eesti kapitali ausammas

Eraettev천tluse puuriuks avaneb

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Kohtumispaik on trükikoda 1987. aasta lõpus käivad Tallinnas Sütiste teel tegutseva kõlava nimega ENSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudi koridorides ringi kaks noort juhtide koolitajat – 26aastane Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna tööstuse planeerimise eriala lõpetanud Hannes Tamjärv ja temast aasta ning kaheksa kuud vanem Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna psühholoogina lõpetanud Andres Saame. Tööülesannete kõrval on neil piisavalt tahtmist ka oma tuleviku üle ühiselt mõtteid vahetada.

Eestit on vallanud ärevad ajad. Nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes. Rahvarinnet veel pole. Neid, kes julgevad sinimustvalget lehvitada, ei peeta enam enesehävitajateks, kuid hulljulgeteks siiski.

NLKP siinse emissari Karl Vaino seni vankumatusse positsiooni on küll löödud esimesed mõrad, kuid ta püsib endiselt jalul.

Innustatuna aasta alguses Moskvast tulnud kooperatiivide loomise määrusest, mis andis ootamatult loa eraettevõtlusega tegelda – täpsemalt küll moodustada kuni kolmest inimesest koosnevaid kooperatiive tootmisjäätmete töötlemiseks ja valmistatud toodangu müügiks –, kaubeldakse üle Eesti suhkruvati ja vahvlitega. Tööd on alustanud esimesed erakohvikud, kus müüakse omavalmistatud küpsetisi. Mõned ettevõtlikumad on käsile võtnud metalli- või puutöö, püüdes kaubavaeguses elavale rahvale midagi müüdavat kokku panna.

Vaid paar kuud on möödunud nelja mehe – Siim Kallase, Edgar Savisaare, Tiit Made ja Mikk Titma – ajalehes Edasi ilmunud ettepanekust viia Eesti üle täielikule territoriaalsele isemajandamisele. Lootusrikkalt hakkab levima maagilisena tunduv tähekombinat15

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

sioon IME (isemajandav Eesti), mille mõtte küll toonane valitsusjuht Bruno Saul hakatuseks hukka mõistab. Sauli nõunikuna on sel ajal ametis Rein Kaarepere.

“Nii kui puuriuks lahti tehti, nii me kohe ka välja tormasime,” meenutab oma eraettevõtluse esimesi samme Andres Saame. “Aga keegi ju ei teadnud, kuhu joosta. Nii me siis hakkasime otsima oma võimalust. Alguses üritasime koos Hannesega mööblitööstuses kätt proovida. Raha oli ju vaja.”

Tekkis kahe mehe kooperatiiv A-Ha ehk siis A(ndres)-Ha(nnes).

Oma nimetähtedega mängimist on mehed veel korra harrastanud, kuid sellest tuleb juttu pisut hiljem. Tamjärv, kes siiani oma toonast katsetust taburetitööstuseks nimetab, tõdeb, et ühtegi taburetti nad tegelikult valmis ei teinudki: “Kogu meie mööblitööstus piirdus kahe halli-lillakirju elutoakapiga, mis müügiks läksid. Ilmselt tegime veel endalegi paar kappi, aga see oli ka kõik. Tollal sai Standardist osta mööblitoorikuid ja muid vajalikke vidinaid, nii me siis kahekesi neid kappe oma valgete kätega garaažinurgas disainisime ja lihvisime.”

Edasi tulid plakatid ja kalendrid ehk trükitööstus. “See oli juba päris hea äri,” mäletab Saame. “Sealt tulid ikka suured volüümid, seda enam, et lahti oli ka Venemaa turg. Igasuguseid plakateid sai trükitud. Kindlasti mitte nilbeid, aga kenasid küll. Aeg-ajalt oli mõni suurem üritus tulemas ja kui keegi tahtis midagi müüa, siis telliti ikka plakat. Hannes teadis tehnilist poolt minust paremini, sest ta isa oli pikemat aega kirjastamise ja trükkimisega kokku puutunud.”

Trükkimine käib Tallinna Raamatutrükikojas või siis mõnes väiksemas trükimajas. Samades kohtades on täpselt sama töö pärast asjaajamist veel kahel mehel, Leningradi Kinoinseneride Instituudi lõpetanud Peeter Luigel ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis disaini õppinud Sulo Muldial, kes olid loonud oma plakatite valmistamiseks kooperatiivi nimega Graaf. Ilmselt on siinkohal oluline lisada, et Luik ja Tamjärv on klassivennad, kes praeguse Tallinna Inglise Kolledži eelses 7. keskkoolis koguni ühte pinki jagasid. Et Peeter Luik oli pärast keskkooli lõppu Venemaale Neevalinna kinoinseneriks õppima läinud ja kunagine tugev sõprusside seetõttu hapramaks muutunud, 16

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

siis seda rõõmsam on teineteise taasleidmine. Sest miks konkureerida, kui on võimalik ühist äri ajada!

“Me ei võistelnud, vaid tegelesime sama alaga,” täpsustab Saame.

“Trükikojas me Luige ja Muldiaga kuidagi kokku trehvasime. Ja mingil hetkel tekkis tunne, et võiks koos midagi teha.” Ühistes vaidlustes võimalike tegevusvaldkondade üle hakkab nelja mehe koostöö selgemaid piire võtma, kuni 1989. aasta alguses jõutakse oma arengutega ristteeni – sündimas on Cross Development.

Et aga kõik oma unelmate plaanid ellu viia, jääb nelja mehe tahtmisest üksi siiski väheseks.

17

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

Sildmäe toob mängu valuutavõimaluse Omaaegne Nõukogude Liidu rahasüsteem on tänapäeva inimese mõistuse jaoks midagi täiesti arusaamatut. Riigisiseselt käibis rubla, millele oli peale kirjutatud “riigikassapilet”. Väliskaubandussuhetes oli arvelduste aluseks aga nn valuutarubla, millele oli peale kirjutatud “riigipangapilet” (kusjuures arvelduste aluseks sotsmaadega oli kasutusel veel mingi eriline valuuta- ja siserubla vaheline variant).

Tavalisel kodanikul tohtis valuutarublasid olla üksnes erijuhtudel ja nendega sai arveldada vaid selleks spetsiaalselt ettenähtud üksikutes kohtades. Ja kui väliseestlastele mõeldud ajalehes Kodumaa avaldati valuutakursse, kus rubla oli väidetavalt aastakümneid kõvem raha kui USA dollar, peeti seal silmas just seda konverteeritavat ehk valuutarubla. Lisaks olid ametlikult kasutusel mitmed surrogaatrahad, mida kasutati valuuta aseainena palga maksmisel näiteks välisriigis seilanud meremeestele ja mida sai kasutada samuti üksnes selleks ette nähtud kauplustes.

Kuid ei siserubla, valuutarubla ega ka surrogaatrubla polnud võimalik üheski välisriigis valuutaks vahetada. Välisvaluuta – ükskõik millise riigi dollarid, margad, kroonid, naelad või muud rahatähed – oli nõukogude inimese jaoks täieliku tabu all ning selle omamine ja vahetamine oli käsitletav raske kriminaalkuriteona. Tallinnas Tartu maanteel oli küll üks valuutapood (too kummalise välimusega pruunidest kvaliteettellistest akendeta hoone seisab seal siiani ning tänapäeval on see pigem tuntud ööklubina Parlament; praegused omaniToomas Sildmäe jagas end lühikest aega kahe koha vahel, renoveerides Palace’i hotelli ja olles veel ka väliskaubanduse asevolinik.  18

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

19

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

kud tahaksid selle maha lammutada ja kõrghoonega asendada) ja ka Viru hotellis oli väike valuutalett, kuid need olid mõeldud Eestit külastavate välisturistidele.

Legaalselt võis tavakodanik valuutat käes hoida vaid erandjuhtumil, kui tal oli õnnestunud mingi ime läbi küllakutsega või siis turistina mõnda lääneriiki külastada. See õnnelik sai siis vahetada oma rublad reisi ajaks välisvaluuta vastu, kusjuures taas erandlikult oli siserubla vahetamise hetkel võrdsustatud valuutarublaga.

Ettevõtted ja asutused, kes riigisiseselt arveldasid ülekanderublades, said välismaalt hädatarvilike seadmete ostmise eelduseks olevate valuutarublade valdajaks aga üksnes Moskvas heakskiidetud otsuste põhjal ja neid otsuseid tuli sealt vaid käputäis.

See pikk sissejuhatus on vajalik mõistmaks, milliste probleemidega tuli 1988. aastal ja enne seda kokku puutuda Toomas Sildmäel, toonasel ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva NSVL väliskaubandusministeeriumi voliniku asetäitjal.

“Meie voliniku valitsus pidas arvestust Eestist lähtuva ekspordi üle. Ja et seda tehti pliiatsi, paberi ja kustutuskummiga, hakkasin Moskvast välja ajama raha, et luua Eestis esimene automatiseeritud arvestussüsteem,” meenutab Sildmäe. “Kuna ma seda asja tõsiselt ajasin ja tihti Moskva vahet sõitsin, tekkis mul seal rohkesti tuttavaid ja sõpru. Neid tekkis ka siin Eestis, kui Moskva-mehed käisid meil omi asju ajamas ja puhkamas ning ma pidin neid oma ametiVolgaga sõidutama. Just seetõttu sattusin ma Moskvas töögruppi, kes asus välja töötama ühisettevõtete seaduse eelnõu. Ning kui see seadus 1987. aastal vastu võeti, saigi üheks minu ülesandeks ühisettevõtete tegemisele kaasaaitamine Eestis. Vägisi neid teha ei saanud, ma sain vaid nende tekkele kaasa aidata. Kõige agaramad olid selles vallas Alvar Ild ja Jaan Kabin (Ildist sai hiljem Viru hotelli üks erastajaid ning ta kuulub tänini SRV Kinnisvara aktsionäride ringi, Kabin on aga juba pikki aastaid EKE Investi kontserni nõukogu esimees ja üks aktsionäre. – P. R.), kes olid leidnud Soomest partneri Sadolini näol, ning nii tekkiski Eestisse värvitööstuse ühisettevõte EKE Sadolin (praegune ES Sadolin – P. R.).

20

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Järgmine projekt, millega ma tegelema hakkasin, oli toonasele Tallinna Hotellikoondisele kuulunud Olümpia hotell. 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati ajaks valuuta eest ehitatud hotelli ei olnud enam ühel hetkel võimalik üleval pidada. Üleliiduline valuutajaotuse süsteem muutus ning plaanikomitee kaudu polnud enam võimalik saada nii palju valuutat, millest oleks piisanud hotelli tööshoidmiseks vajalike seadmete ja nende varuosade ostmiseks. Tundsin hotellikoondist juhatanud Andres Eesmaad juba üliõpilasmaleva ajast ja ma pakkusin talle välja mõtte muuta üks hotellidest ühisettevõtteks ja panna see teiste hotellide, sealhulgas Olümpia heaks valuutat teenima.”

Sildmäe idee läkski loosi ning 1988. aasta augustiks oli Nõukogude Liidu ja Soome ühisettevõte Finest Hotel Group S.P. loodud (tähed S.P. tähistavad venekeelset väljendit “sovmestnoje predprijatije”, mis eesti keeli ongi ühisettevõte.)

Sildmäe nõu ja jõuga valminud ühisettevõtete seadus nägi aga ette, et kui ühisettevõtte loomine otsustatakse ENSV Ministrite Nõukogu esildise põhjal Moskvas, siis ühisettevõtte filiaali moodustamiseks piisab ka kohalikust jah-sõnast. Samas laienevad filiaalile täpselt samad õigused, mis on emaettevõttelgi. Põhiline, mis sellega kaasneb, on õigus toimetada iseseisvalt valuutaga ning ka välismaale sõitmine muutub tänu sellele oluliselt lihtsamaks.

Hannes Tamjärve ja Andres Saame esimene kohtumine Toomas Sildmäega toimub viimase mäletamist mööda kuskil sauna eesruumis. “Tookord arutasime Hannese ja Andresega võimalust tuua nende mööbliäri Finest Hotel Groupi tiiva alla,” meenutab Sildmäe.

“Oma taburettidega nad Finesti alla ei jõudnudki, aga sellest esimesest kohtumisest arenes välja mõte luua Cross Development, mis hakkaks tegelema erinevate äriprojektide sünnitamise, vahendamise ja arendamisega. Hannes ja Andres tõid oma tutvusringkonnast juurde veel Peeter Luige ja Sulo Muldia.”

Märtsis 1989 kinnitatakse uue ettevõtte põhikiri ning Nõukogude Liidu ja Soome ühisettevõtte Finest Hotel Group S.P. filiaal Cross Development F.S.P. võib oma tegevust alustada. Too tähekombinat21

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

sioon F.S.P. on lühend venekeelsest sõnaühendist “filial sovmestnogo predprijatija” ehk tähendab siis lahtiseletatult ühisettevõtte filiaali.

Eespool viidatud karmid valuutareeglid läksid 1989. aastal juba oluliselt lõdvemaks ning välisvaluuta omamise eest ei pidanud enam trelle kartma. Seda enam, et ühisettevõtetel, mille alla käisid nii Sildmäe juhitud Finest Hotel Group kui ka nelja mehe Cross Development, olid valuutaga toimetamiseks suhteliselt vabad käed.

22

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Cross asub ideid genereerima Cross Developmenti esimesi tegevuskuid 1989. aastal, õigemini üht esimest suuremat aktsiooni on värvikalt kirjeldanud meediaärimees Hans H. Luik 1999. aasta 2. septembril ilmunud Eesti Ekspressis: “Minu klassivennad Peeter Luik ja Hannes Tamjärv olid loonud mingi modelliagentuuri, kus nende partneriks oli Kultuurifondis töötav trullakas daam Enelin Meiusi. Agentuuri nimi oli Andrey Models ja see asus Pirital. Enelin aga ei pidanud modellidele antud lubadusi ning Hannes ja Peeter heitsid daami üle parda, enne kui Enelin nende endiga sama jõudnuks teha.

Eestist pärit segaverelisi šikke modelle hakkasid Euroopasse komandeerima ning selle pealt valuutat teenima neli meest – Peeter Luik, Hannes Tamjärv, Sulo Muldia ning Andres Saame. Modellifirmal tekkis ka teine probleem. Pirita hotellis üritas vene räkit firmalt raha välja pressida. Situatsiooni lahendas sooniline heledapäine sportlane, keda mulle tutvustati kui nelja ärimehe turvadirektorit. See oli Meelis Lao, keda ühendas Tamjärvega nende mõlema silmatorkavalt tahtejõuline lõuajoon.”

Kui unustada korraks Hans H. Luige endaga seotud Cross Developmendi järgmine kõrvalprojekt ehk Eesti Ekspress, et selle juures juba järgmises palas pikemalt peatuda, siis äärmiselt huvipakkuv on ka Crossi enda igapäevane tegevus. Kui esimese, pooliku tööaasta veetsid Crossi neli juhti Olümpia hotellis, kus neil oli selleks tarbeks mitu numbrituba üüritud, siis juba sama aasta lõpus kolisid nad oma uude majja otse Tallinna südalinnas. Päris omaks ei saa Cross seda siiski pidada, sest maja on tegelikult Finest Hotel Groupi käes, kellelt ruume renditakse. Jutt on kunagisest Kawe majast, mille paesele seinale on sealsamas keldrites 1940. aastatel NKVD poolt 23

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

toimepandud veretöö meenutuseks paigaldatud tahvel lauluridadega: “Seal Kawe keldris all, kus trellid akendel …”

Esimestel kolimisjärgsetel päevadel 1990. aasta jaanuaris saan ma ajakirjanikuna just sealsamas Kawe majas esimest korda kokku Hannes Tamjärve ja Peeter Luigega, et Äripäeva tarvis Crossist lugu kirjutada. Esimese asjana paneb mind üllatama suur ümmargune laud, mis on väikeste vaheseintega neljaks võrdseks sektoriks jaotatud. Algne mõte on, et peadirektori ametikoht hakkab nelja mehe vahel külakorda käima, et keegi neljast ei tunneks end kellegi alluvana. “See oli toona väga selge taotlus,” on Tamjärv mulle hiljem tunnistanud. “Algul oli see ka väga mõistlik, sest sai kõigi kogemusi rakendada. Ehkki ega lõpupoole töötingimused enam nii väga head polnudki. Peadirektor pidi vahetuma iga aasta tagant, kuid igaüks meist ei jõudnudki sel kohal olla.”

Kuid tagasi jaanuarisse 1990. Et toona kirjapandu on kindlasti täpsem kui nüüdsed meenutused, siis pakun ma selle loo ka siinkohal lugemiseks välja. Seda enam, et see annab üsna ülevaatliku ja mõneti ka detailse pildi Crossi toonasest tegevusest.

Tähtis on idee, mis rubla maksma paneb 15. märtsil 1989 vormistati ametlikult ühisfirma Finest Hotel Group tütarfirma Cross Development F.S.P. Sisuliselt oli meeskond koos juba pool aastat varem, eestvedajaiks praegune ettevõtte juhtkond: Peeter Luik, Hannes Tamjärv, Sulo Muldia, Andres Saame.

Aastavahetusel kolis Cross Development F.S.P. oma uutesse ruumidesse Tallinna südalinnas Pärnu maantee 22. Siin on olemas kõik vajalik Eestisse saabunud ärimeestele – sidekanalid, tõlketalitus ja ulatuslik info Eesti ettevõtetest ja firmadest. Samast võib palgata sekretäri kas mõneks tunniks või mitmeks kuuks. Soovijad saavad tellida turu-uuringuid, nagu seda hiljaaegu tegi Soome-Rootsi gaasifirma AGA, kes tundis huvi, milline on Eestis potentsiaalne turg gaasiseadmetele ja maagaasile.

24

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Hind on selline, millega klient on harjunud Mõistagi tuleb teenuste eest maksta. Cross küsib hinda, millega kliendid on harjunud. Kui keegi on Eestisse tulnud Kanadast, ei saa tema suhtes rakendada Soomes kehtivaid hindu, kus on vaat et maailma kõrgeimad taksid.

Konsultatsioonide eest turu ja partnerite küsimustes võeti varem 15–30 USA dollarit tunnis. Nüüd on hind pisut tõusnud, sest infogi on põhjalikum. Tõlkebüroos töötab lepingute alusel sadakond inimest. Tõlgi turuhinnaks on 15–20 USD. Sünkroontõlge on suhteliselt kallim.

Sekretäri eest, kes hoiab korras kirjavahetuse, valmistab ette ärikohtumisi ning vahendab informatsiooni, tuleb maksta 10–25 USD tunnis.

Telefonikõnega peab saama tellida kõike Eestis vajaminevat See lause on Cross Development F.S.P lipukirjaks. Lisaks eelloetletuile peetakse silmas ka autode üürimist, hotellitoa broneerimist, näituste korraldamist vms. Tulevikus on kavas luua tõeline ärikeskus. Crossi sihiks on pürgida lähemale tegelikele investeeringutele, see on teha koostööd investeerivate firmadega.

Kõige rohkem ongi selliseid kliente, kes tahavad Eestist edasi Euroopasse või Venemaale minna. Peetakse silmas 1992. aastat, st ühinenud Euroopat. Pole võimatu, et Eesti on tulevikus Euroopaga väga tihedalt seotud.

Ja siis on Eesti jaoks tollibarjäärid ilmselt märksa madalamad kui näiteks USA-le või Jaapanile.

Eesti ja Lääne sidemete arenedes edeneb ka Cross ise. Eri arengujärgus on praegu kümmekond projekti, millest võivad kujuneda Crossi tütarfirmad. Näiteks satelliitvastuvõtusüsteemide tootmise, paigaldamise ja hooldega tegelev organisatsioon.

25

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

Rubla ei maksa põlata, seegi on raha Crossi juhid Peeter Luik ja Hannes Tamjärv arvavad, et kombinatsioonis kõva valuutaga on rubladega küll ja küll peale hakata. Mitmetele äriprojektidele võib katet leida just rublades. Paraku kammitseb Crossi praegu kehtiv Nõukogude seadusandlus, mis ei anna firmadele kaubavahetusõigust. Loodetakse, et uutes Eesti seadustes selliseid piiranguid ei ole. Kaubavahetus on ju see valdkond, mis sisuliselt kogu muu elu käima paneb.

Cross Development F.S.P. algkapitaliks oli tühine summa. See, mida täna omatakse, on saavutatud eeskätt eduka tegevusega. Ja lisaks on toetatud veel mitmeid projekte. Nii oldi oma rahadega abiks Eesti Ekspressile hinge sissepuhumisel. Firma kanda on võetud male suurmeistri Jaan Ehlvesti argimured, mis seotud sõitudega ühelt turniirilt teisele.

Cross edendab sidemeid teiste Eesti samalaadsete firmadega. Neid ei peeta konkurentideks, vaid partneriteks. Mitmel korral on äriprojekte vahetatud. Võib isegi rääkida assotsieerumisest, mille üks eesmärk on kujundada osutatavate teenuste minimaalhinda. Kavas on luua omalaadne ettevõtlusküla, mille sisustatud hooneid ja ruume saab üürida alles alustavatele ühisfirmadele. Kui firmad on jalad alla saanud ja laieneda soovivad, jäävad ruumid järgmistele.

Crossi haaret on seni ahistanud ebanormaalne pangasüsteem. Tänu kommertspankadele on rubla investeeringud lihtsamad. Poliitilise situatsiooni positiivse lahenduse korral on Eesti äriliselt väga perspektiivne. Samas ei jaga Peeter Luik ja Hannes Tamjärv eufooriat, nagu oleks Eesti parim paik N. Liiduga suhete vahendamisel. Samaväärses seisundis on kõik N. Liidu läänepiiri alad.

Kas ärisuhetes on ka ohte? Ettevaatlikuks teeb seaduste kiire muutumine. See pole ohuks Crossile, küll aga potentsiaalsetele klientidele ja äripartneritele, kes sidemete loomisel on harjunud seadustega tagatud turvatundega. (Äripäev, 29. jaanuar 1990)

26

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Selle ammuse kirjutise lisanduseks tasub öelda, et Crossi kaasabil loodud satelliitvastuvõtuseadmete ettevõttest on välja kasvanud praegune Merge. Ning et Crossi tõlkebürood juhatas aastail 1989– 1992 nüüdne Hansapanga investeeringute juhtimise divisjoni direktor Helo Meigas, kes aastail 1995–1998 oli Tallinna Väärtpaberibörsi tegevjuht ning seejärel kaks aastat Eesti Panga asepresident. Inglise filoloogina oma karjääri alustanud ja vahepeal USAs pärast rahvusvahelise kaubanduse, äriõiguse ja rahandusega tutvumist magistriks saanud Meigas valiti 1998. aastal Davosis Maailma Majandusfoorumi poolt esimese eestlasena tulevikujuhiks. Olgu öeldud, et sama tiitli on pälvinud veel üks Tamjärvega tihedalt seotud inimene, Indrek Neivelt, kes tunnistati mainekal foorumil tulevikujuhiks aastal 2001 Hansapanga Grupi peadirektorina.

27

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

Perestroika paabulind 1989. aasta suvel istuvad Crossi neli direktorit oma kontoris, mis on sisse seatud Olümpia hotelli neljateistkümnenda korruse toas. Sulo Muldia ringutab ja ütleb: “Täna hommikul kulus jälle kõikide lehtede läbilugemiseks ainult kolm minutit. Kõik kirjutasid ühte ja sama ning uudist õieti polnudki. Kas keegi oskab mulle öelda põhjust, miks meil ei ole oma ajalehte?”

Just nii saab Hannes Tamjärve mäletamist mööda alguse idee asutada uus ajaleht.

Võtan siinkohal endale vabaduse veel kord katkendlikult tsiteerida eespool viidatud Hans H. Luige meenutusi Eesti Ekspressi algusaegadest: “Juulis kohtusin Luige, Tamjärve, Saame ja Muldiaga enda juures kodus, Maarjamäel. See oli magus õhtu. Sõnajalad minu aias tiigi ääres olid vohama löönud, jõime nende keskel kohvi. Maja ees parkisid uhked Vene autod – paar Lada 08-t ja Saame Volga. “Asutame eralehe,” ütles Tamjärv. “Tule peatoimetajaks. Palk võiks olla 1500 rubla, kasumi jagame sinuga pooleks. /…/ Lehe teeme neljavärvilise,” küttis Tamjärv mind veelgi, “ja arvutil.” /…/ Omaette kunst oli aga minule tööettepaneku tegemise vorm. Varem ei olnud mu klassivennad Tamjärv ja Luik kunagi viljelnud viisakat keep smiling naeratust. Nüüd märkasin, et peale uut laadi lääne naeratuse ümbritseb mind ka uus paitav diplomaatiline kiidukõne.

Tamjärv oli endale tahtejõuga arendanud suurepärase stiili kaastöötajate värbamiseks. Pakkumised, mida nelik Tallinnas väljavalitud inimestele tegi, olid taktikaliselt hästi ette valmistatud ja mesiseks lihvitud. Ja loll oli, kes Tamjärve pakkumisi toona vastu ei võtnud.”

28

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

Ning veel üks katke Hans H. Luige meenutustest: “Need neli kutti tõestasid mulle, et kapitalism Eesti NSVs on võimalik. Cross oli nagu neljapealine hüdra. Iga mees võis anda firma nimel täislahingu. Paberi ja printerite hinnad, tollitingimused, trükikoja ülemuste nimed … Tookord ei tahtnud ju keegi ilma sunnita liigutada. Muidugi aitas punadirektoritele ka vihje sula-FIMidele. /…/ Crossi mehed oskasid tööd planeerida, ei higistanud ega hilinenud, ei kriisanud, kui miski valesti läks.”

Eesti Ekspressi ja Hans H. Luige eduloost on kirjutatud koguni kaks raamatut. Esiteks 1999. aastal ilmunud “Eesti Ekspress. Uue elu sümbool” Tiina Jõgeda sulest, kes ristiski uue eralehe turuletuleku perestroika paabulinnuks. Teine, minu enda kirjutatud “Hans H. Luik – päikesepoisist miljonäriks” ilmus Äripäeva väljaandena aastal 2002. Sestap pole ka mõtet juba kirjutatut taas üle korrata ning leppigem siinkohal vaid mõne tõigaga, iseloomustamaks Crossi loodud nädalalehe arengut.

• Eesti Ekspressi esimene number ilmub 22. septembril 1989. Peatoimetaja on Hans H. Luik ja väljaandja Cross Development. Toimetus resideerib Olümpia hotelli tubades.

• 1990. aasta alguses kolib Ekspress koos Crossiga Kawe majja Pärnu maanteel ning juba suvel kavatsevad Crossi neli direktorit moodustada Ekspressi baasil eraldi aktsiaseltsi, et koos sellega viiendiku aktsiatest Hans H. Luigele loovutada. Rahajagamine ajab aga Luige ja toimetuse omavahel tülli ning see päädib Hansu vallandamisega sama aasta detsembris.

• Kui allesjäänud toimetus üritab Ekspressi 1991. aasta alguses Cross Developmendi käest sõna otseses mõttes kaaperdada, leiab Tamjärv taas ühise keele Hans H. Luigega, kes pärast 50,1 protsendi aktsiate omandamist uuesti nädalalehe etteotsa asub. Et Tamjärv elab sel ajal juba Hansapanga rütmis, sigineb Crossi asemel aktsionäriks Toomas Sildmäe juhitav Finest Hotel Group ning uue aktsionärina (9%) lisandub uudisteagentuur ETA, kes Ekspressile Tatari tänaval uusi ruume pakub. Kawe keldri pealsed ruumid tuli vabastada Crossi järjekordse projekti ehk panga tarvis.

29

E E S T I K A PI TA L I AU SA M M A S

30

E R A E T T E VÕT LU S E PU U R I U K S AVA N E B

• 1993. aasta suve lõpus saab Hans H. Luigest Eesti Ekspressi väljaandva aktsiaseltsi ainuomanik.

• 1998. aastal, pärast mitme väljaande omandamist kontserniks muutunud Ekspress Grupi ainuomanik Hans H. Luik müüb 50 protsenti aktsiatest Bonnieri gruppi kuuluvale Marieberg Internationalile.

• 2001 ostab Luik müüdud osaluse ootamatult tagasi ja saab taas Ekspress Grupi ainuomanikuks.

• 2007 märtsis korraldab Luik avaliku aktsiaemissiooni ning sealt alates kaubeldakse Ekspress Grupi aktsiatega Tallinna börsil.

 Hans H. Luik 1992. aastal Äripäeva toimetuses, et korrigeerida oma sõnu käesoleva raamatu autorile toona antud intervjuus.

31