tydruk

ABIGAIL DEAN

Tüdruk A Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk

Rahva Raamat

3

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 3

4/27/2021 9:24:59 AM

Girl A by Abigail Dean HarperCollinsPublishers Copyright © Abigail Dean 2021 Tõlge eesti keelde © Jüri Kolk ja Rahva Raamat 2021 Toimetaja René Tendermann Korrektor Elisabeth Kirk Kaanekujundus Claire Ward © HarperCollinsPublishers Ltd 2021 Kaane fotod © Nina Masic / Trevillion Images (esikaas), Stephen Mulcahey / Trevillion Images (tagakaas) Kaane töötlus Jan Garshnek Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9916-615-63-8

ISBN (e-pub) 978-9916-615-64-5

4

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 4

4/27/2021 9:24:59 AM

Empsile, papsile ja Richile.

5

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 5

4/27/2021 9:24:59 AM

6

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 6

4/27/2021 9:24:59 AM

1

Lex (Tüdruk A)

T

e ei tunne mind, aga mu nägu te olete näinud. Esimestel piltidel tagusid nad meie näojooned pikslitega lömmi, alla pihani välja; isegi meie juuksed olid avalikustamiseks liiga äratuntavad. Aga lugu ja selle vardjad väsisid, ja interneti rõskemates nurkades muutus meie leidmine hõlpsaks. Lemmikuks kujunenud foto oli tehtud Moor Woods Roadi maja ees, ühel septembri­­ õhtul hilja. Me valgusime majast välja ja võtsime ritta, kõik kuus pikkuse järjekorras ja Noah Ethani süles, kui isa pildi kompositsiooni paika sättis. Väikesed valged vaimud päikesevalgusest tingitud šoki käes vingerdamas. Maja säras meie taga päeva viimases valguses, varjud levimas akendelt ja ukselt. Me seisime vaikselt ja vaatasime kaamerasse. See oleks pidanud olema täiuslik. Aga just enne seda, kui isa nupule vajutas, pigistas Evie mu kätt ja pööras näo üles minu poole; fotol hakkab ta just midagi ütlema ja minu näole hakkab kerkima naeratus. Ma ei mäleta, mida ta ütles, aga olen päris kindel, et saime selle eest karistada, hiljem.

___

7

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 7

4/27/2021 9:24:59 AM

Jõudsin vanglasse keset pärastlõunat. Olin sõidu ajal kuulanud JP tehtud vana esitusloendit, „Olgu su päev suurepärane”, ja ilma muusika ja mootorimürinata jäi autos ootamatult vaikseks. Avasin ukse. Kiirteel hakkas liiklus tihedamaks muutuma, selle müra nagu ookeani mühin. Vangla oli väljastanud lühikese teadaande, mis kinnitas ema surma. Lugesin eile õhtul internetist rutiinseid artikleid, need kõik jõudsid üldjoontes samasuguse õnneliku lõpuni. Gracie lastega, kellest mõned on oma anonüümsusest loobunud, on usutavasti kõik korras. Istusin naerdes rätiku väel voodil, hotellituppa tellitud kraami keskel. Hommikusöögilauas oli kohvi kõrvale pata­­kas kohalikke ajalehti; ema oli esikülje uudis, Wimpy Burgeris toimunud pussitamise loo all. Vaikne päev. Minu toaga käis kaasas soe toit ja ma sõin nii kaua, kui sain, kuni ettekandja mulle ütles, et köök on hakanud lõunat val­­mis­­tama. „Inimesed tulevad siia lõunat sööma?” küsisin ma. „Teid üllataks, kui paljud,” ütles ta. Ta paistis vabandavat. „Aga see ei ole toa hinna sees.” „Sellega pole probleemi,” ütlesin ma. „Aitäh. See oli tõesti maitsev.” Kui tööl käima hakkasin, ütles mu mentor Julia Devlin mulle, et tuleb aeg, mil ma väsin tasuta toidust ja tasuta alkoholist; kui mu vaimustus külmtoiduvaagnate ja oivaliste suupistevõileibade vastu hakkab kaduma; kui ma ei pane enam äratuskella helisema, et hotelli hommikusöögile minna. Devlinil oli õigus paljudes küsi­mustes, aga mitte selles. Ma polnud kunagi varem vanglas olnud, aga see oli üsna niisugune, nagu olin ette kujutanud. Parkla taga seisid valged müürid, okastraat tipus krooniks, nagu väljakutse muinasjutust. Müüride taga kõrgusid betoonist vallikraavi kohal neli torni, nende 8

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 8

4/27/2021 9:24:59 AM

keskel hall kindlus. Ema pisike elu. Ma olin auto liiga kaugele parkinud ja pidin kõmpima üle tühjade parkimiskohtade mere, järgides pakse valgeid jooni seal, kus see võimalik oli. Parklas oli veel ainult üks auto, selles istus rooli pigistades vana naine. Kui ta mind nägi, tõstis ta käe, nagu me võiksime teineteist tunda, ja ma lehvitasin talle vastu. Asfalt hakkas jalgade all kleepuma. Selleks ajaks, kui ma sisse­ pääsu juurde jõudsin, tundsin higi oma rinnahoidjas ja kuklas juuste all. Mu suvised riided olid New Yorgis garderoobis. Inglis­ maa suved olid mulle meelde jäänud hädistena, ja iga kord, kui ma välja läksin, üllatas mind söakalt sinine taevas. Ma olin sel hommikul poolalasti garderoobi peeglisse kinni jäänuna natuke aega mõelnud, mida selga panna; kokkuvõttes tegelikult ei ole igaks puhuks sobivat riietust. Olin valinud valge särgi, laiad teksad, nii puhtad tossud, nagu oleks need tuttuued, jõledad päikese­prillid. „Kas see on liiga rõõmsameelne?” küsisin ma Olivialt talle teksti­ sõnumiga fotot saates, aga ta oli Itaalias, Volterra müüride vahel pulmapeol, ja ta ei vastanud. Vastuvõtus, nagu igas teises büroos, oli töötaja. „Kas teil on külastus kokku lepitud?” küsis ta. „Jah,” vastasin. „Järelevaatajaga.” „Direktoriga?” „Muidugi. Direktoriga.” „Kas teie olete Alexandra?” „Mina jah.” Järelevaataja oli välja pakkunud, et ootab mind fuajees. „Laupäeva pärastlõunati on siin vähendatud koosseis,” oli ta öelnud. „Ja pärast kella kolme ei ole ühtegi külastajat. Siin peaks olema teile sobivalt vaikne.” „See meeldiks mulle,” ütlesin. „Aitäh!” 9

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 9

4/27/2021 9:24:59 AM

„Ma ei peaks seda ütlema,” lausus ta, „aga see oleks hea aeg suureks põgenemiseks.” Nüüd tuli ta mööda koridori, seda täites, lähemale. Ma olin tema kohta internetist lugenud. Ta oli riigi esimene naissoost vanglaülem range režiimiga vanglas ja ta oli pärast ametissemääramist mõned intervjuud andnud. Ta oli tahtnud saada politseini­kuks ajal, kui selle ameti puhul oli tollal üks tingimus miinimum­ pikkus ja tema oli kaks tolli lühem. Ta oli avastanud, et on siiski piisavalt pikk, et saada vanglaametnikuks, mis oli ebaloogiline, aga talle sobis. Tal oli seljas elektrisinine kostüüm – tundsin selle ära intervjuude juures olnud fotodelt – ja kummalised, hapralt maitsekad kingad, nagu oleks keegi talle öelnud, et need võivad pehmendada temast jäävat muljet. Ta uskus – täielikult – rehabilitatsiooni jõudu. Ta nägi väsinum välja kui fotodel. „Alexandra,” ütles ta ja surus mu kätt. „Tunnen teile kaotuse pärast kaasa.” „Ma ei kurvasta,” ütlesin. „Nii et ärge ennast sellega vaevake.” Ta viipas sinnapoole, kust oli tulnud. „Mu kabinet on kohe külastuskeskuse kõrval,” ütles ta. „Palun.” Seinad oli soojapoolset kollast värvi, põrandaliistud viltu ja kaunistatud kortsunud plakatitega rasedusest ja mediteerimisest. Selle lõpus oli turvavärav ja konveierlint su asjade jaoks. Laeni ulatuvad metallkapid. „Formaalsused,” lohutas ta. „Vähemalt ei ole järjekorda.” „Nagu lennujaamas,” nõustusin. Mõtlesin kahe päeva tagusele New Yorgi turva­­kontrollile: mu sülearvuti ja telefonid hallil kandikul ja puhas läbipaistev kilekott meigitarvetega, mille ma nende kõrvale asetasin. Sagedaste lendajate jaoks olid eraldi väravad ja ma ei pidanud kunagi järjekorras seisma. „Just täpselt,” ütles ta. „Jah.” 10

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 10

4/27/2021 9:24:59 AM

Ta tühjendas oma taskud lindile ja astus läbi turvavärava. Tal oli taskutes läbipääsuluba, roosa lehvik ja laste päikesekreem. „Terve perekond punapäid,” selgitas ta. „Meile ei sobi sellised päevad nagu täna.” Läbipääsuloa fotol nägi ta välja nagu teismeline, kes ei jõua ära oodata oma esimest tööpäeva. Minu taskud olid tühjad; järgnesin talle otseteed. Ka sees ei olnud kedagi. Me kõndisime läbi külastuskeskuse, mille plastlauad ja põranda külge kinnitatud toolid järgmist külas­ tusaega ootasid. Selle ruumi lõpus oli akendeta metalluks; kuskil selle taga, eeldasin, oli ema ja tema iga viimse pisikese päeva piiratus. Puudutasin möödudes tooli ja mõtlesin oma õdedelevendadele, seisva õhuga ruumis ootamas, kuni ema nende ette tuuakse. Delilah oli paljudel puhkudel oma selga siia toetanud ja Ethan oli käinud korra, ehkki ainult selle teo suuremeelsuse pärast. Ta oli pärast kirjutanud The Sunday Timesile artikli pealkirjaga „Probleemid andestamisega”, neid probleeme oli palju ja need olid ennustatavad. Vanglaülema kabinet oli ühe teise ukse taga. Ta puudutas oma läbipääsuloaga seina ja patsutas ennast viimast võtit otsides läbi. See oli ta südame kohal taskus ja kinnitatud plastist võtmehoidja külge, mille sees oli foto täis punapäiseid lapsi. „Nii,” ütles ta. „Olemegi kohal.” Kabinet oli lihtne, täksitud seintega ja vaatega kiirteele. Ta paistis olevat seda tajunud ja otsustanud, et nii ei lähe; ta oli muretsenud tugeva puidust laua ja kontoritooli ning oli leidnud eelarvest võimaluse osta kaks nahkdiivanit, mida ta vajas tundlikel teemadel peetavate vestluste jaoks. Seintel olid tema diplomid ja Ühendkuningriigi kaart. „Ma tean, et me pole varem kohtunud,” ütles vanglaülem, „aga ma tahan teile midagi öelda, enne kui advokaat meiega liitub.” 11

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 11

4/27/2021 9:24:59 AM

Ta viipas diivanite poole. Ma jälestasin ametlikke kohtumisi mugaval mööblil; oli võimatu otsustada, kuidas istuda. Meie ees laual oli pappkast ja pruun õhuke ümbrik ema nimega. „Ma loodan, et te ei pea seda ebaprofessionaalseks,” ütles vangla­­ ülem, „aga ma mäletan teid ja teie perekonda omaaegsetest uudistest. Minu lapsed olid siis päris pisikesed. Ma olen nendele pealkirjadele sestsaadik palju mõelnud, juba enne sellele tööle sattumist. Minu valdkonnas töötades näeb igasuguseid asju. Nii selliseid, mis jõuavad ajalehtedesse, kui ka neid, mis ei jõua. Ja pärast kogu selle aja möödumist suudavad mõned neist asjadest – väga üksikud – mind endiselt üllatada. Küsitakse, kuidas ma saan ikka veel üllatuda, isegi nüüd? Noh, ma keeldun mitte üllatumast.” Ta võttis oma kostüümi taskust lehviku. Lähemalt vaadates jäi mulje, nagu oleks laps selle käsitsi teinud, või vang. „Teie vanemad üllatasid mind,” ütles ta. Vaatasin temast mööda. Päike kõõlus aknaserval, oli tuppa sisse pudenemas. „See, mis teiega juhtus, oli kohutav,” ütles ta. „Meilt kõigilt siin – me loodame, et te leiate rahu.” „Kas me peaksime rääkima sellest,” küsisin, „miks te mulle helistasite?” Advokaat oli ukse taga valmis nagu näitleja, kes ootab lauset, mille peale ta peab lavale astuma. Tal oli hall ülikond ja rõõmsa­­ tooniline lips ja ta higistas. Nahk kriuksus, kui ta istet võttis. „Bill,” ütles ta ja tõusis uuesti, et mu kätt suruda. Tema krae ülemine serv oli hakanud määrduma ja nüüd oli ka see hall. „Saan aru,” ütles ta kohe, „et ka teie olete advokaat.” Ta oli noorem, kui olin eeldanud, võib-olla minustki noorem; võimalik, et õppisime samal ajal. „Ainult äriõigus,” ütlesin, ja et ta ennast kindlamalt tunneks: „Testamentidest ei tea ma mitte kui midagi.” 12

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 12

4/27/2021 9:24:59 AM

„Sellepärast,” kinnitas Bill, „olengi siin mina.” Naeratasin julgustavalt. Ta kopsis pappkarbile. „Siin on isiklikud asjad,” ütles ta. „Ja siin on dokument.” Ta libistas ümbriku üle laua ja ma rebisin selle lahti. Ema väriseva käega kirjutatud testament teatas, et Deborah Gracie määras oma tütre Alexandra Gracie oma testamenditäitjaks; et Deborah Gracie omand koosneb esiteks neist asjadest, mis on HM Northwoodi vanglas hoiul, teiseks umbes kahekümnest tuhandest naelast, mille ta päris oma abikaasalt Charles Gracie’lt pärast tolle surma, ja kolmandaks kinnistust, aadressiga Hollow­ field, Moor Woods Road 11. Need varad tuleb jagada võrdselt Deborah Gracie elusolevate laste vahel. „Täitja,” ütlesin ma. „Ta paistis olevat üsna kindel, et teie olete selle ülesande jaoks õige inimene,” kinnitas Bill. Naersin. Näha ema ta kongis, mängimas oma pikkade-pikkade blondide juustega, need ulatusid ta põlvedeni; nii pikad, et ta võis nende peal istuda, nagu trikk, millega peol teisi lõbustada. Ta mõtleb oma testamendi üle, Bill kummardub tema kohale, Bill tunneb talle kaasa, ta aitab hea meelega ja ta higistab ka tol päeval. Ta tahab nii palju küsida. Ema hoiab pastakat käes ja väriseb kätteõpitud meeleheites. Täitja, selgitab Bill, see on mõnes mõttes auasi. Aga see on ka administratiivne koorem ja nõuab suhtlemist paljude pärijatega. Ema, vähk kõhus käärimas ja meile sita keeramiseks ainult paar kuud jäänud, teab täpselt, kellele see jama määrata. „Pole mingit kohustust seda ülesannet vastu võtta,” ütles Bill. „Kui te ei taha.” „Seda ma tean,” ütlesin ma ja Billi õlad kerkisid. 13

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 13

4/27/2021 9:24:59 AM

„Ma võin teile põhilise ära rääkida,” ütles ta. „See on väga väike varandus. See ei tohiks liiga palju teie aega nõuda. Võtmeküsimus – see, mida mina meeles peaksin – on pärandisaajad asjaga kursis hoida. Mida te ka otsustate selle varaga teha, hankige kõige­­pealt oma õdede-vendade heakskiit.” Mul oli järgmise päeva pärastlõunaks ostetud lennupilet tagasi New Yorki. Mõtlesin lennuki külmale õhule ja viksi kujundusega menüüdele, mis jagati laiali varsti pärast õhkutõusmist. Nägin ennast reisile keskendumas, kolm viimast päeva lennujaama äriklassi baaris napsudega tuimestatud, siis ärkamas sooja õhtusse, must auto ootamas, et mind koju viia. „Ma pean seda kaaluma,” ütlesin ma. „Praegu ei ole hea hetk.” Bill ulatas mulle paberilipiku, millele olid kahvatuhalli kirjaga käsitsi kirjutatud tema nimi ja telefoninumber. Visiitkaardid ei mahu vangla eelarvesse. „Ootan, et te ühendust võtaksite,” ütles ta. „Kui te seda enda kanda ei võta, siis oleks suureks abiks, kui oskaksite kellegi teise välja pakkuda. Võib-olla mõni teine pärandi­­saajate seast.” Mõtlesin, kuidas teha seda ettepanekut Ethanile või Gabrielile või Delilah’le. „Võib-olla,” ütlesin ma. „Alustuseks,” ütles Bill oma peopesal karpi hoides, „on siin kõik, mis talle Northwoodis kuulus. Ma saan need teile täna väljas­­tada.” Karp oli kerge. „Kardan, et nende väärtus on vaieldav,” ütles ta. „Tal oli hea hulk siinseid tunnustusi – eeskujuliku käitumise eest, selliseid asju –, aga väljaspool pole neil suuremat väärtust.” „Sellest on kahju,” ütlesin ma. „Ainult üks asi ongi veel,” lausus vanglaülem, „see on surnukeha.” 14

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 14

4/27/2021 9:24:59 AM

Ta kõndis oma laua juurde ja tuli tagasi kiletaskuid täis kiirköitjaga, neist igas flaier või kataloog. Menüüga kelneri kombel avas ta selle minu ees ja ma heitsin pilgu tusastele kirjatüüpidele ja paarile vabandavale näole. „Valikuvõimalused,” ütles ta ja keeras lehte. „Kui need teile sobiksid. Matusebürood. Mõned neist on pisut üksikasjalikumad: teenused, kirstud, sellised asjad. Ja need kõik on kohalikud – kõik viiekümne miili raadiuses.” „Ma kardan, et see on mingi arusaamatus,” ütlesin ma. Vangla­ ülem sulges kiirköitja leopardimustrilist surnuautot esitleva lehekese juures. „Me ei taha surnukeha,” ütlesin ma. „Oih,” ehmus Bill. Kui vanglaülem oligi häiritud, varjas ta seda hästi. „Sel juhul,” ütles ta, „mataksime me teie ema praeguse vang­­ late korra järgi märgistamata hauda. Kas teil on sellele vastu­­väiteid?” „Ei,” kinnitasin. „Mul pole mingeid vastuväiteid.” Mul oli teinegi kohtumine, kaplaniga, kes oli avaldanud soovi mind näha. Ta oli palunud mul tulla külastajate palvemajja, mis asus keset parklat. Üks vanglaülema abidest saatis mu toekasse juurdeehitisse. Keegi oli ukse kohale püsti ajanud puidust risti ja akende ette värvilist paberit riputanud. Laste versioon vitraažist. Kuus rida pinke näoga ajutise ventilaatori ja kõnepuldiga lava poole ning kuju Jeesuse ristilöömisest. Kaplan ootas eelviimases reas. Ta tõusis mind tervitama. Naises oli kõik ümar ja nätske: tema hämarusse jääv nägu, tema valge rüü, kaks väikest kätt, mis minu omade ümbert kinni haarasid. „Alexandra,” ütles ta. 15

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 15

4/27/2021 9:24:59 AM

„Tere!” „Küllap te imestate,” ütles ta, „miks ma teid näha tahtsin.” Temas oli sedasorti lahkus, mida peab harjutama. Mul oli lihtne kujutleda teda istumas odava hotelli konverentsiruumis, nimesilt rinnas ja vaatamas esitlust pauside pidamise tähtsusest – andmaks inimestele võimalus rääkida. Ootasin. „Ma veetsin teie emaga paaril tema viimasel aastal palju aega,” ütles ta. „Ma olin temaga küll kauem töötanud, mõistate, aga viimastel aastatel nägin ma temas muutusi. Ja lootsin, et need muutused võiksid teid täna lohutada.” „Muutused?” laususin. Tundsin, et mu näole kipub naeratus. „Ta kirjutas neil aastatel teile palju kordi,” ütles ta. „Teile ja Ethanile ja Delilah’le. Ma kuulsin teist kõigist. Gabrielist ja Noah’st. Mõnikord kirjutas ta Danielile ja Evie’le. Ema jaoks on laste kaotamine, mis tahes patud ka tema hingel lasuvad… ta oli nii palju kaotanud. Ta tõi kõik need kirjad mulle näha, et kontrollida õigekirja ja aadresse. Kui te ei vastanud, arvas ta, et aadressid peavad olema valed.” Läbi värvilise paberi langes vahekäiku valguskiir. Olin eeldanud, et akende kaunistamine oli tehtud selleks, et vangidele tegevust pakkuda, aga nüüd võisin kujutleda, kuidas kaplan pärast tööaega toolil tasakaalu hoides oma valdusi kaunistas. „Ma tahtsin teid näha,” ütles ta, „andestuse pärast. Sest kui te annate andeks neile, kes teie vastu eksivad, annab teie taevane isa andeks ka teile.” Ta toetas oma peopesa mu põlvele. Selle soojus valgus läbi mu teksade, nagu oleks sinna midagi läigatatud. „Aga kui te teiste patte ei andesta,” lisas ta, „ei anna teie isa andeks ka teie patte.” „Andestamine,” ütlesin. Selle sõna kuju seadis ennast mu kurgus sisse. Ma naeratasin ikka veel. 16

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 16

4/27/2021 9:24:59 AM

„Kas te saite need kätte?” päris kaplan. „Kirjad?” Ma sain need kätte. Ma palusin papsil – oma tõelisel isal, saate aru, ja mitte sel mädanikul mu luudes – hävitada viimse kui ühe hetkel, kui see kohale jõudis. Neid oli kerge ära tunda; need tulid uuendatud pitseriga, templiga peale löödud hoiatusega, et tegemist on HM Northwoodi vangla kinnipeetava läkitusega. Varsti pärast mu kahekümne esimest sünnipäeva, kui olin ülikoolist kodus käimas, ilmus paps välja ülestunnistuse ja karbiga, kuhu kõik need kuradi kirjad olid sisse topitud. „Ma arvasin lihtsalt,” selgitas ta, „et tulevikus need võivad sulle huvi pakkuda…” See pidi olema jõuluvaheajal, sest grill oli kuuris; ta aitas mul selle välja veeretada ja me seisime, mantlid seljas, tema oma piibuga ja mina teetassiga, ja surusime need tulle. „Ma usun, et teie ettekujutus on vale,” ütlesin ma kaplanile. „On selline narratiiv – seda tuleb ette omajagu tihti –, mis põhineb külaskäikudel vanglasse. Keegi on vangis, ta ootab kellegi teise külaskäiku. Andeksandmist. Külastaja on ennast sellega aas­­ taid vaevanud ega suuda otsustada, kas andestada või mitte. Noh. Lõpuks saavad nad kokku. Tavaliselt on tegemist vanema ja lapsega, või ehk ka ründaja ja ohvriga – sõltub. Aga nad kohtuvad. Ja nad räägivad. Ja isegi kui külastaja ei anna sellele inimesele andeks, mitte päriselt, saavad nad vestluse käigus midagi teada. Aga vaadake – mu ema on surnud. Ja ma ei käinud teda kunagi vaatamas.” Mul oli kohutavalt piinlik, sest tundsin, et hakkan nutma, ja ma tõmbasin selle varjamiseks päikeseprillid laubalt silmade ette. Kaplan muutus pimeduses uduseks valgeks lummutiseks. „Andke andeks, et ma teid aidata ei saa,” ütlesin ma, täiesti totakalt, ja koperdasin mööda vahekäiku välja. Päike hakkas viimaks mahedamaks muutuma ja nüüd oli aeg juua. Ma mõtlesin hotelli 17

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 17

4/27/2021 9:24:59 AM

baarile ja esimese klaasi kaalule, kui see raskelt mu huultele vajutab. Vanglaülema abi ootas mind. „Kas nüüd on kõik?” küsis ta. Meie varjud olid asfaldil pikad ja mustad, ja kui ma temani jõudsin, sulandusid need üheks kummaliseks elukaks. Tema vahetus oli arvatavasti läbi. „Jah,” ütlesin. „Ma peaksin minema hakkama.” Autosse jõudnud, kontrollisin telefoni. Kas niisugune asi on üldse võimalik, oli Olivia sõnumi saatnud, nagu liiga rõõmsameelne? Võtsin ema pappkarbi sülle ja kergitasin kaant. Talle kuulunud asjade segadik. Ennustatavalt oli seal piibel. Seal oli juuksehari. Seal oli kaks ajakirjast välja rebitud lehte, kleeplindi liim naksumas: üks oli Mehhiko rannapuhkuse reklaam ja teine salvrätikute reklaam, mida puhtad õnnelikud lapsed valgele linale ritta seadsid. Seal oli ajaleheväljalõige Ethani heategevusest Oxfordis. Seal oli kolm šokolaaditahvlit ja peaaegu lõpuni kulutatud huule­­pulk. Nagu tavaliselt ei andnud ta midagi käest. Viimasel korral, kui ma ema nägin, oli päeval, mil me põgenesime. Sel hommikul ärkasin ma märjaks lastud voodis ja mõistsin, et mu aeg on läbi, ja kui ma kohe ei tegutse, siis sinna ma suren. Mõnikord, oma peas, käin ma meie väikeses toas. Selles on kaks kitsast voodit, surutud toa nurkadesse, teineteisest nii kaugele kui võimalik. Minu voodi ja Evie voodi. Nende vahel ripub paljas lambipirn, rapub koridoris kostvate sammude peale. Tavaliselt on see kustutatud, aga mõnikord, kui isa nii otsustab, põleb järjest päevade kaupa. Tahtes kontrollida aja kulgu, on ta akna ette kinnitanud lahtilammutatud pappkarbi, aga hämar pruun valgus immitseb läbi ja annab meile meie päevad ja ööd. Papi taga 18

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 18

4/27/2021 9:24:59 AM

oli kunagi aed ja selle taga raba. On muutunud raskemaks uskuda, et need paigad, nende metsikuse ja ilmaga, võiksid endiselt olemas olla. Turbapruuni valguskuma käes on voodite vahel näha kahemeetrist Territooriumi, meie Evie’ga tunneme seda pare­­ mini kui keegi teine. Me oleme palju kuid arutanud selle üle, kuidas liikuda minu voodist tema omasse: me teame, kuidas hiilida mööda Veerevate Kilekottide mäest, pungil täis asju, mida me ei mäleta; me teame, et mustaks tõmbunud ja tarretunud, kuivama kippuvate Kausisoode ületamiseks peaks kasutama plastkahvlit; me oleme arutanud parimate viiside üle, kuidas kõige hullemat mustust vältides läbi Kiletippude pääseda: kas minna ülevalt ja riskida ilmastikuga või tungida läbi mädaneva materjali tunnelite ja kohtuda sellega, mis iganes seal all võib oodata. Ma olin sel ööl jälle voodisse pissinud. Painutasin varbaid, liigutasin pahkluid ja siputasin jalgadega, nagu ujuksin, nagu ma olin teinud igal hommikul neil viimastel kuudel. Kahel. Võib-olla kolmel. Ma ütlesin toale, mida ma ütleksin esimesele inimesele, kellega kohtun, kui olen vaba: minu nimi on Alexandra Gracie ja ma olen viieteistkümneaastane. Palun kutsuge politsei. Siis, nagu olin teinud igal hommikul, pöördusin ma Evie’t vaatama. Kunagi olime aheldatud sama pidi, nii et ma võisin teda kogu aeg näha. Nüüd oli ta seotud näoga seina poole ja me mõlemad pidime oma keha väänama, et teineteisele silma vaadata. Selle asemel võisin ma näha tema jalgu ja tema jalaluid. Nahk tõmbus kramplikult kõigisse õnarustesse, otsekui soojust otsides. Evie rääkis üha vähem. Ma lunisin teda ja karjusin ta peale; ma lohutasin teda ja laulsin laule, mida olime kuulnud, kui veel koolis käisime. „Sinu osa,” ütlesin ma. „Oled sa oma osaks valmis?” Miski ei aidanud. Nüüd, selle asemel et talle numbreid õpetada, kordasin ma neid endale. Ma rääkisin talle pimeduses lugusid, aga ei kuulnud naeru ega küsimusi ega üllatust, oli ainult 19

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 19

4/27/2021 9:24:59 AM

Territooriumi vaikiv ruum ja Evie pindmine hingamine üle selle kiirustamas. „Evie,” ütlesin ma. „Eve. Täna on see päev.” Sõitsin tagasi linna läbi laskuva hämaruse. Paks kuldne valgus säras puude vahel ja väljadel, aga külade ja farmihoonete varjudes oli juba pime. Kaalusin võimalust terve öö sõita ja enne päikesetõusu Londonisse jõuda. Lennuväsimus muutis maastiku erksaks ja kummaliseks. Niimoodi peatuksin ilmselt kuskil Kesk-Inglismaal tee ääres ja jääksin magama, see ei tundunud nii hea mõte. Keerasin teeäärsesse parklasse ja panin endale toa kinni ühes Manchesteri hotellis, kus oli vabu tube ja konditsioneer. Esimesel halval aastal rääkisime ainult põgenemisest. See oli Köidikute päevadel, kui meid seoti kinni ainult ööseks ja mitte nii kõvasti, pehmete valgete riideribadega. Magasime Evie’ga samas voodis, kummalgi üks ranne voodi posti külge kinni seotud ja vabad käed teineteise kätest hoidmas. Ema ja isa olid meiega terve päeva, aga meie õpingud jätkusid (karm piibliõpe, lisaks natuke kaheldavat maailma ajalugu), samuti treening (vestides ja pükstes hoovis joostud ringid; ühel puhul pugesid mõned Hollowfieldi lapsed läbi meie krundi tagaotsas kasvavate nõgeste lihtsalt selleks, et meid näha ja meie üle irvitada) ja toidukorrad (leib ja vesi, heal päeval), ilma igasuguste köidikuteta. Meie kuulus perepilt oli tehtud selle perioodi lõpus, enne Aheldamise algust, ja me ei olnud enam portreekõlbulikud, isegi mu vanemate standardite järgi. Me rääkisime võimalusest köidikud hammastega lahti rebida või vargsi köögist nuga oma kitli taskusse poetada. Me võiksime 20

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 20

4/27/2021 9:24:59 AM

viimase hoovis tehtava ringi ajal kiirust tõsta ja siis edasi joosta, aiaväravast välja ja edasi mööda Moor Woods Roadi. Isal oli mobii­­ltelefon taskus; seda oleks lihtne kaasa näpata. Kui ma sellele ajale mõtlen, olen ma kohutavas segaduses, mida doktor K – kogu oma loogikaga – pole kunagi klaarida suutnud. See oli politseinike ja ajakirjanike ja õdede nägudel, ehkki selle küsimiseni ei jõudnud ükski neist. Miks te lihtsalt jalga ei lasknud, kui see võimalus teil avanes? Asi on selles, et see ei olnud nii hull. Me nautisime üksteise seltskonda. Me olime väsinud ja mõnikord olime näljased ja juhtus, et isa lõi meid nii kõvasti, et silm oli nädal aega punane ­(Gabriel) või murdunud roie otse südame all (Daniel). Aga meil polnud eriti aimu, mis ees ootab. Ma olen kulutanud palju öid mälestusi läbi kammides, nagu tudeng raamatukogus, pühkides vanadelt köidetelt tolmu ja uurides kõiki riiuleid, otsides hetke, millal ma oleks pidanud mõistma: ah – nüüd – nüüd on aeg tegutseda. See raamat lipsab mul käest. See anti paljude aastate eest kellelegi laenuks ja seda pole tagastatud. Isa õpetas meid köögilaua ääres, allutamist pühendumisega segamini ajades, ja ema käis meid õhtul viimase asjana vaatamas, veendumas, et köidikutega on kõik korras. Varahommikul ärkasin ma Evie kõrval ja tema keha soojus kiirgas minu poole. Me rääkisime ikka veel tulevikust. Asi ei olnud nii hull. Ma rääkisin kõigepealt Devliniga ja palusin luba töötada nädal aega Londonist. Võib-olla kauem. „Draama testamendi tõendamisega,” ütles ta. „Kui põnev.” New Yorgis oli varane pärastlõuna, aga ta oli kohe vastanud, juba kerges vines. Tema ümber kuulsin ma tsiviliseeritud lõuna või siis baari suminat. 21

RR_Dean_TüdrukA_SISU.indd 21

4/27/2021 9:24:59 AM