birma päevad

George Orwell

Birma päevad

I

U Po Kyin, Ülem-Birma Kyauktada allpiirkonna magistraat, istus verandal. Kell oli alles pool üheksa, kuid et oli aprillikuu, võis õhus juba aimata pikkade lämbete keskpäeva­tundide ähvardavat lähedust. Ajuti puhuvad nõrgad, vahelduseks jahedalt paitavad tuuleiilid liigutasid räästaalustest alla rippuvaid äsja kastetud orhideesid. Orhideede vahelt paistis kõverik tolmuse tüvega palmipuu ja selle tagant kirgassinine taevas.

Taeva­lael, nii kõrgel, et valus vaadata, tiirlesid ainsatki tiivalööki tegemata üksikud raisakotkad.

Lauge pilgutamata, nagu mingi suur portselanist puuslik, vahtis U Po Kyin üksisilmi välja halastamatusse päikesevalgusse. Ta oli viiekümneaastane mees ja nii paks, et polnud juba aastaid kõrvalise abita oma toolist tõusnud, kuid ometi oma lihavuses vormikas ja omamoodi näguski, sest birmalased ei lotenda ega pungita nagu valged, vaid lähevad paksuks sümmeetriliselt, nagu paisuvad viljad. Tal oli lai kollane, peaaegu kortsudeta nägu ja kollakaspruunid silmad. Tema 7

jalad – töntsakad ja kõrge võlviga, kõik varbad ühepikkused – olid paljad, nagu ka pöetud pea, ning seljas oli tal arakanide erksavärviline rohelise-­punaseruuduline longyi*, nagu birmalased neid vabal ajal kannavad. Ta võttis laualt lakitud karbist närimiseks beetlit ja mõtles oma senisele elule.

See oli olnud hiilgavalt edukas elu. U Po Kyini varaseim mälestus pärines kaheksakümnendatest, kui ta palja punnkõhulise lapsena seisis ja vaatas Briti vägede võidukat sissemarssi Mandalaysse. Tal oli meeles, millist hirmu tekitas temas see suurekasvuliste, loomalihaga nuumatud, punaste nägude ja punaste kuubedega meeste rivi, pikad vintpüssid õlal, ja nende saabaste raske rütmiline trampimine. Olles neid mõni minut jälginud, pistis ta jooksu. Oma lapselikul moel oli ta aru saanud, et tema rahvast ei ole sellele hiiglaste tõule võistlejat.

Võidelda brittide poolel, neile parasiidina naha vahele pugeda – see oli olnud tema suurim püüdlus lapsest saati.

Seitsmeteistkümneselt oli ta proovinud saada riigitööle, kuid vaene ja sidemeteta, nagu ta oli, ei õnnestunud tal ameti­ kohta hankida, ja kolm aastat töötas ta Mandalay basaari lehkavas labürindis, tehes riisikaupmeestele paberitööd ning vahetevahel varastades. Siis, kahekümneselt, sai ta õnnestunud väljapressimise abil neljasaja ruupia omanikuks ning läks joonelt Ranguuni, kus ostis endale kirjutajakoha riigiametis. Amet oli tulus, kuigi palk oli väike. Tollal teenis kildkond kirjutajaid * Tsitaatsõnade selgitused on raamatu lõpus, vt lk 387. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

8

püsivat sissetulekut riigivara riisumisega ja Po Kyin (siis oli ta lihtsalt Po Kyin; austav U lisandus aastaid hiljem) võttis seda­ sorti asju loomulikult. Ometi oli ta liiga andekas, et saata terve elu mööda kontoriametnikuna, näruselt veeringhaaval varastades. Ühel päeval sai ta teada, et valitsusel on puudus alamatest ametnikest ja need kavatsetakse määrata kirjutajate hulgast. Nädal hiljem oleks see uudis kõigile teatavaks saanud, Po ­Kyinile omaselt oli tema informeeritus aga teistest alati nädala jagu ees. Ta nägi oma võimalust ja laimas kõiki oma ametivendi enne, kui nood jõudsid halba aimata. Enamik neist pandi vangi, Po Kyinist sai aga tasuks aususe eest abivallavanem. Sealt algas tema püsiv tõus ametiredelil. Nüüd, viiekümne kuueselt, oli ta allpiirkonna magistraat ja arvatavasti võis ta ametiredelil veelgi tõusta ning saada asekomissari kohusetäitjaks, võrdseks inglastega ja mõne neist oma alluvussegi.

Magistraadina olid tema meetodid lihtsad. Isegi kõige suurema altkäemaksu eest ei müünud ta kunagi otsust üheski kohtu­asjas, sest ta teadis, et vale kohtuotsuse teinud magistraat jääb varem või hiljem vahele. Tema harrastas tunduvalt kindlamat meetodit: võtta altkäemaksu mõlemalt poolelt ja langetada siis otsus rangelt õiguslikel alustel. Sellega saavutas ta era­pooletu kohtuniku kasuliku maine. Hagejatelt saadava tulu kõrval nõudis U Po Kyin omamoodi eraviisilise maksustamis­ skeemi alusel sisse alalist maksu kõigilt tema võimkonda kuuluvatelt küladelt. Kui mõni küla jättis andami toomata, rakendas U Po Kyin karistusmeetmeid – dacoit’ide jõugud ründasid küla, külavanemad võeti valesüüdistuse alusel 9

kinni jne – ning kunagi ei läinud kaua, kui nõutud summa ära maksti. Ta sai oma osa ka kõigi distriktis toime pandud suuremate röövide tulust. Muidugi oli see enamjaolt teada kõigile peale U Po Kyini ametlike ülemuste (ükski Briti ametnik ei usu kunagi midagi halba oma töötajate kohta), kuid katsed teda paljastada kukkusid eranditult läbi; liiga palju oli tal poolehoidjaid, keda hoidis ustavana nende osa röövsaagist.

Kui keegi esitas U Po Kyini vastu süüdistuse, siis too lihtsalt vaidlustas selle mitme äraostetud tunnistaja kaasabil ja esitas vastusüüdistused, mis tema positsiooni veelgi kindlustasid. Ta oli sama hästi kui haavamatu, olles liiga peen inimesetundja, et kunagi valesid tööriistu valida, ja ka sellepärast, et ta oli selleks liiga sügavalt intriigidesse mässitud, et lasta hooletusel või rumalusel end alt vedada. Võis peaaegu kindlalt väita, et ta ei jää kunagi vahele, et teda saadab üks õnnestumine teise järel ning kui ta lõpuks sureb, siis sügavalt austatuna ja pururikkana.

Tema kordaminekud pidid jätkuma isegi hauataguses elus.

Budismis usutakse, et need, kes on elus kurja teinud, peavad järgmise reinkarnatsiooni järel elama roti, konna või mõne muu alama looma kujul. U Po Kyin oli korralik budist ja kavatses end selle ohu vastu kindlustada. Ta tahtis oma eluõhtul pühenduda headele tegudele, et pälvimuste kuhjast piisaks ülejäänud elu tegude üleskaalumiseks. Need head teod pidid tõenäoliselt võtma pagoodiehituse kuju. Neli pagoodi või viis, kuus, seitse – küll preestrid ütlevad mitu –, kõik kivinikerdiste, kullatud sirmide ja väikeste, tuules tilisevate kellukestega, iga tilin nagu palve. Maa peale naaseb ta inimese kujul ja mehena – sest 10

naine on umbes samaväärne roti või konnaga – või halvimal juhul mõne väärika loomana, näiteks elevandina.

Kõik need mõtted voolasid U Po Kyini peast läbi hoogsalt ja enamasti piltidena. Tema aju, olgugi kavalust täis, oli üsna barbaarne ja töötas alati mingi kindla eesmärgi nimel; lihtsalt mõtisklemine ei tulnud tema puhul kõne alla. Nüüd oli ta oma mõtetega jõudnud sinna, kuhu need pididki jõudma. Asetanud väikesevõitu, kolmnurkse kujuga käed tooli käetugedele, pööras ta end pisut ja hõikas hingeldades: „Ba Taik! Hei, Ba Taik!“ U Po Kyini teener Ba Taik ilmus veranda helmeskardina vahelt nähtavale. Ta oli väikest kasvu, rõugearmiline, kartliku ja näljasevõitu näoilmega mees. Palka U Po Kyin talle ei maksnud, sest ta oli süüdimõistetud varas, kelle üksainus sõna võinuks vangi saata. Lähemale astudes kummardas Ba Taik nii sügavalt, et tundus, nagu liiguks ta tagurpidi. „Pühim jumalus?“ ütles ta küsivalt. „Kas keegi ootab minuga kokkusaamist, Ba Taik?“ Ba Taik luges külastajad sõrmedel üles: „Teie kõrgeausus, seal on Thitpingyi külavanem, kes tõi kingitusi, ja kaks külaelanikku, kelle kallaletungi asjus teie kõrgeausus kohut mõistab ja kes tõid samuti kingitusi. Asekomissari kantseleiülem Ko Ba Sein soovib teiega kohtuda, siis veel politseikonstaabel Ali Shah ja üks dacoit, kelle nime ma ei tea. Minu meelest on neil tüli mingite varastatud kuldvõrude pärast. Veel on seal üks lapsega külatüdruk.” „Mis tal vaja on?“ küsis U Po Kyin. „Ta väidab, et see on teie laps, pühim jumalus.“ 11

„Ah nii. Ja kui palju külavanem tõi?“ Ba Taik arvas, et ainult kümme ruupiat ja korvitäie ­mangosid. „Ütle külavanemale,“ lausus U Po Kyin, „et tuleb tuua kakskümmend ruupiat ja kui raha homseks siin pole, tuleb temal ja tema külal pahandusi. Teistega kohtun kohe. Saada Ko Ba Sein siia minu juurde.“ Ba Sein ilmus hetke pärast. Ta oli sirge rühi ja kitsaste õlgadega mees, birmalase kohta väga pikka kasvu, veidralt sileda näoga, mis meenutas kohvitarretist. U Po Kyin pidas teda kasulikuks tööriistaks. Kujutlusvõimetu ja töökas, oli ta suure­ pärane ametnik, ning asekomissar Macgregor usaldas talle suurema osa oma ametisaladustest. Oma mõtetest heas tujus, tervitas U Po Kyin Ba Seini laia naeratusega ja viipas beetlikarbi poole. „Noh, Ko Ba Sein, kuidas meie asi edeneb? Ma loodan, et, nagu ütleks armas härra Macgregor,“ – U Po Kyin läks üle inglise keelele – „„iit iis meiking perceptible progress“?“ Ba Sein ei muianud selle väikese nalja peale. Jäiga ja sirgeselgsena vabale toolile istudes vastas ta: „Suurepäraselt, sir. Lehenumber saabus täna hommikul.

Olge nii lahke, heitke pilk peale.“ Ta tõi lagedale kakskeelse ajalehe pealkirjaga Birma Patrioot.

See oli haletsusväärne kaheksaleheküljeline narts, trükitud paberile, mis oli niisama kehv kui kuivatuspaber, sisuks osalt Rangoon Gazette’ist varastatud uudised ja osalt viletsad rahvusliku sisuga kangelaslood. Viimasel leheküljel oli trükipress 12

libisenud ja jätnud terve lehekülje pigimustaks, justkui leinates lehe väikest trükiarvu.

Artikkel, mis U Po Kyini köitis, oli hoopis teine tera. See kõlas nii: „Mis võiks neil õnnelikel aegadel, kui meie, vaesed mustanahalised, tunneme rõõmu võimsast lääne tsivilisatsioonist ja selle arvukatest hüvedest, nagu kinematograaf, kuulipilduja, süüfilis jne, olla innustavam kui meie Euroopa heategijate eraelu? Seetõttu usume, et meie lugejatele võiks huvi pakkuda, mis toimub sisemaal Kyauktada distriktis. Eriti aga nimetatud distrikti lugupeetud asekomissari härra Macgregori elus.

Härra Macgregor on seda sorti vana hea inglise härrasmees, nagu neid praegustel õnnelikel aegadel nii palju meie silme ees leidub. Ta on „perekonnainimene“, nagu ütlevad meie armsad inglise onupojad. Härra Macgregor on vägagi perekonna­ inimene. Koguni niivõrd, et Kyauktada distriktis, kus ta on olnud ühe aasta, on tal juba kolm last, ja eelmisse, Shwemyo distrikti jäi temast maha kuus väikest järglast. Ehk ei ole härra Mac­gre­gor tähele pannud, et ta on jätnud need põngerjad täiesti toetuseta ja et mõnda nende emadest ähvardab nälg.“ Jne, jne, jne.

Järgnes veel terve veerg samasugust juttu ja nii armetu kui see ka polnud, ülejäänud lehe tasemest oli see kõvasti kõrgemal. U Po Kyin luges artikli hoolega läbi, hoides lehte käsivarrekaugusel – ta oli kaugelenägelik – ja muigutas mõtlikult huuli, nii et paljastus terve hulk väikesi veatuid, beetlimahlast punaseid hambaid.

13

„Toimetaja saab selle eest kuus kuud vanglat,“ ütles ta ­viimaks. „Tal on ükskõik. Ta ütleb, et võlausaldajad jätavad ta rahule ainult siis, kui ta vangis on.“ „Ja sa tahad öelda, et sinu väike kirjutaja õpipoiss Hla Pe kirjutas selle artikli täitsa ise? Väga tark poiss – väga palju­tõotav poiss! Ära tule mulle enam ütlema, et need riigikoolid on ajaraiskamine. Hla Pe saab kindlasti kirjutajakoha.“ „Te arvate siis, et sellest artiklist piisab, sir?“ U Po Kyin ei vastanud kohe. Tema suunast oli hakanud kostma ähkivat ja puhkivat äginat; ta tegi katset end jalule ajada. See heli oli Ba Taikile tuttav. Ta ilmus helmeskardina tagant välja ning U Po Kyini kahelt poolt kaenla alt toetades vinnasid nad ta koos Ba Seiniga jalule. U Po Kyin seisis hetke, tasakaalustades oma kõhu raskust jalgadel, nagu kalavedaja sätib oma kandamit. Siis viipas ta Ba Taikile, et too lahkuks. „Ei piisa,“ ütles ta vastuseks Ba Seini küsimusele,“ mitte mingil juhul ei piisa. Teha on veel palju. Aga algus on hea. Kuula!“ Ta läks verandapiirde juurde, et erkpunane beetlisuutäis välja sülitada, ja asus seejärel lühikeste sammudega, käed seljal, verandat mõõtma. Tohutute kintsude hõõrdumine pani ta kergelt vaaruma. Käigu pealt hakkas ta rääkima riigiametnike labases žargoonis, mis oli kokku segatud birmakeelsetest tegusõnadest ja ingliskeelsetest abstraktsetest väljenditest: „Vaatame seda asja nüüd algusest peale. Meil on plaanis läbimõeldud rünnak doktor Veraswami vastu, kes on tsiviilarst ja vangla komandant. Me mustame teda, hävitame ta maine ja 14

lõpuks teeme ta igaveseks maatasa. Sellest kujuneb üsna delikaatne operatsioon.“ „Jah, sir.“ „Mingit riski ei ole, aga me ei tohi kiirustada. Siin pole asi mingis haledas kontoriametnikus või politseikonstaablis. Me tegutseme kõrge ametimehe vastu ja kõrgete ametimeestega, isegi kui nad on indialased, käivad asjad teisiti kui kontori­ ametnikega. Kuidas käib kontoriametnikust lahtisaamine?

Lihtsalt – süüdistus, paarkümmend tunnistajat, vallandamine ja vangimaja. Siin nii ei saa. Tasa ja targu on minu retsept. Ei mingit skandaali ja ennekõike – ei mingit ametlikku juurdlust. Ei tohi esitada mingeid süüdistusi, millele saab vastata, ja ometi pean ma kolme kuuga iga Kyauktadas viibiva eurooplase pähe istutama veendumuse, et see arst on lurjus. Milles ma võiksin teda süüdistada? Altkäemaks ei kõlba, arstile ei anta märkimisväärset altkäemaksu. Aga milles siis?“ „Võib-olla saaks korraldada vanglamässu,“ ütles Ba Sein. „Komandandina jääks süüdi arst.“ „Ei, liiga ohtlik. Pole vaja, et vangivalvurid hakkaksid huupi püsse paugutama. Pealegi läheks see kalliks maksma. Ilmselt jääb siis üle ebalojaalsus – natsionalism, õõnestustöö. Eurooplasi tuleb veenda, et arstil on ebalojaalsed, brittidevastased vaated. See on tunduvalt hullem kui altkäemaksuvõtmine; pärismaalastest ametnikelt eeldataksegi altkäemaksuvõtmist.

Tekkigu neil aga kas või hetkeks kahtlus tema lojaalsuses ja temaga on lõpp.“ 15

„ ... võõral planeedil elada polekski nii halb, see võiks olla isegi kõige huvitavam asi üldse, kui leiduks ükski inimene, kellega seda jagada.“

John Flory, Briti puidukaupmees Birmas, tunneb üha süvenevat võõristust kohalike inglaste ja nende varjamatu igapäevarassismi vastu. Kaasmaalastele on omakorda mõistetamatud Flory „ohtlikud vaated“ ja sõprus tumedanahalise doktor Veraswamiga. Eksklusiivse Euroopa klubi seinte vahel peetavates ksenofoobsetes keskusteludes osaleb Flory üsna loiult. Ent siis saabub linnakesse noor inglanna Elizabeth ning aastaid rõhuva troopikakuumuse eest alkoholi ja armukeste rüppe põgenenud Florys tärkab uus lootus ja tarm.

George Orwelli debüütromaani tegevustik leiab aset Birmas, kus Briti krooni mõjuvõim ja haare on hääbumas. Ühiskonnas lokkab korruptsioon ja süvenemas on imperialistlikud eelarvamused pärismaalaste kohta. Üha enam paljastub Briti Raj’i pahupool.

kirjastus.postimees.ee