autopoiees

HUMBERTO R. MATURANA, FRANCISCO J. VARELA

AUTOPOIEES JA TUNNETUS Elusolendite eneseteostus 5

TOIMETAJATE EESSÕNA See teos on julge, geniaalne, provokatiivne ja mõistatuslik. See nõuab seisukoha radikaalset muutmist, peaaegu paradoksaalset käsitust, milles elussüsteeme kirjeldatakse selle kaudu, mis jääb kirjeldamise valdkonnast väljapoole. Professor Humberto Maturana on koos oma kolleegi Francisco Varelaga asunud rajama süsteemset teoree­ tilist bioloogiat, milles elussüsteeme püütakse määratleda mitte vaatlemise ja kirjeldamise objektidena või isegi vastastikmõjus ole­ vate süsteemidena, vaid eneseküllaste ühendustena, mis viitavad üksnes iseendale. Niisiis tundub juba sääraste ühenduste kirjelda­ mise ’väline’, s.t vaatlejapositsioon rikkuvat põhilist nõuet, mida Maturana ja Varela taoliste süsteemide iseloomustamiseks esitavad – nimelt seda, et need on autonoomsed, enesele viitavad ja iseennast konstrueerivad suletud süsteemid, nende oma termini järgi autopoieetilised süsteemid. Igatahes säärase kontseptuaalse meetodi ja säärase elussüsteemide teooria alusel asub Maturana määratlema tunnetust bioloogilise fenomenina, mis sisuliselt on kõigi elus­ süsteemide põhitunnus. Ja selle alusel hakkab ta niisuguste süstee­ mide seas visandama vastastikuse mõju valdkondi, milleks on keel, kirjeldamine ja mõtlemine. Radikaalne seisukohtade muutus nõuab siin lugejalt kujutlus­ võime töölerakendamist ning seda, et otsemaid loobutaks elus­ süsteemide standardsest iseloomustamisest funktsiooni või eesmärgi kaudu või organismi ja keskkonna seoste läbi või välismaailmaga toi­ muvate kausaalsete vastastikmõjude abil või koguni informatsiooni, Toimetajate eessõna

7

kodeerimise ja edastamise mõistetest loobudes. Sisuliselt pakuvad Maturana ja Varela välja teoreetilise bioloogia, mis on topoloogiline, ja topoloogia, milles elemendid ja nende seosed moodustavad sule­ tud süsteemi, või veelgi radikaalsemalt väljendudes bioloogia, mis süsteemi enda ’vaatepunktist’ on täielikult enesele viitav ning mille jaoks ei ole midagi ’välist’ olemas, nii-öelda Leibnizi süsteemi, mis vastab nüüdisaja nõuetele. See teos nõuab ja väärib hoolikat lugemist. See on tehniline, for­ maalne, pingutust nõudev, filosoofiline ja ühtlasi julgelt fantaasia­ rikas. Teos on range ülesehitusega ning jääb teoreetilise bioloogia alal kompromissitult abstraktseks ja formaalseks. Ja ikkagi lõhnab see meditsiinilaboratooriumi ning neurofüsioloogi tööpõllu järele. Kui formaalse teooria tõlgendamine kaardistab närvisüsteemi vald­ konda, võivad ideed ja edasise tõlgendamise võimalused olla iseäranis kütkestavad. Ja ega me eeldagi kohe ega tulevikus midagi vähemat. Maturana on filosoofile ja teadusspetsialistile vahest kõige pare­ mini tuntud kui 1959. aastal ilmunud klassikalise raamatu „Mida konna silm ütleb konna ajule“ („What the Frog’s Eye Tells the Frog’s Brain“) kaasautor (koos Lettvini, McCullochi ja Pittsiga). Sellest ajast peale on ta tegelnud nägemise anatoomia ja neurofüsioloogiaga, eriti värvinägemisega. Ta on õpetanud ka arstitudengeid. Tema uuri­ mis- ja õppetöös ilmnenud probleemid ja mõistatused ajendasid Maturanat välja töötama täiesti omanäolist teooriat, et vastata küsi­ mustele „Mis on elav süsteem?“ ja „Mis on tunnetus?“. Teadustöö käigus ja tänu sellele, et ta käsitles elussüsteeme end loovate ja enesele viitavate autonoomsete olemitena, avastas ta, et mõlema küsimuse vastus on sama. Ta kirjutab: „Elussüsteemid on tunnetavad süstee­ mid ja elu kui protsess on tunnetusprotsess.“ Meil on väga hea meel tutvustada seda suurt teoreetilist tööd „Bostoni teadusfilosoofia uurimuste“ raames. Bioloogiateooria, for­ maalse konstrueerimise ja epistemoloogia lõimimine (koos Matu­ rana seisukohtadega, et vastastikmõjus olevad süsteemid on sisuliselt omalaadne bioloogiline sotsioloogia, ja tema visandiga, kuidas sää­ rast konstruktsiooni saab eetikasse üle kanda) – need jooned pai­ gutavad mõlemad uuringud kõige originaalsemate katsetuste hulka 8

Toimetajate eessõna

süsteemse bioloogia alal, mida viimastel aastakümnetel on tehtud, ning ilmestavad seda kui süvafilosoofilist teost. Bostoni Ülikooli teaduse filosoofia ja ajaloo keskus Juuli 1979. Robert S. Cohen Marx W. Wartofsky

EESSÕNA Kõik, mida ma sissejuhatuses ütlen, on minu ainuvastutus. Francisco Varela on olnud piisavalt suuremeelne, et anda mulle see vabadus seoses esseega, mille me koos kirjutasime. Oma seisukohti samal teemal väljendab ta täielikult ja iseseisvalt oma raamatus „Bioloogi­ lise autonoomia printsiibid“ („Principles of Biological Autonomy“), mille on 1979. aastal New Yorgis avaldanud Elsevier-North Hol­ land. Samuti soovin tunnistada peent võlga, mida selle raamatu sisu võlgneb paljudele valgustavatele vestlustele kõigil siin käsitletud tee­ madel, mis mul on olnud üle neljateistkümne aasta oma kalli sõbra, Tšiili Ülikooli professori Felix Schwartzmanniga.

Eessõna

11

DNA

Metaboliidid Polüpeptiidid

Metaboliidid Ensüümid

Sah ehk hariidid glüts Lipiidid iidid

Raku autopoieetilise võrgustiku joonis. Kõik nooled, mis ei ületa kujutatava ühenduse piiri, tähendavad tootmis­ suhteid. Ühevärvilised alad, sealhulgas piirjoon ja kiilud koos nimedega, tähendavad konstitutiivseid seoseid. Üldine sulundivorm tootmise ja moo­ dustamise suhete rekursiivses võrgustikus, mis on teostatud konkreetse ühendusena koostisosade eelistusseostega selles võrgustikus, tähendab korra­seoseid ning neist johtuvat võrgustiku kui lihtühenduse erinevust oma keskkonnast. Tervik moodustab suletud tootmisvõrgustiku, ent nooled, mis ületavad kujutatud võrgustiku konstitutiivset piiri, tähendavad süsteemi hädavajalikku materiaalset avatust oma füüsilise ruumi teostamisel.

12

Eessõna

SISSEJUHATUS Käesolevas sissejuhatuses soovin teha mõne märkuse seoses kahe esseega, millest see raamat koosneb, aga selleks pean vähemasti min­ gis ulatuses nende tekkelugu meenutama.

Ajalugu Olen loomade ja taimede vastu huvi tundnud lapsepõlvest saati ning ma küsisin endalt tihti, mis neid elavaks tegi. Nii kirjutasin 1948. aas­ tal, esimese kursuse arstitudengina luuletuse, mille esimene salm oli: „¿Qué es la muerte para el que la mira? ¿Qué es la muerte para el que la siente? Pesadez ignota, incomprensible, dolor que el egoísmo trae, para ése; silencio, paz y nada, para éste. Sin embargo el uno siente que su orgullo se rebela, que su mente no soporta que tras la muerte nada quede, que tras la muerte esté la muerte. El otro, en su paz, en su silencio, en su majestad inconsciente siente, nada siente, nada sabe, porque la muerte es la muerte y tras la muerte está la vida que sin la muerte sólo es muerte.“ Sissejuhatus

13

Mis on surm sellele, kes kõrvalt vaatab? / Mis on surm sellele, kes sureb? / Tundmatu, mõistetamatu raskus, / ühele egoismi toodud valu; / teisele vaikus, rahu ja eimiski. // Ikkagi tunneb üks, et ta uhkus tõstab mässu / ega lepi oma mõistuses, / et pärast surma ei tule midagi, / ja et teispool surma / ongi ainult surm. // Teine oma rahus, oma vaikuses, / oma teadmatuse majesteetlikkuses tunneb, / ta ei tunne ega tea midagi, / seepärast et surm on surm / ja pärast surma tuleb elu, mis ilma surmata on surm. // Luuletus pole kuigi hea, aga kätkeb endas küsimust: „Millist laadi süsteemid on elussüsteemid, et nad surevad, ja kuidas nad suudavad tunnetada?“ 1954. aastal läksin Inglismaale ja USAsse bioloogiat õppima ning kui ma 1960. aastal pärast kuueaastast välismaal õppimist ja teaduse­tegemist Tšiilisse tagasi pöördusin, asusin Santiagos Tšiili Ülikooli meditsiiniteaduskonnas tööle bioloogiainstituudi noorem­ teadurina. Mul oli kaks tööülesannet, osalesin üldbioloogia õpe­ tamises meditsiinitudengitele ning uurisin neurofüsioloogiat ja neuroanatoomiat. Õpetades oli minu kohustus edastada arstituden­ gitele mõningane arusaam elussüsteemide kui autonoomsete olemite organisatsioonist ning selgitada neile elu võimalikku teket Maal. Oma uurimistöös tahtsin lindude vormi- ja värvinägemise uurimi­ sel rakendada sama lähenemisviisi, mida J. Y. Lettvin ja mina olime kasutanud konna kujundinägemise uuringus. Õppetöös panin peagi tähele, et põhiküsimus, mida tudengid esita­ sid, oli peaaegu alati järgmine: „Mis on elussüsteemidele lahutamatult omane, tekkis koos nendega ja on sestsaadik põlvkondade vaheldudes püsinud muutumatuna?“ Samal ajal mõistsin oma uurimis­töös peagi, et minu värvide nägemise uuringu keskne eesmärk ei saa olla värvika maailma kaardistamine närvisüsteemis, vaid pigem see, kuidas silma võrkkest (või närvisüsteem) osaleb vaatleja värviruumi loomisel. Nende erinevate tegevuste tulemusena sattusin olukorda, kus mu akadeemiline elu oli killustunud. Ma asusin otsima vastuseid kahele küsimusele, mis näisid osutavat vastassuundadesse. Ja nimelt: „Milline on elusolendite organisatsioon?“ ning „Mis toimub taju fenomenis?“ Lubage mul rääkida sellest, kuidas ma nende küsimustega silmitsi seisin. 14

Sissejuhatus

Julge, geniaalne, provokatiivne ja mõistatuslik teos määratleb ja uurib bioloogiliste süsteemide autopoieesi ehk eneseloomise mõistet – autopoieetiline süsteem on autonoomne, suletud, enesele viitav ja iseennast taasloov – ja käsitleb elussüsteemide tunnetust ning autonoomiat.

Humberto Maturana Romesín (1928–2021) oli Tšiili bioloog ja filosoof, keda tuntakse autopoieesi mõiste ühe loojana. Tema töö õpetlase ja mitme teose autorina on mõjutanud paljusid valdkondi, peamiselt süsteemset mõtlemist ja küberneetikat.

Francisco Javier Varela García (1946–2001) oli Tšiili bioloog, filosoof, küberneetik ja neuroteadlane, kes töötas ka Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Ta sai tuntuks koos Humberto Maturanaga autopoieesi teooria loojana ning oli Mind and Life Institute’i kaasasutaja, edendamaks dialoogi teaduse ja budismi vahel.

ISBN 978-9916-667-50-7

9 789916 667507

15