dilemma

DILEMMA Inglise keelest tĂľlkinud Raili Puskar

B. A. P A R I S

Originaal: The Dilemma

by B. A. Paris First published in Great Britain by HQ, an imprint of HarperCollinsPublishers Ltd 2020 Copyright © B. A. Paris 2020 Tõlge eesti keelde © Raili Puskar ja Kirjastus Pegasus, 2020 Toimetanud Helen Roots Küljendanud Ivi Piibeleht Kaane kujundanud Jan Garshnek Kaanefoto: © Miguel Sobreira / Trevillion Images Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-681-83-9

pegasus.ee

M-le, kes oli selle raamatu inspiratsiooniallikaks.

Ma kĂźll ei tundnud sind, kuid ei unusta sind eales.

12.00–13.00

ADAM

Võtan trepi alt kapist nahkjope ja lähen garaaži. Kuigi ma sõidan üksnes Windsorisse, valdab mind mootorrattaga välja sõites alati elevus. Panen kiivri pähe ja muusika hakkab mängima ning ma olen justkui oma salamaailmas.

Keeran süüdet ja mootor ärkab mürinal ellu. Mul on nii hea tunne, et meil oli Joshiga see jutuajamine. Teist õlut juues rääkisime nii nagu ei iial varem, mitte millestki erilisest, lihtsalt igapäevaasjadest. Josh küsis tehnikate kohta, mida ma skulptuuride tegemisel kasutan, ja mina rääkisin talle inglist, mille tahan Marniele teha, ja Josh vaatab pealt, kui ma sellega homme algust teen.

Mul on kahju, et Livial pole üksnes tema enda jaoks midagi sellist, nagu minul on mu mootorratas ja mu puit. Ma polnudki tajunud, et Livial pole mingeid hobisid, kuni ta selle teema paari nädala eest jutuks võttis. Ta oli pikalt köögilaua ääres töötanud ja mina läksin talle klaasikest veini pakkuma ning leidsin ta seal nutmas, pisarad klaviatuurile voolamas.

D i le m m a

71

„Kuule,“ küsisin ta arvutit eemale lükates, „mis juhtus?“ Livia hõõrus silmi ja naaldus mu vastu, kui teda kallistama kummardusin. „Ma tunnen, et ei oska midagi teha nii nagu vaja – kohe mitte midagi.“ Suudlesin ta juukseid, mind tõmbas tuttav kookose ja parfüümi lõhn. „See,“ ütlesin mina, „ei ole nüüd küll tõsi.“ „Ütle ausalt,“ palus tema mulle silma vaadates, „mis sina arvad, kas ma olen Joshi ja Marnie elu sellega ära rikkunud, et mu vanemad olid omadega puntras?“ Küsimus oli nii ootamatu, et ma puhkesin naerma. „Liv! See on ju täiesti jabur! Sa oled väga hea ema, maailma parim. Ilma sinuta poleks meie lapsed pooltki seda, kes nad on.

Sa oled neid kasvatades väga head tööd teinud.“ Livia tõmbus eemale ja üritas arvutiga töötamist jätkata. Aga mina võtsin tal kätest kinni ja sulgesin arvuti kaane. „Sa oled imeline,“ kinnitasin talle. „Ma ei tea, mis juhtus, et sul niisugused mõtted on, aga sa oled tõesti imeline.“ Livia vahtis aknast välja pimedasse õhtusse. „Lihtsalt … ei oskagi öelda … mul on niisugune tunne, nagu ma oleksin mingil hetkel iseennast kaotanud. Ma olen ema, abikaasa, jurist, sõber, aga vahel ma soovin, et mul oleks midagi veel, midagi sellist, mis on üksnes minu jaoks – nagu sinul.

Nagu sinul mootorrattaga sõitmine ja skulptuuride tegemine.

Mul pole juba aastaid olnud ühtki tõsist huvi, mis oleks üksnes minu enda pärast. Erinevalt sinust pole mul mingeid andeid.

Sina oled nii loov ja mina … mina pole mitte midagi.“ Mulle tegi haiget, et ta ei saanud aru, kui imeline ta on.

Võtsin tal kätest kinni ja tõmbasin ta õrnalt jalule. Kui ta mul ümbert kinni võttis, tundsin läbi sviitri ta roiete piirjooni. Ta 72

B. A. Paris

oli viimasel ajal kaalust alla võtnud ja mina olin unustanud selle kohta küsida. Kas see oli peo tõttu? Või oli ta millegi pärast mures? Millegi tõsisema pärast? Aga kui see oleks nii, siis ta ju räägiks mulle sellest, Livil polnud kombeks meievahelisi asju välja ütlemata jätta. „Aga su roosid?“ küsisin mina. Mul oli hea meel, et olin leidnud midagi sellist, mis oli ainuüksi tema oma. „Ma ei tea kedagi, kes oskaks panna roosidele selliseid nimesid nagu sina. See on haruldane anne.“ Livi näole ilmus naeratus ja siis puhkes ta nii valjult naerma, et tal tulid pisarad silma. „Mis on?“ küsisin mina. „See on ju nii!“ „Adam, midagi nii masendavat pole ma elu seeski kuulnud!

Ma olen kolmekümne üheksa aastane! Roosidele nimede panemine pole anne. Nii jääb mulje, nagu ma oleksin kaheksakümne­ aastane …“ Ta jäi vait ning ma tõmbasin ta uuesti enda vastu ja kal­listasin teda. „Me leiame sulle su neljakümnendaks sünnipäevaks ühe tõeliselt laheda hobi,“ tõotasin talle. „Sa veel näed!“ Tean, et kõige selle põhjuseks on tema vanemad, mitte see, et tal ei ole hobi. Just sellepärast olengi otsustanud, et tänane pidu peab tulema imeline. Tulgu see siis tema vanematega või ilma nendeta – Livia on väärt, et teda hellitada, et tal oleks eriline päev tulvil üllatusi. Kaasa arvatud sõrmus, millele ma järele sõidan.

Juveliiriäri asub jalakäijate tsooni tänavate labürindis, ma jätan mootorratta sinna parklasse, kuhu tavaliselt ikka, ning sammun lühikese maa juveliiriärisse jala. Ilm on ikka veel soe, päike keskpäevale lähenedes soojem, ja mulle teeb rõõmu mõte sellest, kuidas Livia sõidab parasjagu talle üllatuseks korraldatud spaapäeva veetma. Tõmban laupäevaste poekülastajate vahel D i le m m a

73

põigeldes kindad käest ja pistan jaki taskusse, võtan telefoni ja heidan pilgu kellale.

Valgus on liiga ere, et ekraani korralikult näha, ja ma panen käe varjuks ette. Avalehel on teade viimase uudise kohta.

Erakorralised uudised.

Pyramid Airwaysi lennuk kukkus Kairo rahvusvahelise lennujaama lähedal alla.

Mu pilk hangub sõnapaari „Pyramid Airways“ juures.

Marnie lendab Pyramid Airwaysiga. Jään seisma, mu süda tõmbub kokku. Ma tean, et see ei saa olla tema lend, see peab olema mõni teine. Aga Kairo lennujaama mainimine mõjub nii, et see tundub mind väga lähedalt puudutavat.

Vajutan ekraanile, et avada BBC uudiste äpp.

Kairo rahvusvahelisest lennujaamast õhku tõusnud lennuk kukkus alla. Pyramid Airwaysi lend PA206 Amsterdami kukkus alla 11.55 kohaliku aja järgi.

Mu suu tõmbub kuivaks. Kas see on see lend, millega Marnie pidi lendama? See, mille kohta ta ütles, et jääb sellest maha? Või hilisem? Üks laps karjub. Mingi asi – kott – põrkab vastu mu säärt.

Tõstan midagi nägemata pilgu, üritades hoomata seda, mida just äsja lugesin. Pean Marnie lennu numbri üles leidma, aga mul ei õnnestu oma käsi liikuma sundida. Astun ühe poeakna varju ja kuvan ekraanile WhatsAppi vestluse, kuhu Marnie oma lennuplaani saatis. Mu sõrmed värisevad ekraanil skrollides.

HK – Kairo HK945 DEP 6.10 ARR 10.15 Kairo – Ams PA206 DEP 11.35 ARR 17.40 Ams – Ldn EK749 DEP 19.30 ARR 19.55 Ldn – Kodu ETA 21.00!!!

74

B. A. Paris

Kairost Amsterdami PA206 DEP 11.35. Kordan kaks korda: PA206 väljumine 11.35, PA206 väljumine 11.35. Uudistes toodud lennu number on PA206. See on Marnie lend. See, millega ta oleks lennanud, kui tema lend Hongkongist poleks hiljem väljunud.

Mu keha läbivad šokivärinad. Mitte üksnes šokk, vaid ka kergendus. Tõmban jope luku lahti, ühtäkki tundub nahk liiga raske. Jumal tänatud, et Marnie lennust maha jäi, jumal tänatud, et tema lend hilines. Aga ma pean olema kindel, ma pean üle kontrollima, et ta ei pääsenud ikkagi Kairosse õigeks ajaks, et Amsterdami lennule jõuda.

Leian telefoni installeeritud lennuliikluse äpi, mille tõmbasin alla, kui Marnie ära sõitis, siis võtan uuesti lahti WhatsAppi vestluse, et kontrollida tema Hongkongi lennu numbrit. Sisestan äppi HK945. Ekraanile ilmuvad andmed: Marnie lennuk maandus Kairos kell 11.25 kohaliku aja järgi, nii et see jäi rohkem kui tund aega hiljaks, ja maandumine oli kõigest kümme minutit enne Amsterdami lennu väljumist. Olen kergendusest nõrkemas. Marnie ei saanud sellele lennule jõuda, sest tal oli aega kõigest kümme minutit. Ta on Kairo lennujaamas ja ootab järgmist võimalust edasi lennata. Arusaadavalt on ta õnnetu, aga vähemalt on temaga kõik hästi.

Aga … miks ta pole ühendust võtnud? Võib-olla ta üritas helistada, võib-olla ma ei kuulnud ta kõnet. Heidan pilgu vastamata kõnede registrisse – seal pole mitte midagi. Vajutan FaceTime’i logole ja vaatan ekraani, oodates, et Marnie nägu ekraanile ilmuks. Mitte midagi. Katkestan kõne ja katsetan audiokõnet juhuks, kui levi pole nii hea, et videolink töötaks.

Endiselt ei midagi. Üritan saata sõnumi: Marnie, ühe Kairost väljuva lennuga juhtus midagi. Saada sõnum või helista kohe, kui saad. Armastan! xxx D i le m m a

75

Saadan sõnumi igaks juhuks ka WhatsAppiga ja hoian hinge kinni, oodates märguannet, et Marnie on sõnumit näinud – ootan, et ekraani ülemisse nurka tekiks kaks sinist linnukest, kiri „Typing“ … Mitte midagi. Pole ühtki linnukest selle kohta, et sõnum on kätte saadud. Kontrollin staatust – edastamata.

Küllap on Kairos õnnetuse tõttu leviprobleemid. Küllap valitseb lennujaamas kaos. Võib arvata, et lennukatastroofi kohta pole lennujaamas infot jagatud, aga kõik saavad aru, et midagi on lahti, sest kõigile tabloodele ilmub ühtäkki kõikide väljuvate lendude kohta teade „Delayed“ või „Cancelled“. Vaene Marnie, ta on juhtunust kindlasti šokeeritud.

Pean mõtlema, mida teha, kuidas saada teada, kus Marnie on ja kas temaga on kõik korras. Tavaliselt on mingi hädaabinumber, kuhu saab helistada ja kontrollida, kas lähedane inimene oli sellel lennul. Ma tean, et Marnie ei olnud, aga oleks hea saada ka kinnitus, et ta jäi sellest maha.

Lähen tagasi BBC uudise lehele ja näen, et uudist on täiendatud: Arvatakse, et kõik 243 reisijat ja meeskonnaliikmed on hukkunud. Taas tabab mind täie jõuga lennukatastroofi reaalsus.

Livia … ma pean Liviale rääkima, ta peab teadma. Mõte talle rääkimisest on ränk. Kuidas ma saan talle juhtunust rääkida, ilma et ta paanikasse satuks? Ta on koos Kirini ja Jessiga spaas – ma ei saa ju talle sellist asja telefoni teel rääkida.

Minust möödub grupp omavahel tõuklevaid noori, kes põrkuvad vastu mu kätt just siis, kui BBC uudiste lehte värskendan.

Aga midagi rohkemat ei ole. Kontrollin WhatsAppi, aga Marnie sõnumi kõrval pole endiselt ühtegi linnukest.

Mind valdab hirm. Mul pole aimugi, mida teha.