Eestlased ja baltisakslased Venemaal minevikust tänapäevani
MATI ÕUN HANNO OJALO
EESTIST VENEMAALE –
SUNNIVIISIL JA
VABATAHTLIKULT
Eestlased ja baltisakslased
Venemaal minevikust tänapäevani
EESTLASED JA VENEMAA
9 Eestlased Venemaal Liivi sõjast kuni Põhjasõja lõpuni.
Varased küüditamised
19 Eesti nekrutid Venemaal tsaari sõjaväes 18.-19.sajandil
21 Eesti asunikud Venemaal
24 Eestlased Siberis
27 Eestlasi Venemaa Euroopa-osa kaugemates paikades
29 Eestlased Peterburis, Petrogradis ja Leningradis
37 Kroonlinna eestlased
41 Eestlased Peterburi ja Pihkva kubermangudes
43 Kaukaasia eestlased
49 Krimmi eestlased
52 Eestlased Kaug-Idas
57 Eestlased Esimese maailmasõja rinnetel 1914-1918
59 Eestlased Venemaal Vene kodusõja ja Eesti Vabadussõja ajal 1918-1920
66 Teine maailmasõda ja eestlaste vaevatee Venemaale 1940-1941
69 Juuniküüditamine 14. juunil 1941
72 Kuidas sundasumisele saadetute elu Venemaal välja nägi?
75 Eesti meeste mobiliseerimine ja Venemaale viimine 1941. aasta suvel
79 Territoriaalkorpuse rännak Pihkvamaale 1941. aasta suvel
81 Surm Venemaal tööpataljonides
87 Kuidas tööpataljonidest laskurkorpusse pääseti 1942
92 Eesti meeste seiklused Venemaal.
Põgenemised ja virelemised 1941-1942
103 Põgenemine Venemaalt Velikije Luki lahingus 1942
109 Eestlaste tagasitulek Venemaalt 1944-1946.
Uued küüditamised
111 1949. aastal küüditatud eestlased Venemaal
117 Venemaa eestlased saabuvad pärast sõja lõppu Eestisse
119 Eestlased vabatahtlikult Venemaal pärast Teise maailmasõja lõppu
123 Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroof 26. aprillil 1986.
BALTISAKSLASED VENEMAAL
125 Kes olid baltisakslased
127 Baltisakslased Venemaa tsaaririigi teenistuses
131 Baltisakslastest ohvitserid Vene sõjaväes
133 Baltisakslased võitlevad 19. sajandi teisel poolel venestamisega
138 Esimene maailmasõda ja baltisakslaste rasked ajad
146 Punane võim ja baltisakslaste küüditamine 1918
152 Vabadussõda ja maareform. Balti pataljon ja Landeswehr
155 Umsiedlung 1939
157 Teine maailmasõda ja hilisem aeg
158 Viimaste baltisakslaste küüditamine Eestist 1945
160 Järelsõna
Sissejuhatus
Eestil on idanaaber, kelle meelevalla alla oleme oma ajaloos korduvalt sattunud. Rüüsteretked, sõjakäigud, tapmised ja küüditamised on saatnud meid (ja meie lõunanaabreid) läbi sajandite ja jätnud meie kollektiivsesse alateadvusse hirmutunde.
Samas on Eesti olnud Vene riigi osaks üle 200 aasta ja NSV Liidu osaks (vägivaldselt okupeerituna ja annekteerituna) ligi 50 aastat ning eestlasi on siirdunud Venemaale ka ilma sunduseta, küll tööle, küll ametialast karjääri tegema või õppima.
Hoopis omaette peatükk on baltisakslaste seos Venemaaga. Kui Liivi sõja ja Põhjasõja ajal veeti neid sinna küüditatutena, siis alates 1710. aastast avanesid neile (eriti muidugi aadlikele) head võimalused teha edukat karjääri suure Vene riigi sõjaväes, politseis, mereväes, riigiametites, poliitikas ja muudeski valdkondades. 20. sajandi segaduste käigus lõppesid need võimalused baltisakslastel muidugi ära.
Natuke tuleb juttu ka meie lõunanaabritest lätlastest, kelle seosed Venemaaga on eestlaste omadega üsna sarnased. Kuid lätlastel on üks suure tähtsusega Venemaa kogemus, mis meil puudub. Jutt on Esimese maailmasõja ajal toimunud tohutust põgenikelainest, mis tulvas Saksa vägede pealetungi eest alates 1915. aastast Lätist Venemaale ja ka Eestisse. Hiljem, enne kui suurem osa neist kodumaale tagasi pääses, surid neist tuhanded Venemaal nälga ja haigustesse, tuhanded aga muutusid meeleheitest bolševike pooldajateks, astusid Punakaarti ja läti punaste küttide üksustesse ning suurendasid hävingut ja vägivalda veelgi.
Seepärast, lahke lugeja, kirjeldatakse käesolevas raamatus eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste elamusi ja seiklusi suurel Venemaal, mis tõi üksikutele kaasa suuri rahasid ja kõrgeid ameteid, kuid enamusele häda, viletsust ja surma nimetutes haudades.
Autorid 2024-2025
Eestlased Peterburis, Petrogradis ja Leningradis
On arvata, et alates Eesti ühendamisest Vene keisririigiga – faktiliselt 1710., juriidiliselt 1721. aastal – hakkas selle ehitatavasse pealinna Peterburi jõudma ka eestlasi. Alul sõjaväelastena ja teenijatüdrukutena, seejärel ka muudesse ameteisse, mida kasvavas suurlinnas järjest juurde tekkis. Linna elanikkonna arvukuseks võis 1725. aastal olla 40 000, 1764. aastal 80 000 ja 1800. aastal 220 000 inimest. Eestlaste arvuks on 18./19. sajandi vahetusel Venemaa pealinnas hinnatud kuni 3500 – ehk veidi üle pooleteise protsendi.
19. sajandil ja 20. sajandi alul kasvas Venemaa pealinna rahvaarv eriti kiiresti: 1853. aasta hinnangul oli seal elanikke 524 000, 1881. aastal 930 000 ja 1910. aastal 1 400 000. Peterburi eestlaste arvuks on 1834. aastal hinnatud 5214, 1890. aastal 7431, 1897. aasta rahvaloenduse andmeil 12 238 ja 1917. aastal Petrogradiks saanud suurlinnas kuni 50 000. Ning eks nende eri aegade sõjaväelaste ja teenijatüdrukute kõrvale asus sinna eestlasi kõikvõimalike ametitega – või omandati need ametid Peterburis.
Peterburi eestlaste arvu kiirele suurenemisele aitas kaasa Paldiski–Tallinn–Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal ja selle raudtee viimine Tapalt Tartusse 1876. aastal.
Peterburi oli seotud ka eesti kultuuri ja rahvusliku ärkamisajaga. Seal tegutses nimelt selline grupp nagu „Peterburi patrioodid“ (Peterburi patriootide ring). Tegemist oli 1850. aastate lõpust kuni 1870. aastateni Venemaa tolleaegses pealinnas tegutsenud eestlastest haritlaste ühendusega.
Ühendust juhtis aastast 1862 kunstnik Johann Köler. Ühendusse kuulusid veel Friedrich Dankmann, põllumajandusteadlane Jakob Johnson, Aleksander Jürjev, arst Philipp Karell, kirjanik ja ajakirjanik Friedrich Russow (aastast 1863) ja pedagoog Carl Robert Jakobson (aastast 1864). Nimedele vaatamata olid nad kõik eestlased.
Tsaariperekonna ihuarst dr Philipp Karell
AM _ 12840:5 F 13490, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2042309
Maalikunstnik Johann Köler
EKM j 55540 FK 830, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2888146
Ühendus aitas muu hulgas eesti talupoegadel täita palvekirju ja esitada neid Venemaa võimudele, samuti osalesid nad Eesti Aleksandrikooli rajamise ettevalmistustöödes, aitasid välja töötada eesti rahvusliku liikumise kava.
Tuntumaist 19. sajandi Peterburi eestlastest meenutame vendi Karelle. Neist vanem, Carl Friedrich (kuni 1811. aastani perekonnanimega Jakobson) sündis 11. oktoobril 1791. aastal Haiba mõisas Hageri kihelkonnas. Aastail 1804–19 oli ta Tallinnas Saksa teatri viiuldaja ja muusikadirektori abi ning 1816–20 ühtlasi Pühavaimu kiriku organist. 1820–30 oli ta Moskvas ooperilaulja ning Smolenski ja Kiievi kubermangu kapellmeister. 1830. aastast töötas aga Peterburis rootsikeelse Püha Katariina koguduse organistina ja õigusteaduskoolis muusikaõpetajana.
Carl Friedrich Karell lahkus siitilmast 28. veebruaril 1857 Peterburis. Ta vend Philipp Jakob sündis 10. detsembril 1806 Tallinnas ja sai oma vanemast vennast hoopis tuntumaks meheks. 1826. aastal lõpetas ta Tallinna kubermangugümnaasiumi ja 1832. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, kaitstes doktoriväitekirja „De rheumatismo uteri“. Täiendas end Pariisi, Londoni ja Brüsseli haiglates ning hakkas 1837 Peterburis tööle sõjaväearstina ja sõjaväehaigla juhatajana. 1849 kutsuti ta tsaariperekonna arstiks ja töötas aastatel 1855–79 Aleksander II ihuarstina.
Doktor Karell uuris piimravi ja tärklisemähiste kasutamist luumurdude ravil, tema algatusel asutati 1867. aastal Venemaa Punane Rist.
Kõige oma meditsiinitöö kõrvalt kuulus ta eesti haritlaste Peterburi patriootide rühma, olles selle silmapaistvamaid liikmeid, kelle sidemete ja tutvuste abil nii mõnigi kord Eesti ja eestlaste heaks üht teist ära tehti.
Philipp Jakob Karell lahkus siitilmast 30. augustil 1886 Peterburis ja maeti Sergiuse kloostri kalmistule.
Kunstnik Johann Köler töötas Peterburis 1862. aastast Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja Kunstiakadeemias, saades seal 1861. aastal akadeemiku nimetuse. Ka siitilmast lahkus Köler Peterburis, see kurb sündmus juhtus 22. aprillil 1899.
Aastail 1876–1879 õppis Peterburi Kunstiakadeemias vabakuulajana skulptuuri Amandus Heinririch Adamson, olles seejärel 1886–1887 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kooli ja 1901–1904 A. Stieglitzi
kunsttööstuskoolu õppejõud. Aastal 1907 sai temagi Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks.
Peterburis elas pikalt ka meie teine silmapaistev skulptor August Ludwig Weizenberg – 1865–1868 Peterburi Kunstiakadeemia vabakuulajana ja 1890–1914 kunstnikuna.
Massilise Peterburi koloonia organiseerumise alguseks võib pidada esimese eestlaste organisatsiooni Püha Johannese ehk Peterburi Jaani koguduse rajamist 1839. aastal.
Peterburi eestlaste ligikaudu 5000 pealisena loendatud koloonia hakkas vähehaaval kasvama 1860. aastatel ja kasv hoogustus järgnenud aastakümnetel seoses Venemaa ja eelkõige Peterburi tööstusliku arenguga (Balti raudtee ehitamisega Peterburini ja linnas tööstuse arenguga, mis vajas töölisi).
Rahvaloenduse andmetel elas Peterburis 1897. aastal 12 238 eestlast, teistel andmetel elas seal ligikaudu 50 000 eestlast ka 1908. ja 1917. aastal. Võib arvata et suur osa eestlasi elas Peterburis end arvele võtmata, kusjuures eestlaste arv kasvas põhiliselt 20. sajandi alguses. Enne Esimest maailmasõda pidi eestlasi seal olema oluliselt üle 50 000 elaniku. Peterburis oli eestlastel oma kirik, kogudus, kirikukool, haridusselts, mis 7 algkooli üleval pidas, krediit, laenu ja hoiu ühisus, naisühisus, 3 üliõpilaste ühisust ja palju muudki.
Pärast tsaar Aleksander III poolt Läänemere provintsides alustatud venestamist omandasid eestlased tänu ministeeriumikoolides omandatud vene keele oskusele võimaluse jätkata haridusteed kõigis Venemaa kõrgkoolides, kuid suurem arv eesti üliõpilasi jätkas siiski õpinguid eestilähedases Peterburis. Eestlaste õppimise ja järgneva erialase töö leidmine oli piiratud saksa valitseva rüütelkonna poolt. Eesti üliõpilaste poolt asutati 1880. aastal Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts ja terve rida muid spordi ja karskusseltse, hiljem ka eestikeelne ajaleht Peterburi Teataja (1909).
1937. aastal ilmunud raamatu „Eesti Vabadussõda 1918–1920“ esimeses köites on nimetatud, et 1917. aasta 8. aprillil toimus Petrogradis organiseeritud eestlaste rongkäik, milles osalenud 40 000 inimest, neist ümmarguselt 15 000 sõjaväelast 30 orkestriga. See jutt on vast siiski ülepakkumine,
sest nende eespool nimetatud 50 000 Petrogradi eestlase hulka rehkendati ka rinnalapsed (suuremaid lapsi on tõesti demonstrantide fotodel näha) ja vanurid, kellest enam demonstratsioonil käijaid ei olnud.
Oma raamatus „Peterburi eestlased“ (1981) teatab ajaloolane Raimo Pullat, et „Peterburis küpsesid karastunud võitlejaiks paljud eesti kommunistid nagu Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt jt.“ See jutt on õige, kuid tolles raamatus pole ta ilmumisajast johtuvalt kirjas Kingissepa ja Anvelti võitluse tulemust – 689 mõrvatud eestimaalast meie Vabadussõja aegadel, kui
Anvelt oli Narvas istunud Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu esimees ja Kingissepp, kes Kommuuni nõukogu siseasjade juhina töötas Tallinnas põranda all.
Nende meeste endi lõplikud saatused on teada – Kingissepp (tegelikult kahe eesnimega – Viktor Eduard) saabus Eestisse põrandaalusele tööle, et järgmist mõrvalainet ette valmistada, kuid arreteeriti oma salakorteris ööl vastu 3. maid 1922 ja lasti samal päeval välikohtu otsusel maha. Anvelt põgenes punasele Venemaale, mis 1922. aasta lõpul Nõukogude Liiduks sai. 11. detsembril 1937 pandi ta seal seina äärde.
Mingem tagasi 20. sajandi algusveerandisse, mil Petrogradi eestlaste arv tuntavalt vähenes. 1917. aastal kutsuti sealsed eestlastest sõjaväelased valdavalt kodumaal organiseeritavaisse rahvusväeosadesse, 1920. aastate alul aga opteerus siia ka suur osa tsiviliste. 1937. aasta rahvaloenduse andmeil elas Leningradis 16 532 ja Leningradi oblastis 53 132 eestlast. Samal aastal saadeti Moskvast igale NSV Liidu regioonile plaan, mille kohaselt alustati mahalaskmisi ja vangilaagreisse saatmisi. Eestlaste puhul oli enam levinud süüdistuseks sidemed piiri taga asuvate sugulastega. Seda loeti spionaažiks ja selle kohaselt lasti 1937–38 maha 1547 Leningradi eestlast. Uus eestlaste arvu tunduv suurenemine Leningradis toimus II maailmasõja ajal, kui Saksa–Nõukogude sõja alates „armeelvabastajal“ PõhjaEestist, Osmussaarelt ja Soome edelarannal olnud Hanko mereväebaasist minek oli. Leningradi, Kroonlinna ja Laadoga järvele jõudsid tollal 41 endist eesti laeva, sealhulgas 7 endist Eesti merejõudude sõjalaeva. Eesti laevad jõudsid kohale valdavalt oma meeskondadega, aga tasapisi neil hakati meeskondi ja juhtkondi vahetama usaldusväärsemate slaavlaste vastu.
Peterburi eestlaste demonstratsioon 1917. aastal Eesti rahvusarhiiv
Eesti Sõjaväelaste Komitee Petrogradis Eesti rahvusarhiiv
Kuna see tegevus vist vajaliku kiirusega ei edenenud, kirjutas Stalin 1941. aasta oktoobris alla määrusele „Mõnedest rahvustest isikute eemaldamise kohta tegevarmeest ja laevastikust“. Selle määruse alusel võeti 25. oktoobril meeskond maha näiteks jäämurdjalt „Suur Tõll“, mis 11. novembrist sai tagasi oma 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järgse nime „Volõnets“.
Laevadelt maha võetud eesti meremehed pandi kõigepealt tööle Leningradi ja Kroonlinna sadamaisse, seejärel aga hakati neid tasapisi nõukogudemaa süvatagalasse saatma. Seal pandi neid tööle siseveekogudele, kus ei saanud oma laevu välismaale „ajada“ — näiteks Araali merele Kasahstani ja Usbekistani piiril, aga ka näiteks Balhaši järvele, mis asub Kasahstani idaosas.
Suurel Tallinna evakuatsioonil 1941. aasta augusti lõpul toodi Leningradi ka ümmarguselt 8000 tsivilisti. Nende seas oli siit minema putkanud parteibosse koos oma peredega, arste, insenere ja mitmesuguseid oskustöölisi. Ka viimaseid oli Neevalinnas vaja, sest vene rahvatarkus kõlas, et „Estontsõ umejut vsjo!“ — eestlased oskavad kõike.
1941/42 tuli Leningradile peale näljatalv, näiteks suri 15. veebruaril seal nälga meie kirjanik Enn Kippel, kellel oli olnud ettevaatamatust Eestist sinna pageda.
II maailmasõja järgses Leningradis oli arvestatavaks eestlastest uusasukate seltskonnaks sealseis kõrgkoolides õppivad eesti tudengid. Nende kõrval võis sageli eesti keelt kuulda Eestist pärit ekskursantidelt, sest Leningrad oli tohutute museaalsete kultuurivarade linn. Aastal 1991 nimetati ta tagasi täisnimega Sankt Peterburgiks, ehk siis lühidalt Peterburiks.
Tänapäeval on eestlaste arv selles linnas võrreldes hiilgeaegadega kokku kuivanud: 2010. aastal elas Peterburis kõigest 1534 eestlast ja nüüdseks on neid veel vähem.
Eestil on idanaaber, kelle meelevalla alla oleme oma ajaloos korduvalt sattunud.
Rüüsteretked, sõjakäigud, tapmised ja küüditamised on saatnud meid läbi sajandite. Samas on Venemaale siirdutud ka ilma sunduseta – küll tööle, küll ametialast karjääri tegema või õppima.
Üksikutele tõi see suuri rahasid ja kõrgeid ameteid, enamusele aga häda, viletsust ja surma nimetutes haudades.
