Kuidas Lääs reetis juudid ja iseenda
JAKE WALLIS SIMONS
EI IIAL ENAM?
Sissejuhatus
HÄRRA, MINA SIIT KÜLL MINEMA EI HAKKAKS!
Ära iial ütle iial Kui seda kõhetut, haritud naist saalist välja püüti tirida, oli ta šoki tõttu kõnevõimetu. Tal oli jakk üle pea kistud ja püksid rebenenud, aga holokausti mälestustseremoonia jätkus, nagu poleks midagi erilist juhtunudki. Laval jätkas Iiri president oma kõnet ja enamik publikust ei pööranud isegi pead. Mõned küll palusid: „Jätke ta rahule, siin on mälestustseremoonia!“ või „Kuidas te küll julgete temaga niimoodi käituda?“ Aga neid eirati. Lõpuks, kui teda hakati uksest välja nügima, sai naine – holokausti üleelanute lapselaps – kõnevõime tagasi. „See on minu tseremoonia!“ hüüdis ta. „Ei! Ei! Ei!“ See naine oli Dublini Ülikooli Kolledžis töötav 37-aastane Iisraeli teadlane Lior Tibet, kelle Euroopa 11
EI IIAL ENAM?
ajaloo kursuse üks osa käsitleb ka holokausti. Koos mitme teise juudiga, nende hulgas ka üks rase, oli ta püsti tõusnud ja vaikselt selja pööranud, kui president Michael Higgins hakkas häbiväärsel moel Gaza sõjast rääkima.1 Higgins on Iisraeli-vaenuliku retoorikaga varemgi silma paistnud, mistõttu kaks eakat ellujäänut olid teda varem eraldi palumas käinud, et ta palestiinlasi oma kõnesse toppides tseremooniat ei politiseeriks. Üritus oli mõeldud juudi genotsiidi mälestamiseks; eelarvamuslikele tiraadidele Iisraeli konfliktide teemal seal kohta ei olnud. Kui president nende palveid eiras, tundsid Tibet ja tema sõbrad, et peavad midagi tegema. Kättemaks tuli otsekohe. Raske on mõista, miks turvatöötajad ei tajunud tekkinud olukorra absurdsust: nad takistasid sõna otseses mõttes juute iseenda eest seismast üritusel, mis oli pühendatud lubadusele „Ei iial enam“. Tol aastal oli Auschwitzi vabastamisest möödunud 80 aastat, mistõttu oodati eriti hingeminevat holokausti mälestuspäeva. Aga 7. oktoobri järgses maailmas oli see teema hoopis teisel moel valusaks muutunud. Kõikjal maailmas märkasid juudid, kuidas nende enda lein neilt ära varastati. Populaarse hommikuse telesaate „Good Morning Britain“ saatejuht rääkis „kuue miljoni inimese“ surmast, jättes toimetuslikult mainimata nii nende identiteedi kui ka nende hävitamise põhjuse. Asepeaminister Angela Rayner tegi sedasama, postitades sotsiaalmeedias pildi, kus ta süütab küünla „kõigile, kes tapeti“. Selle juute 12
härra, mina siit küll minema ei hakkaks!
kustutava narratiivi võtsid üle kõik alates leiboristist parlamendiliikmest Sarah Championist kuni tollase Kanada peaministri Justin Trudeauni, Bury ja Cambridge linnavolikogudest kuni humanistideni, kes säutsusid oma kurbust „kõigi genotsiidiohvrite“ pärast. Lowestofti volikogu pärjapanekule jäeti juudid üldse kutsumata. Sõnum oli selge: 80 aastat pärast kõige jubedamat rassistlikku kuritegu nüüdisaegse Euroopa ajaloos anti ohvritele mõista, et see ei puuduta neid. See vahejuhtum oli kõigest üks järellainetus antisemitismi tsunamile, mis vallandus siis, kui 6000 džihadisti ja tsiviilisikut alustasid 2023. aasta sügisel Lõuna-Iisraelis pogromme. Suurbritannias sööstis see vanim vihkamine kohe pärast veresaunu 150 protsenti ülespoole2 jõudes seejärel 2024. aasta esimesel poolel rekordtasemeni – 121 vägivallajuhtumit, 246 protsenti kasvanud vandalismijuhtumite ar v ja jahmatav 465-protsendiline antisemitismi kasv üli koolides. 3 Sarnane lugu rullus lahti kogu läänemaailmas – uudistes muutusid regulaarseks sellised õudused nagu 12-aastase tüdruku antisemiitlik vägistamine Pariisi eeslinnas, 4 märatsevate jõukude vägivallatsemine iisraellaste kallal Amsterdamis5 ning sünagoogide ründamine süütepommidega Melbourne’ist6 Varssavini7. Esimest korda pärast sõda olid juudid üle Euroopa sunnitud oma identiteeti varjama; 8 Berliinis andis politsei selleks välja isegi sõnaselge soovituse.9 13
‹
Juutide jaoks paistab tulevik täna süngem kui mitme viimase põlvkonna jooksul. Nende vastu suunatud vägivald on tagasi. Amsterdamist New Yorgini ja Londonist Melbourne’ini on juudid kogu läänemaailmas sunnitud oma identiteeti varjama. Isegi Tallinnas on juudi noori, kes tunnevad end ohustatuna, kui eakaaslased tänavatel nende rahvale hukku nõuavad. Asja teeb hullemaks rahvuslik sovinism, mis on tõusuteel nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. Liialdamata võib öelda, et juutide jaoks on lõppemas suhtelise turvalisuse ajajärk. See poleemiline raamat lahkab vastuolude rägastikku, millesse on takerdunud kogu läänemaailm. Auhinnatud kolumnist, ajakirjanik ja väliskorrespondent Jake Wallis Simons kaardistab antisemitismi uut etappi ning analüüsib süvitsi Läänes valitsevat olukorda. Tema hinnangul on juutide vastu suunatud rünnakud esimene lahing sõjas Lääne enda vastu. Autori sõnul peame meenutama eelmiste põlvkondade väärtusi ja nende eest seisma, enne kui on liiga hilja. Võib-olla veel ei ole.
postimehekirjastus.ee