eestipargid2

2

Eesti pargid

Keskkonnaministeerium Muinsuskaitseamet Varrak

Üldkoostajad: Olev Abner, Silja Konsa, Piret Palm, Urve Sinijärv Koostajad: Läänemaa: Ülle Maiste, Imbi Rüütel Lääne-Virumaa: Karin Bachmann, Katrin Maask, Mart Mets, Sulev Nurme, Elo Raspel, Urve Sinijärv, Lauri-Indrek Tummeleht Põlvamaa: Siret Narrusk Pärnumaa: Tuuli Veersalu Raplamaa: Katre Palo Saaremaa: Veiko Maripuu, Kaire Tooming, Kadri Tüür Tartumaa: Nele Nutt, Maris Paju Valgamaa: Hele Möllits Viljandimaa: Merle Muru Võrumaa: Evelyn Jallai, Kaja Riiberg Parkide taimestik: Olev Abner, Jüri Elliku, Sille Janson, Anu Kaur, Vesta Kuusmann, Aleksei Paivel, Mare Raidma, Urmas Roht, Heldur Sander Toimetajad: Silja Konsa, Urve Sinijärv Keeletoimetajad: Maris Jõks, Krista Leppikson Fotode autorid: Olev Abner, Jaak Alekand, Endel Grensmann, Jaak Kadarik, Anne Kivi, Eve Koha, Silja Konsa, Ants Kraut, Olev Kõll, Piret Lagrekül, Piret Lang, Hille Lapp, Vesa Lappalainen, Heinrich Lukk, Erik Lööper, Arne Maasik, Ülle Maiste, Age Merila, Tarmo Männigo, Roland Müür, Aita Neemre, Sulev Nurme, Nele Nutt, Kärt-Mari Paju, Maris Paju, Piret Palm, Riina Pau, Aili Peterson, Jaanus Reisner, Kaja Riiberg, Imbi Rüütel, Pille Saarnits, Mart Siilivask, Urve Sinijärv, Imre Sooäär, Peeter Säre, Heiki Tamm, Tiina Tammet, Ann Tenno, Kaire Tooming, Lauri-Indrek Tummeleht, Toomas Tuul, Jaan Vali, Tuuli Veersalu, Priit Voolaid Kasutatud on väljavõtteid Eesti põhikaardist ja Maa-ameti ortofotodest Kujundajad ja küljendajad: Jüri Kaarma, Ulla Säre Väljaandja: AS Varrak Trükk: OÜ Greif © Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinn 2012 ISBN 978-9985-3-2620-6

Koostajad tänavad: Taimo Aasma, Aino Aaspõllu, Lauri Aaspõllu, Andres Anderson, Etna Ansi, Ene Arikainen, Kaido Floren, Ants Hein, Mart Helme, Riina Hiob, Aivo Hirmo, Egon Hurt, Kaia Ivask, Kairi Kaelep, Anne Kaldam, Mart Kalm, Ülo Kalm, Eve Kask, Odette Kirss, Anne Kivi, Karen Klandorf, Erki Kokkota, Mihkel Koppel, Mari Koppel-Lepik, Maret Kostabi, Terje Kross, Kristiina Kupper, Ilmar Kõverik, Ivi Laatsit, Ulvi Lahesalu, Hille Lapp, Peeter Lasting, Maire Lemberg, Kalev Lepik, Jaan Liira, Sirje Liiskmaa, Reet Lohuväli, Kersti Lootus, Kaja Lotman, Elo Lutsepp, Ülo Luhamets, Viktor Lõhmus, Maret Maide, Juhan Maiste, Endla Miske, Tõnis Muru, Alari Mägi, Jane Mölder, Aita Neemre, Reelika Niit, Kalle Nurk, Lembit Nõmm, Aili Nõupuu, Jüri Ojamaa, Reet Org, Tõnis Padu, Mari-Liis Paris, Mirjam Parmasto, Arnold Pastak, Riina Pau, Eino Peedel, Rita Peirumaa, Kalli Pets, Henn Ploom, Riina Pomerants, Terje Puudersell, Elle Puurmann, Pilvi Põldma, Rein Raie, Anneli Randla, Veljo Ranniku, Heli Rasva, Inga Raudvassar, Reet Reiman, Jaanus Reisner, Helle Rennu, Nele Rent, Elmo Riig, Merilis Roosalu, Armin Rudi, Pille Saarnits, Heldur Sander, Rein Saksakulm, Nele Saluveer, Mart Siilivask, Tarvi Sits, Tõnis Taavet, Anu Tamm, Kristina Teral, Ants Tisler, Hele Tulviste, Urmas Tuuleveski, Per Martin Tvengsberg, Kertu Uibo, Hello Upan, Lea Uppin, Olavi Vainu, Heidi Vellend, Ene Vent Täname kõiki sõbralikke pargiomanikke ja -valdajaid, samuti vallavalitsuste ja kohalike muuseumide töötajaid, kes parkide kohta teavet jagasid Raamat on valminud Keskkonnaministeeriumi ja Muinsuskaitseameti koostöös. Koostamist toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Kultuurkapital

Sisukord Läänemaa 7 Lääne-Virumaa 65 Põlvamaa 197 Pärnumaa 239 Raplamaa 307 Saaremaa 379 Tartumaa 415 Valgamaa 497 Viljandimaa 557 Võrumaa 601

Lisad Allikad ja kirjandus 636 Parkide register 640 Isikuregister 642

6

7

Läänemaa

Läänemaa kaitsealused pargid Ants Laikmaa kodupark 8 Haapsalu lossipark ja Krahviaed 11 Haeska mõisa park 16 Keskvere mõisa park 18 Koluvere mõisa park 20 Lihula mõisa park 25 Liivi mõisa park 28 Massu mõisa park 30 Matsalu mõisa park 32 Noarootsi pastoraadi park 35 Palivere mõisa park 37 Pürksi mõisa park 39 Riguldi mõisa park 41 Räägu mõisa park 44 Saare mõisa park 46 Suure-Lähtru mõisa park 48 Suuremõisa mõisa park 50 Tuudi mõisa park 52 Uuemõisa mõisa park 54 Vanamõisa mõisa park 56 Vatla mõisa park 58 Virtsu mõisa park 62

8

Looduskaitsealune

Ants Laikmaa kodupark Läänemaa

Ants Laikmaa kodupargi ortofoto ja piiriskeem M 1:10 000 Pargi pindala 8,4 ha

1917 ostis kunstnik Ants Laikmaa Kadarpiku küla Tammiku talust osa maad. Elamu valmis järk-järgult, selle ehitamist alustati 1920. aastate algul.

Samal ajal hakati rajama ka kaunist puiesteedega parki. Rahvusromantilises laadis taluhoonete kavandite koostamisel osales lisaks arhitekt Karl Burmanile ka Ants Laikmaa ise, tehes neis korduvalt muudatusi. Esimesena valmis 1923. aastal väike suvemaja. Elumaja ehitati lõplikult valmis pärast kunstniku surma, 1942.

1955 anti hooned üle Haapsalu Koduloomuuseumile. 1956 kevadel alustati kiiresti hoonete restaureerimist, kusjuures püüti võimalikult täpselt säilitada nende esialgset ilmet. 1960. aastast asub majas Ants Laikmaa Majamuuseum.

Vabakujundusliku pargi on rajanud Ants Laikmaa ja tema õpilased. Suurem osa pargist jääb peahoonest läände ja

edelasse ning on parkmetsailmeline.

Peahoone ümbrus on suhteliselt avatud, seda ilmestavad üksikud istutatud eksoodid, nagu valge mänd ja lehiserühm ning kased hoone tagaküljel. Peahoone juurest algavad kase-, kadaka-, männi- ja kuusealleed suunduvad pargi äärealadele. Üheksa tamme pargis on pühendatud kunstnikku külastanud tuntud eesti kirjanikele ja luuletajatele. Peahoonest lõunas asub osaliselt hävinud viljapuuaed. Pargi põhiteljeks on kirde-edelasuunaline tee, mis algab elumaja juurest ning jõuab pargi edelanurgas asuva metsaga ümbritsetud kunstniku matmispaigani.

Sinna paigutati 1956 graniidist hauasammas (autor Juhan Raudsepp). Pargi lõunaosas paiknevad aasad on idast, läänest ja lõunast ümbritsetud maakiviaiaga, mis on osaliselt säilinud ja mille peale on praeguseks kasvanud sarapuud. Põhja-

Üleval: Ants Laikmaa elamu ehitus 1930. aastatel. Foto: EKirMA 58:140.

Paremal: Tagaaed 29. juulil 1962. a. Foto: EAA 5266-1-1264 l. 20p.

küljest ümbritseb lagendikke kuuseallee.

Neid läbiv matmispaigale suunduv tee on ääristatud kadakaalleega. Kadakate rivi liigendab ka idapoolset lagendikku.

Puittaimestiku liigirikkus on väike (22), võõrliike on 8 (J. Elliku, O. Abner, A. Kaur, S. Janson, M. Raidma 2005).

Pargi ilmet kujundavad sookase (Betula pubescens) ja hariliku kuuse (Picea abies) alleed ning istutatud harilikud tammed (Quercus robur). Suure ala võtab enda alla õunaaed. Võõrliikide vanadest isenditest on tähelepanuväärne elumaja juures kasvav valge mänd (Pinus strobus), Ü=116 cm, mille kõrval on euroopa lehised (Larix decidua). Pargis on naturaliseerunud harilik kurekell (Aquilegia vulgaris).

9

L채채nemaa

All: Kunstniku matmispaiga juurde viiv kadakaallee 2002. aastal.

Foto: Peeter S채re.

10

L채채nemaa

All: Ants Laikmaa Majamuuseum 2005. aastal.

Foto: Urve Sinij채rv.

Paremal: Aastal 1923 esimesena valminud suvemaja.

Foto: EKirMA 58:141.

All: Ants Laikmaa suvemaja pargis 2002. aastal.

Foto: Peeter S채re.

11

Looduskaitsealune

Haapsalu lossipargi ortofoto ja piiriskeem M 1:10 000 Pargi pindala 7,4 ha

All: Haapsalu linna 1848. a. plaan, koostaja J. H. Schmidt.

EAA 854-4-105.

Üle kolme sajandi Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks olnud Haapsalu piiskopilinnuse ehitus algas 1260. aastatel.

16. saj. alguseks oma tänapäevased mõõtmed saanud linnus koosnes kolmest osast: Väikesest linnusest (toomkirik ja selle põhjaküljel asuva siseõue ümber olevad toomkapiitli ning toomkooli ruumid) ning läänepoolsest ja idapoolsest eellinnusest. Umbes samaks ajaks oli linnuse põhjakülje ja mere vahelisele alale kujunenud asula saanud linnamüüri (Haapsalu sai linnaõigused 1279). See piiras linna mere poolt, mandripoolses küljes paiknes linnus koos vallikraaviga.

1628. aastal omandas piiskopilinnuse Rootsi krahv Jacob De la Gardie. Krahvi poolt algatatud suuremad ümberehitustööd Haapsalu linnuses toimusid 1641–47.

Pärast Jacob De la Gardie surma sai linnuse omanikuks tema poeg Magnus Gabriel, kes usaldas 1653. aastal Väikese linnuse renessansslossiks ümberehitamise projekti koostamise Augsburgist pärit meistrile Matthias Hollile. Suurejooneline ehituskava jäi siiski teostamata. Piiskopilinnuse aed kujundati renessansspargiks koos Väikeses linnuses toimunud ehitustöödega 17. saj. keskel. 1688. a. tulekahju muutis lossi elamiskõlbmatuks. Linnusekompleks jäi varemetesse, linnuseõue ja selle ümbrust kasutasid linnaelanikud loomade karjatamiskohana. 19. saj. keskel, romantismiperioodil, pälvisid maalilised linnusevaremed taas tähelepanu: taastati kirik ning linnuseõued kujundati Haapsalu kuurordiarsti Karl Abraham

Läänemaa

Haapsalu lossipark ja Krahviaed

12

Läänemaa

All: Haapsalu linna 1860. a. plaan, koostaja J. Eichenfeldt (aluseks 1848. a. plaan).

EAA 2072-2-36.

Hunniuse eestvõttel pargiks. Haapsalu piiskopilinnuses asuvat parki tuntaksegi tänapäeval Lossipargina. Pargi keskel on säilinud 13. sajandist pärineva Väikese linnuse varemed. Piiskoplik peakirik – toomkirik koos selle juurde kuuluva ainulaadse ristimiskabeli ja käärkambriga – on restaureeritud ning kasutuses kirikuna.

Lossipark on ümbritsetud ringmüüriga, mis saavutas tänapäevase pikkuse umbes 1500. aastaks. Tänu 16. sajandil rootslaste poolt linnusesse rajatud muldkindlustustele on park vahelduva reljeefiga.

Väärtuslikuma osa pargipuistust moodustavad linnusevallidele istutatud alleed.

1932. aastal rajati Lossiparki linnaaednik K. Tuuliku kavandi järgi kiviktaimla, mis on oletatavasti üks esimestest avalikku kohta rajatud alpinaariumidest. Linnuse varemete ja Lossipargi nüüdne valdaja on Haapsalu linn.

Krahviaed. 17.–18. sajandist on teateid Haapsalu piiskopilinnuse aiast ehk nn. linna puuviljaaiast, mida on peetud üheks vanimaks Eestis. Enne seda oli see ala toomhärrade ja linnakodanike ühine hobusekoppel, mis oli juba 1391. aastaks muudetud aiaks. Seda aeda on seostatud ka endale tarbeaedu rajanud tsistertslastega, kes olid tegevad Haapsalu linnuse ehitamisel. Aias asusid kalatiigid ja kasvatati ravimtaimi. Linnuse kirdemüüri, Jaani tn. äärsete kruntide lõunapiiri ja hilisema Krahviaia vahel asus 17. saj. linna kalmistu, kuhu matmine lõpetati pärast Põhjasõda. See ala asus piiskopilinnusest kagus, linnuse ringmüüri ja vallikraavide vahelisel alal, ning on osa hilisemast Krahviaiast. Villem Raami andmeil on selle ala Tagalahe-poolses osas asunud Haapsalu vanim, keskaegne sadamakoht (umbes praeguste tenniseplatside kohal). Krahviaeda on mõnel juhul ka Lossiaiaks nimetatud. 19. saj. algul ostis linnuse lõuna-idaküljele endise keskaegse sadama alale, kus asusid

Vasakul: Haapsalu lossi lähiümbruse plaan 19. sajandi keskpaigast, koostaja G. G. Stroch.

EAM 118-2-74a.

13

Läänemaa

All: Vaade Haapsalu linnusele 1850. a.

EAA 5266-1-391 l. 1.

ka kaitserajatised – osa linnamüürist ja vallikraavid –, oma suvemõisale krundi perekond De la Gardie. Peahoone valmis 1830. a. Samal ajal alustati ka pargi rajamist, mida linnakodanikud hakkasid krahv De la Gardie tiitli järgi Krahviaiaks kutsuma. 19. saj. I poolel koos De la Gardie suvemõisaga rajatud Krahviaed hõlmas maa-ala, mis piirneb linnuse müüri, Vee, Koidula (varasem nimi Krahvi tn.) ja Posti-Karja tänavaga.

17. sajandist kuni 19. saj. alguseni asusid siin Uuemõisa mõisale kuulunud põllud.

Pargi peatee asus umbes praeguse Vaba tn. kohal. Park oli piiratud paekivist müüriga. Linnuse ja nn. Krahvilossi vahel asus regulaarsete kujundusvõtetega kujundatud pargiosa, Koidula tn. pool paiknes vabakujunduslik park. Krahviaia vabakujunduslik park vastandus eluhoone pidulikule sümmeetrilisele arhitektuurile. Parki läbisid vallikraavid, millest pääses üle sillakeste kaudu.

Samuti oli pargis suur tiik. Samal ajal hakkas Haapsalust kujunema ülevenemaalise tähtsusega kuurortlinn ning hakati suuremat tähelepanu pöörama linna kaunistamisele ja heakorrastamisele.

Eesti Vabariigi algusaastail ostis riik krahvilossi maakonnahaigla tarbeks ära ja park jagati osaliselt elamukruntideks.

Piiskopilinnuse kagupoolse müüri, Vaba ja Vee tänava vahelist pargiosa kasutati aastaid linna aiandina ning park kaotas Üleval: Postkaart vaatega Haapsalu lossile 20. sajandi algusest. Foto: EAA 5240-1-36 l. 1.

Vasakul: Haapsalu lossipark 1920.–30. aastatel.

Foto: EAA 2111-1-15235 l. 13.

Läänemaa

14

seeläbi oma esialgse ilme. 1975 ehitati Krahviaeda Haapsalu kultuurimaja.

Puittaimestiku liigirikkus on väike (16), võõrliike on 10 (J. Elliku, O. Abner, A. Kaur, S. Janson, M. Raidma 2005).

Lossihoovis on ülekaalus kodumaised puuliigid, nagu harilik vaher (Acer platanoides), harilik saar (Fraxinus

excelsior), harilik jalakas (Ulmus glabra) ja harilik pärn (Tilia cordata). Kõige jämedam puu on pargis harilik saar, mille Ü=349 cm. Viimastel aastatel on likvideeritud mitmeid isekülvseid puid.

Lossihoovi idaosas vallil kasvab pärnade ülekaaluga allee, kus on esindatud nii läänepärn (Tilia × vulgaris), suurelehine pärn (Tilia platyphyllos) kui ka harilik pärn. Krahviaia puistus domineerivad kodumaised puuliigid. Lossi müüridel on naturaliseerunud kollane kuldkannus (Pseudofumaria lutea; syn. Corydalis lutea), mis on lubjalembene taim levilaga Lõuna- ja Kesk-Alpides.

Üleval: Vaade linnusele edelast 2004. aastal.

Foto: Toomas Tuul.

Paremal: Lossi müüridel on kodunenud kollane kuldkannus.

Foto: Olev Abner.

15

Läänemaa

All: Vaade Haapsalu linnusele õhust 1988. aastal.

Foto: Peeter Säre.

Vasakul: Õitsev kollane kuldkannus 2005. aasta oktoobris.

Foto: Olev Abner.

16

Muinsuskaitsealune

Haeska mõisa park Läänemaa

/ Hasik / Haeska mõisa pargi ortofoto ja piiriskeem M 1:10 000 Pargi pindala 2,4 ha

All: Haeska mõisasüda 1908.–1914. a. melioratsioonitööde jaoks mõisa üldplaanist tehtud koopial.

EAA 2486-3-3239 l. 1.

Esimesed teated mõisast pärinevad 1560. aastatest, mil see kuulus Haapsalu toomkirikule. Mõis vahetas korduvalt omanikke, kuuludes nii Kursellidele kui Wrangellidele. Viimased omanikud enne 1919. a. võõrandamist olid Gruenewald-

tid. Mõisa peahoone on ehitatud 19. saj. algul ning see on lihtne, kõrge sokliga ühekordne klassitsistlik kivist hoone.

Peaukseni viib trepp, mille asemel oli esialgu suur klaasitud puitveranda.

Algne rookatus on praegu asendatud

kivikattega. Kõrvalhooned on ümber ehitatud. Säilinud on laut ja rehi.

1979–81 kohandati härrastemaja Matsalu looduskaitseala õppe- ja uurimiskeskuseks. Aastast 2001 on mõis eravalduses.

17

Väike vabakujunduslik park läheb kaugemal üle rannamaastikuks. Puud kasvavad vabalt paigutatud rühmades – tihedamalt pargi lõunaosas. Peahoone ees on väike esiväljak, mis on liigendatud dekoratiivpõõsastega. Hoone keskteljele suundub ligi poolteise kilomeetri pikkune sihitee. Peahoone taga on suur avar väljak, mis läheb kaugemal üle puistuks.

Väljak, millel asus varem neljasambalise katusega paekiviraketega kaev, lõpeb tammeringiga. Park on piiratud maakivimüüriga. Mõisasüdamikku läbib põhjalõunasuunaline maantee, mis on peahoone ja moonakatemaja vahelisel alal ääristatud alleega. Pargi pilkupüüdvaim vaatamisväärsus on tuulte tõttu kaldu kasvanud ühepoolne paplirida, mis ümbritseb kahest küljest ida pool paiknevat õunapuuaeda.

Puittaimestiku liigirikkus on väike (11), võõrliike on 7 (J. Elliku, A. Kaur, S. Janson 2005). Võõrliikide arv on viimastel aastakümnetel püsinud stabiilsena (oli 7, U. Roht 1983; 13, A. Paivel 1955).

Pargis on ülekaalus kodumaised puuliigid, nagu harilik vaher (Acer platanoides) ja harilik saar (Fraxinus excelsior). Kõige jämedam puu on harilik tamm (Quercus robur), mille Ü=324 cm. Juurde on istutatud noori siberi nulge (Abies sibirica), H=4,5 m. Pargis kasvava kanada papli (Populus × canadensis ‘Marilandica’) rea puud on pargi kõrgeimad, ulatudes umbes 30 meetrini.

Üleval: Haeska mõisa peahoone 20. sajandi algupoolel. Foto: ERM 887:480.

Paremal: Vaade Haeska mõisa peahoonele pargist 2002. aastal.

Foto: Imbi Rüütel.

Läänemaa

All: Haeska mõisa park õhust 1988. a.

Foto: Peeter Säre.