e s i m e n e P E AT Ü K K
1
D E LP H I C B E ACH , MA I N E TÄN A P Ä EV
P
atch seisis minu taga, käed mu puusadel, pinge-
vabas hoiakus. Ta oli meeter kaheksakümmend viis pikk ja saleda, sportliku kehaehitusega, mida isegi lohvakad teksad ja T-särk rk ei suutnud varjata. Tema juuksetoon võistles südaöö tumedusega ja silmavärv ei jäänud kaugele maha. Tal oli seksikas ja pisut ohtlik naeratus, kuid olin otsustanud, et mitte iga oht pole halb. Ilutulestik süütas öise taeva me peade kohal ja selle värvijoad langesid Atlandi ookeani. Rahvas ohhetas ja ahhetas. Oli juunikuu lõpp ja Maine tähistas eesootavat kaht kuud päikest, liiva, suveaega ja sügavate taskutega turistide tulekut. Mina tähistasin aga seda, et ees ootab kaks kuud päikest, liiva ja palju kvaliteetaega Patchiga. Registreerusin suvekooli 13
keemiakursusele ja mul oli plaanis lasta ülejäänud vaba aeg sisustada Patchil. Tuletõrjujad lasksid ilutulestikku meist paarisaja meetri kauguselt rannal asuvalt kailt ja ma tundsin liival seistes iga õhkutõusva raketi vibreerimist. Lained randusid vastu mäekallast ja karnevalimuusika oli põhja keeratud. Õhk oli suhkruvati, paisumaisi ja praeliha lõhnast paks ning kõht tuletas mulle meelde, et ma pole lõunast saati söönud. „Lähen ostan juustuburgeri,” ütlesin Patchile. „Tahad midagi?” „Tahan, aga menüüs seda pole.” Naeratasin. „Aga Patch, ega sa juhuslikult ei flirdi minuga?” Ta suudles mu otsaesist. „Veel mitte. Lähen toon sulle ise juustuburgeri. Naudi viimaseid rakette.” Võtsin tema peatamiseks vööpandlast kinni. „Aitäh, aga ma jään endale kindlaks. Süütunne lihtsalt piinaks mind.” Patch kergitas küsivalt kulme. „Millal hamburgeriputka müüja sinult viimati raha küsis?” „Mitte just hiljuti.” „Pigem mitte kunagi. Jää siia. Kui ta sind märkab, võitlen ülejäänud õhtu süümepiinadega.” Patch võttis rahakotist kahekümnelise1. „Jäta talle kenake jootraha.” Nüüd oli minu kord kulme kergitada. „Üritad heastada neid kordi, kui söögi tasuta vastu võtsid?” „Viimane kord maksin küll, aga ta ajas mind taga ja võttis taskust raha. Püüan järgmist käperdamist vältida.”
1 Siin ja edaspidi kõik rahasummad USA dollarites. Tlk
14
B e c ca F i t z p at r i c k
Lugu näis küll väljamõeldisena, ent Patchi tundes juhtus see ilmselt tõepoolest nii. Liikusin hamburgeriputka ümber keerleva pika järjekorra lõppu, mis asus karussellimaja sissepääsu juures. Järjekorra pikkust hinnates järeldasin, et mul tuleb oodata vähemalt viisteist minutit. Üks hamburgeriputka terve ranna peale. See näis eba-ameerikalik. Kui olin mõne minuti rahutult oodanud ja vähemalt kümme korda tüdinult ringi vaadanud, märkasin kaks kohta endast tagapool Marcie Millarit. Käisime Marciega lasteaiast alates koos koolis ja selle üheteistkümne aasta jooksul olen näinud temast rohkem kui mäletada tahaksin. Tema pärast oli terve kool näinud minu aluspesu rohkem kui vaja. Põhikoolis oli Marciel harjumuseks minu kehalise tunni kapist rinnahoidja varastada ja see siis kooli tähtsamate ruumide lähedal asuvale teadetetahvlile kinnitada. Kuid vahel oli ta väga loominguline ja kasutas seda hoopis kohvikus peamise esemena, nii et minu mõlemad A-korvid olid täidetud vaniljepudinguga ning neid kaunistasid omakorda Maraschino2 kirsid. Klassikaline, ma tean. Marcie seelikud olid talle kaks numbrit väikesed ja kümme sentimeetrit liiga lühikesed. Tema juuksed olid maasikablondid ja ta keha oli jäätisepulgakujuline – külje pealt praktiliselt nähtamatu. Kui meievaheliste võitude ja kaotuste jaoks oleks tulemustetabel, olen kindel, et Marcie teeks mulle kahekordselt ära. „Hei,” ütlesin, kuna vaatasin talle tahtmatult otsa ega näinud muud väljapääsu kui vähemalt teretada. „Hei,” vastas ta küllaltki viisakalt.
2 Töödeldud magusa maitsega kirsid, kasutatakse peamiselt kokteilikaunistusena. Tlk
15
Marcie nägemine Delphic Beachil oli nagu mõistatus „Mis on pildil valesti?”. Marcie isa on Coldwateris Toyota vahendusfirma omanik, tema pere elab mäenõlval kõrgklassi linnaosas ning Millarid on uhked, et nad on ainsad Coldwateri elanikud, kes teretulnud Harraseeketi prestiižsesse jahtklubisse. Marcie vanemad olid kindlasti praegugi Freeportis, sõitsid purjepaatidega võidu ning tellisid lõhet. Delphic on aga sellele kontrastiks tõeline vaesterand. Paljas mõtegi jahtklubist tundub naeruväärne. Ainus restoran on hamburgeriputka ketšupi- ja sinepivalikuga. Heal päeval saab sinna juurde ka friikartuleid. Meelelahutust pakuvad pigem kärarikkad mängusaalid ja elektriautod ning parklas müüakse pimedas rohkem drooge kui apteegis kokku. Härra ja proua Millar ei sooviks kindlasti, et nende tütar sellise keskkonnaga kokku puutuks. „Kas enam aeglasemalt ei saa, rahvas?” hüüdis Marcie järjekorrale. „Mõni meist on surnuks nälgimas.” „Leti taga töötab ainult üks inimene,” ütlesin talle. „Ja siis? Nad peaksid rohkem töötajaid palkama. Nõudlus ja pakkumine.” Kui Marcie keskmist hinnet vaadata, on tema küll viimane inimene, kes võiks majandusest rääkida. Kümme minutit hiljem olin juba edasi jõudnud ja seisin letile piisavalt lähedal, et lugeda üldkasutatavalt kollaselt pudelilt musta markeriga kirjutatud sõna SINEP. Marcie tegi minu taga tüüpilist ühelt-jalalt-teiseletoetumist-ja-ohkamist. „Nälgin suure N-tähega,” kaebles ta. Mees minu ees maksis ja läks toiduga eemale. „Juustuburger ja koka,” ütlesin leti taga olevale tüdrukule. 16
B e c ca F i t z p at r i c k
Kui ta grilli kohal minu tellimust täitis, pöördusin Marcie poole. „Kellega sa siin oled?” See tegelikult ei huvitanud mind eriti, sest meil pole ühtki ühist sõpra, ent uudishimu sai minust võitu. Pealegi polnud Marcie minuga viimastel nädalatel üleliia ülbe olnud. Ja me seisime üsnagi rahumeelselt ka viimased viisteist minutit. Ehk on see vaherahu alguseks. Et mis olnud, see olnud, ja muu säärane. Ta haigutas, justkui minuga rääkimine oleks igavam kui järjekorras ootamine ja inimeste kukalde vaatamine. „Ära solvu, aga ma pole jututujus. Mul on tunne, et olen siin järjekorras umbes viis tundi seisnud ja oodanud võhikliku tüdruku järel, kes ei suuda ilmselgelt kaht hamburgerit korraga valmistada.” Teenindaja oli kummardunud leti alla ja keskendus parasjagu hamburgeritelt kileümbriste eemaldamisele, kuid teadsin, et ta kuulis seda. Ta tõenäoliselt vihkab oma tööd. Ja sülitab arvatavasti salaja hamburgeritele, kui selja keerab. Ma ei imestaks isegi, kui ta läheb pärast vahetuse lõppu autosse ja nutab. „Kas su isa ei pane pahaks, et Delphic Beachil oled?” küsisin Marcielt ja kissitasin kergelt silmi. „See rikuks lugupeetud perekond Millari mainet. Eriti nüüd, kui sinu isa võeti Harraseeketi jahtklubisse vastu.” Marcie näoilme muutus kalgiks. „Ma imestan, et sinu isa ei pane pahaks, et siin oled. Ah jaa! Õige küll. Ta on ju surnud.” Minu esimene reaktsioon oli šokk. Seejärel olin nördinud tema julmusest. Tundsin, kuidas vihaklomp kõris pitsitab. „Mida?” kehitas ta ennastõigustavalt õlga. „Ta on surnud. See on fakt. Kas tahad, et valetaksin sellist asja?” „Mida ma sulle teinud olen?” „Sa sündisid.” 17