Balthazar

Balthazar

I OSA I Maastikutoonid: pruunist pronksjani, terav taevasiluett, madalad pilved, beežikalt ja violetselt varjundatud peegeldustega pärlikarva maapind. Lõvikarva tolmukõrb: prohvetite hauad, mis on päikeseloojangul iidse järve taustal tsingi- ja vasekarva.

Suured liivavoldid kerkivad õhust nagu hiiglaslikud vesimärgid; roheline ja sidrunkollane annab maad suurtükimetallile, üksikule tumedale ploomikarva niiskelt tukslevale purjele, mis on kui kleepjate tiibadega nümf. Taposiris1 on oma ümberkukkunud sammaste ja meremärkidega surnud, harpuunidega mehed haihtunud … Maerotise järv lebab kuuma sirelililla taeva all.

Suvi: seemisnahkne liiv, kuum marmortaevas.

Sügis: tursunud muljumisjälje hallid toonid.

Talv: jäine lumi, jahe liiv, vilgukivina sätendavad selged taevapalakad.

Jõesuudme rohelise vesised varjundid.

Imeline tähistaevas.

Aga kevad? Ah! Jõesuudmes pole kevadet, ei mingit värskuse- ega uuenemistunnet. Talvest tulnuna kastetakse sind kohe suve vahajasse ollusesse, mis on hingamiseks liiga kuum. Aga vähemalt siin, Aleksandrias päästavad meretuuled meid suvise 1

Linn ja samanimeline tempel 3. sajandist eKR.

9

Lawrence Durrell

olematuse liikumatust raskusest, puhudes üle sõja­laevade vahel lebava lainemurdja ning pannes laperdama Grande Cornishe’i rannapromenaadi kohvikute triibulised varikatused. Ma poleks kunagi … ***** Linn, mis on poolenisti kujuteldav (ja ometi täiesti tõeline), algab ja lõpeb meis endis, olles juurdunud meie mällu. Miks ma pean selle juurde küll õhtu õhtu järel tagasi pöörduma, kirjutades siin jaanikaunapuu halutule paistel, kui Egeuse mere tuul klammerdub mu saareonni külge, klammerdub ja laseb sellest jälle lahti ning painutab küpresse vibudena looka? Kas ma pole Aleksandria kohta juba piisavalt ütelnud? Kas mind nakatavad jälle ta unelmad ja mälestus tema elanikest? Unelmad, mida ma pidasin juba turvaliselt raamatusse raiutuks ja kindlalt mälu kongidesse vangistatuks! Te vist arvate, et ma kiitlen enda saavutatuga. Aga nii see ei ole. Üksainus juhuslik seik on muutnud kõik ja viinud mind tagasi endistele jälgedele.

Mälestus, mis märkab end peeglis.

Justine, Melissa, Clea … Meid oli õigupoolest nii vähe ja võis ju arvata, et nad kõik mahuvad hõlpsasti ühteainsasse raamatusse, eks ole? Ma tõesti arvasin seda ka ise. Aeg ja olud on meid laiali pillutanud, meie sidemed igaveseks lõhkunud …

Ma olin võtnud endale ülesande taasluua nad sõnades, tuua nad mälust tagasi, anda igaühele tagasi tema asend minu ajas.

Ja kui see kirjutis oli valmis, arvasin ma, et olen meie tegemiste nukumaja lukku keeranud. Ma tõesti ei näinud oma sõpru ega armsamaid enam elavate inimestena, vaid kujutluse värvilaikudena, mis elasid nüüd gobeläänikujutistena mu paberites, mitte enam linnas. Raske oli omistada neile veel mingit ühist tõelust peale sõnade, mida ma nende kohta olin tarvitanud. Mis mind ometi taas endale meelde tuletas?

10

Balthazar

Aga et edasi minna, pean ma minema tagasi. Mitte et varem kirjutatu poleks tõsi, üldsegi mitte. Aga kui ma kirjutasin, polnud kõik faktid mulle veel teada. Pilt, mille ma maalisin, oli esialgne, nagu pilt kadunud tsivilisatsioonist, mis on kokku pandud mõnest vaasikillust, kirjadega raidkivitükist, amuletist, mõnest inimluust ja kuldsest naeratavast surimaskist. ***** „Me elame,” kirjutab Pursewarden „valitud väljamõeldistel rajanevaid elusid. Meie ettekujutus tegelikkusest sõltub me asukohast ajas ja ruumis, mitte meie isiklikest omadustest, nagu meile meeldib arvata. Nõnda oleneb iga tõelusetõlgendus meie ainulaadsest positsioonist. Paar sammu itta või läände ja kogu pilt muutub.” Kuidagi nii ta kirjutas …

Mis puutub aga inimeste olemusse, olgu see tegelik või välja­ mõeldud, siis pole sellist asja olemas. Iga inimpsüühika on vastuoluliste eelarvamuste sipelgapesa. Kindlate omadustega isiksus on illusioon, aga vajalik illusioon, kui me tahame armastada!

Mis puutub sellesse, mis ei muutu … siis näiteks Melissa uje suudlus on ettearvatav (asjaarmastajalik nagu varajane trüki­ kunst), nagu ka Justine’i kulmukortsutus, heitmas varju ta silmadele, mis leegitsevad südapäeval sfinksi silmakoobastena. „Lõppude lõpuks,” ütleb Pursewarden, „võib igaühe kohta arvata mida tahes. Pühakul ja kurjategijalgi on ühiseid omadusi.” Tal on õigus.

Ma püüan kõigest väest olla asjalik … ***** Viimases Balthazarilt minu kätte jõudnud kirjas ütles ta: „Ma mõtlen sinust tihti ja mitte ilma omamoodi morni huumorita. Sa oled taandunud oma saarele koos sinu arust kogu infoga meie ja meie elude kohta. Pole kahtlust, et sa mõistad meie üle paberil kohut, nagu see on kirjanikel tavaks. Ma 11

Lawrence Durrell

tahaksin näha selle tulemust. Tõest on see kindlasti väga kaugel; ma pean silmas selliseid tõdesid, mida võiksin sulle öelda meie kõigi kohta, isegi iseenda kohta. Või tõdesid, mida sulle võiks öelda Clea (ta on Pariisis kellelgi külas ja pole mulle viimasel ajal kirjutanud). Ma kujutlen, kuidas sa oma tarkuses uurid romaani „Kombed”, Justine’i ja Nessimi päevikuid ning nõnda edasi, arvates, et neist võib leida tõde. Vale puha! Päevik on viimane koht, kust otsida inimeste kohta tõde. Keegi ei julge paberil ausalt pihtida, vähemalt mitte armastuse kohta. Kas sa tead, keda Justine tegelikult armastas? Arvad, et see olid sina, eks ole? Tunnista üles!”

Mu ainus vastus oli saata talle suur paberipatakas, mis oli mu aeglase sule all visalt kasvanud ja millele ma olin ebamääraselt pannud Justine’i nime, kuigi „Vihikud” oleks sobinud sama hästi. Sellest oli möödas mitu kuud tõesti õndsat vaikust, sest see andis mõista, et mu kriitik on rahul ega pea vajalikuks rohkemat lisada.

Ei saa öelda, et oleksin meie linna unustanud, aga ma lasin selle mälestustel uinuda. Kuid muidugi oli see minuga ikka kaasas, nagu see jääb alatiseks, ja rippus mu peas nagu ränduritele sageli kangastuv miraaž. Pursewarden on kirjeldanud seda nähtust niisuguste sõnadega: „Me olime ikka veel paari tunni laevatee kaugusel, enne kui maa oleks võinud nähtavale ilmuda, kui mu kaaslane äkki hüüatas ja näitas silmapiiri poole. Me nägime õhus tagurpidi rippuvat elusuuruses linna helendavat ja värelevat miraaži, mis oli nagu siidimaal, aga ometi imeliselt detailne. Mälu järgi tundsin ma kindlalt ära selle ehitised: Ras et Tini palee, Nebi Danieli mošee ja nii edasi. Kujutis võttis meil hinge kinni nagu oleks see värskele kastele maalitud meistriteos. See rippus taevas üsna pikka aega, võib-olla kakskümmend viis minutit, enne kui sulandus aeglaselt silmapiiri udusse. Tunni aja pärast 12

Balthazar

tuli nähtavale päris linn, paisudes üles udutriibust ja kasvades miraaži mõõtmeteni.” ***** Need paar-kolm saarel veedetud talve on olnud üksildased: sünged ja tuulised talved ning kuumad suved. Õnneks on laps liiga väike, et tunda minu moodi vajadust raamatute ja vestluse järele. Ta on tegus ja rõõmsameelne.

Nüüd, kui kevad on käes, saabub pikk rahuaeg: mere­ lainetuseta, lõhnatud, eelaimust täis päevad. Meri on taltunud ja muutunud tähelepanelikuks. Varsti täidab õhku tsikaadide sirisev muusika, mis on taustaks karjuse üksluisele vilepillile kaljude vahel. Meie ainsad kaaslased on sisalikud ja aeglaselt komberdavad kilpkonnad.

Peab mainima, et meie ainus regulaarne välismaailma­külaline on Smyrna postilaev, mis sõidab kord nädalas alati samal tunnil ja sama kiirusega pärast päikeseloojangut ümber maatipu lõuna poole. Talvel teeb tormine meri ja tuul selle nähtamatuks, aga nüüd istun ma siin seda oodates. Algul on kuulda vaid nõrgalt popsuvat mootorimüra. Siis ilmub see olend neeme varjust nähtavale, lõigates merre siidise vahujoome ja eristudes heledana ööliblikamustas Egeuse õhtupimeduses, kompaktne, ehkki ilma selgete piirjoonteta nagu lendlev jaanimardikaparv.

See liigub ruttu ja kaob liigagi kiiresti järgmise neeme taha, jättes endast maha vaid vaevukuuldava rahvalaulukatke või mandariinikoore, mille ma leian järgmisel päeval pikalt kiviselt rannalt, kus me lapsega suplemas käime.

Väike oleandrilehtla plataanide all on mu kirjutustuba. Kui laps on magama pandud, istun ma siin vana mereveest pleekinud laua taga, oodates külalist, tahtmata süüdata parafiinilampi, enne kui see on mööda sõitnud. See on ainus nädalapäev, mida ma tean nime pidi: neljapäev. See kõlab totralt, aga 13

Lawrence Durrell

saarel, kus on nii vähe vaheldust, ootan ma seda iganädalast külalist, nagu laps ootab koolipidu. Ma tean, et laev toob kirju, mida mul tuleb võib-olla veel kakskümmend neli tundi oodata.

Aga ma ei vaata väikest laeva kunagi kadumas ilma kahetsuseta. Ning kui see on möödunud, süütan ma ohates lambi ja pöördun tagasi oma paberite juurde. Ma kirjutan nii aeglaselt ja nii suure valuga. Kord ütles Pursewarden mulle kirjutamisest rääkides, et valu, mis komponeerimisega kaasneb, tuleneb kunstnikul hulluksminemise hirmust. „Sunni seda takka ja ütle endamisi, et sul pole hulluksminemisest sooja ega külma, ja sa leiad, et see tuleb peale rutem, sa oled ületanud barjääri.” (Ma ei tea, kui tõsi see kõik on. Aga raha, mis ta mulle pärandas, on mulle marjaks ära kulunud ja mul on ikka veel mõni nael alles, enne kui ma võlakuradile käe annan või tööle hakkan.)

Ma kirjeldan seda iganädalast meelelahutust nii pikalt, sest see on pilt, millesse ühel juuniõhtul ilmus Balthazar, nii äkki, et see mind jahmatas. Ma tahtsin kirjutada, et see ootamatus „kurdistas” mind, aga siin pole ju kellegagi isegi rääkida, nii et jäin „jahmatamise” juurde. Sel õhtul juhtus otsekui ime. Selle asemel et kaduda, pöördus väike aurulaev järsku 150-kraadise nurga all siiapoole ja sisenes laguuni, jäi seal oma valguse helendavas kookonis seisma ning lasi omaloodud kuldse ovaali keskele pika aeglase ankruketi, mis on nagu tõeotsimise sümbol. See oli liigutav vaatepilt inimesele, kes on olnud minu moodi vaimusilmas maailmast ära lõigatud nagu kõik kirjanikud, otsekui pudelisse ehitatud laevad, mis kuhugi ei purjeta, ning ma vaatasin laeva nagu indiaanlane Uue Maailma randa jõudnud esimest valget meest.

Pimeduse ja vaikuse lõhestasid ebakorrapärased aerutõmbed ning siis, terve igaviku järel, kostsid kiviklibul linnajalatsite sammud. Järgnes vaikus. Kui ma süütasin lambi ja kohendasin selle tahti, et raputada end lahti ebatavalise sündmuse lummusest, ilmus paksude mürdiokste vahelt nähtavale mu sõbra 14

Balthazar

tõsine tume nägu nagu allmaailma peremehe kitsenäoline viirastus. Me ahhetasime ja seisime kollases valguses naeratades teineteise vastas: tumedad assüürlasesilmad ja Paani habe. „Jah, mina see olen!” ütles Balthazar naerdes, kui me teineteist raevukalt embasime. Balthazar!

Vahemeri on absurdselt väike. Selle ajaloo kestus ja vägevus jätab sellest suurema mulje, kui see tegelikult on. Tõepoolest: Aleksandria (nii tõelise kui kujuteldavana) asus vaid mõnisada meremiili siit lõuna pool. „Ma olen teel Smyrnasse,” ütles Balthazar, „kust ma pidin sulle selle paki postiga teele panema.” Ta pani vanale pragulisele lauale hiigelsuure käsikirjapuntra, mille ma olin talle saatnud.

Selle leheküljed olid nüüd pleekinud ja nende ridade vahele oli lisatud pikki lauseid, lõike ja küsimärke. Istudes oma Mefistofelese-näoga mu vastu, ütles ta vaiksemal ja kõhklevamal toonil: „Ma kõhklesin sisimas väga kaua, kas rääkida sulle mõnda asja, mis ma siia kirja olen pannud. Mõnikord paistis see meeletuse ja ülbusena. Lõppude lõpuks: kas sul olime südamel meie kui päris inimesed või raamatutegelased? Ma ei teadnud seda.

Ma ei tea seda praegugi. Nende lehekülgede pärast võin ma kaotada su sõpruse, ilma et ma su teadmistele midagi lisaksin.

Sa oled maalinud linna, üks tõmme teise järel, kumerale pinnale: kas su eesmärk oli luule või tõsielu? Kui viimane, siis on sul õigus mõnda asja teada.”

Ta polnud ikka veel selgitanud oma jahmatavat ilmumist – nii mures oli ta oma tuleku peamise eesmärgi pärast. Ta tegi seda nüüd, märgates, kui ehmunult ma jälgin jaanimardikate pilve siin muidu nii tühjal rannal. Ta naeratas. „Laev jääb mootoririkke tõttu paariks tunniks ankrusse. See on üks Nessimi laevu. Selle kapten on mu vana sõber Hassim Kohly, võib-olla sa mäletad teda? Ma tegin su elukoha kirjelduse järgi enam-vähem kindlaks, aga et ma niimoodi otse su maja ette sattun, on küll ime!” Tema naeru oli tore uuesti kuulda.

15

Lawrence Durrell

Aga ma vaevu kuulasin teda, sest ta sõnad tekitasid minus kobrutavat ja kirglikku soovi uurida ta ridadevahelisi märkusi ning toimetada – mitte oma raamatut (see pole mind kunagi huvitanud, sest mul polnud kavas seda avaldada), vaid oma vaadet Aleksandriale ja selle elanikele. Mu isiklik Aleksandria oli muutunud siin üksinduses mulle sama kalliks kui filosofeeriv enesevaatlus, peaaegu monomaania. Mind valdasid nii tugevad tunded, et ma ei teadnud, mida öelda. „Jää meile, Balthazar,” ütlesin ma, „ela natuke aega siin …” „Ma sõidan kahe tunni pärast edasi,” ütles ta, patsutades ta ees lebavat paberivirna. „See võib tekitada sul nägemusi ja palavikku,” lisas ta kõhklevalt. „Väga hea,” ütlesin ma, „midagi muud ma ei tahagi.” „Me kõik oleme siiski lihast ja verest inimesed,” ütles ta, „mida sina ka ei püüaks meiega teha. Vähemalt need, kes veel elus on. Melissa ja Pursewarden ei saa sulle vastu vaielda, sest nad on surnud. Nii mulle vähemalt tundub.” „Nii sulle tundub. Parimad vastulaused tulevad alati hauatagusest maailmast.”

Me võtsime istet ja hakkasime rääkima minevikust, üsna kohmetult küll. Ta oli laeval juba õhtust söönud ja mul polnud talle pakkuda midagi peale klaasi head saare veini, mida ta aeglaselt rüüpas. Pärast palus ta näidata endale Melissa last ja me läksime läbi tiheda oleandrisalu sinna, kust sai vaadata läbi suure valgustatud toa, kuidas laps magas ilusa ja tõsisena, pöial suus. Balthazari tume julm pilk mahenes tema kerget hingamist vaadates. „Ühel päeval,” ütles ta vaikselt, „tahab ­Nessim teda näha. Üsna varsti, pea seda silmas. Ta on hakanud temast rääkima ja tunneb ta vastu huvi. Nüüd, kus vanadus pole enam kaugel, tunneb ta, et vajab kellegi toetust, pane mu sõnu tähele.” Ja ta ütles kreeka keeles: „Kõigepealt kasvavad noored nagu viinamarjaväädid, toetudes vanemate najale, kes tunnevad oma kehal nende pehmeid ja õrnu sõrmi; siis aga 16

Balthazar

koolduvad vanad alla mööda nende kauneid tugevaid kehi, et surra nende jalge ees.” Ma ei ütelnud midagi. Nüüd hingas meie ees tuba, mitte me kehad. „Sa oled olnud siin väga üksildane,” ütles Balthazar. „Aga see üksindus on olnud kaunis ja ma olen seda ise soovinud.” „Jah, ma kadestan sind. Usu mind.”

Siis märkas ta Justine’i lõpetamata portreed, mille Clea oli mulle teises elus kinkinud. „Portree,” ütles ta, „mille katkestas suudlus. Kui hea on seda jälle näha, kui võrratu!” Ta naeratas. „Ma nagu kuuleksin armastatud ja tuttavat muusikafraasi, mis viib alati uuesti sündiva tunde juurde ega jäta sind kunagi maha.” Ma ei ütelnud midagi. Ma ei julgenud midagi öelda.

Ta pöördus minu poole. „Aga Clea?” küsis ta lõpuks häälega, mis oleks nagu küsinud seda kajalt. „Ma pole temast väga ammu midagi kuulnud,” ütlesin ma. „See ei olene ajast. Ma arvan, et ta on abiellunud, läinud võõrale maale, et tal on lapsed, maalikunstniku maine … Kõik, mida talle võib soovida.”

Ta vaatas mind uudishimulikult ja vangutas pead. „Ei,” ütles ta ja see oli kõik.

Kell oli ammugi üle südaöö, kui üks laevnik hüüdis teda pimedast oliivisalust. Läksin temaga randa kaasa, olles ta kiire lahkumise pärast kurb. Kalda ääres ootas sõudepaat, milles seisis aere hoidev meremees. Ta ütles midagi araabia keeles.

Kevadine meri oli pärast päevast päikesepaistet kutsuvalt soe ja kui Balthazar astus paati, valdas mind soov ujuda temaga kaasa laevani, mis oli vähem kui paarsada jardi kaldast eemal.

Ma tegingi seda ja hulpisin vees, kui ta üle tekirinnatise ronis ja paat laeva tõsteti. „Ära sõukruvi lainetusse kinni jää,” hüüdis ta. „Uju tagasi, enne kui mootor käima pannakse.” „Küll ma ujun.” „Aga oota veel korraks.” Ta kummardus reelingu taha, ilmus siis nähtavale ja laskis midagi mu kõrvale merre. See 17

Lawrence Durrell

kukkus vaikse sulpsatusega vette. „Aleksandriast pärit roos,” ütles ta, „midagi linnast, mis annab oma armastajatele kõike peale õnne.” Ta muheles: „Anna see lapsele.” „Hüvasti, Balthazar!” „Kirjuta mulle, kui julged!”

Hulpides nagu ämblik valgusvihkude võrgus ning pöördudes tumeda kalda ees läiklevate kollaste peegelduste poole, lehvitasin ma talle ja ta lehvitas vastu.

Võtsin hapra roosivarre hammaste vahele ja ujusin koeratõmmetega riiete poole, mis ma olin jätnud kivisele rannale.

Seal, laua peal kollase lambitule paistel lebas vahelekirjutustega „Justine”, nagu ma olin käsikirjale nimeks pannud. Käsikiri oli kortsus ja praguline ning selle ääri täitsid tärnid, mille juurde kuulusid mitmevärvilise tindiga kirjutatud küsimused ja vastused. See näis olevat meie jagatud tõeluse sümbol, nagu palimpsest, millele igaüks oli jätnud kiht-kihilt omaenda jälgi.

Kas ma pean nüüd õppima nägema kõike uue pilguga ja harjuma tõdedega, mille on lisanud Balthazar? Võimatu on kirjutada, mis tunnetega ma lugesin tema kirjutatud ridu, vahel väga üksikasjalikke, vahel aga väga väheütlevalt lühidaid, nagu näiteks nimekirjas, mille pealkirjaks ta oli pannud „Mõned arutlusvead ja arusaamatused” ja kus ta ütles külmalt: „Number 4. Selle kohta, et Justine „armastas” sind. Kui üldse kedagi, siis „armastas” ta Pursewardenit. Mida see tähendab? Ta oli sunnitud kasutama sind peibutuspardina, et kaitsta meest armukadeda Nessimi eest, kellega ta oli abiellunud. Pursewarden ei hoolinud temast üldse – selline on armastuse ülim loogika!”

Mu vaimusilmas tõusis linn taas kord rohelise järvepeegli ja murtud liivakivisakkide taustale, mis märkisid kõrbeserva.

Armastuse poliitika, iha intriigid, hea ja kuri, voorus ja tujukus, armastus ja mõrv liikusid tumedalt Aleksandria tänavate ja välja­ kute pimedates soppides, bordellides ja elutubades nagu suur 18

Balthazar

angerjaparv mõne salasepitsuse ja selle vastutegevuse põhja­ mudas.

Koit oli peaaegu käes, kui ma panin kütkestava paberivirna kõigi selle mu enda (sise)elu kohta käivate kommentaaridega kõrvale ja taarusin nagu joodik voodisse, valutav pea täis linna kajasid, selle ainsa veel säilinud linna kajasid, kus rasside ja harjumuste äärmused võivad kokku saada ja abielluda ning kus ristuvad inimhingede saatused. Magama jäädes kuulsin ma ikka veel oma sõbra kuivetut häält: „Kui palju sa üldse tahad teada?” „Ma pean teadma kõike, et lõpuks sellest linnast vabaneda,” vastasin ma läbi une. ***** „Kui sa nopid lille, hüppab seda kandnud oks oma kohale tagasi. Aga südame kiindumustega nii ei ole,” oli Clea kord Balthazarile öelnud. ***** Nii lasin ma lükata end aeglaselt ja vastumeelselt tagasi alguspunkti, nagu inimene, kellele suure rännaku lõpul öeldakse, et ta on rännanud unes. „Tõde,” ütles mulle kord Balthazar, nuusates nina vanasse tennisesokki, „tõde räägib ajas endale kõige rohkem vastu.”

Ja teisel korral, aga mitte vähem meeldejäävalt ütles ­Pursewarden: „Kui asjad oleksid alati seda, mis nad paistavad olevat, kui palju vaesem oleks siis inimeste fantaasia!”

Kuidas ma ometi pääsen sellest lipaka elukommetega linnast, merest, kõrbest, minarettidest, liivast ja veel kord merest?

Ei, ma pean selle kõik mustvalgel üles kirjutama, kuni mälu ja tegevustahe pole veel vaibunud. Ma tean, et võti, mida ma püüan keerata, olen ma ise.

19

Lawrence Durrell

II Le cénacle,1 nagu Capodistria meid tavatses nimetada noil päevil, kui me kohtusime varahommikuseks habemeajamiseks Mnemjiani ptolemaioslikus juuksuritöökojas kõigi selle peeglite ja palmidega, helmekardinatega ukseavades ning mõnusa puhta vee ja valgete linadega – laipade palsameerimisruumis.

Kannikese­karva silmadega küürakas juhtis protseduuri ise, sest me kõik olime väärtuslikud kliendid (surnud vaaraod soola­ vannis, kus nende sisikond ja ajud välja võeti, puhastati ja tagasi asetati). Tema, habemeajaja, oli sageli ajamata habemega, olles just naasnud haiglast, kus ta oli ajanud mõne surnu habet. Me saime siin polsterdatud toolides peegli ees põgusalt kokku, et minna siis igaüks oma asju ajama: Da Capo puuvillamaakleritega kohtuma, Pombal prantsuse konsulaadis aega surnuks lööma (suu täis söestunud ööliblikaid, pea joomisest haige ja enesetunne selline, nagu ta oleks öö läbi oma silmamunadel kõndinud), mina õpetajatööle, Scobie politseijaoskonda ja nõnda edasi …

Mul on kuskil pleekinud foto sellest hommikurituaalist, mille on pildistanud välisuudiste korrespondent John Keats.

Seda on nüüd imelik vaadata. Sel on surilina lõhn. See on kõnekas jäädvustus Aleksandria kevadhommikust: kohviubade purustamise vaikne ragin, prullakate tuvide kudrutamine. Ma tunnen oma sõbrad ära nende häälitsuste järgi: mõne poliitika­ kommentaari kohta käiv „päh” ja „fuih” Capodistria suust, millele järgneb kõhisev naerupahvak otsekui tõrre põhjast tulev röhitsus, Scobie suitsetajaköha „köh-köh”, Pombali vaikne „Tiens”,2 nagu lööks ta trianglit, „Tiens”.

1 2

Kirjanike ja kunstnike ühing (pr k).

Nõndaks (pr k).

20

Balthazar

Ja ühes nurgas olen mina oma kulunud kuues: täiuslik koolmeistrikuvand. Teises nurgas istub vaene väike Toto de Brunel.

Keatsi fotoaparaat tabab ta siis, kui ta tõstab sõrmustatud käe meelekoha, tolle saatusliku meelekoha juurde.

Toto! Tema on originaal, ikoon. Ta närtsinud nõianägu ja väikese poisi pruunid silmad, laubal esiletungiv juuksepiir ja veider art nouveau naeratus. Teda armastasid vanemad seltskonna­ daamid, kes olid liiga uhked, et maksta meesprostituutidele. „Toto, mon chou, c’est toi!”1 (madame Umbada), „Comme i lest charmant, ce Toto!”2 (Athena Trasha). Ta elabki selle tunnustuse kuivadest raasukestest, see vanade naiste lemmik, kelle ajatu näo lohukesed on iga päevaga üha sügavamad ja kes, ma usun, on sellega üsna rahul. Just. „Toto – comment vas-tu?– Si heureux de vous voir, Madame Martinengo!”3 Ta oli inimene, keda Pombal nimetas põlglikult teise sordi härrasmeheks. Ta naeratuses oli haua hingust ja ta sõbralikkus mõjus uinutina. Kuigi ta varandus oli väikene ja kulutused tühised, tundis ta ennast seltskonnas nagu kala vees. Sinna polnud minu arust midagi parata, ta oli läbini naiselik tüüp, aga kui ta oleks naisena sündinud, oleks ta ennast ammugi surnuks nutnud. Kuigi ta polnud sarmikas, tegi ta homoseksuaalsus ta ikkagi lubamatul moel tähtsaks. „Homme serviable, homme gracieux”4 (olid öelnud ta kohta krahv Banubula ja kindral ­Cervoni, mida enamat võiks veel soovida?).

Kuigi tal puudus huumorisoon, avastas ta ühel päeval, et oskab panna inimesi pisarateni naerma. Ta rääkis ilmetut inglise ja prantsuse keelt, aga iga kord, kui tal mõni sõna meelde „Toto, kallike, see oled sina!” (Pr k) „Kui armas see Toto küll on!” (Pr k) 3 „Toto, kuidas sul läheb? – Kui tore teid näha, madame Martinengo!” (Pr k) 4 Abivalmis, meeldiv inimene (pr k) 1 2

21

Lawrence Durrell

ei tulnud, torkas ta oma kõnesse mõne võõra sõna ja asendus kukkus tihtipeale naljakas välja. Sellest saigi ta leivanumber.

Seda tehes võis ta jutt olla peaaegu luuleliselt kujundlik, nagu näiteks siis, kui ta ütles „mu kirjaoskamatu kirjutusmasin” või „mu süda lausa kõõmas tundeist”. Ta võis teha seda kolmes keeles. See tegi tasa ta keelelise küündimatuse. Ta rääkis omaloodud Toto keelt.

Keats, see ühegi kurja kavatsuseta paipoiss, oli tol hommikul peidus fotoläätse taga. Tal oli juures kerge higilõhn. C’est le métier qui exige.1 Kunagi oli ta tahtnud saada kirjanikuks, aga saatus tegi teise pöörde ja nüüd oli ta oma eriala tõttu niivõrd harjunud püsima tegeliku elu (tegude ja nende jäädvustuste) ääremail, et tal oli tekkinud tüüpiline ajakirjaniku neuroos (selle leevendamiseks kiputakse jooma), nimelt kartis ta, et kõrvaltänavas on midagi juhtunud või pidi kohe juhtuma ja sellest ei saada teada, kui ta jõuab sinna selle jäädvustamiseks liiga hilja. See pidevalt kummitav hirm jääda ilma mõnest tegelikkuse fragmendist, mida ta sellegipoolest pidas tühiseks, isegi mõttetuks, pani meie sõbra tõmblema nagu lapse, kes tahab minna vetsu ja niheleb tooli peal, jalad ristis. Vahetanud vestluskaaslasega paar sõna, tõusis ta närviliselt püsti ja ütles: „Mul jäi üks asi kahe silma vahele, vabandage mind hetkeks.” Jõudnud tänavale, hingas ta kergendatult. Ta ei läinud kaugele, vaid kõndis lihtsalt rahutusest vabanemiseks ümber kvartali. Kõik see jäi muidugi üsna märkamatuks. Ta mõtles, kas ei peaks helistama kaitsejõudude asjus paša Mahmudile2 või tuleks oodata homseni … Tal olid taskus maapähklid, mille koore ta katki pures ja välja sülitas, olles ise teadmata miks rahutu ja närviline. Jalutanud ringi, tuli ta kohvikusse Seda nõudis tema amet. (Pr k) Paša Muhammad Mahmud (1877–1941), Egiptuses kaks ametiaega teeninud peaminister.

1 2

22

Balthazar

või juuksuritöökotta ujedalt ja vabandavalt naeratades tagasi – uudisteagentuuri volinik, meie hästiintegreeritud modernne inimtüüp. Johnil polnud viga midagi, välja arvatud tase, millel ta oli otsustanud elada, ent kas ei võinud seda öelda ka tema kuulsa nimekaimu kohta?

See pleekinud ülesvõte on mul olemas tänu temale. Jäädvustamise, salvestamise ja kõige pildile püüdmise maania! Oletatavasti põhjustab seda tunne, et sa ei saa kõigest päriselt osa, vaid jääd iga hingetõmbega millestki ilma. Tal olid hiiglaslikud kaustad täis mälestusesemeid, nagu allkirjastanud restoranimenüüd, sigarisortide ümbrispaelad, margid, postkaardid …

Hiljem osutusid need kasulikuks, sest ta oli säilitanud ka hulga Pursewardeni muuseas öeldud märkusi.

Järgmisel idapoolsel toolil istub hea vana, suure kõhuga Pombal, kummagi silma all üks võltsimatult diplomaatiline kott. Siin on teile inimene, kellele võib tõesti heldelt südamlikku kiindumust panustada. Tema ainuke mure on, kuidas mitte kaotada töökohta ja mitte olla impuissant,1 mis on alates Jean Jacques’ist olnud iga prantsuse mehe rahvuslik mure.

Me tülitseme üsna palju, ehkki viisakas vormis, sest jagame korterit, kus on pidevalt tegu lugematute pisiasjadega ja ka pisiasjadega, mis loevad pisut rohkem – naistega. Aga ta on mu hea sõber, heasüdamlik inimene, ja ta tõesti armastab naisi.

Kui ma olen unetu või haige, küsib ta sõbramehe poolest: „Dis donc, – tu vas bien?”2 või „Ecoute – tu veux une aspirine?”3 või „Ou bien – j’ai une jaune amie dans ma chambre si tu veux…”4 (See pole trükiviga, Pombal kutsus kõiki linnukesi noorteks neidudeks.) „Hein? Elle n’est pas mal – et c’est tout payé, mon cher.

Impotentne (pr k) „Oled sa kombes?” (Pr k) 3 „Kuule, tahad sa aspiriini?” (Pr k) 4 „Nojah, kui sul on soovi, siis on mul toas üks noor neiuke.” (Pr k) 1 2

23

Lawrence Durrell

Mais ce matin, moi je me sens un tout peu antiféministe – j’en ai marre, hein!”1 Sellistel puhkudel valdas teda küllastumus. „Je deviens de plus en plus antropophague,”2 ütles ta, naljasäde silmas. Ja nagu öeldud, tegi talle muret ta ametikoht: ta maine oli üsna kehv, eriti pärast niinimetatud Sveva afääri oli liikvele läinud igasugu jutte ja eile oli peakonsul tabanud ta hetkel, kui ta puhastas kingi kantselei kardinasabaga … „Monsiur Pombal!

Je suis obligé de vous faire quelques observations sur votre comportement officiel!”3 Oeh! See oli äärmiselt tõsine etteheide …

See selgitab, miks Pombal on foto peal morn ja peab pildistamisele vastu üsna halvatujulise ilmega. Viimasel ajal oleme teineteisest Melissa pärast üsna võõrdunud. Ta on vihane, et ma olen hakanud seda naist armastama, sest see on ju kõigest ööklubi tantsija ega vääri seetõttu tõsist tähelepanu. Siin on mängus ka annus snobismi, sest Melissa on korterisse sama hästi kui elama asunud ja tema arust on see alandav, võib-olla isegi diplomaatiliselt kõlbmatu. „Armastus,” ütleb Toto, „on ebamäärane fossiil” – tabav epigramm, kui arvestada, et see ei pea tõenäoliselt paika. Pankuri­ prouasse armumine on andestatav, ehkki naeruväärne … Või kas on? Aleksandrias imetletakse südamest ju õigupoolest vaid intriigi, aga armumine teeb inimese seltskonnas naeruväärseks.

(Pombal on südames provintslane.) Ma mõtlen tohutult rahulikule ja väärikale surnud Melissale, kelle kõhn keha oli üleni sidemeisse mähitud, nagu oleks ta sattunud suurde ja parandamatusse õnnetusse. Jah. Aga Justine? Selle foto tegemise päeval katkestas Clea maalimise suudlus, ütles Balthazar. Kuidas ma võin selle arusaadavaks „Noh? Tal pole viga. Ja kõik on makstud, mu sõber. Ma olen täna hommikul ise pisut ebafeministlikus meeleolus. Ühesõnaga, mul on tast kõrini.” (Pr k) 2 Ma olen üha aplam inimsööja.” (Pr k) 3 „Härra Pombal! Ma olen sunnitud tegema teile ametialase käitumise kohta ­märkuse.” (Pr k) 1

24

Balthazar

kirjutada, kui ma kujutlen neid stseene läbi nii suurte raskuste? Näib, et ma pean õppima nägema uut Justine’i, uut ­Puresewardenit ja uut Clead … Tähendab, ma pean katsuma saada lahti tuhmist kestast, mis on minu ja nende reaalse tegevuse vahel ning mis tuleneb vist mu enda nägemise ja sise­maailma küündimatusest. Minu kadedus Pursewardeni vastu, mu kirg Justine’i vastu, mu haledus Melissa ja nende kõigi pärast … Õige tee on võtta ette faktid. Ma pean jäädvustama selle, mida ma neist tean, ja püüdma teha selle, kui vaja, siis kujutlusvõime abil arusaadavaks või usutavaks mulle endale. Või kas saab jätta faktid tähelepanuta? Kas saab öelda „mees armus” või „naine armus”, ilma et püüaks mõista öeldu tähendust ja asetaks seda usutavasse konteksti? „See lits,” ütles ­Pombal kord Justine’i kohta, „Elle a l’air d’être bien chambrée!”1 Ja Melissa kohta „Une pauvre petit poule quelconque…”2 Võibolla oli tal õigus, aga nende naiste tõeline olemus oli midagi muud. See tuli välja siin, sellel kritseldusi täis paberil, mille ma olin nagu ämblik oma sisimast kokku kudunud.

Aga Scobie? No tema on vähemalt linnulennult haaratav inimene nagu mõni diagramm, lihtne nagu riigihümn. Sel hommikul näeb ta välja eriti rahulolev, sest on hiljaaegu jõudnud haljale oksale. Pärast pikki aastaid Egiptuse politsei teenistuses, mida ta nimetas oma eluõhtuks, on ta äsja nimetatud … Ma ei julge seda peaaegu väljagi öelda, sest näen teda saladuskatte kergitamise pärast judisemas ja tema klaassilma ähvardavalt volksatamas … Salaluure. Õnneks pole ta enam elavate kirjas, et seda sõna värisedes lugeda. Jah, see vana merekaru, Tatwig Streeti salapärane mereröövel. Kui väga linn temast puudust tunneb (sellest, kuidas ta pruukis sõna „kummastav”!) …

1 2

„Ta on ennast siin hästi sisse seadnud!” (Pr k) „Vaene väike linnuke.” (Pr k)

25

Lawrence Durrell

Ma olen mujal kirjutanud, kuidas ma sattusin ta sala­pärast kutset järgides ruumikasse kabinetti, kus mu kunagine meremehest sõber istus kirjutuslaua taga, õhk hambaproteesi piludest läbi vilisemas. Ma arvan, et ta uus ametikoht oli talle samasugune mõistatus nagu mulle, kes ma olin ta ainuke usaldus­alune. Ta oli muidugi Egiptuses kaua elanud ja oskas hästi araabia keelt, aga ta karjäär oli suhteliselt ähmane. Mida võis luureteenistus temalt loota? Ja pealegi, mida võis tema loota minust? Ma olin talle juba üksikasjalikult selgitanud, et väikesel inimesteringil, mis kohtus kord kuus, et kuulata Balthazari kabala printsiipide selgitusi, puudus nuhkimisega igasugune side, see oli lihtsalt rühm hermeetilise filosoofia õpilasi, kes käisid koos huvist loengute sisu vastu. Aleksandria on ususektide linn ja pealiskaudselgi uurimisel oleks Scobie’le selgunud Balthazari rühmaga sarnaste hermeetiliste õpetuste uurijate olemasolu: steineristid, kristliku teaduse järgijad, Uspenski vaadete pooldajad, adventistid… Mis pani teda tundma huvi Nessimi, Justine’i, Balthazari, Capodistria ja nende kaaslaste vastu? Ma ei osanud öelda ja ka tema ei osanud mulle seda selgitada. „Neil on midagi plaanis,” ütles ta nõrga häälega, „Kairo arvab, et on.” Oli näha, et ta ei teadnuki õieti, kes on ta ülemused. Nagu ma sain aru, suunas ta tööd nähtamatu šifreeritud telefoniliin. Ent kes Kairo nime taga ka ei olnud, maksis too talle hästi: ja kui tal oli piisavalt raha, et raisata seda mõttetute uurimisliinide peale, siis kes olin mina, et takistada teda seda minu peale raiskamast? Ma arvasin, et paar esimest ettekannet Balthazari kabalaühingu kohta kaotavad selle vastu igasuguse huvi, aga ei. Nad tahtsid veel ja veel rohkem infot.

Sel hommikul tähistas fotole jäädvustatud vana meremees oma uue töökoha saamist ja palgatõusu sellega, et lasi lõigata juukseid kesklinna kõige kallimas juuksuritöökojas Mnemjiani juures.

26

Balthazar

Ma ei tohi meelest lasta ka seda, et foto jäädvustab ühtlasi ka „salakohtumist” juuksuritöökoja omanikuga, nii et Scobie hajameelne ilme pole imekspandav. Siin ümbritsevad teda ju salakuulajad, kelle tööd ta peab jälgima, rääkimata Prantsuse diplomaadist, kelle kohta on avaliku saladusena teada, et ta on Prantsuse vastava osakonna eesotsas …

Tavaliselt oleks Scobie pidanud selle juuksuritöökoja külastamist liiga kulukaks, sest ta elas ju pisikesest meremehepensionist ja napist politseinikupalgast. Aga nüüd on ta tähtis nina.

Ta ei julgenud mulle peeglis silmagi pilgutada, kui küürakas juuksur diplomaatilise taktitundega ta peaaegu olematutest juustest täiemõõdulist tööd instseneeris. Scobie säravat kolpa ümbritsesid hõredad udemed nagu pardipoja kõhualune ja viimastel aastatel oli ta loobunud ka oma talvisest raagus kitsehabemest. „Peab ütlema,” hakkab ta kurguhäälselt lausuma (nii paljude kahtlaste inimeste seltsis tuleb meil „salakuulajatel” ju „normaalselt” rääkida). „Peab ütlema, vana, et siin Mnemjiani juures on ikka uhke juukseid lõigata, mees tunneb asja.” Ja kurgu puhtaks köhinud, lisab ta: „Lausa oma ala kunstnik.”

Ta hääl muutus erialaterminite läheduses ähvardavaks. „See kõik on väljaõppe küsimus, mul oli üks hea sõber, kes töötas habemeajajana Bond Streetil. Seal lihtsalt pidi korralik väljaõpe olema.” Mnemjian tänas teda oma erilisel kõhurääkijahäälel. „Pole tänu väärt,” ütles ta lahkelt. „Ametisaladused on mulle teada.” Nüüd sai ta mulle silma pilgutada. Ma pilgutasin tagasi.

Siis pöörasime mõlemad silmad kõrvale.

Töö tehtud, tõusis ta luude raksudes püsti ja seadis oma piraadilõua täisverelise tervise juures olemise asendisse. Ta uuris rahulolevalt oma nägu peeglis. „Jah,” ütles ta autoriteetse noogutusega, „hästi tehtud.” „Kas soovite pealaele elektrimassaaži?”

27

Lawrence Durrell

Scobie raputas käskivalt pead, asetades pähe punase lillepoti­ kujulise fessi. „See tekitab mul kananahka,” ütles ta irvega. „Ma toidan oma järelejäänud karvu aniisiviinaga.” Mnemjian tunnustas ta vaimukust väikese žestiga. Me olime vabad.

Aga tegelikult polnud Scobie sugugi elevil. Ta vajus kössi, kui me kõndisime mööda Chérif Pacha tänavat Grand Corniche’i poole. Ta laksas hobusejõhvist kärbselehvikuga tujutult vastu põlve ja puhkis sama tujutult oma mitu korda paigatud karva­ kraesse. Mõtles midagi ega öelnud äkilise pahurusega muud kui: „Ma ei kannata seda Toto-selli. Ta on avalik lilla. Minu ajal oleks ta …” Ta torises pikalt enda ette, kuni jäi pikkamisi vait. „Mis on, Scobie?” küsisin mina. „Mul on mure,” tunnistas ta, „suur mure.”

Kui ta viibis rikaste linnajaos, omandas ta kõnnak ja kehahoid erilise õõtsuvuse, see andis mõista, et ta on ikkagi valge mees, kes vaeb valge mehe probleeme, nende kantavat koormat, nagu öeldakse. Scobie järgi otsustades oli see koorem raske.

Iga ta väiksemgi liigutus oli nähtavalt kunstlik: põlvepatsutus, alahuule sissetõmbamine, mõtisklevad poosid poeakende ees.

Ta vaatles inimesi, nagu kõnniks ta karkudel. Need liigutused meenutasid mulle Inglise olmedraama nõrku kohti, kus seistakse Tudorite-aegse kamina ees, laksates piitsaga osavõtmatult vastu ratsasaapaid.

Ent kui me jõudsime araabia kvartali lähistele, oli ta oma maneerlikkusest peaaegu jagu saanud. Ta lõdvestus, kergitas otsmiku pühkimiseks fessi ja vaatas ammugi tuttavlikku paika kiindunud pilgul. Siia kuulus ta lapsendamise kaudu, siin oli ta päriselt kodus. Ta võttis vapralt lonksu vett Goharri mošee lähedal seinast välja ulatuvast tinasest veetilast (mis oligi avalik joogikoht), kuigi valge mees temas pidi olema teadlik, et seda vett polnud kaugeltki ohutu juua. Ta ostis möödaminnes kioskist suhkrupulga, et seda otse tänaval lutsida, või magusa 28

Balthazar

jaanikauna. Siin tervitasid teda kõikjal tänavahääled ja ta vastas neile särava naeratusega. „Ya’alla, effendi Skob.” „Naharak sa’id, ya Skob.” „Allah salimak.”1 Ta ohkas ja ütles „armsad inimesed” ja „Sul pole aimugi, kuidas ma seda kanti armastan!”, hüpates eest ära niiskesilmsel kaamelil, kes lonkis mööda kitsast tänavat, ähvardades lüüa meid jalust bercim’ist, söödana kasutatavast ristikust pungil sadulakottidega. „Kasvagu teie rikkus.” „Teie loal, emand.” „Kena päeva teile.” „Olge mu vastu armuline, oo šeik.”

Siin kõndis Scobie sellise inimese kergusega, kes on jõudnud oma valdusse, aeglaselt, soliidselt, eht araablase moodi.

Täna istusime veidi aega koos iidse mošee varjus, kuulates palmilehtede plaginat ja mereaurikute huikeid meist allapoole jäävas nähtamatus lahes. „Ma nägin just ühte direktiivi,” ütles Scobie lõpuks kurva tuhmilt vaikse häälega, „selle kohta, keda nimetatakse pederastiks. See vapustas mind, vana. Ma ei karda tunnistada, et ma ei tundnud seda sõna. Pidin järele vaatama. Nad tuleb iga hinnaga ühiskonnast eraldada, ütleb direktiiv. Nad on võrgustiku turvarisk.” Ma puhkesin naerma ja korraks näis, et vanamees tahab vastata nõrga itsitusega, aga ta kurbus oli sellest impulsist tugevam ja mattis selle ta kirsipunaste veidi aukus põskede alla.

Ta popsutas raevukalt piipu. „Pederast,” kordas ta põlglikult ja kobas taskus tikutoosi järele. „Ma ei usu, et meie kodumaal oleks täit arusaamist,” ütles ta nukralt, „et Egiptuses pole sellest kellelgi sooja ega külma, 1

Hei, härra Skob. Hüva päeva, Skob. Allah andku sulle tervist. (Araabia k)

29

Lawrence Durrell

kui mehel on teatav tendents, kui ta on muidu aus hing nagu mina.” Ta mõtles seda tõsiselt. „Aga nüüd, vana, kui ma peaksin hakkama tööle … Tead isegi, kus. Siis ma peaksin neile ära rääkima. Mis sa selle kohta arvad?” „Ära ole loll, Scobie.” „No ma ei tea,” ütles ta kurvalt, „ma tahan olla nendega aus.

Ma ei tee ju kellelegi liiga. Ma oletan, et tendentse ei tohiks olla, täpselt nii nagu soolatüükaid või suurt nina. Aga mis ma saan parata?” „Sinu eas küll väga vähe.” „Löök allapoole vööd,” ütles vana piraat korraks oma vana head vormi meenutades. „Ropp. Julm. Ärritav.” Ta vaatas mind riukalikult oma piibu tagant ja oli äkki märksa rõõmsam. Ta alustas ühte oma mõnusat pikka monoloogi, veel ühte peatükki saagast, mille ta oli loonud oma vanima sõbra, praeguseks müütilise Toby Manneringi kohta. „Toby läks oma liialdustega kord isegi patoloogiliseks, ma olen ju sulle rääkinud? Või pole?

Noh, nii oli. Patoloogiliseks.” Oli tunda, et ta tsiteerib kedagi ja teeb seda mõnuga. „Jumal, kuidas ta noore mehena asja kallal oli. See ületas kõik arukad piirid. Lõpuks leidis ta end ühe arsti hoole alt ja pidi kandma takistavat asjandust.” Ta hääl tõusis peaaegu oktavi võrra. „Ta käis rannaloa ajal ringi leopardi­ nahkse muhviga, kuni kogu kaubalaevastik ta vastu mässu tõstis. Ta pandi kuueks kuuks istuma. Invaliidide kodusse. Talle öeldi: „Teid tuleb talitseda,” mida iganes see ka ei tähenda.

Ta karjumist võis kuulda kogu Tewkesburys, nii rääkis mulle Toby. Nad ütlevad, et see on ravitav, aga see pole nii. Teda nad igatahes ravida ei suutnud. Mõne aja pärast saadeti ta tagasi.

Temaga polnud võimalik midagi ette võtta. Ta on hullumeelselt allumatu, öeldi ta kohta. Vaene Toby!”

Ta oli, selg vastu mošee seina, magusasti magama jäänud. („Uinuv kass,” ütles ta selle kohta, „kes üheksanda laine ajal 30

Balthazar

alati üles ärkab.” Kui kaua veel, mõtlesin mina.) Hetke pärast tõigi üheksas laine ta unemaalt randa tagasi. Ta võpatas ja lõi selja sirgu. „Mida ma rääkisingi? Jah, Tobyst. Ta isa oli parlamendi liige. Väga kõrge koha peal. Rikka mehe poeg. Algul proovis Toby kirikuõpetajaks hakata. Ütles, et tunneb kutsumust. Mina arvan küll, et see oli ainult mask. Ta oli suur asjaarmastajast teatraal, see Toby. Aga siis kaotas ta oma usu, libastus ja lõpetas traagiliselt. Talle saadi jaole. Ta ütles, et kurat oli teda provotseerinud. „Vaadake, et ta enam nii ei teeks,” ütles pealik, „igatahes mitte Tooting Commoni linnajaos.” Ta taheti vangi panna, sest tal olevat harvaesinev tõbi, mida nimetati vist küllusesarveks. Aga õnneks käis ta isa peaministri jutul ja kogu lugu mätsiti kinni. Mul vedas, vana, et tol ajal olid kogu valitsuskabinetil samuti tendentsid. See oli kummaline. Peaministril, isegi Canterbury peapiiskopil. Nad tundsid vaesele Tobyle kaasa. Sellepärast vedas ka temal. Pärast seda lasti ta vabaks ja saadeti merele.”

Scobie jäi uuesti magama, aga ärkas mõne sekundi pärast taas teatraalse võpatusega üles. „See oli vana Toby,” jätkas ta ilma vahet pidamata, kuigi lõi nüüd vagalt risti ette ja pahvatas: „tema see oli, kes mind usu teele juhatas. Ühel ööl, kui me olime Meredithi peal koos valves (hea vana laev), ütles ta mulle: „Scurvy, sa pead ühte asja teadma. Kas sa neitsi Maarjast oled kuulnud?” Muidugi ma olin, ähmaselt. Ma ei teadnud, mis ta nii-öelda kohustused on …”

Veel korra jäi ta magama ja seekord kostis ta huulte vahelt väike kraaksuv norsatus. Ma võtsin piibu ettevaatlikult ta sõrmede vahelt ja süütasin sigareti. Tema surma simuleeriv ilmumine ja kadumine oli kuidagi liigutav. Ta väikesed rännakud igavikku, mille asukaks ta varsti pidi saama ning mida täiendasid mõnusad tegelased nagu Toby ja Budgie ning kindlate kohustustega neitsi Maarja … Olla sellistest probleemidest 31

Lawrence Durrell

vaevatud tema eas, kus tal minu arust ei olnud jäänud midagi peale verbaalse praalimise, millega ennast tüütuks teha. (Ma eksisin, Scobie oli taltsutamatu.)

Mõne aja pärast ärkas ta uuesti üles, saputas end ja tõusis silmi pärani ajades püsti. Me läksime koos läbi räpase ümbruse, kus ta elas Tatwig Streetil kahes kasimata toas. „Ja siiski,” ütles ta, jätkates oma katkematut jutulõnga, „sul on kerge öelda, et ma ei pea seda neile üles tunnistama. Aga mind see vaevab.”

(Ta pidas hetke vahet, hingates sisse araabia leiva küpsetamise lõhna, mis tuli poeuksest ja mille peale vana mees hüüatas: „See lõhnab nagu ema rüpp!”) Ta ebakindel kõnnak pidas sammu ta arutlustega. „Vaata, vana, egiptlased on imepärased.

Heasüdamlikud. Tunnevad mind hästi. Mõnes mõttes, vana, võivad nad näha välja nagu kurjategijad, aga kurjategijad, kes on saanud osa jumala armust – seda ütlen ma alati. Nad teevad üksteise suhtes mööndusi. Noh, paša Nimrod1 ütles mulle üks päev ise: „Pederastia on üks asi, hašiš aga hoopis midagi muud.” Ta mõtleb seda muide tõsiselt. Nüüd ei suitseta ma töö juures kunagi hašišit, see oleks paha. Asjale teise nurga alt vaadates ei saaks aga britid kunagi midagi teha minusuguse ametliku positsiooniga mehele. Aga kui murjanid otsustaksid, et nad on, noh, minu suhtes kriitilised, siis, vana, võiksin ma kaotada oma mõlemad töökohad ja mõlemad palgarahad. See teeb mulle muret.”

Me läksime üles kipakast, räpaste rotiurgudega trepist. „Siin haiseb pisut,” möönis ta, „aga sellega harjub ära. See on hiirtest.

Ei, mina ei koli siit kuhugi. Ma olen siin juba aastaid ja aastaid elanud. Kõik tunnevad ja austavad mind. Ja pealegi elab vana Abdul siit ümber nurga.”

Mustafa Yamulki (1866-1936), hüüdnimega paša Nimrod Mustafa, oli peale muude ametite ka Ottomani Impeeriumi sõjaväetribunali esimees.

1

32

Balthazar

Ta muheles ja peatus esimesel mademel, et hinge tõmmata, võttes peast oma lillepotimütsi, et pääseks laubalt paremini hingi pühkima. Seejärel lasi ta pea norgu, nagu ikka siis, kui mõtles millegi üle tõsiselt järele, justkui muljuks mõtete raskus teda maad ligi. Ta ohkas. „Asi on,” ütles ta aeglaselt, nagu tahaks ta iga hinna eest väljenduda selgelt ja formuleerida oma mõtet nii täpselt kui võimalik, „asi on tendentsides ja sellest saad sa aru alles siis, kui sa pole enam kollanokk.” Ta ohkas veel kord. „Õrnust on väheseks jäänud, vana. Miskipärast oleneb kõik kavalusest ja nii jääb inimene üksildaseks.

Aga Abdul on tõeline sõber.” Ta muheles ja oli jälle rõõmsam. „Mina panin talle hüüdnimeks Bul Bul Emir. Aitasin tal äri alustada, lihtsalt sõbramehe poolest. Ostsin talle kõik vajaliku: poe ja tema väikese naisukese. Ma pole teda sõrmeotsagagi puudutanud ega saakski seda teha, sest ma armastan teda. Tegin seda kõike, sest kuigi ma ise tõusen ametiredelit pidi, on mul siiski üks hea sõber. Ma käin sealt iga päev läbi, et neid näha. Kummaline, kui õnnelikuks see mind teeb. Mul on nende õnne pärast tõesti hea meel, vana. Nad on mulle nagu poeg ja tütar, vaesed väiksed nõginäod. Ma ei suuda taluda, kui nad riidlevad. See paneb mind muretsema nende laste pärast. Ma arvan, et Abdul on oma naisele armukade ja pane tähele, tal on selleks põhjust. Naine paistab mulle edvikuna. Aga samas on seks selles kuumuses niivõrd tähtis – iga pisku on arvel, nagu me kauba­laevastikus rummi kohta ütlesime. Lamad voodis ja unistad sellest kui jäätisest, ma pean silmas seksi, mitte rummi. Ja need moslemi tüdrukud, vana, nad lõigatakse ümber. See on julm. Tõesti julm. Aga nemad on sellest veel rohkem täkku täis. Ma püüdsin õpetada sellele naisele kudumist või tikkimist, aga ta on nii rumal, et ei saa millestki aru. Nad tegid selle üle nalja. See mind ei häiri. Ma püüdsin lihtsalt aidata. Mul läks kakssada naela, et Abduli 33

Lawrence Durrell

äri käima läheks, kõik mu säästud. Aga nüüd läheb tal hästi, väga hästi.”

Monoloog mõjus nii, et tal oli jõudu viimasest trepivahest üles minna. Me läksime viimasest kümnest astmest kiirustamata üles ja Scobie avas oma koduukse. Algul oli ta üürinud vaid ühte tuba, aga oma uue palgaga üüris ta nüüd tervet päevinäinud korrust.

Suurim oli vana araabiapärane tuba, mis käis nii magamiskui võõrastetoa eest. Toas oli ebamugavana tunduv voodi, mille alla käis ratastel pesukast ja vanamoodne desserdilaud.

Kulunud servadega kaminasimsil olid mõned lõhnaküünlad, politsei kalender ja Clea lõpetamata piraadiportree. Scobie pani põlema palja elektripirni, mis oli hiljutine uuendus ja tegi ta väga uhkeks (parafiin tungib toiduainetesse) ja vaatas ringi eheda rahuloluga. Siis läks ta kikivarvul toa taganurka.

Ma polnud hämaras märganud toa teist asukat: vaskpuuris kärtsrohelist Amazonase papagoid. Puur oli parajasti kaetud tumeda riidega ja selle võttis vanamees nüüd veidi kaitse­ seisundis ilmega ära. „Ma rääkisin sulle Tobyst,” ütles ta, „sest möödunud nädalal tuli ta Yokohama maratonile minnes Aleksandriast läbi. Ma sain selle tema käest, ta oli sunnitud selle ära müüma, sest lind tegi nii hullu kära. Ta oskab suurepäraselt rääkida, oskad ju, Ron? Hääl nagu peeretus, eks ole?” Lind vilistas vaikselt ja langetas pea. „Tubli poiss,” ütles Scobie heakskiitvalt ja lisas minu poole pöördudes: „Ma sain Roni väga soodsalt, tõesti soodsalt.

Kas ma ütlen, miks?” Äkki tõmbus ta seletamatust naerust kõverasse, nina peaaegu vastu põlvi, visisedes hääletult nagu inimesekujuline vurrkann ning lajatas lõpuks sama hääletult, äkilise tõmblusega vastu omaenda kintsu. „Sa ei kujuta ettegi, mis kära Ron tegi,” ütles ta. „Toby tõi linnu kaldale. Ta teadis, et lind oskab rääkida, 34

Balthazar

aga mitte araabia keelt. Jumal küll. Me istusime kohvikus ja lobisesime (ma polnud tervelt viis aastat Tobyt näinud), kui Ron hakkas äkki rääkima. Araabia keeles. Ta luges kalima’t.1 Ja peeretas iga sõna tagant, eks ju, Ron?” Papagoi nõustus, tuues kuuldavale veel ühe vile. „Kalima on ju niivõrd püha,” seletas Scobie tõsiselt, „et kohe oli meie ümber vihane rahvahulk. Õnneks ma teadsin, miks. Ma teadsin, et kui mitte­moslemit kuuldi seda lauset ütlemas, ähvardas teda kohene ümber­ lõikamine.” Ta silmad pildusid tuld. „Toby olukord oli sellise ümberlõikamise ähvardusel üsna täbar, kui ta parajasti laevalt maale oli tulnud, ja ma olin ta pärast mures. (Ma ise olen juba ümberlõigatud.) Aga mu terve mõistus ei jätnud mind maha.

Toby tahtis seal mõnele vastu pead anda, aga ma hoidsin teda tagasi. Mul oli politseivorm seljas ja see tegi asja lihtsamaks.

Ma pidasin inimestele väikese kõne, öeldes, et viin selle uskmatu koos ta kõlvatu linnuga türmi ja nad antakse üle, kuhu vaja. See rahuldas neid. Kuid Roni polnud võimalik vaigistada, isegi ta väikse loori all mitte, ega ju, Ron? Väike värdjas luges kalima’t kogu tee siia. Ma pidin lausa jooksu pistma. Oli see vast juhtum, tõepoolest!”

Ta võttis rääkides ära oma politseivormi, pannes oma kärbse­ lehviku roostes naela otsa voodi ja väikese krutsifiksi kohal pisikeses alkoovis, kus seisis ka joogiveekann. Ta pani selga vana kulunud, vasknööpidega bleiseri ja jätkas, pühkides ikka veel oma pead: „Peab ütlema, et Tobyt oli pika aja järel tore näha. Ta pidi muidugi oma linnu ära müüma, pärast sellist pahategu. Ta ei julgenud sellega uuesti dokile ilmuda. Aga nüüd ma kahtlen ega julge lindu toast välja viia, kartusest, mis lauseid ta veel võib teada.” Ta ohkas. „Üks hea asi oli, et Toby tõi mulle valeviski retsepti. Oled sa sellest kuulnud? Mina ka ei olnud. Parem kui šoti kraam, vana, ja imeodav. Nüüd pruulin ma kõik oma 1

Fraas „Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet”.

35

Lawrence Durrell

joogid tänu Tobyle ise. Palun. Vaata seda.” Ta näitas tolmust pudelit mingi ilmselt kange joogiga. „See on koduõlu,” ütles ta, „ja üpris hea teine. Ma tegin kolm pudelitäit, aga kaks tükki läks lõhki. Ma nimetan seda Plaza õlleks.” „Miks?” küsisin ma. „Kas sa hakkad seda müüma.” „Heldene jumal, ei,” ütles Scobie, „see on ainult koduseks tarvitamiseks.” Ta sügas mõtlikult kõhtu ja niisutas huuli. „Proovi üks klaasike ära,” ütles ta. „Ei, aitäh.”

Vanamees vaatas nüüd oma suurt käekella ja ajas huuled prunti. „Veidi aja pärast pean ma lugema Ave Mariat. Ma pean su välja viskama, vana. Aga vaatame siiski, kuidas valeviski valmib, eks ole?”

Mul oli ütlemata huvitav näha, kuidas ta viib läbi oma uut eksperimenti, ja ma järgnesin meeleldi talle tagasi trepimademele ja räpasesse alkoovi, milles nüüd seisis väheldane tsingitud raudvann, ostetud nähtavasti tema seadusevastase tegevuse jaoks. Ma seisin kemmergu tuhmi akna all, mille ümber olevad riiulid olid täis ta uue harrastuse moona: tosin tühja õllepudelit, kaks katki, ja suur ööpott, mida Scobie alati nimetas „reliikviaks”, rääkimata närusest rannapäikesevarjust ja kalossipaarist. „Mis osa need etendavad?” ei saanud ma jätta küsimata, osutades viimatimainituile. „Kas sa lömastad nendega viinamarju või kartuleid?”

Scobie näole ilmus vanatüdrukulik, oma nina alla vahtiv ilme, mis osutas alati sellele, et kõnealusse teemasse kerglaselt suhtumine on kohatu. Ta teritas korraks kõrvu, nagu selleks, et kuulda käärimise häält. Siis laskus ta ebakindlale põlvele ja uuris kahtleva, kuid süvenenud vaatega vanni sisu. Ta klassilm andis talle ülimalt masinliku ilme, kui see vahtis üsna väsinud väljanägemisega vedelikku, mida vann oli triiki täis. Ta nuusutas asjalikult, ütles veel kord „kuss”, tõustes liikmete kriuksudes 36

Balthazar

püsti. „See ei näe välja nii hea, kui ma lootsin,” tunnistas ta, „aga anname sellele aega, sellele tuleb aega anda.” Ta maitses vedelikku näpuga ja veeretas klaassilma tagurpidi. „Paistab, et see on veidi läpatanud,” tunnistas ta, „nagu oleks keegi sellesse kusnud.” Kuna ainult temal ja Abdulil oli võti siia illegaalsesse urkasse pääsemiseks, võisin ma teha süütut nägu. „Tahad proovida?” küsis ta kõheldes. „Aitäh, Scobie, aga ei.” „Nojah,” ütles ta filosoofiliselt. „Võib-olla polnud vask­sulfaat värske. Ma pidin Blightilt rabarbrit tellima. Nelikümmend naela. See nägi siia jõudes küll üsna väsinud välja, peab ütlema.

Aga ma tean, et ainete vahekord oli õige, sest ma uurisin asja väga põhjalikult, enne kui noor Toby ära läks. See vajab aega, just seda see vajab.”

Ja saanud lootusest elurõõmu tagasi, suundus ta uuesti magamis­tuppa, ümisedes vaikselt paari takti kuulsast laulust, mida ta laulis valjusti ainult brändist purjus olles. See käis umbes nii: „Ma soovin, et keegi viiks täide mu unelmad, ma soovin, et keegi saaks aru mu stiilist.

Olen olnud nii kaua korralik, aga nüüd võtan kallima oma käte vahele, tralla-lal-lal-laa, he-hee…”

Kuskil siinkohal langes viis justkui kuristikku ja kadus silmist, kuigi Scobie jätkas sõrmega laulurütmi koputamist.

Ta istus nüüd voodi peal ja vaatas oma kulunud kingi. Äkki viskus ta ilma seda ilmselt kavatsemata voodile pikali (kuigi ta sulges kähku silmad, nagu tahaks ta eelnevast 37

Lawrence Durrell

jututeemast igaveseks vabaneda) ning ütles käsi pea alla pannes: „Enne kui sa ära lähed, tahan ma sulle midagi pihtida, vana.

Okei?”

Ma istusin ebamugavale toolile ja noogutasin. „Okei,” ütles ta rõhuga ja hingas sügavalt sisse. „Vahel täiskuu ajal olen ma kadunud mees. Ma sattun teatava mõju alla.”

See oli pealtnäha omajagu mõistatuslik kõrvalepõige tavapärasest, sest vanamees näis olevat oma pihtimusest ise üsna mures. Ta kogeles mõne hetke ja jätkas vaikse alandliku häälega, milles polnud harjumuspärast ärplemise nooti. „Ma ei tea, mis mul siis hakkab.” Ma ei saanud temast päriselt aru. „Kas sa käid unes ringi või midagi sellist?” Ta raputas pead ja neelatas jälle. „Kas sa muutud libahundiks, Scobie?” Ta raputas jälle pead nagu nutma hakkav laps. „Ma panen selga naiste hilbud ja Dolly Wardeni kübara,” ütles ta ning ajas silmad pärani, vaadates mulle haledalt otsa. „Mida sa teed?”

Minu suureks üllatuseks tõusis ta püsti, läks kangelt riidekapi juurde ja keeras selle lukust lahti. Kapis oli koitanud ja tolmune vanamoodne naiseriiete komplekt ja selle kõrval naela otsas võidunud kellukesekujuline kübar, mida ma pidasin niinimetatud Dolly Wardeniks. Paar veeuputuseaegseid terava otsa ja kõrge kontsaga peokingi täiendasid rabavat garnituuri.

Ta ei teadnud, kuidas reageerida naeruturtsatusele, mis minust välja pääses. Ta itsitas minuga hädiselt kaasa. „See on rumal, eks ole?” ütles ta, olles naerunäole vaatamata pisarate äärel ja anudes õnnetuna kaastunnet. „Ma ei tea, mis mul hakkab. Aga tead, see on nii erutav …”

Teda valdas nende sõnade juures talle iseloomulik äkiline meeleolumuutus: tema ebalus ja kimbatus andis maad uuele reipusele. Ta pilk muutus kavalaks, mitte kurvaks, ja minnes 38

Balthazar

mu jahmunud silme ees peegli juurde, pani ta kübara oma kiilaspea otsa. Ta väljanägemine muutus sekundi jooksul väikese nööpsilmade ja terava ninaga libu sarnaseks, kes meenutas Waterloo silla ajastut, nagu tõeline püstijaluvahekorda pakkuv prostituut. Minus pakitses tohutu naer ja jahmatus, mis ei leidnud väljapääsu. „Jumala pärast,” ütlesin ma lõpuks, „ega sa niimoodi välja ei lähe, Scobie?” „Ainult siis,” ütles Scobie, istudes abitult voodile ja langedes tagasi tusatujju, mis andis ta väikesele naljakale näole veelgi koomilisema ilme (Dolly Warden oli tal ikka veel peas) „ainult siis, kui see mulle peale tuleb. Kui ma pole, tead, päriselt vastutus­võimeline.”

Ta istus voodi peal ja nägi õnnetu välja. Ma vilistasin vaikselt üllatusest, papagoi kordas seda silmapilkselt. See oli tõesti karm juhtum. Ma mõistsin, miks arutlused, mis olid hõivanud teda terve hommikupooliku, olid olnud nii südantpuistavad. See oli arusaadav, kui ta käis Araabia kvartalis ringi sellises kostüümis …

Ta pidi mu mõtet lugema, sest ta ütles: „Seda juhtub harva, kui laevastik on sadamas.” Siis jätkas ta juba iseteadlikumalt: „Muidugi, kui mul sellpärast pahandusi tuleks, ütleksin ma, et ma varjan ennast. Ma olen ju lõppude lõpuks politseinik. Ja isegi Araabia Lawrence kandis ju öösärki, eks ole?” Ma noogutasin. „Aga mitte Dolly Wardenit,” ütlesin ma. „Sa pead tunnistama, Scobie, et see on äärmiselt originaalne …” Ja siinkohal sai naer minust võitu.

Scobie vaatas, kuidas ma naeran, istudes ikka veel voodil oma fantastilise kübaraga. „Võta see ära!” anusin ma. Ta paistis nüüd tõsine ja murelik, aga ei teinud ainsatki liigutust. „Nüüd tead sa kõike,” ütles ta, „vana kipperi häid ja halbu külgi. Mida ma pidingi …”

Sel hetkel kostis mademelt koputus. Scobie hüppas üllatava mõislikkusega kappi, lukustades enda järel raginal ukse. Ma 39

Lawrence Durrell

läksin toaukse juurde. Mademel seisis teener mingit vedelikku täis kannuga, mille ta ütles olevat toonud härra Scobie’le. Ma võtsin selle vastu ja sain mehest lahti, enne kui ma läksin tuppa tagasi ja hüüdsin vanameest, kes ilmus kohe nähtavale, nüüd jälle enda nägu, palja pea ja bleiseriga. „See läks napilt,” hingeldas ta. „Kes see oli?” Ma näitasin talle kannu. „Oh see, see on valeviski jaoks. Iga kolme tunni tagant.” „Noh,” ütlesin ma lõpuks, võideldes ikka veel Scobie uue raskestiseeditava pihtimusega, „ma pean hakkama minema.”

Ma olin ikka veel plahvatusohtliku jahmatuse ja naeru piiril, mõeldes Scobie kaksikelust täiskuu ajal – kuidas oli ta aastate jooksul suutnud skandaali vältida? –, kui ta ütles: „Üks hetk, vana. Ma rääkisin sulle kõike seda ainult sellepärast, et ma tahan sult paluda ühte teenet.” Ta klaassilm veeres nüüd mõtte­ koorma all tõesti pahupidi. Ta pea vajus jälle norgu. „Selline asi võib teha mulle tohutult kahju,” ütles ta. „Väga suurt kahju, vana.” „Küllap vist.” „Kuule, vana,” ütles Scobie, „ma tahan, et sa need hilbud konfiskeeriksid. See on ainus viis, kuidas ma sellest hullusest jagu saan.” „Konfiskeeriksin?” „Viiksid need minema. Paneksid luku taha. See päästaks mind, vana. Ma tean, et päästaks. Muidu on kiusatus liiga suur, kui see mulle peale tuleb.” „Hea küll,” ütlesin ma. „Jumal õnnistagu sind.”

Me pakkisime ta täiskuukostüümi ajalehtedesse ja sidusime nööriga kokku. Ta kergendus oli segatud kahtlusega. „Ega sa neid ära kaota?” küsis ta murelikult. „Anne need mulle,” ütlesin ma kindlalt ja ta andis paki vaguralt minu kätte. Kui ma trepist alla läksin, hüüdis ta mulle 40

Balthazar

kergenduse ja tänutundega järele: „Ma ütlen su eest väikese palve, vana.” Ma läksin läbi dokkide kvartali aeglaselt tagasi, pakk kaenla all, mõeldes, kas ma julgen kunagi selle hiilgava loo edasi rääkida kellelegi, kes seda väärib.

Sõjalaevad peegeldusid tintjal veel, kaubasadama mastide ja purjede mets õõtsus pehmelt omaenda peegelduse kohal, kuskil pasundas laevaraadio viimast Aleksandriasse jõudnud džässihitti: Vana Teiresias, nii veetlev ta, vaba ja lustakas, vana Teiresias.

41