupiirkonnast leitud suuri nahavolte, mis viitavad kunagisele rohkele rasvakihile. Rasv on sealt lihtsalt ära sulanud.

Tänapäeval tervislikuks peetav toit, milles pearõhk on asetatud süsivesikutele, on inimajaloos üsna uus nähtus. Inimene sööb, et saada energiat ja organismi ülesehituseks vajalikku ehitusmaterjali. Kuigi täiskasvanuks saades kasv peatub, uuenevad inimkeha rakud elu jooksul mitmeid kordi. Tervisehäired tekivad siis, kui meie toidulaualt mõni tähtis ehitusmaterjal puudub.

Inimkeha on üles ehitatud proteiinidest, rasvadest ja mineraalidest. Süsivesikud ei ole millekski muuks kui vaid kütuseks. Ehitusmaterjaliks vajab organism asendamatuid aminohappeid ja rasvhappeid, kuid ei ole olemas asendamatuid süsivesikuid. Kuigi glükoos on organismi põhiline kütus, saab inimene hakkama ka ilma erilise suhkrut või süsivesikuid sisaldava toiduta. Organism võib kütteaineks kasutada ka rasva ja vajalik suhkurgi valmistatakse rasvast. Eskimod on selle kohta hea näide. Vaevalt suudaksime me ürgaegsete harjumuste juurde tagasi siirduda, kuid algupärasest toiduvalikust võime ometi midagi õppida ning püüda kujundada oma toidulauda geneetilisele kavale vastavamaks. Meie praegune toiduvalik erineb kunagisest eelkõige suhkru, aga ka teiste süsivesikute ning hädavajalike rasvhapete poolest.

Suhkur

P

uhastatud suhkur on väga uus toiduaine. Vanasti oli suhkur ainult kõrgklassidele kättesaadav.

17. sajandil said suhkruga maiustamist enesele lubada üksnes rikkad ja kuulsad. Alamrahvale oli see täiesti tundmatu. Sellest ajast on teada ka esimese heaoluhaiguse kirjeldused. Sel ajal diagnoosisid arstid haigusi patsiendi uriini järgi, mida selleks otstarbeks valmistatud klaasnõus põhjalikult uuriti. Uriini ka maitsti. Haigused määrati kindlaks uriini välimuse, lõhna ja maitse põhjal. Oxfordi arst Thomas Willis oli esimene, kes kirjeldas uut tõbe, mille puhul uriinis täheldati magusat maitset. Sellest sai haigus ka nime – diabetes mellitus ehk meemaitseline kusi.

Läänes oli selle haiguse näol tegemist uue nähtusega, kuid tõve varaseimad kirjeldused pärinevad tänapäeva Lähis-Idale vastavas piirkonnas elanud Arateus Kapadooklase sulest, kes pani need kirja juba sada aastat enne meie ajaarvamist. Arateuse ajal uriini küll ei maitstud, kuid ta avastas oma kaasaegsetel vaevusi, millega kaasnes kasvanud urineerimisvajadus, ning hakkas nende kohta kasutama kreekakeelset nimetust diabetes, mis tähendab rohket kusemist. Nimi on säilinud ja kuulub endiselt tervishoiu argipäeva. Demokraatia kasvuga on diabeedi ehk suhkurtõve levik jahmatavalt laienenud ja puudutab nüüd kõiki elanikkonna rühmi. Suhkurtõppe haigestutakse üha nooremas eas. Ka neis maades, mis on parajasti üle minemas läänelikule elustiilile ja toitumisele, on tõppe haigestumine plahvatuslikult kasvanud.

Suhkurtõbe on kaht tüüpi. Esimest tüüpi suhkurtõbi on noorusea haigus, mille puhul patsiendi enese organism insuliini ei tooda. Haiguse põhjus on teadmata ja seda ravitakse puuduvat insuliini asendades. Hoopis teistsugune haigus on aga teist tüüpi suhkurtõbi, millel pole eelmisega õigupoolest midagi ühist. Esimest tüüpi suhkurtõve puhul ei erita organism insuliini üldse, teise tüübi puhul on oma insuliinieritus küll olemas, kuid organismi rakud ei reageeri insuliinile piisavalt. Teist tüüpi suhkurtõvele on iseloomulik, et see avaldub tavaliselt keskeas. Siinkohal tahaksin just sellest haigusest juttu teha. Kuigi ametlikult pole sellegi haiguse põhjus teada, kuulun nende hulka, kelle arvates tuleks süüdlasi otsida valest toitumisest, mitte geenidest. Nagu 17. sajandil, nii põhjustab ka tänapäeval suhkurtõbe suhkur. Muidugi võime siin süüdistada ka geene, sest igaüks sellesse tõppe ju ei haigestu. Ent haigust on ometi võimalik ravida ka ilma igasuguse geenisiirdamiseta. Piisab, kui kõrvaldame haiguse põhjuse, muutes selleks oma toitumisharjumusi. Paljudele lihtsalt ei sobi suhkru- ja süsivesikurikas toit.

Tõepoolest, puhastatud suhkur ei ole algselt inimese toidu hulka kuulunud. Organism ei ole harjunud seda töötlema. Organismile, mis on suhkrutasakaalu kontrolli all hoidmiseks sunnitud kasutusele võtma kõikvõimalikud vahendid, tähendab suhkur tohutut stressi. Organism kasutab suhkru põhikoostisosa, glükoosi, kütteainena ja vere suhkrusisaldus on täpselt kontrollitud.

Samamoodi nagu hapnik, on elutähtis ka glükoos, kuid seda üksnes väga täpselt piiratud koguses.

Hapnik on äärmiselt tugev mürk ja kui selle sisaldus tõuseb, siis hakkab ta ainega ühinema ehk tekitab põlemise. Ka ainevahetuse käigus ühineb hapnik ainega ja tekkinud põlemise tulemusena saab organism energiat. Kogu toiming on väga peen ja leiab aset täpselt kindlaksmääratud temperatuuril. Reaktsiooniks on vaja ensüüme, mikroelemente, vitamiine ja katalüsaatoreid.

Põlemise käigus tekib ebapüsivaid hapnikuradikaale, mis võivad muid molekule kahjustada,

tõmmates neilt endale vajalikke elektrone. Kaitsmaks ennast ebapüsiva hapniku põhjustatud vigastuste eest, kasutab organism antioksüdante, mille ülesanne on muuta aktiveerunud hapnik ohutumaks. Teooria järgi on vananemine põhjustatud just kudede üha kasvavast hapnikuga rikastamisest. Seda nähtust nimetatakse oksüdatiivseks stressiks.

Organismi mürgitab ka ülearune suhkur. Suhkur moodustab teiste ainetega ühendeid samamoodi nagu hapnik. Seda nähtust nimetatakse glükosüleerimiseks. Suhkrumolekul võib ühineda proteiini või rasvaga. Kollageen on sidekoe proteiin. Seda leidub palju veresoonte seintes ja glükosüleerimine sellel tasandil tekitab põletikku. Nüüdseks on teada, et põletikul on oluline roll südameinfarkti tekkimisel. Liigne suhkrutarbimine tekitab põletikke ka mujal organismis, näiteks liigestes. Suhkurtõbiste piirdenärvisüsteemi taandarengu põhjuseks on suurelt osalt närvide proteiini glükosüleerimine. Suhkru kahjulikku mõju on täheldatud kuni DNA-tasandini välja. Glükoosimolekul sarnaneb C-vitamiini omaga. Kui vere suhkrusisaldus tõuseb, hakkab glükoos C-vitamiini rakkudest välja tõrjuma, mis avaldab suurt mõju organismi vastupanuvõimele. Häired C-vitamiini ainevahetuses takistavad valgeliblede tööd ja seetõttu seostatakse suhkrut ka vähi tekkimisega. Suhkur suurendab tunduvalt vabade radikaalide arvu kudedes, mis koos glükosüleerimisega vigastab rakke ja põhjustab enneaegset vananemist.

Suhkur suurendab ka kudede üldist põletikulisust.

Organism kontrollib suhkrusisaldust väga täpselt. Kõhunäärme eritatav hormoon, insuliin, alandab vere suhkrusisaldust, tõrjudes ülearuse suhkru rakkudesse. On ka mitmeid vere suhkrusisaldust tõstvaid hormoone, näiteks glükagoon, kortisoon ja adrenaliin. Kui organismi koormatakse toiduga, milles on ohtrasti suhkrut ja süsivesikuid, siis ühel hetkel selle talitlus lihtsalt häirub. Selleni jõudmine võtab aega aastaid ja seepärast hakkab probleeme tekkima alles keskeas. Asjaolu, et inimesel on ainult üks hormoon, mis vere suhkrusisaldust alandab, ja mitu, mis seda tõstavad, on viinud uurijad järeldusele, et liigne suhkur ei ole algselt olnud mingi probleem. Kiiresti imenduvaid süsivesikuid sisaldus toidus kas vähe või üldse mitte. Vajaliku suhkru valmistas organism peamiselt rasvast ja rasv ongi olnud organismi põhikütuseks.

Organism võib suhkrut valmistada kahe glütseroolimolekuli ühendamise teel, mille tagajärjel tekib üks glükoosimolekul. Suhkur on vajalik lisakütus äärmuslikes olukordades, mis nõuavad kiiret reageerimist. Just sellepärast tõstavadki stressihormoonid vere suhkrusisaldust. Aju kasutab kütuseks tavaliselt glükoosi, kuid samahästi võib ta energiaallikana kasutada ka rasvast saadavaid ketoone. Ketoone hakkab tekkima näiteks paastu ajal, mil organism on kõik suhkruvarud ära tarvitanud ja asub rasvu põletama. Ketoos tekib siis, kui organism kasutab kütteks ainult rasva.

See olukord on tüüpiline täispaastu ajal. Tõenäoliselt oli rasvade kasutamine kütuseks ja selle käigus tekkiv ketoos ürginimese jaoks üsna tavaline ja normaalne seisund.

Teine huvitav seik on see, et organismi võimalused suhkrut tagavaraks koguda on väga piiratud. Vähesel määral talletatakse suhkrut glükogeenina maksas ja lihastes, kõik ülejäänu muudetakse aga kiiresti rasvaks. Enamik sellest on küllastunud rasv. Nii et dieet, mis sisaldab rohkesti süsivesikuid ja vähe rasva, just rasva tekitabki. Ülekaalulisus on toidu liigse süsivesikusisalduse, mitte rasvasisalduse tundemärk.

Süsivesikuteks nimetatakse igasuguseid suhkruid, sõltumata nende esinemiskujust.

Suhkrumolekulid võivad esineda üsna pikkade ahelate kujul. Ka tselluloos kuulub süsivesikute hulka, kuid seda pole inimene võimeline toiduks kasutama. Tärklis, millest koosnevad põhiliselt kartul ja vili, on samuti suhkur. Ürginimese toidulauale need tärkliserikkad taimed ei kuulunud.

Lisaks sellele on paljud taimed ja puuviljad viljeluse käigus tunduvalt muutunud. Nende suhkruja tärklisesisaldus on tugevasti tõusnud ning samas on nad oma koostisest kaotanud mikroelemente ja kiudaineid. Tarbijasõbralikkus on praktikas kaasa toonud varasemast

ebatervislikumad söögitaimed. Mitmed puuviljad ja taimed mõjuvad organismile samamoodi, nagu söödaks puhastatud suhkrut. Üksnes tärklisesisaldus ei tee taime veel tervislikuks ja paljud taimed on seesugustest ülearustest kaloritest pungil. On ilmselge, et me kasutame toiduks liiga palju valesid süsivesikuid.