BIANKA

Meg Welch Dendler

Bianka Julge, habras ja õrn printsess

Illustreeris Eili Lepik-Kannelmäe

5

6

Üks kuu varem Printsess Bianka ei olnud kogu oma mugava kuningliku, kolmteist aastat kestnud elu jooksul kunagi nii suurt igavust tundnud. Ja see juba tähendas midagi. Enamik päevi tema elust Rahukuningriigis sulas ühte, venides aina korduvas ühetaolisuses, mis võinuks tuimaks muuta ka kõige elavama hinge. Aga nüüd, kui ta oli juba eraõpetajate jaoks liiga vana, kadus isegi võimalus oodata neid igavaid koolitunde.

Printsess Bianka teadis, et ta ei tohiks viriseda. Tal oli kõik, mida üks inimene tahta võis. Tema isa kuningas Dominik armastas teda lausa lämmatamiseni. Ja talle öeldi iga päev, et kuningriigis arvavad kõik, et ta on kunagi elanud printsessidest kõige imelisem.

Igal pärastlõunal, täpselt kell üks, lehvitas ta kõrgest lossitorni aknast kuningriigi alamatele ja nemad rõõmustasid ja lehvitasid vastu. „Ta on nii ilus ja elegantne,” sõnasid mehed. „Meil on ikka väga vedanud, et meie kuningriigis on nii täiuslikult eeskujulik pintsess.” – „Kunagi ei ole juuksekarvgi paigast ära,” laususid naised ohates. „Kogu aeg naeratab ja on lahke.”

Bianka magamistuba oli alati täis lilli, mida lapsed olid lossitrepile jätnud. Mõnikord tõid lilli isegi julged noormehed, kes lootsid ta tähelepanu köita hoopis teisel viisil. Poisid aga raiskasid oma aega. Hoidja ja arvukad teenijannad, kes lilled Bianka tuppa toimetasid, ei maininud kunagi ühtegi nime. Armastusavaldustega kaardid põletati köögikoldes. „Rumalad poisid,” nähvas hoidja. „Midagi paremat pole oma aja ja energiaga teha, kui kuhjata lilli meie õrnale printsessile, kes nagunii kunagi ise endale abikaasat ei vali.”

Kokk noogutas nõustudes.

Printsess Biankat tohtis eemalt imetleda, aga ainuski neist noormeestest ei pääse kunagi talle isegi saja meetri kaugusele. „Vanemad peaksid neid paremini ohjes hoidma ja saatma nad põllule

7

8

kasulikku tööd tegema,” sõnas kokk, segades potis midagi maitsvat, mille ta oli järgmiseks kuninglikuks roaks valmistanud.

Igapäevaste lillehunnikute ja jumaldamise keskel oli printsess tänulik, et linnarahvas teda armastab. Ta teadis, et mitte iga kuningriigi alamad ei ole nii ustavad. Aga tõelist rõõmu valmistanuks talle hoopis see, kui ta oleks saanud lossiuksed lahti lükata, kekselda läbi rohelise muru ja nii et muld lendab möllata tolmustel radadel koos samade lastega, kes igal pärastlõunal ta akna alla kogunesid.

Kahjuks polnud see lubatud.

Mitte kunagi.

Printsessi sünnist saati ütlesid kõik, et ta on nii habras ja õrn, et teda peab usinasti kaitsma. Tema ema, kuninganna Ariana Lahke, ei elanud sünnitust üle ja vähe puudus, et Bianka oleks tema järel hauda läinud.

Nädal nädala järel püsisid põetajad igal hetkel ta kõrval ja kirjutasid üles iga köhatuse ja aevastuse. Siis venisid need nädalad kuudeks … ja aastateks.

Kuningas Dominik tundis surmahirmu, et äkki kaotab armastatud tütre haiguse või tema enda hapruse tõttu, sestap hoidis ta tüdrukut tugevate lossiseinte vahel peidus. Arst oli rõhutanud, kui nõrk ta ikka sündides oli, ja kuningas ei tahtnud riskida. Muidugi juhtus see kolmteist aastat tagasi, aga isa ei suutnud kunagi üle saada oma hirmust ega loobuda igal hetkel tüdruku elu kaitsmisest.

Mitte kunagi, isegi sekundikski, ei tohtinud ta kohtuda teiste lastega.

Neist kellegagi mängimine ei tulnud üldse kõne alla. Kes teab, missuguseid haigusi nad võisid kanda. Mitte kunagi, mitte hetkekski, ei lubatud teda lossi kaitsvate müüride vahelt välja. Ta esivanemad olid selle hiiglasliku kindluse hallid kiviseinad mitme sajandi jooksul ehitanud. See oli nagu omaette linn, loodud nii turvalisust pakkuma kui ka rünnakute eest kaitsma. Bianka jaoks oli aga loss muutunud teda välismaailmast eraldavaks kilbiks – vanglaks, kust põgeneda ei saanud.

Printsess Bianka sai unistada, milline küll rohi maas võiks olla, aga ta ei olnud seda kunagi puudutanud. Mitte kordagi. Ta võis lossiseinte vahel näiteks talli juurde uidata, aga seal polnud muud kui kõvaks tallutud

jalgrajad. Igapäevased lilled toas oli ainuke loodusekilluke, mis talle lubatud oli. Lillede toomise traditsioon algas tema ohurohke sünni järel kingituste ja heade soovide väljendusena kuningriigilt ning isa oli lubanud sellel jätkuda.

Hoolikalt valitud eraõpetajad toodi lossi, et õpetada printsessile lugemist, matemaatikat, viit kasutut keelt, mida kõneldi riikides, mida ta kunagi ei külasta, mängima klaverit ja tegema keerulisi tikandeid, et olla kindel, et ta ikka on kõige täiuslikum noor neiu kuningriigis. Ja ta kindlasti ka oli, sest enamikul tüdrukutel ei olnud päevas kaheksat tundi, et sellistele ülesannetele pühenduda.

Kuningas oli õnnelik ja uhke.

Aga printsess oli üksildane ja tundis igavust. Ükskõik, mida teised tema kohta ütlesid, printsess ei tundnud ennast hapra ja õrnana. Ta oli kuulnud lugusid oma sünnist ja arstide hoiatustest – ikka ja jälle –, aga ükski ei tundunud puudutavat tema kopse ega südant ega käsi ja jalgu. Tundus, nagu muretsenuks nad kellegi võõra pärast, kellega tüdruk kunagi kohtunudki polnud. Palju kordi oli ta üritanud isa veenda, et too lubaks teda lossiümbrust avastama. Võib-olla lihtsalt jalutama või vaikselt hobusega metsavahele sõitma, sõduritest ümbritsetuna. „Aga mis siis, kui sa maha kukud?” halas kuningas. „Mis siis, kui seal on kuri mesilane või paduvihm või külm tuul või mis siis, kui …?”

9

10

Isal oli iga Bianka esitatud palve puhuks varuks „mis siis, kui”. Lõpuks andis printsess alla, leppides tõsiasjaga, et tema elu jääb igavesti igavaks ja varjatuks ja kaitstuks.

Aga siis, kui keegi ei vaadanud, hiilis ta minema ja tormas mööda vaikseid lossikoridore. Ta tõmbas uhked kingad jalast, kergitas satsilist kleiti ja astus trepil kaks astet korraga. Ja trepiastmeid oli tuhandeid. Ta haaras raudrüüde väljapanekult mõõgad ja tegi näo, et võitleb sissetungijate ja mõrvarlike koletistega. Kujuteldavad sõdalased ja vägevad lohed langesid teel, kui ta julgelt mööda koridore ja treppidest üles-alla tõttas, samal ajal mõõgaga vehkides.

Muidugi võitis ta alati.

Siis kammis ta juuksed paika, silus kleiti, pani elegantsed kingad jalga ja naasis hoidja ja teenijannade juurde, justkui poleks midagi juhtunud.

Aga sel päeval, päeval, mil ta tundis suuremat igavust kui kunagi varem oma turvatud elu jooksul, ei tundunud tüütust vangistusest olevat ainsatki põgenemisvõimalust. Loss oli rahvast täis, seega polnud kuskil küllalt ohutu, et joosta ja mängida. Ja nagunii ei oleks hoidja teda nii paljude inimeste lähedusse lasknud. Hapra ja Õrna Printsess Bianka kokkupuutumist mõne väljastpoolt lossi tulnud isikuga välditi iga hinna eest. Hoidja võttis sisse kaitsepositsiooni ja ütles ära isegi pärastlõunasest uinakust, et printsessil silma peal hoida.

Et asja hullemaks teha, sadas väljas kolmandat päeva järjest vihma ja keegi isegi ei ilmunud teda kell üks tervitama, sest lossiesine oli kattunud sügava mudaga.

Vihmasel päeval hägust lossihoovi vaadates tundis Bianka ennast kurvemana kui eales varem. Linnarahva naeratavad näod olid ühed vähestest helgetest asjadest tema igavas elus, aga sel päeval oli ta sellestki ilma jäetud. Tüdruk potsatas enda väga kohevasse roosasse voodisse oma väga roosas satsilises toas ja ohkas.

Kuna loss oli liiga rahvast täis, et ta saaks minema hiilida ja võidelda kujuteldavate koletistega, haaras ta öökapilt muinasjuturaamatu ja istus, et lugeda oma lemmikuid … jälle. Raamatud olid teised helged asjad, millele

ta võis alati loota. Meeleldi sukeldus ta kõiksugu seiklustesse, kuhu tema ise kunagi ei satu. Kui ainult oleks ta enda kuningriik nii põnev ja täis maagiat, nagu haldjaid ja lohesid ja nõidasid.

Bianka eeldas, et tema elu täpselt nii jätkubki.

Päev päeva järel.

Aasta aasta järel.

Aga kuningriiki saabunud ootamatu ja soovimatu külaline keerab veel kõik pea peale.

Printsess Biankale teadmatult oli külaelanikel sel päeval lossi tulemiseks ka hirmus põhjus. Nädalate kaupa olid õudsed uudised paksu talvise udu kombel levinud taludest küladesse ja küladest jõudnud kuninga endani.

Alguses arvas kuningas, et tegu on vaid kuulujutuga, aga nüüd olid liiga paljud alamad hirmul, et probleemi eirata. Ta pidi tunnistama tõsiasja, et hirmsad lood eelseisvast laastamisest ja hävitusest vastavad tõele.

Sissetungija, keda isegi kõige tugevam ja julgem kuningas südamest kartis, oli nende poole teel.

Kahtlemata oli Bianka kuningriik maagilisem, kui ta kunagi oleks osanud arvata.

11

2. peatükk

12

Kogu loss sumises kuningriigile läheneva hukatuse ennustustest.

Alguses Bianka ei mõistnud, miks inimesed muretsesid. Koridorides kõlasid sosinad ja teenijannad valasid pisaraid, aga kõik vaikisid kohe, kui printsess lähenes. Nad võisid teeselda nii palju, kui tahtsid. Ta oli piisavalt tark, et aru saada, kui midagi tema eest varjati. Nii oli see olnud kogu ta elu. Isa oli nõudnud, et varjama peab kõiki uudiseid, mis võivad talle stressi tekitada, niisiis oli ta juba harjunud, et lossi teenijaskond pööras pilgu ära ja lõpetas vestluse poolelt sõnalt, et teda teadmatuses hoida.

Tavaliselt polnud see suur probleem, sest kuningriigis ei toimunud eriti midagi. Mõnikord tülitsesid talumehed selle üle, kellele milline lehm kuulus, või vaidlesid, milliseid tööriistu oli laenatud ja tagastamata jäetud.

Kuningas ja nõunikud astusid vahele ja üritasid lepitada või kui asjad väga käest ära läksid, pakkuda lahendust. Kuritegevust oli ka vähe. Kõik linlased teadsid üksteist liiga hästi. Nende elud sarnanesid Bianka omaga, ikka üks ja sama päevast päeva.

Viimased paar päeva olid aga teistsugused. Printsess tunnetas seda.

Hoidja oli küll tavalise näoga ja teeskles, et kõik on hästi, aga Bianka oli kuulnud teisel pool ust hirmunud soisinaid ja näinud koridoris teenijannade ehmunud nägusid, kui ta toa uks avanes ja sulgus.

Midagi väga hirmsat oli lahti.

Bianka oli hiilimises ja lossisaladuste väljauurimises muutunud päris osavaks. Ta oskas isegi hoidja käest infot kätte saada. Aga seekord oli teisiti. Hoidja suu püsis lukus. Tavapärane teenijannade kuulujutt levis seekord sosinal. Uksed, mis tavaliselt olid piisavalt praokile jäetud, et osav printsess saaks teavet koguda, olid nüüd kõvasti kinni. Bianka tajus pingelist õhkkonda isegi kivides enda ümber.

See saladus pidi olema suur.

Nii nagu tal tihti kombeks, otsustas printsess kikivarvul hiilida isa nõukogu saali juurde ja piiluda ukseavast sisse. Kõike, mis oli kuningriigis oluline, arutati lõpuks seal.

Kaheksa-aastaselt oli ta nõukogu saali ukse juures pealt kuulates saanud teada toidupuudusest. Pärast tugevat vihmasadu oli hallitus hävitanud suure osa viljast. Tuli sisse seada toidunormid ja paljud perekonnad tulid sel aastal vaevu toime.

Bianka muidugi ei jäänud kunagi ühestki roast ilma.

Selle ukse taga kuulates sai tüdruk teada, et isa valib ise talle abikaasa.

Nimede ja sugupuude vaagimine oli kestnud nii kaua, kui ta mäletada suutis. Printsess Bianka abiellub ühel päeval tugeva ja õilsa kuningasoost kangelasega, kes kuningriigi üle võtab, kui isa on juba vana ja hall. Printsi isa on selleks ajaks noormehe korralikult välja õpetanud. Abikaasa hoolitseb kõige eest kuningriigis, kaasa arvatud Bianka.

Ta ei olnud ühtegi kõnealust noormeest ise kohanud. Abielu oli mitmesetme aasta kaugusel ning Biankale lihtsalt meeldis ukse taga kuulata, kuidas paljud kuninglikud isad oma kõige imelisematest poegadest jutustasid, samal ajal kui tema isa kaheldes kuulas. Tüdruk kujutas ette, kuidas isa peas keerlesid mõtted: kes ometi oleks küllalt hea tema kuningriigi ja kalli tütre jaoks.

Nõukogu saali uksel nuhkides oli ta elu jooksul leidnud vastuse peaaegu kõigile lossisaladustele, aga nüüd seisid ees veel tähtsamad sündmused kui kuninglikud pulmad või isegi nälg. Ta oli selles kindel.

Keset ööd, kui hoidja magas, hiilis Bianka läbi lossi nõukogu saali juurde.

13

Kujuta ette elu, milles sa oled nii kaitstud, et ei või minna õue ega kellegagi mängida – sest äkki saad haiget.

Printsess Bianka oli just nii hoitud. Ta oli üksik ja tal oli igav, aga vähemalt mitte midagi paha ei saanud temaga kunagi juhtuda.

Kuni ühe päevani, mil kuningas ei tulnud lohega võitlemast tagasi ning printsess Bianka otsustas, et peab isa päästma.

Võib-olla õrn ja habras printsess ei olegi nii õrn ja habras?

14

kirjastus.postimees.ee