Baskerville’ide koer TUTVUSTUS

ARTHUR CONAN DOYLE

SHERLOCK HOLMESI JÄRJEKORDNE SEIKLUS

ARTHUR CONAN DOYLE

Baskerville’ide koer Sherlock Holmesi järjekordne seiklus

Sisukord

1. Härra Sherlock Holmes...........................................7 2. Baskerville’ide needus..........................................15 3. Mõistatus...............................................................27 4. Söör Henry Baskerville.........................................37 5. Kolm katkenud niiti..............................................52 6. Baskerville Hall....................................................65 7. Merripiti maja Stapletonid....................................77 8. Doktor Watsoni esimene aruanne.........................92 9. Valgus nõmmel [doktor Watsoni teine aruanne]...........................102 10. Katkend doktor Watsoni päevikust...................120 11. Mees kaljutipul..................................................129 12. Surm nõmmel....................................................141 13. Võrkude seadmine............................................155 14. Baskerville’ide koer..........................................167 15. Tagasivaade.......................................................182

5

Sherlock Holmesi vari

1. peatükk

Härra Sherlock Holmes Härra Sherlock Holmes, kes tavatses hommikuti väga hilja tõusta – välja arvatud neil sugugi mitte harvadel puhkudel, mil ta oli kogu öö üleval olnud – istus hommikusöögilauas. Mina seisin kaminaesisel vaibal ja võtsin kätte kepi, mille meie külaline oli eelmisel õhtul maha unustanud. See oli kaunis jäme, ümara nupuga tugev puukepp, selline, mida kutsutakse „Penangi advokaadiks“. Kohe nupu all paiknes ligi tollilaiune hõbevits. Sellele olid graveeritud sõnad „James Mortimerile, M.R.C.S., tema sõpradelt C.C.H.-st“ ja aastaarv „1884“. Just niisugust keppi võinuks kanda vanakooli perekonnaarst – väärikat, toekat ja usaldust äratavat. „Noh, Watson, mida teie sellest arvate?“ Holmes istus seljaga minu poole ning ma polnud talle oma tegevusest vähimatki märku andnud. „Kuidas te teadsite, millega ma tegelen? Hakkan uskuma, et teil on silmad kuklas.“ „Vähemasti seisab minu ees laitmatult läikima löödud hõbetatud kohvikann,“ vastas ta. „Kuid öelge, Watson, mida te meie külalise kepist järeldate? Kuna meil ei õnnestunud teda näha ja meil pole aimugi tema tuleku põhjusest, omandab see juhuslik mälestusese tähtsuse. Laske kuulda, kuidas te kepi põhjal meest kujutlete.“ „Arvan,“ ütlesin ma, püüdes rakendada oma kaaslase võtteid nii hästi, kui oskasin, „et doktor Mortimer on edukas, 7

A RTHUR C ONA N DOYL E

eakas arst, kellest peetakse lugu, sest teda tundvad inimesed on avaldanud talle sel viisil tunnustust.“ „Tubli!“ ütles Holmes. „Suurepärane!“ „Samuti pean tõenäoliseks, et ta on maa-arst, kes teeb suure osa oma visiitidest jalgsi.“ „Miks nii?“ „Sest kuigi see kepp, mis uuena pidi olema väga ilus, on nüüd nii kõvasti vatti saanud, et linnas praktiseeriva arsti käes ei suuda ma seda hästi ette kujutada. Jäme raudots on ära kulunud, seega on ilmne, et omanik on selle najal väga palju kõndinud.“ „Täiesti paikapidav!“ ütles Holmes. „Ja siis veel sõnad „C.C.H.-st tema sõpradelt“. Pakun, et H tähendab siin hunt’i, jahiseltsi – küllap on see mõni kohalik selts, mille liikmetele ta võis kirurgina abi osutada ning mis kinkis talle tänutäheks kepi.“ „Tõesti, Watson, te ületate iseennast,“ ütles Holmes, lükkas tooli lauast eemale ja süütas sigareti. „Pean tunnistama, et kõigis neis ülevaadetes, milles te olete nii kenasti minu tagasihoidlikke saavutusi kirjeldanud, olete järjekindlalt ala­ hinnanud omaenda võimeid. Te ise ei pruugi küll valgust kiirata, ent te olete suurepärane valgusjuht. Mõnel inimesel, kes ise ei olegi geenius on haruldane võime geeniust ergutada.

Tunnistan, mu kallis sõber, et võlgnen teile väga palju.“ Ta polnud mulle kunagi varem midagi nii tunnustavat öelnud ja pean möönma, et tema sõnad valmistasid mulle väga head meelt, sest tema ükskõiksus nii minu imetluse kui ka mu püüdluste vastu tema meetodeid avalikkusele tutvustada oli mind sageli ärritanud. Olin uhke ka mõtte juures, et olin tema süsteemi juba sedavõrd omandanud ja suutnud seda rakendada viisil, mis teenib ära tema heakskiidu. Nüüd võttis ta kepi mu käest ja uuris seda mõne minuti palja silmaga. Siis pani ta juba 8

BA SKERVI LL E’IDE KOER

ilmselt huvitatult sigareti käest, astus kepiga akna juurde ja vaatas seda uuesti läbi luubi. „Huvitav, ehkki elementaarne,“ ütles ta, kui naasis sohval oma lemmiknurka. „Kepil leidub kahtlemata üks-kaks märki.

Need annavad meile aluse mitmeks järelduseks.“ „Kas mul jäi midagi kahe silma vahele?“ küsisin teatava enesekindlusega. „Loodetavasti pole mul midagi olulist märkamata jäänud?“ „Kardan, mu kallis Watson, et suurem osa teie järeldustest olid ekslikud. Kui ütlesin, et te mind ergutate, pidasin ausalt öeldes silmas seda, et teie eksijäreldused juhatavad mind vahel tõe poole. Mitte et te sedapuhku kõiges eksiksite. Mees on kindlasti maa-arst. Ja ta kõnnib palju.“ „Siis oli mul õigus.“ „Selles osas jah.“ „Aga ainult selles.“ „Ei-ei, mu kallis Watson, mitte ainult – sugugi mitte ainult.

Näiteks söandaksin arvata, et arstile tehtud kingitus pärineb märksa tõenäolisemalt haiglast kui jahiseltsilt ning kui selle haigla nime ees seisavad tähed C.C., tulevad üsna loomulikult mõttesse sõnad Charing Cross.“ „Teil võib õigus olla.“ „Tõenäosus kaldub sinnapoole. Ja kui võtame selle tööhüpoteesiks, saame uue aluse tundmatu külalise ettekujutamiseks.“ „Olgu pealegi. Oletame, et C.C.H. tähendab tõepoolest Charing Cross Hospitali. Milliseid järeldusi võiksime veel teha?“ „Kas mitte ükski ei tule pähe? Te tunnete minu meetodeid.

Rakendage neid!“ „Suudan mõelda vaid ilmselgele järeldusele, et enne maale kolimist praktiseeris mees linnas.“ 9

A RTHUR C ONA N DOYL E

„Arvan, et võime sellest pisut kaugemale minna.

Vaadake asja niiviisi. Mis puhul oleks selline kingitus kõige tõenäolisem? Millal ühendaksid ta sõbrad jõud, et anda talle oma heatahtlikkuse märk? Ilmselgelt hetkel, mil doktor Mortimer lahkus haigla teenistusest, et avada oma praksis.

Me teame, et kingitus tehti. Usume, et ta vahetas linnahaigla maapraksise vastu. Kas läheme siis oma järeldusega liiga kaugele, kui ütleme, et kingitus anti just selle muutuse puhul?“ „See näib tõesti usutav.“ „Nüüd pange tähele, et ta ei saanud kuuluda haigla põhi­ koosseisu, sest niisugusel kohal võinuks olla ainult Londonis juba kindla praksisega arst, ja selline mees poleks maale triivinud. Kes ta siis oli? Kui ta töötas haiglas, kuid ei kuulunud põhikoosseisu, sai ta olla üksnes nooremarst-kirurg või nooremarst-terapeut – vaevalt enamat kui lõpukursuse üliõpilane. Ja ta lahkus viis aastat tagasi; aastaarv seisab kepil.

Nõnda haihtub teie väärikas keskealine perekonnaarst õhku, mu kallis Watson, ning tema asemele ilmub alla kolmeküm­ nene noor­mees – heatahtlik, vähenõudlik, hajameelne, kelle lemmik­loom on koer, kes on minu umbkaudse hinnangu järgi terjerist suurem, ent mastifist väiksem.“ Naersin umbusklikult, kuna Sherlock Holmes nõjatus sohvale ja puhus lakke tillukesi võbelevaid suitsurõngaid. „Viimast väidet pole mul mingil moel võimalik kontrollida,“ ütlesin, „kuid vähemasti ei tohiks olla raske mehe vanuse ja ametikäigu kohta üht-teist teada saada.“ Võtsin oma väikeselt meditsiiniraamatute riiulilt „Arstide registri“ ja otsisin nime üles. Mortimere oli mitu, kuid vaid üks neist sai olla meie külaline. Lugesin tema kohta käivad andmed valjusti ette. „Mortimer, James, M.R.C.S., 1882, Grimpen, Dartmoor, Devon. Charing Cross Hospitali nooremarst-kirurg aastail 1882–1884. Jacksoni võrdleva patoloogia auhinna laureaat 10

BA SKERVI LL E’IDE KOER

uurimusega „Kas haigus on taandareng?“. Rootsi Patoloogia­ seltsi kirjavahetajaliige. Artikli „Mõningaid atavismi veidrusi“ autor (Lancet, 1882). „Kas me areneme edasi?“ (Journal of Psychology, märts 1883). Grimpeni, Thorsley ja High Barrow’ kihelkonna jaoskonnaarst.“ „Sellest kohalikust jahiseltsist pole sõnagi, Watson,“ ütles Holmes kelmika naeratusega, „küll aga on ta maa-arst, nagu te väga teraselt täheldasite. Arvan, et minu järeldused on üsna hästi põhjendatud. Omadussõnad olid, kui õigesti mäletan: heatahtlik, vähenõudlik ja hajameelne. Minu kogemus ütleb, et siin ilmas saab tänuavalduse osaliseks üksnes heatahtlik inimene, Londoni karjäärist maaelu kasuks loobub üksnes vähenõudlik inimene ning pärast tunniajast ootamist jätab teie tuppa kepi, mitte visiitkaardi, üksnes hajameelne inimene.“ „Aga koer?“ „On harjunud seda keppi peremehe järel kandma. Et kepp on raske, on koer haaranud sellest keskelt kõvasti kinni ja hambajäljed paistavad väga selgelt. Nende jälgede vahekauguse järgi otsustades on koera lõuad minu arvates terjeri kohta liiga laiad ja mastifi kohta mitte küllalt laiad. See võis olla… jah, tõepoolest, see on lokkis karvaga spanjel.“ Ta oli kõneldes püsti tõusnud ja mööda tuba edasi-tagasi kõndinud. Nüüd peatus ta aknaorvas. Tema hääles kõlas sedavõrd vankumatu veendumus, et tõstsin üllatunult pilgu. „Mu kallis sõber, kuidas saate te selles ometi nii kindel olla?“ „Väga lihtsal põhjusel: ma näen koera ennast meie ukse ees – ja seal helistabki tema omanik. Ärge minge ära, palun, Watson. Ta on teie ametivend ja teie kohalolekust võib mulle abi olla. Nüüd on käes saatuse dramaatiline hetk, Watson: te kuulete trepil samme, mis astuvad teie ellu, teadmata, kas heaks või halvaks. Mida tahab teadusemees doktor James 11

A RTHUR C ONA N DOYL E

Mortimer kuritegude asjatundjalt Sherlock Holmesilt? Astuge sisse!“ Meie külalise välimus üllatas mind, sest olin lootnud näha tüüpilist maa-arsti. Ta oli väga pikk ja kõhn mees; pika noka­ taolise nina kõrval paiknesid lähestikku kaks terashalli silma, mis sätendasid elavalt kuldraamidega prillide tagant. Rõivad sobisid tema ametiga, ent olid üsna lohakad: saterkuub oli määrdunud ja püksisääred narmendasid. Ehkki mees oli noor, oli tema pikk selg juba kühmu vajunud; ta kõndis pea ette sirutatud ning kogu tema olemuses oli midagi heatahtlikult silmitsevat. Sisenedes märkas ta Holmesi käes oma keppi ja sööstis rõõmuhüüatusega selle poole. „Mul on nii hea meel!“ ütles ta. „Ma polnud kindel, kas jätsin selle siia või laevakontorisse. Ma ei tahaks sellest kepist mingi hinna eest ilma jääda.“ „Nagu näen, on see kingitus,“ ütles Holmes. „Jah, härra.“ „Charing Cross Hospitali poolt?“ „Paarilt sealselt sõbralt minu abiellumise puhul.“ „Oi-oi, see on halb!“ ütles Holmes pead raputades.

Doktor Mortimer pilgutas prillide taga leebes hämmelduses silmi. „Miks see halb on?“ „Ainult seepärast, et te ajasite meie väikesed järeldused segi. Ütlete, et abiellusite?“ „Jah, härra. Abiellusin ja lahkusin seetõttu haiglast, loobudes ühtlasi kõigist lootustest konsultandi kohale. Pidin endale oma kodu looma.“ „Noh, ega me siis lõppude lõpuks väga palju eksinudki,“ ütles Holmes. „Ja nüüd, doktor James Mortimer…“ „Härra, söör, härra – kõigest tagasihoidlik M.R.C.S.“ „Ja ilmselgelt täpse mõtlemisega mees.“ „Olen vaid teaduse asjaarmastaja, härra Holmes, kes korjab 12

BA SKERVI LL E’IDE KOER

suure tundmatu ookeani kaldalt karpe. Eeldan, et pöördun praegu härra Sherlock Holmesi, mitte…“ „Ei, see on minu sõber doktor Watson.“ „Rõõm tutvuda, härra. Olen kuulnud teie nime nimetatavat seoses teie sõbraga. Te pakute mulle suurt huvi, härra Holmes.

Ma poleks osanud oodata nii dolihhotsefaalset koljut ega nõnda selgelt arenenud kulmukaari. Kas teil oleks midagi selle vastu, kui libistaksin sõrme mööda teie kiiruluuõmblust?

Teie kolju jäljend, kuni originaal vabaneb, oleks ehteks igale antropoloogiamuuseumile. Ma ei taha lipitseda, kuid tunnistan, et kadestanteid teie kolju pärast.“ Sherlock Holmes pakkus meie kummalisele külalisele istet. „Näen, härra, et olete oma ala entusiast, nii nagu mina enda omas,“ ütles ta. „Teie nimetissõrm ütleb mulle, et keerate sigarette ise. Süüdake kõhklemata üks.“ Mees võttis välja paberi ja tubaka ning keeras ühe teise ümber hämmastava osavusega. Tema pikad võbelevad sõrmed olid niisama väledad ja rahutud nagu putuka tundlad.

Holmes vaikis, kuid tema vilkad kõrvalpilgud näitasid, kui suurt huvi meie veider kaaslane talle pakkus. „Eeldan, härra,“ ütles ta viimaks, „et te ei teinud mulle eile õhtul ja täna taas külaskäiguga au siiski üksnes selleks, et mu koljut uurida?“ „Ei, härra, ei; ehkki mul on hea meel, et sain kasutada ka seda võimalust. Tulin teie juurde, härra Holmes, sest mõistan, et ma ise olen ebapraktiline inimene, ning olen äkitselt sattunud silmitsi ühe äärmiselt tõsise ja erakordse probleemiga. Teades, et olete Euroopa paremuselt teine asjatundja…“ „Tõepoolest, härra! Kas tohin küsida, kellele kuulub au olla esimene?“ päris Holmes mõningase teravusega. „Rangelt teadusliku mõttelaadiga inimesele avaldavad monsieur Bertilloni tööd alati sügavat muljet.“ 13

A RTHUR C ONA N DOYL E

„Kas teil poleks siis parem tema poole pöörduda?“ „Ma ütlesin, härra, rangelt teadusliku mõttelaadiga inime­ sele. Kuid teile kui praktilisele teoinimesele pole üldise tunnustuse kohaselt võrdset. Loodan, härra, et ma pole tahtmatult…“ „Natuke siiski,“ ütles Holmes. „Arvan, doktor Mortimer, et teeksite targasti, kui loobuksite pikemast sissejuhatusest ja ütleksite mulle lahkesti, ent otse, milles täpselt seisneb probleem, mille lahendamisel te minu abi vajate.“

14

Kui söör Charles Baskerville leitakse Dartmoori nõmmedel salapärastel asjaoludel surnuna ja tema pärijat hakkab ähvardama sama needus, asuvad Sherlock Holmes ja doktor Watson uurima juhtumit, milles põimuvad perekonnasaladus, üleloomulik õud ja külmalt kavandatud kuritegu.

HIND: 9,90 €

„Baskerville’ide koer” on Arthur Conan Doyle’i neljast Sherlock Holmesi romaanist kolmas ning üks maailma kuulsamaid detektiivilugusid.

Aastail 1901–1902 ajakirjas The Strand järjejutuna ilmunud teost ilmestavad Sidney Pageti 16 ajaloolist originaalillustratsiooni.