Menuki „HEA TUJU RAAMAT 40+. LOOD TERVISE, ILU JA SUHETE HOIDMISEST“ autorilt
Humoorikas ja jahmatavalt aus raamat elust, millest pool on veel ees
Ei küsi luba
NAINE ELUKAARE EKVAATORIL
Aune Past
Lood haaravad kohe kaasa – need on elust enesest, mõnusalt humoorikad ja kohati liigagi tuttavad. Mõnigi olukord võib meid sügavalt ja valusalt puudutada, kuid väärtuslik elukogemus suunab vaatama juhtunut teise nurga alt ja pöörab selle hoopis muhedaks naljaks. Mind innustab julgus olla uudishimulik ja seepärast kõnetas mind ka mentori teema. Ka kogenud inimene vajab vahel mentorit – kellega hetkeolukordi peegeldada, mõtted ritta seada ja märgata seda küsimust, mida ise küsida ei oska. Ellen Tohvri, Eesti Finantsteenuste Agentuuri juhatuse liige
*
See raamat kirjeldab nähtusi, mida me kõik märkame, aga harva tihkame sõnastada. Kuidas muutuvad suhted meie ümber, kas mingis eas inimesed muutuvad nähtamatuks või läbipaistvaks? Mis hetkel see alguse saab? Millal peaks naine loobuma uudishimust, ambitsioonidest või unistustest? Aune on tähelepanelik, optimistlik ja teotahteline inimene. Oma „Hea tuju raamatuga“ suutis ta muuta paljude otsustajate mõtteviisi ja paljude naiste elu paremaks. Nüüd on ta läinud sügavamale, seni pea puutumata alale. Miks ühiskond ei hinda inimesi, kes suudavad ja saavad, aga keda ei taheta? Hoolimata sellest, et eluekvaatoril on naistel ühiskonnale veel nii palju pakkuda. Selle raamatu märksõnad on julgus, optimism ja rõõm. Soovitan soojalt! Tiina Kaalep, ERR-i juhatuse liige
*
Aus, vaimukas ja elujõudu andev raamat! Sest küpsel naisel on kogemusi, iseloomu ja piisavalt põhjust mitte enam luba küsida. Aitäh, Aune! Naised, ärge unustage – ise tean, kui tore olen! Merle Palmiste, Eesti Draamateatri näitleja
*
Olen oma elus kohanud palju võimekaid naisi, kes on harjunud vastutama, hoolitsema ja teiste ootustele vastama. Kuid millal küsime endalt, mida meie ise päriselt tahame? Elu keskpaik võib olla erakordselt võimas aeg, mil kogemusest saab julgus ja eneseteadlikkusest vabadus. See raamat tuletab meelde, et kunagi pole hilja valida iseennast, avastada uusi võimalusi ja luua tähendusrikast pärandit. Meie tõeline pärand ei seisne ainult selles, mida oleme ise saavutanud, vaid ka selles, millist julgust oleme aidanud teistes naistes kasvatada. Ester Eomois, EBS-i juhtimise õppejõud, ettevõtja
SISUKORD Proloog 9 I osa. Kes ma nüüd olen? 13 Esimene kogemus. Ma ei ole nähtamatu 14 Esimene kohtumine Roosi ja Rose’iga 18 Lood elust enesest 26 Teine kogemus. Kas vanus on number või lugu? 30 Ma astusin üle ekvaatori. Ja minu reuma koos minuga. Kirjutab Silvia Pütsep 35 Roosi ja Rose kohtuvad taas 39 Tõe ja tõelise vabaduse otsingul. Kirjutab Julia Ahtijainen 41 Kolmas kogemus. Klaaslagi pärast viiekümnendat 47 Olen töötu. Veider. Kirjutab Kadri Mägi-Lehtsi 50 Jälle liiga kogenud 52 Neljas kogemus. Eneseusaldus ja mõjukus 56 Lillepott peas 67 Siiras olemine on minu valik. Intervjuu Silvia Ilvesega 70 Viies kogemus. Nüüd otsustan mina 77 Tööavaldus 79 Kui ma enam luba ei küsi, siis kes otsustab? 82 Ikka tööavaldus 89 Naine, kes otsustab ise. Intervjuu Marge Kõivuga 90
5
II osa. Mina 95 Esimene kogemus. Keha ei ole projekt. Ta on kodu 96 Roosi ja Rose otsivad lahendust 104 Ei küsi luba, et olla ema. Kirjutavad Kristina Sõritsa ja dr Andrei Sõritsa 106 Naine pärast viitkümmend ja tema truu süda. Kirjutab dr Margus Viigimaa 109 Tantsujalad 117 Su jalad toovad su koju. Kirjutab dr Vahur Metsna 120 Kuidas su hambad käivad? 122 Armastage iseennast. Intervjuu dr Dmitri Ruzanoviga 122 Elust, lootusest ja armastusest. Kirjutab Ritta Roosaar 128 Teine kogemus. Energia on tähtsam kui vanus 139 Sina ja su energia elu keskel. Kirjutab Nele Tasane 144 Rose’i energia on otsas 152 Armastus annab energiat. Intervjuu dr Aime Keisiga 154 Kolmas kogemus. Ilu ilma vabanduseta 159 Tõeline legend, tegelik maailmatase. Räägib Tamara Korjagina 165 Kohtumine, millest raamatus ei kirjutata. Vestlus Mart Elleriga 167 Õnnelik naine on ilus. Kirjutab Marika Jerbach 168 Prillidest on saanud oluline aksessuaar. Kirjutab Annela Salk 172 Käed, mis istutavad lilli, koorivad kartuleid ja parandavad masinaid. Vestlus Merje Närskaga 175 Mustas, kuid mitte nähtamatu. Jutuajamine Tiina Talumehega 177 Rose ehmatab Roosit 179 Neljas kogemus. Lähedus ei lähe pensionile 184 Roosi ja Rose jalutavad jõuluturul 188 Kas seksuaalsus läheb pensionile? 190 6
Väga kirglikult väga intiimsetel teemadel. Intervjuu dr Aive Kalininaga 192 Viies kogemus. Kuidas ma enda eest hoolitsen? 199 Roosi auto ärandatakse 203 Milline elu on minu jaoks tähendusrikas? 204 Läbipõlemine 207 Pidevalt tormivalves 210 Armastus, mis algas lapsepõlves. Kirjutab Mari-Liis Ilover 212 Retseptid 215 III osa. Meie 219 Esimene kogemus. Suhe 220 Lugu kollasest maasturist 225 Teine kogemus. Kui armastus muutub 230 Roosi ei näe nalja 231 Kui kahest saab kolm 232 Rose ja kaks šampanjapokaali 234 Nagu NATO heidutusvõime 235 Kus tavott on? 237 Kolmas kogemus. Üksindus või vabadus? 239 Neljas kogemus. Lapsed saavad suureks. Kas mina ka? Rose saab vanaemaks 247 Viies kogemus. Vanemad vajavad mind jälle 249
245
IV osa. Maailm 255 Esimene kogemus. Kas maailm vajab veel minu kogemust? Vanus või uus täiendatud versioon. Kirjutab Kaire Parve 257 Roosi saab vastuse. Valmistutakse töövestluseks 262 Naine, kes pakatab energiast. Intervjuu Piret Jõhvikuga 264 Teine kogemus. Nähtavus digimaailmas 270 Nähtavus ei ole ainult tänaseks. See on viis luua võimalusi oma tulevasele minale. Kirjutab Evelin Org 271 Enne kommunikatsiooni tuleb identiteet. Kirjutab Olesija Saue 279
256
7
Hea elu koodi lahti muukimas. Kirjutab Liisi Toom 284 Kolmas kogemus. AI ei küsi sinu vanust 291 Neljas kogemus. Karjäär 2.0 302 Minu reliikvia on vabadus. Kirjutab Tuuliki Kasonen 302 Ma loon kogemust, ma ei vaja enam ambitsiooni ambitsiooni pärast. Kirjutab Anneli Salminen 306 Kuidas ma Siljalt efektiivsust õppisin. Intervjuu Silja Nurmsega 309 Me räägime rahast 313 Olla oma elus kohal. Küsimustele vastab Liina Vahtras 318 Viies kogemus. Õppimine ei lõpe 323 Algajate klass 325 Kooli koos lapselapsega. Kirjutab Kadri Mägi-Lehtsi 327 Õppimine pakub ajule naudingut. Intervjuu Sirje Sirita Somelariga 329 Õppides loome iseennast. Kirjutab Eve Nõmm 333 V osa. Mõju 337 Esimene kogemus. Mis jääb minust alles 338 Roosi hindab oma portselani 341 Teine kogemus. Mentor või lihtsalt vana inimene 344 „Sa oled nagu rikkis grammofon“. Kirjutab Piret Jamnes 344 Kolmas kogemus. Kasutamata kogemuse hind 352 Rose leiutab AdBlued 355 Neljas kogemus. Saja-aastase elu ühiskond 358 No ja mis siis? 361 Tänusõnad
367
P R O LO O G
Ma ei ole lõpusirgel. Ma astusin üle ekvaatori. Uued kogemused ootavad Mõni aeg tagasi märkasin, et inimesed hakkasid minuga teistmoodi rääkima. Mitte palju teistmoodi, aga siiski märgatavalt. Justkui pinnapealselt ja süvenemata. Autosalongis aga just vastupidi, mitte küll pudikeeles, aga aeglaselt ja lühikeste lausetega. Räägiti rohkem auto värvist kui sissepritsedüüsidest. Üldse muutus ka sõnavara. Inimesed ütlesid, et ma näen oma vanuse kohta hea välja. Et ma olen endiselt aktiivne. Et mul jätkub veel energiat. Et ma olen nooruslik. Ilmselgelt pidid need komplimendid olema. Naisena neljakümneselt või viiekümneselt vähendatud saada ei ole minu, vaid ühiskonna probleem. Meid on palju, paarsada tuhat. Ja meid on vaja. Aga ka nende hästi mõeldud komplimentidega on veider lugu. Mind häirib siin kolm sõna: „oma vanuse kohta“. Vana on kole, aga sina näed oma vanuse kohta hea välja? Ma näengi hea välja! Millal täpselt oleks pidanud saabuma hetk, mil ma enam ei tohiks olla aktiivne? Millal oleksin pidanud loobuma uudishimust, ambitsioonidest või unistustest? Millal pean hakkama kandma pika säärega uhutud pesu? Kes selle otsuse tegi? Ma ei mäleta, et oleksin sellele alla kirjutanud. Kõige sagedasem kompliment on: sa oled nii nooruslik! Miks ma pean olema nooruslik, et ühiskonda sobida? Miks ma ei või olla särav, aktiivne, armastatud ja armastav 50+ naine? Mina ise. Ekvatoriaalinimene. Või ma pole lihtsalt nähtav, kui ma pole nooruslik? Aastakümneid olen uurinud, kuidas sünnivad kuvandid, maine ja usaldus. Kuidas inimesed hakkavad uskuma lugusid ettevõtetest, poliitikutest ja riikidest. Kord ühe valimiskampaania ajal kasutasin kandidaadi puhul sama mõõdikut, mida ma olin kasutanud linnade, firmade, erakondade imago 9
uurimisel. Tulemus läks täiesti rappa. Organisatsiooni imagot mõõdavad hoopis teised omadused kui persooni kuvandit. See oli oluline teadmine. Veel olulisem on teadmine, et imago tekkemehhanism on siiski sama. Vanusel on oma kuvand. Generatsioon Z on niisugune, beebibuumerid on naasugused ... Meile jutustatakse lugu sellest, milline peaks olema viiekümnene, kuue kümnene või seitsmekümnene naine. Alguses kuulame seda lugu kõrvalt. Siis hakkame seda kordama. Lõpuks usume ise ka. Kui me seda usume, siis hakkame ise sama lugu jutustama ja lõpuks ka selle järele käituma. Ühel päeval avastame, et oleme muutunud omaenda elu kõrvaltegelaseks. Mina seda ei taha.
*
See raamat ei sündinud sellepärast, et ma kardan vananemist. Üldse mitte. Mind paelub võimalus elada kauem kui ükski põlvkond enne meid. Mind huvitab, mida tähendab olla naine ajal, mil keskmine eluiga pikeneb, tehis intellekt muudab töömaailma, karjäär ei lõpe enam kuuekümneselt ja vana ema võib samal ajal õppida ülikoolis, juhtida ettevõtet, armuda või kasvatada väikest last. Me elame täiesti uutmoodi ajastul. See raamat sündis seepärast, et ma armastan elu. Kus on probleem, kui meil on näiliselt nii palju võimalusi? Probleem on selles, et meie ümber on kaasaegne, kiiresti muutuv argipäev, aga me räägime sellest ikka veel vana keele abil. Me kasutame sõnu, mis on sündinud ajal, mil inimesed elasid palju lühemat elu. Veel hullem, me räägime vanusest kui kulust ühiskonnale ja vananemisest nagu taandumisest. Viiekümneselt olgu elu kõige huvitavam osa juba selja taga. Aeg on hakata tegelema surmakoristusega ja tänada, kui öeldakse, et näed nooruslik välja. Krononormatiivsus ütleb, millal midagi tegema pead ja millal midagi enam teha ei tohi. Ma olen lapsest saadik lammutanud laiali kõikvõimalikke asju, et näha, mis seal sees on. Oli väga põnev näha, kuidas kellal rattad ringi käivad. Nüüd köidab elu mind rohkem kui asjad. Elu ei saa lihtsalt lahti lammutada. Aga õnneks on meil teadus ja teadlased, raamatud ja sotsiaalmeedia. Ma ei kirtsuta sotsiaalmeedia peale nina. Seal on ehtsad inimesed viisil, nagu nad tahavad lasta meil endast mõelda. Kuidas nad seekord tahavad lasta asjadel välja paista. Mõni aeg tagasi hakkasin mõtlema inimese elust hoopis teisiti. Kujutlesin, et meie elu ei ole sirge tee finišijoone poole. See on kaar. Ja ühel hetkel jõuame 10
me ekvaatorile. Ekvaator ei ole lõpp, ekvaator on poolitaja. See on koht, kust avaneb uus vaade. Pool teed on veel minna, pooled võimalused on veel ees, pooled kogemused veel loomata. Nüüd me liigume edasi teisiti, sest meil on rohkem kogemust, meil on rohkem teadmisi, meil on suurem võrgustik, meil on selgem minapilt, me teame paremini, mida me tahame. JA MEIL ON VÄHEM VAJADUST TEISTE HEAKSKIIDU JÄRELE. Praegu võiks olla minu mantra: otsusta ise!
*
Ma ei mõelnud nina ees kinnilöödud uksest kunagi positiivselt. Kuni mu laps, nähes minu kurbust saabunud eitava vastuse peale, ütles: „Vaata asja teise nurga alt. Esiteks, nad vaevusid sulle vastama. Ja teiseks, see on nende kaotus, mitte sinu. Sina ei jäänud millestki ilma, nemad jäid sinust ilma.“ Ma olen kommunikatsiooniekspert, kes teab, et lood kujundavad maailma. Kõigepealt nimetame, siis näeme. Ma nimetan meid ekvatoriaalinimesteks, kellel alles tee esimene pool käidud. Lood kujundavad teadmisi ja need võivad kujundada ka seda, kuidas me iseennast maailmas näeme. Võib-olla me ise astumegi kardina varju, sest niikuinii keegi meid ju ei näe? Lepime, et vanus on piinlik? Või oleme uhked oma kogemusele ega küsi enam luba, et juurde õppida, maailma muuta või rahulikult oma aias nokitseda. Me otsustame ise. Ma ei ole kõiketeadja. Ma ei tea õigeid vastuseid, aga küsimusi mul jagub. Karjääri, nähtamatuse, tervise, suhete kohta – lõputult. Seepärast kohtuvad selles raamatus teadusuuringud ja päris lood. Siin saavad sõna mõlemal pool eluekvaatorit tegutsevad inimesed, kelle kogemused panevad mõtlema. Küsin, kuidas käsi käib, nii päris noortelt kui ka kogenumatelt. Mõnikord võibki olla noorelt inimeselt raske küsida: kuidas seda asja tegelikult tehakse? Raamatust lugeda on hoopis mõnusam.
*
Siin uurivad, kuidas elu rattad ringi käivad, kolm naist – praktiline Roosi, tulevikku vaatav Rose ja ajastute tarkust kandev Barbe Nicole. Ja kusagil nende vahel liigub kass nimega Ekvaator. Tema ei küsi kunagi luba. Võib-olla sellepärast, et kassid teavad midagi, mille inimesed on unustanud: elu ei ole mõeldud vabandamiseks. Mul on ka kaaslane. Max perenimega AI. Max otsib uuringuid, vaidleb minuga, korjab välja kordused ja viitsib osaleda lõpututes sõnaotsingutes. Sest sõna loob maailma. 11
Elukaar ulatub sünnist vananemise poole. See raamat ei püüa sind veenda, et elamine on lihtne. Ei ole. Keha muutub. Suhted muutuvad. Maailm muutub. Aga muutumine ei tähenda kadumist. Mind ei huvita küsimus, kuidas väärikalt vananeda. Mind huvitab palju olulisem küsimus, kuidas väärikalt elada. Ma tean, et kõige ohtlikum asi, mis inimesega võib juhtuda, ei ole kortsude tekkimine. Kõige ohtlikum on hetk, mil ta hakkab uskuma, et tema parim aeg on möödas. Kui sa selle raamatu avasid, siis võib-olla oled sinagi jõudnud oma elu kujuteldavale ekvaatorile. Või tahad näha, mis seal eespool on. Kui nii, siis rändame koos edasi. Sa ei ole hiljaks jäänud. Sa ei ole nähtamatu. Mitte keegi ei pea andma sulle luba elada oma elu. Olla õnnelik. Mina igatahes enam luba ei küsi. Ma õpin ise otsustama. Ja muide, oma viiekümnendad ma valiksin uuesti. Olnud seal, tundnud seda.
ESIMENE OSA
Kes ma nüüd olen?
esimene kogemus
Ma ei ole nähtamatu Nimetan meid ekvatoriaalinimesteks. 50 on esimene samm üle elukaare ekvaatori. See ei too kaasa hääbumist ega ka vajadust uuesti tõusta ja särada. Pigem on see esimene samm vabaduse ja iseoma valikute poole, olemata vahe peal kustunud või läbi põlenud. Samuti on see parim aeg marrastused lappida ja edasi särada. Aga ometi omandab 50+ naine ühiskonnas supervõime – ta muutub nähtamatuks. Enamasti me ise seda ei soovi. Kõigepealt juhtus see märkamatult. Keegi ütles, et ma näen oma vanuse kohta väga hea välja. Naeratasin viisakalt. Siis öeldi, et ma olen endiselt aktiivne. Endiselt. Huvitav sõnakasutus. Nagu oleks kuskil nähtamatu komisjon, kes kord aastas kontrollib, kas ma ikka veel liigun, töötan ja mäletan oma nime. Ma ei mõelnud sellele pikemalt. Kuni talvise suusareisi õhtusöögil teatas lõbusas tujus meesterahvas: „Korraldame homme missivõistluse!“ Tahtsin sapiselt öelda, et jah, hakkame võistlusi korraldama. Homme näiteks lume lauakrossis. Aga enne lisas ta rõõmsalt minu otsa vaadates: „Vanaemad muidugi ei võistle.“ Lauas naerdi. Mina ei suutnud isegi muiata. Isegi mitte viisakusest. Sest ma sain aru, et siin ei tehtud nalja minu lumelauaoskuste, huumorimeele ega kleidi üle. Mind oli just paigutatud ühte uude kategooriasse. Ja öeldud, mida ma enam teha ei tohi. Vanaema. Ma olin neljakümnendates. Aga huvitav, et keegi ei vaata seltskonnas neljakümnest meest, öeldes: „Taadid muidugi ei võistle.“
14
Samuti ei ole juhtunud, et mulle viiekümnesena oleks kunagi öeldud: „Kommunikatsiooniekspert muidugi ei võistle.“ Ei. Aga selles seltskonnas juhtus, et kõik muu peale sünniaasta kadus hetkega. Alles jäi üks roll. Vana. See õhtusöök ei rikkunud mu tuju. See pani mind hoopis mõtlema. Millal see juhtus? Millal olin ma kellegi teise silmis muutunud naisest vanuseks? Millal oli minust saanud ainult sünniaasta? Ma usun, et peaaegu iga viiekümnendates või kuuekümnendates naine mäletab seda hetke. See ei pruugi juhtuda reisil. See võib juhtuda poes. Koosolekul. Või siis, kui keegi vaatab sinust läbi ja pöördub küsimusega sinu kõrval seisva noorema inimese poole. Sa oled olemas, aga justkui nähtamatu. See tunne on päris kummaline. Sest peeglist vaatad vastu ikka sina ise. Sama inimene, kes armub, vihastab, õpib, teeb rumalusi, unistab ja vahel sööb õhtul salaja šokolaadi, kuigi teab, et pärast seda ei viitsi hambaid pesema minna. Aga maailm ei näe sind. Ja kõige veidram on see, et sellel tundel pole kortsudega peaaegu mingit pistmist. Keegi ei vaata su kortse. Sind ei nähta üldse. Eluekvaator ei ole vanus, see on asukoht elukaarel. Kui lennuk ületab ekvaatori, ei kuku ta taevast alla. Piloot ei teata: „Head reisijad, meie parim osa on nüüd läbi.“ Mitte midagi sellist ei juhtu, sama lend jätkub ja äriklassis pakutakse šampanjat edasi. Ainult maailm akna taga on teine. Mulle meeldib see mõte. Viiekümnendates ei alanud minu jaoks allamäge minek. Algas hoopis teistsugune vaade. Ma ei tahtnud enam kõigile meeldida. Ma ei tahtnud enam kõike tõestada. Ja ma avastasin, et mida vähem ma teiste heakskiitu ootasin, seda vabamaks ma muutusin. Samas ajas olukord, kus ma tundsin, et olen nähtamatu, mind segadusse. Aga ma võtan selle, mis mulle meeldib: tolerantsi ja huumori. Sest ma pole nähtamatu, mõni lihtsalt ei näe. Ma kadusin mõneks ajaks meediast. Ja sama tegid paljud mu eakaaslased. Üks peatoimetaja ütles otse, et ega need vanainimesed kedagi huvita. Nii nagu ma Bestmarketingi arvamuskonkursil hõbeda võitnud töös kirjutasin, on Eestis nähtamatuks muutunud naisi laias laastus 200 000. Naisi, kellega ei räägita isegi mitte reklaamides. Hambaproteesi liimi müüjad ehk välja arvatud. Nimetame seda representatsiooni puudumiseks. Ometi on need naised ühiskonnas aktiivsed, käivad valimas, kujundavad oma arvamust oma kogukonnas, jagavad seda oma sotsiaalmeedias. Suunurgad taeva poole, kui meenutan, kuidas viiekümnesena pesu otsisin ja müüja mul küünarnukist kinni hoides juhatas: 15
„Vanainimeste pesu on siinpool.“ Esimesest ehmatusest üle saades teatasin: „Ahsoo, ma just vaatasingi, et kus need Marati pika säärega uhutud aluspüksid olla võivad.“ Seejärel imestasin kõlava vanainimesehäälega: „Oh taevake, kuhu riiuli peale ma oma proteesid küll pannud olen?“ „Kui sa enam kommunikatsioonieksperdina leiba ei teeni, siis võid stand-up-koomikuks hakata,“ võttis kõrval seisnud sõbranna situatsiooni kokku. Sa oled nähtamatu või sa oled vales kohas. Ja siis sa hakkad seda ise märkama. Bussijuht ulatab veepudeli nooremale naisele, aga sulle mitte. „Mulle ka vesi, palun,“ tuletan oma boonust meelde. „Te ei pea seda iga kord võtma,“ vastab bussijuht. „Aga teie peate seda minult iga kord küsima, sest võtta või mitte on minu otsus, eks ole,“ naeratan. Tegelikult oli see üldse esimene kord, kus ma oma püsireisija eelist kasutades veepudeli võtsin. Hommikul olin öelnud, tänan, mul on oma vesi kaasas. Aga ma tunnen, et mind ei märgatud. Paha lugu. Kas järgmine kord ütlen ebameeldiva hetke vältimiseks ise ennetavalt: vett ma ei soovi, aitäh? Või ütlen, et palun vesi ka? Tühiasi, üks läbipaistev pudel, aga situatsioon on märgiline. Minu identiteedis ei ole võitlemist. Aga ma ei ole nähtamatu! Kindlasti olen ma aastatega muutunud. Rahulikumaks, tolerantsemaks, äkki ka mõistlikumaks? Mustikakisselli lugu tuleb mulle meelde iga kord, kui keegi ütleb, et ta on muutunud rahulikumaks. Kui meie lapsed olid väikesed, juhtus ühel päeval köögis katastroof. Vähemalt mulle tundus siis nii. Vanem tütar oli osavalt köögisahtlid üksteise järel lahti tõmmanud, et noorem õde saaks nende najal köögilauale ronida. Laua peal seisis suur portselankauss mustikakisselliga. Jõudsin kööki täpselt sel hetkel, kui väiksem istus keset mustikakisselli ja sõi seda peoga. Mustikad olid tema juustes. Mustikad olid põrandal. Mustikad olid laual. Mustikad olid isegi laes. Mina vihastasin. Päris vihastasin. Tol hetkel ei tundunud see sugugi naljakas. Praegu mõtlen sellele loole hoopis teisiti. Kui midagi sarnast juhtub nüüd lapselastega, ei vaata ma kõigepealt põrandat. Ma vaatan last ja mõtlen: „Näe kui andekas. Ta õppis just külmkapi ust avama.“ Põranda saab puhtaks. Lapsepõlv enam tagasi ei tule. See ei tähenda, et minust oleks saanud ideaalne vanaema. Sugugi mitte. See tähendab ainult seda, et aastatega muutub asjade tähendus ja tähtsus. Selles peitubki ekvaatorikogemuse tugevus. Mitte selles, et me teame rohkem, vaid selles, et me oskame paremini valida, mille peale oma energiat kulutada. Me ise otsustame, mis hetk väärib kogemuseks kujundamist. 16
Ühiskond näeb viiekümnendates naises kõigepealt tema vanust. Aga mina näen hoopis midagi muud. Ma näen inimest, kes on jõudnud punkti, kus tal ei pea enam iga hinna eest õigus olema. Kes oskab vabandada. Kes oskab öelda ei. See oskus muidugi ei tule iseenesest. Ja see ei ole ka oskus, mida vajaks just 50+ inimene, seda vajame me kogu elutee vältel. Oskust öelda ei. Me vajame otsustavust mitte teha asju iseenda arvelt. Aga kõige tähtsam on see, et ekvatoriaalinimene oskab valida, millal öelda jah. Jah reisile. Jah uuele tööle. Jah armastusele. Jah fantastilistele mõtetele. Jah roosale tüllseelikule, kui selleks parasjagu tuju on. Noorena kulub tohutu hulk energiat sellele, et saada kellekski. Hiljem avastad ühel päeval, et palju mõnusam on lihtsalt olla sina ise. Sina ise nii, nagu sa ise ennast lood. Sina ise, nagu sa oma lugu lood ja räägid. Sina ja sinu persoonibränd. Ja siis tuleb kuri haldjas ja vibutab oma konksus sõrmega ning muudab su nähtamatuks. Just siis, kui sa tunned end oma nahas kõige paremini, hakkab osa maailmast sind vähem märkama. Ma olen endalt mitu korda küsinud, kas nähtamatus on üldse õige sõna. Sest päriselt ei kao ju keegi ära. Mind nähakse poes. Mind nähakse tänaval. Mind nähakse lennujaamas. Aga vahel ei nähta enam seda inimest, kes ma olen. Nähtav on elatud aastate arv. See on umbes nagu keegi vaataks raamatut ja otsustaks ainult kaane järgi, et teab juba täpselt, mis seal sees on. Kõige jubedam oleks see, kui ma hakkaksin seda ise uskuma. Et ongi „parim enne“ ja vaikne hääbumine. Nähtamatus ei alga sellest, et keegi teine vaatab sinust mööda. Nähtamatus algab sellest hetkest, kui sa ise astud sammukese kõrvale. Kui jätad sõna võtmata. Kui jätad kandideerimata. Kui jätad unistamata. Kui ütled endale: „Ah, las nooremad.“ Siis muutub nähtamatus ohtlikuks, sest see on osa sinu enda identiteedist.
17
kohtumine � Esimene Roosi ja Rose’iga
�
See lugu algab lennujaamas ja jätkub lennukis, kus kohtuvad kaks võhivõõrast naist. Lend hilineb juba kolmandat tundi. Rose vaatab veel kord telefoni. Koosolek firma peakontoris on läbi, aga tunne, et midagi läks totaalselt valesti, ei taha kaduda. Kõige alandavam ei olnud isegi koosolek. Kõige alandavam oli hetk, kui ta püüdis oma disainerikostüümi ja kõrgete kontsadega tõusta madalast Fatboy toolist. Kõik teised olid juba püsti. Ta ei võinud ometi kõigi pilgu all end nelja käpukile keerata ja sedaviisi püsti saada. Rose’ile endale tundus, et ta tõusis siiski elegantselt, kuigi pingutusest tekkisid juustepiirile pea nähtamatud higipiisad. Rose tundis neid. Rose on harjunud, et kõik sujub nii, nagu ta on planeerinud, ja et teda usaldatakse, tema on liider. Aga täna oli ta viimane, kes end koosolekuruumi põrandalt – olgu, lamamistoolilt – üles sai. Ja ta tajus esimest korda, et teda ei kuulatud. Küll aga kuulati tema tiimi nooremat kolleegi, kes taasesitas Rose’i ideid. Rose oli väga põhjalikult selleks koosolekuks valmistunud, aga ikka ja jälle leidis ta ennast situatsioonist, kus keegi tema sõnajärje ära näppas. Lihtsalt sõitis tema jutule nahaalselt sisse. Ja taevake, kas see uus poiss mitte ei öelnud kuidagi, et proua, teie lähenemine pärineb eelmisest aastatuhandest. Jah, just seda ta ütles. Lisades, et te ju sündisite juba eelmisel sajandil. Noored kolleegid muigasid, muigas isegi Rose’ist tunduvalt vanem boss. Võimukas mees vaatamata oma kõrgele eale. Rose turtsatab. Mehe puhul ei ole sünniaasta oluline. See tõdemus muudab Rose’i rahutuks. Vaadanud, kas iPhone on lennurežiimil, pistab Rose selle taskusse ja pisut kärsitult lükkab oma Louis Vuittoni koti jalaga eesoleva pingi alla. Tülpinult ohates sulgeb ta silmad. Aga enne uinumist ärritab teda stjuardessi hääl: „Olge lahked, 2C, siin on teie koht!“ Üllatunult avab Rose silmad. Äriklassis lootis ta istuda oma pingireas üksinda. Aga nüüd potsatab siia kõigepealt päevinäinud seljakott ja siis hingeldab end istmesse üks naine. Rose kahetseb, et ei kasutanud oma vana nippi. Nimelt paneb ta lennukis suhtlemise vältimiseks põlvedele ingliskeelse raamatu. Siis ei tikuta nii kergesti lobisema. Aga seekord läks see nipp enesehaletsuse nahka. Süles lebab Olav Osolini „Part lendab poliitikasse“. Ei tulnud lihtsalt meelde see ettevaatusabinõu. Ja juba lähebki lahti: 18
„Ei küsi luba“ on raamat naisele, kes ei taha oma elu lihtsalt ära elada. Ühel päeval märkad, et aastad on toonud kogemuse, aga mitte valmis vastuseid. Keha muutub. Suhted muutuvad. Töö võib muutuda. Sina ise muutud. Ja vahel tundub, et maailm näeb sind vähem just siis, kui sul on talle kõige rohkem anda. Aga mis siis, kui kõige huvitavam osa on veel ees?
„Ei küsi luba“ räägib elust elukaare ekvaatoril – nähtavusest, kehast, armastusest, rahast, tööst, üksindusest, õppimisest, tehisarust ja sellest, mida me oma kogemusega veel teha saame. See on raamat elude lugudest ja teadjate tarkusest. Me ei küsi luba, et luua oma unistuste elu.
Liigu. Söö. Maga. Armastus on üle kõige. Ekvaatoril – siin on kõik kuum! ekvaatoril.ee
* Aus, vaimukas ja elujõudu andev raamat! Küpsel naisel on kogemusi, iseloomu ja piisavalt põhjust mitte enam luba küsida. Aitäh, Aune! Naised, ärge unustage – ise tean, kui tore olen! Merle Palmiste, Eesti Draamateatri näitleja www.raamat24.ee