Ei karda ma kurja

ARRETEERIMINE

621

ESIMENE OSA

Kodumaa reetmise, s.o teo eest, mille NSV Liidu kodanik on tahtlikult toime pannud NSV Liidu riikliku sõltumatuse, territoriaalse puutumatuse, riikliku julgeoleku või sõjalise võimsuse kahjustamiseks: ülemineku eest vaenlase poolele, spionaaži eest, riikliku või sõjasaladuse väljaandmise eest välisriigile, põgenemise eest välismaale või välismaalt NSV Liitu tagasi pöördumisest keeldumise eest, välisriigi abistamise eest NSV Liidu vastu suunatud vaenulikus tegevuses või vandenõu eest võimuhaaramise eesmärgil karistatakse vabaduskaotusega kümnest kuni viieteistkümne aastani ühes vara konfiskeerimisega või surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

Vene NFSV kriminaalkoodeks, paragrahv 64a

„Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga.“ 23. psalm

1.

ARRETEERIMINE

„Nad siis ikkagi otsustasid selle peale välja minna!“ trummeldas mu oimudes kogu teekonna jooksul kodunt kuni GULAGi väravateni. Pitsitatuna mõlemalt poolt helehalli Volga tagaistmele, vaatasin autoaknast minevikku kaduvaid Moskva tänavaid, jälgisin oma konvoeerijaid ning püüdsin ette kujutada, mis mind ees ootab. Ent mu ajju end sisse seadnud rähn toksis ja toksis seda lühikest lauset: „Nad siis ikkagi otsustasid selle peale välja minna!“ See, kes oli minust paremal pool, hoidis mu paremat kätt oma põlvel, ilma et oleks seda pigistanud, teine, pahemal pool, hoidis kinni mu kurakäest. Kolmas oli end seadnud ebamugavasse, pooleldi lamamisasendisse meie selja taha, nähtavasti juhtumiks, kui peaksin tagaklaasi purustades üritama põgeneda, aga võib-olla ka selleks, et takistada lääne ajakirjanikel, kellega olin just nüüdsama koos olnud, mind pildistada. Autojuhi kõrval istus veel üks ja kandis raadio kaudu ette, et operatsioon on edukalt läbi viidud.

Mõne minuti eest oli Damoklese mõõk, mis oli nii kaua mu pea kohal rippunud, viimaks langenud: mind arreteeriti. Autos istudes tundsin äkki kummalist kergendust. Alaline pinge, milles olin viimasel ajal elanud, kadus ootamatult, just nagu oleks keegi vinnaklüliti ühe pööramisega lülitanud võrgust välja alasti närvilõpmed.

17

Üksteist päeva tagasi, 4. märtsil 1977. aastal oli ajalehes Izvestija avaldatud Lipavski artikkel ning toimetuse järelsõna, milles mind ja teisi ’alijá 1 aktiviste süüdistati NSV Liidu vastases spionaažis LKA ülesandel. Sõbrad tulid mind lohutama, ent tegelikult hüvasti jätma, välisajakirjanikud viimast intervjuud võtma.

Kuid sügaval hinges tundis neist igaüks, et arreteerimine on vaid aja küsimus. Nad rääkisid minuga nagu vist räägitakse lootusetult haigega, veendes nii teda kui ka endid, et kõik saab korda. „Nad ei lähe ealeski selle peale välja! Sellest saaks järgmine Dreyfusi protsess!“ kuulsin veel pool tundi tagasi oma sõpradelt. Ja ometi, „nad siis ikkagi otsustasid selle peale välja minna!“. Närvesööv ootus oli lõppenud, ent ometi ei olnud tahtmist seda uskuda.

Kas ma näen und? Ega ma ei fantaseeri? Viimastel päevadel manasin sageli ette oma arreteerimist, kerides seda oma kujutlustes nagu filmikaadreid. Vahest on selgi korral tegemist kõigest veel ühe seansiga? Kergendustunne teadmatuse lõppemisest asendus äkitselt lootusega: see on halb uni ning vaja on ainult sundida end üles ärkama. Selles katkendlikus emotsioonide jadas polnud loogikaga absoluutselt midagi tegemist.

Kurvis kandus auto külglibisemisse. Mu parem käsi jõnksatas tahtmatult ning kagebist pigistas silmapilkselt ja ametialase kindlusega mu rannet, asetades selle tagasi oma põlvele. Tundsin juba ammu seda kondist prosta vene näoga pakalpead. Too polnud esimest aastat mu jälitamisega ametis. Alati oli ta naerusuine.

Muide, selliseid kohtab „sabade“ hulgas harva. Ent praegu paistis ta morn ja silmnähtavalt närviline. Autojuhi kõrval istuja küsis raadio kaudu juhtnööre, kas sõita läbi kesklinna või piki Jauza jõge. Ütlesin endale: „Vaata hoolega, võib-olla näed Moskvat viimast korda,“ ja püüdsin mällu talletada tänavaid, mida 1

18

’Alijá (hbr ülestõusmine) – juutide diasporaa liikumine naasmiseks ajaloolisele kodumaale Iisraeli. ’Alijá vastandmõisteks on jeridá ehk laskumine, millega tähistatakse Iisraelist lahkumist. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti.

ARRETEERIMINE

mööda me sõitsime. Sellest ei tulnud midagi välja, hiljem ma ei suutnudki meenutada, kuidas me sõitsime: kas läbi kesklinna või piki jõekallast.

Kui auto jäi Lefortovo vangla sissepääsu juures seisma ning massiivsed raudväravad – esimesed kahest paarist, mis ei avane kunagi üheaegselt – hakkasid aeglaselt lahti minema, haaras mind äkki oma olukorra suhtes naeruväärne ja lausa idiootlik ohutunne: vaat nüüd sunnivad nad mu torusse hingama ja saavad teada, et olen purjus. Just nagu süüdistataks mind liikluseeskirjade rikkumises, mitte kodumaa reetmises! Tund aega tagasi olin tõepoolest joonud pitsi konjakit. Minu jaoks oli see suur kogus, sest reeglina ei joonud ma midagi lahjast veinist kangemat. Konjakiks oli andnud põhjust üks tõepoolest erakordne sündmus.

Slepakkide korteris lähenes lõpule heebrea keele tund. Kõik kohaletulnud, õpetaja Volodja Šahnovski ja meie, tema õpilased Dina ja Jossif Beilinid, Habe – nii kutsusime Volodja Slepakki – ning mina, üritasime jätkata harjumuspärast eluviisi. Seda ei pidanud häirima ei Izvestijas avaldatud süüdistused ega KGB demonstratiivne tegevus pärast nende ilmumist. KGB agendid astusid hämarusest, kus nad senini olid peitunud, päevavalguse kätte, ja kuhu ma ka ei läinud, järgnesid nad mulle täiesti avalikult, näitamaks: su päevad on loetud. Nii ma siis linnas ringi liikusingi – keset kaheksast kagebistist koosnevat elusat puuri.

Niisiis, tund hakkas lõppema. Kella kuue paiku tulid kaks ajakirjanikku, David Satter Financial Timesist ja Hal Piper Baltimore Sunist, sensatsioonilise uudisega: just nüüdsama oli APN2 teatanud, et doktor Štern on vabaduses!

Tuntud Vinnõtsja arst Mihhail Štern oli umbes kolm aastat tagasi arreteeritud ning kaheksaks aastaks vangi mõistetud 2

APN – lühend venekeelsest nimetusest Агентство печати „Новости“, NSV Liidu teadeteagentuur, mis moodustati 1961. a Nõukogude Infobüroo (Sovinformbjuro) baasil.

19

süüdistatuna ravimitega spekuleerimises ja altkäemaksu võtmises.

Kogu seda juhtumit iseloomustas demonstratiivne arveteõiendamine lugupeetud inimese kallal tema soovi pärast välja rännata ning ilmselgelt oli selle eesmärgiks juutide hirmutamine. Süüdistus ja selle põhjendused olid naeruväärsed, mis üksnes kinnitas selle kohtuprotsessi kurjakuulutavat iseloomu. Olime kõik need aastad aktiivselt võidelnud doktor Šterni vabastamise eest.

4. märtsil, selsamal päeval, kui ilmus artikkel Izvestijas, korraldasin ta naisele pressikonverentsi. Varsti pidi Amsterdamis toimuv rahvusvaheline tribunal võtma vaatluse alla Šterni kaasuse. Ning nüüd oli ta vabaduses, olles ära istunud kõigest kolmandiku oma karistusajast, mis oli tõepoolest enneolematu juhtum! APNi formuleering humaansetel kaalutlustel amnesteerimisest seoses tervisliku seisundiga ei saanud kedagi petta, see oli meie ühine võit!

Niisugust sündmust tuli loomulikult tähistada, ent Habe kodus leidus vaid veidi konjakit. Rüüpasin koos teistega pitsikese ja andsin ajakirjanikele oma viimase intervjuu. „Me kõik oleme muidugi õnnelikud, et Mihhail Štern on vabaduses,“ ütlesin. „Aga on väga võimalik, et Nõukogude valitsuse poolt astuti see samm ainult selleks, et juhtida maailma avalikkuse tähelepanu kõrvale uutest rünnakutest juudiaktivistide vastu, keda süüdistatakse spionaažis. Pole välistatud, et just nüüd algavad uued arreteerimised.“ „KGB autod sõitsid ära!“ teatab Habe rõõmsalt. „Ja „sabad“ ei istu enam ukse taga,“ lausub ta naine Maša, heitnud pilgu trepikotta.

Vaatan aknast välja. Tõepoolest, enam ei ole näha autot, mis oli varem seisnud paarikümne meetri kaugusel välisuksest. Välja selgitamaks, kas tihedalt maja lähedale pargitud teine auto on alles, ronin aknalauale ja heidan pilgu õhuaknast välja. Kahjuks ei ole auto mitte ainult kohal, vaid on sõitnud otse välisukse ette. Ning ka „sabad“ pole kuhugi kadunud, vaid, nagu selgub, on üksnes tõusnud korrus kõrgemale ja justkui peavad seal kellegagi nõu.

20

ARRETEERIMINE

„Mida see teie arvates võib tähendada?“ küsivad ajakirjanikud visalt. Nii nagu meie, on ka nemad toimuvast huvitatud, ent oma tööd ei unusta. Tahan ka ise seda kangesti teada. „Kohe kontrollime katse teel,“ ütlen ja panen end kähku riidesse. „Lähen helistan teistele ajakirjanikele ja teatan neile Šternist.“ Piper ja Satter, aga ka Habe, kes kõik need päevad ei lasknud mind sammugi endast eemale, „et olla tunnistajaks, kui sind arreteeritakse“, tulevad ühes minuga.

Erutus ja konjak on oma töö teinud, sest unustan kaasa võtta arreteerimise puhuks valmis pandud koti soojade asjadega, mida seni olen kogu aeg kaasas kandnud.

Lifti juures tekib viivitus. Kaks kagebisti jooksevad mööda treppi üles ja kuulutavad: „Sõidate meiega.“ Selline jultunud käitumisviis oli viimasel ajal muutunud nende jaoks tavaliseks. Liftis tohtis korraga olla ainult kolm isikut, kuigi sinna andis mahutada ka viit – nii me sageli sõitsimegi. Aga sel korral on meid koos „sabadega“ kuus. Pärast üürikest kõhklust otsustab Habe, et on olulisem, kui ajakirjanikud on minuga koos. Esimest korda nende päevade jooksul jätab ta mu maha ja laskub kiiruga seitsmendalt korruselt alla. Järgmine kord näen teda alles üheteistkümne aasta pärast.

Liftis oleme tihedalt üksteise vastu pressitud. Mu nina on sõna otseses mõttes surutud vastu ühe „saba“ raadiosaatjat, mis tikub ta palitupõuest välja. See on toosama pakalpäine peiar, kes hakkab autos minust paremal istuma. Vahetan ajakirjanikega mingeid väheolulisi repliike ning korraga märkan, et „saba“ küünarnukist painutatud ja rinnale surutud käsi väriseb. „Nad on närvilised, näib, et midagi hakkab juhtuma,“ ütlen ajakirjanikele inglise keeles.

Need on mu viimased vabaduses lausutud sõnad. Lift avaneb, astun mõned sammud välisukse suunas ja paljudest kätest haaratuna lendan läbi ukse otse autosse.

21

EI KARDA MA KURJA

N ATA N S HAR A N S KY uliikumise aktivist,Juutide Iisraeliväljarännuliikumise poliitik ja ühiskonnaaktivist, Iisraeli poliitik ja ühiskonnaSharansky kirjeldab oma mälestusteraamatus tegelane Natan Sharansky kirjeldab oma mälestusteraamatus ja“ Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja „Ei karda ma kurja“ Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja s valitsevaid orwellilikke tingimusi.valitsevaid Lisaks poliitvangilaagrites orwellilikke tingimusi. Lisaks r ülevaate ’alijá’stsellele ehk juutide annab väljarännuliikuautor ülevaate ’alijá’st ehk juutide väljarännuliikue kodumaale. Tõed, mille mõistmiseni jõudis Tõed, mille mõistmiseni jõudis misest ajaloolisele kodumaale. tuses, on päevakohased senikaua, kuni on Sharansky vangistuses, onvapäevakohased senikaua, kuni on varahvast rõhuvad. litsejaid, Ent jõuetuil on relvi, millega kes oma rahvast rõhuvad. Ent jõuetuil on relvi, millega akata: vankumatuvõimsaile vaprus, tüdimatu huumorivastu hakata: vankumatu vaprus, tüdimatu huumorijutlusvõime ja veendumus, et „...kujutlusvõime mitte miski, ja veendumus, et „... mitte miski, meel, külluslik teevad, ei saa mind alandada ... Alandada mida nad minuga teevad,võin ei saa mind alandada ... Alandada võin end vaid ise ...“

postimehekirjastus.ee

9

789916

736296

tatud kuuma sulega, vahetult pärast üheksa Raamat on kirjutatud kuuma sulega, vahetult pärast üheksa ngistust, mil muljed olid veel teravad ja värsaastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsoma eessõnas, et ked. ta püüdis üksik- et ta püüdis mitte ühtegi üksikAutormitte ütlebühtegi oma eessõnas, a kirjutada neist, asja kellevahele oli vangilaagrisse mahaneist, kelle oli vangilaagrisse maha jätta ja kirjutada da kogemusi nendega, veel nendega, kes võivad sinna veel jätnud, kes ningvõivad jagadasinna kogemusi sattuda.

620