black

1. SIMPLICITY David Baptiste’i rastad on hallid ja keha kuivetunud sitketeks musta koralli rootsudeks, ent St Constance’i kandis leidub veel paar inimest, kes mäletavad tema noorust ja osa 1976. aasta sündmustes, kui valged mehed tulid Floridast marliini püüdma, aga tõmbasid merest välja hoopis näki. See juhtus aprillis, kui nahkkilpkonnad olid juba rännakule asunud. Mõni arvas, et näkk saabus nendega koos. Teised rääkisid, et on teda varemgi näinud – need, kes olid avamere pool kala püüdmas käinud. Suurem osa inimesi nõustus siiski, et kui need kaks poleks mingit moodi tiiba ripsutanud, jäänuks näkk igal juhul kinni püüdmata. Black Conchi vesi on varahommikuti mõnus. Sageli läks David Baptiste hommikul merele niipea kui võimalik, et püüda teistest kaluritest kenakese kuningmakrelli- või riffahvenasaagi poolest ette jõuda. Ta võttis suuna sakiliste kaljude poole nii umbes miili kaugusel Mõrvalahest, kaasas tavapärane tingel-tangel, millega meelt lahutada, kuni õnged saavad välja pandud: tobitäis parimat ganja’t ja kitarr, mida ta kuigi hästi ei mänginud – nõbu Nicer Country käest saadud päevinäinud riistapuu. Kaljude lähedale jõudnud, lasi ta ankru vette, sidus tüüri kinni ja tinistas omaette, kuni silmapiirile ilmus neoonvärvi helendav päikese­ketas ning surus end üles, tõustes kõik­võimsana hästi aegamisi hõbesinisesse taevasse. —9—

David tinistas parasjagu kitarri ja laulis omaette, kui olend pistis esimest korda koorikloomase adruraske pea välja siledast hallist merest, milles polnud veel tärganud krehvtised türkiisitoonid. Niisama heast peast ilmus ta lagedale ja jälgis meest mõnda aega, kuni too ringi vaadates naist märkas. „Ah sa püha jumalaema maa peal,“ hüüatas mees. Naine sukeldus kähku tagasi vee alla. Mees pani kibe­ kiiresti kitarri käest ja teritas silmi. Veel ei paistnud päris päevavalgust. Kalur hõõrus silmi, justkui tahaks ta nägemist parandada. „Aa-iii,“ hõikas ta üle vee. „Duduu1. Tule-tule. Vetevaim! Tule-tule. Tule nüüd.“ Mees pani käe südamele, mis tahtis rinnust välja karata. Ta värises ihast ja hirmust ja lummast, sest mõistis, mida oli näinud. Naist. Siinsamas vees. Punanahkset, mitte musta, mitte Aafrika naist. Mitte kollast Hiina ega ka mitte Amster­dami kuldsejuukselist naist. Isegi mitte sinist, mõne paganama kala moodi sinist. Hoopis punast. See naine oli punane nagu Ameerika indiaanlane. Või vähemasti oli punane tema ülakeha. Mees oli näinud tema õlgu, pead, rindu ja pikki köietaolisi juukseid, mis olid üleni vetikased ning meriroose ja -tigusid täis. See oli näkk mis näkk. Mees jõllitas tükk aega tema ilmumiskohta. Seejärel heitis ta terasema pilgu tobile; äkki oli täna hommikul sattunud ette eriti kange kraam? Mees raputas end ja silmitses ainiti merd, oodates, et olend jälle välja ilmuks.

1

Kariibipärane hellitusnimi (ingl k dou dou). (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) — 10 —

„Tule tagasi,“ hõikas ta sügavasse merehalli. Näkk oli tõstnud pea kõrgele lainete kohale ja mees oli märganud tema näol isevärki ilmet, nagu oleks naine kalurit uudistanud. Mees ootas. Aga midagi ei juhtunud. Igatahes mitte tol päeval. David istus piroogi2 maha ja poetas miskipärast emale mõeldes pisara. Lavinia Baptiste, vana hea ema, oli küla pagar ja suri napilt kahe aasta eest. Hiljem aju ragistades meenusid kalurile lapsepõlvest saati kuuldud arvukad lood pool­ inimlikest mereolenditest, ainult et need rääkisid meestest. Black Conchi legend pajatas vetemeestest, kes elasid sügaval veepõhjas ja käisid aeg-ajalt jõeneitsitega paaritumas – kõik puha vanad lood, koloniaalajast pärit. Vanematele kaluritele meeldis lihtsalt rannajoomel Ce-Ce salongis juttu puhuda, mõnikord poolde öhe välja, kui oli juba küllaga rummi joodud ja liiga palju marihuaanat suitsetatud. Black Conchi mereolendid polnud muud kui tühi rahvaloba. Käes oli aprill, kui nahkkilpkonnad rändasid lõuna poole Black Conchi vetesse, põuaaeg, kus tabebuiapuud plahvatasid küngastel üleni kollastesse ja roosadesse õitesse nagu väävlipommid, aeg, kus litsakas kuning-leekpuu puhkeb õitsele. Sellest hetkest peale, kui too punanahkne naine veest tõusis ja jälle kadus, justkui tahtnuks ta meest õrritada, oli Davidil kange tahtmine võõrast jälle näha. Tema hinge hellitas kibemagus melan­hoolia. Sellel polnud mingit pistmist suitsetatud kraamiga. Tol päeval

2

Kanuutaoline madal paat. — 11 —

süttis mehes miski, mille süttimist ta poleks varem teadnud soovidagi. Ta tundis teravat torget otse ribide vahel, päikesepõimikus. „Tule tagasi nüüd,“ ütles ta hästi tasakesi ja härras­ mehelikult, kui emapisarad olid kuivanud ja soolane näonahk kiskus. Midagi oli juhtunud. Naine oli tulnud veepinnale, valinud välja just tema, lihtsa kaluri. „Tule nüüd, duduu,“ anus ta, seekord veelgi õrnemal häälel, justkui meelitades. Aga veepind oli taltunud jälle siledaks. Järgmisel hommikul läks David tagasi täpipealt samasse kohta Mõrvalahe sakiliste kaljude juures, ootas mitu tundi ega näinud midagi. Järgmisel päeval sama lugu. Neli päeva järjest käis ta oma piroogiga kaljude juures. Ta lülitas mootori välja, lasi ankru vette ja ootas. Mees ei rääkinud nähtust kellelegi. Ta käis kaarega mööda Ce-Ce salongist, mis kuulus tema lahke südame ja suure suuga tädile. Ta vältis nõbusid, paarimehi St Constance’is. Ta läks banaani­ puudest ümbritsetud väikesesse kodumajja künka otsas, majja, mille ta oli endale ise ehitanud ja kus ta elas koos krants Harveyga. Mees tundis ärevust. Ta heitis vara magama, et ärgata vara. Mees lihtsalt pidi näkki uuest nägema, veenduma, et silmad ei petnud teda. Tal oli tarvis jahutada süttinud südant, vaigistada surisevat närvi­ süsteemi. Ta polnud varem midagi taolist tundnud, eriti veel mitte naise vastu, kes ei olnud inimsoost. Siis, viiendal päeval, kui ta kella kuue paiku kitarri tinistas ja laulda ümises, näitas näkineid end uuesti.

— 12 —

Seekord pritsis ta käega vett ja tegi linnusiutsatuse moodi häält. Kui naine pilgu tõstis, ei ehmunudki mees enam nii väga, kuigi sisikond tõmbus kokku ja iga keharakk tardus. David istus paigal ja uuris naist põhjalikult. Too hulpis paadi pakpoordi juures, marurahulikult nagu mõni harilik naine parve peal, ainult et parve ei paistnud kusagilt. Pikkade mustade juuste ja suurte säravate silmadega näkk piidles meest kaua ja kahtlustavalt. Ta kallutas pead ja alles nüüd sai David aru, et naine vaatab kitarri. Hästi aegamisi, justkui kartes teda taas käest kaotada, võttis mees pilli kätte ning hakkas vaikselt tinistama ja lauluviisi ümisema. Naine jäi paigale hulpima, jälgis meest ning tõmbas käte ja võimsa sabaga tasakesi läbi vee. Näki oli mehe juurde toonud muusika, mitte mootorimüra, kuigi seegi polnud naisele võõras. Asi oli muusika lummas, laulus, mis elab iga maapealse olendi, ka näki sisemuses. Muusikat oli naine viimati kuulnud ammu, võib-olla tuhande aasta eest, ning vastupandamatuna meelitas see teda hästi pikkamööda ja hästi huvitunult veepinna poole. Tol hommikul mängis David näkile poisipõlves õpitud mahedaid kirikulaule, mis kiitsid jumalat. Ta laulis naisele pühasid laule, laule, mis tõid mehele pisara silma, ja seal nad tol teistkordsel kohtumisel siis olid, silmitsesid üksteist napi mereriba kauguselt – noor, märjasilmne Black Conchi kalur oma vana kitarriga ja näkk, kes oli sinna jõudnud ühes hoovustega Kuuba vetest, kus teda oli omal ajal kutsutud nimega Aycayia.

— 13 —

* Ma kadus ühel ööl suures tormis ammu aega tagasi Saarel kus kord elas taino rahvas ja rahvas enne seda Põhja pool selles saaremustris ja läänes ka Too saar ma mäletan oli sisaliku kujuga Ma on näind merd On näind tema hiilgust On näind tema jõudu tema kuningriigi jõudu On ujund ta vihas On ujund ta piinas On ujund ta sametpõhjas korallides vee all linnades On ujund saarte all On ujund kalda ääres madalates lainetes ja vaadand laste mängu On ujund aeglases teraskanuus On ujund kõikjal ses saarestikus On ujund suures delfiiniKARJAS On ujund kalaPARVES nii suures nagu terve inimene On sukeldund ookeanimüüri Naisena oleks ma surnd üsna pea Nii nelikümmend aastaringi ja kõik? Lapsed, mees maismaaelu, sünni ja surma elu — 14 —

Selle asemel olen eland üle tuhande ringi mere sees Ma pold üksi siis kui mind neeti üks vana naine neeti kah ära temagi kadus samal ööl kaua-kaua aega tagasi nii kaua et ei teagi millal ainult seda et kutsuti orkaan et see viiks mind kaugele mu jalad sabasse seoks * David Baptiste’i päevik, märts 2015 Kui aga näen esimesi nahkkilpkonni pärale jõudmas, läheb meel ikka rõõmsamaks. Tean, et tema, mu näkineid, ilmub varsti välja ja on kah rõõmus, et saab mind tervitada. Aprilli saabudes ootasin teda igal õhtul. Ta teadis ikka, kust mind leida, nondesamade sakiliste kaljude juurest, kus me teineteisele esimest korda silma peale panime, miili kaugusel Mõrvalahest. Praegugi on see vaikne koht, sest kogu paganama kala püütakse ju merest välja. Aycayiat ootan ma juba üle poole oma kuramuse elust. Sellest kaugest ajast peale on mul old küllaga naisi, igasugu naisi – küll sõber, titeema, armsam –, aga mitte enam teist säherdust. Too oli hoopis teisest puust. Nüüd olen vanaätt, pealegi haige, nii haige, et saan vaevalt liigutadagi, nii haige, et saan vaevalt tööd teha, käia merel – nii ma siis kirjutangi oma lugu. Lähen ja istun maha ja joon rummi või paar, et kurba meelt kasta, kasta — 15 —

siia pudelisse oma kuramuse südamenatukest. Pärast Rosamundi orkaani muutus kõik, ah sa mait, iga viimne kui asi puhuti maamuna pealt, ja siis, aasta jagu pärast meie kohtumist tuli ta tagasi, just nii! Selle aja jooksul, kus ta minu juures oli, pärast seda, kui ta tol saatuslikul päeval merest välja tõmmati, õpetas preili Rain talle sõnu. Tal oli küll ka oma keel ja mõni sõna tuli välja, kui me seksi tegime. Aga too oli ennevana keel ja ta ei mäletandki seda hästi. Ta pold seda nii ammu rääkind. Kui me koos elasime, õppisime kumbki ää kõik kalade nimed, tollestsamast preili Raini entsüklopeediast. Võtsin selle paadi peale kaasa. Aycayiale meeldis õppida ja ta tahtis teada terve paganama ookeani kalade nimesid, nii meres kui ka kalda ääres. Õppisin ise kah pooled nimed ää – ja igal kalal on veel oma ladina nimi. Nii et nüüd on ta siis säherdune näkk, kes teab iga kuramuse merekala nime kahes keeles ja oskab mõnda omas vanaski kõnes kutsuda. Näkk ehmatas mind ogaraks, kui teda esimest korda nägin. Tema ülemine ots vupsas mere seest välja. Ta oli punane nigu indiaani naine, puha soomustes ja läikiv, nigu oleks end kenasti särama nühkinud. Eikusagilt ilmus ta välja, mees. Kuulsin plärtsu ja viuhti. Nii ta välja ilmuski. Nood kirikulaulud, mida ma tol päeval laulsin, olid talle meele järgi. Tuli välja, et talle meeldis mu hääl, kui see üle vee kandus. Pärast sain aru, et ta tuli me kanti Kuuba vetest. Alles palju hiljem rääkis ta mulle oma imelikust loost ja nimest. Hoovused kandsid ta siia koos ühe vana naise Guanayoaga. Meenub, et talle pakkus huvi entsüklopeedia. Ta küsis, mis nimi mul on. Kuidas nii, et minust polegi seal raamatus pilti? — 16 —