robotid

Automateuse sõber Illustreerinud Priit Pärn

Ü

ks robot, kel seisis ees pikk ja ohtlik rännutee, kuulis äärmiselt kasulikust riistapuust, mille selle leiutaja oli nimetanud elektrosõbraks. Robot mõtleski, et tema hing on rõõmsam, kui saab kaaslase, ehkki see ongi üksnes masin, ning läks siis leiutaja juurde ja palus, et see räägiks veidi lähemalt tehissõbrast.

143

„Kohe teen sind temaga tuttavaks,“ sõnas leiutaja. (Nagu teada, muinasjuttudes kõik sinatavad, isegi lohesid ei teietata, üksnes kuningate poole tuleb pöörduda teietades.) Seda öeldes võttis leiutaja taskust peotäie metallkuulikesi, mis meenutasid haavleid. „Mis need on?“ imestas robot. „Aga kuidas on sinu nimi, unustasin seda küsida kohe muinasjutu alguses, nagu on kombeks?“ päris leiutaja. „Minu nimi on Automateus.“ „See on minu jaoks liiga pikk, ma kutsun sind Automikuks.“ „Olgu pealegi,“ vastas robot. „Seega, Automik, sinu ees on peotäis elektrosõpru. Sulle teadmiseks, et oma kutsumuselt ja erialalt olen ma pisendaja. See tähendab, muudan suuri ja raskeid agregaate väikesteks ja kaasaskantavateks. Iga selline terake on elektromõtlemise kontsentraat, ääretult mitmekülgne ja arukas. Ma ei ütle, et need on geeniused, sest see oleks liialdus, eksitav reklaam. Aga tõsi on see, et minu eesmärgiks on just luua elektrogeeniusi ja ma ei puhka enne, kuni ei tee neid nii väikseid, et neid saab tuhandete kaupa taskus kaasas kanda; alles siis, kui puistan nad kottidesse ja hakkan kaalukaubana müüma, olen saavutanud oma eesmärgi. Aga tühja nüüd minu tulevikuplaanidest. Praegu müün elektrosõpru tükkhaaval ja üsna odavalt: ühe eest võtan sama palju briljante, kui ta kaalub.

Sa pead tunnistama, et see on õiglane hind, võttes arvesse, et võid sellise elektrosõbra endale kõrva pista, kust ta sosistab sulle head nõu ja kõiksugust muud infot. Siin on tükk vatti, millega kõrv kinni toppida, et sõber välja ei kukuks, kui pead kallutad. Kas võtad? Kui võtaksid tosina, siis võin hinnaalandust teha ...“

144

„Aitäh, mulle piisab praegu ühest,“ vastas Automateus. „Aga ma tahaksin teada, mida võin temalt veel oodata? Kas temast on abi raskel eluhetkel?“ „Loomulikult, selleks ta ju ongi!“ vastas leiutaja varmalt. Ta hüpitas peos terakesi, mis helkisid metalselt, sest need olid ju tehtud haruldastest metallidest, ja jätkas: „Loomulikult ei tule oodata abi füüsilises mõttes, aga mitte selles ei ole ju asi. Südantkosutavad tähelepanekud, head ja terased nõuanded, arukad mõtisklused, sinu jaoks soodsad suunised, meeldetuletused, hoiatused, nagu ka julgustavad sõnad, mis lisavad usku oma jõusse, sügavad mõtted, mis lubavad hakkama saada igasuguse, ka kõige raskema olukorraga – see on vaid väike osa minu elektrosõprade repertuaarist. Nad on jäägitult ustavad, truud, alati valvel, sest nad ei maga kunagi, nad on ka erakordselt vastupidavad, esteetilised, näed ju ise, kui käepärased! Kuidas siis jääb, kas võtad ikka ainult ühe?“ „Jah,” vastas Automateus. „Ütle mulle veel, palun, mis juhtub, kui keegi selle ära varastab? Kas ta tuleb minu juurde tagasi? Kas ta hukutab varga?“ „Mida ei, seda ei,“ ütles leiutaja. „Ta hakkab teda teenima sama truult ja pühendunult, nagu enne sind teenis. Liiga ei saa ka tahta, Automik, ta ei jäta sind hädas üksi, kui sina teda ei kaota. Aga sul ei ole seda ohtu, kui paned ta kõrva ja hoiad kogu aja vatitroppi ees ...“ „Hea küll,“ jäi Automateus nõusse. „Aga kuidas ma temaga kõnelema pean?“ „Sa ei pea üldse valjusti rääkima, piisab tasasest sosinast, tal on suurepärane kuulmine. Mis tema nimesse puutub, siis see on Õrv.

Võid teda kutsuda minu Õrv, sellest piisab.“

145

„Suurepärane,“ vastas Automateus.

Nad kaalusid Õrva ära, leiutaja sai selle eest kena briljandi, ja robot, rõõmsana, et tal on juba seltsiline, lähedane hing pikal rännakul, asus teele.

Tal oli väga mõnus rännata koos Õrvaga, kes äratas teda hommikul vara – kui robot seda soovis –, vilistades tal pea sees tasakesi rõõmsat äratussignaali, jutustas ka kõiksugu lõbusaid lugusid, aga selle keelas Automateus Õrvale ära, kui ta oli mingis seltskonnas, sest teised hakkasid teda pidama totakaks, sest puhkes aeg-ajalt naerma ilma nähtava põhjuseta. Sel kombel rändas Automateus esmalt mööda maismaad, kuni jõudis mere kaldani, kus teda ootas imekaunis valge laev. Tal ei olnud palju kompse, ta leidis endale kiiresti koha hubases kajutis ja rahuloluga kuulas laevapasunat, mis kuulutas ankruhiivamist ja pika merereisi algust. Mitu päeva seilas laev uljalt keset laineid, päikese paitavate kiirte all, öösiti kiigutas hõbedases kuupaistes unele, kuni ühel hommikul puhkes hirmus torm. Lained, kolm korda kõrgemad laevamastidest, langesid igast liitekohast värisevale laevale ja müra oli nii kohutav, et Automateus ei kuulnud ainsatki sõna kõigist lohutustest, mida sel raskel ajal küllap talle sosistas Õrv. Järsku kostis kõrvulukustav raksatus, soolane vesi tungis kajutisse ja kohkunud Automateuse silme all lagunes laev laiali.

Ta jooksis tekile, nõnda nagu parajasti oli, hüppas viimasele päästepaadile, kui tohutu suur laine langes laevale ja paiskas selle mäsleva ookeani sügavustesse.

Automateus ei näinud ühtki meeskonnaliiget, ta oli päästepaadis ihuüksi, keset tormist merd, ja värises, oodates hetke, kui

146

järjekordne hiidlaine uputab hulpiva paadi koos temaga. Tuul ulus koledasti, pilved kihutasid üle mäsleva mere, ja ta ei suutnud ikka kuulda, mida sosistab talle Õrv. Siis märkas ta järsku mingeid ebamääraseid kontuure, mille ümber oli vahukeeris; see oli tundmatu maa kallas, mille ees oli laintemurd. Kriginaga jäi paat kaljude peale kinni, Automateus, läbimärg, soolasest veest läbi imbunud, läks taarudes ja viimset jõudu kokku võttes päästva sisemaa poole, peaasi et ookeanist kaugemale. Ühe kalju kõrval varises ta maapinnale ja vajus kurnatusest sügavasse unne.

Teda äratas tasane vile. Õrv tuletas talle meelde oma sõbralikku seltsi. „Ah kui tore, et sa oled olemas, Õrv, alles nüüd ma näen, kui hea on, et sa oled minuga, et sa oled minu sees!“ hüüdis Automateus, virgudes sügavast unest. Ta vaatas ringi. Päike säras, merel olid veel suured lained, aga mitte enam tormised hiidlained, pilved olid taevast kadunud, aga kahjuks oli kadunud ka laev. Torm oli öösel marutanud ennekuulmatu jõuga, see oli viinud merele ka paadi, millega Automateus oli pääsenud. Robot kargas jalule ja hakkas mööda kallast jooksma, ent juba kümne minuti pärast jõudis ta samale kohale tagasi. Ta oli asustamata saarel ja pealegi väga väikesel. Tema olukord ei olnud kiita. Mis siis sellest, et tal oli Õrv kaasas! Kiiresti teatas ta Õrvale oma troostitu olukorra ja palus nõu. „Oh-hoo! Kulla mees!“ ütles Õrv. „On vast situatsioon! Luba, et ma mõtlen selle üle sügavalt järele. Mida sa õigupoolest vajad?“ „Kuidas mida? Kõike: abi, pääsemist, riideid, elatusvahendeid, siin ei ole ju midagi peale liiva ja kaljude!“

147

„Hm! Tõesti või? Kas sa oled selles täiesti kindel? Aga kas rannale ei ole paisatud kaste uppunud laevalt, täis tööriistu, huvitavaid raamatuid, rõivaid igasugusteks oludeks ja püssirohtu?!“ Automateus jooksis ranna risti ja põigiti läbi, aga ei leidnud midagi, isegi ühtki lauajuppi ei olnud lahti murdunud laevast, mis oli vajunud kui kivi merepõhja. „Ei ole mitte midagi? Hm, see on väga imelik. Arvukas kirjandus elu kohta asustamata saarel tõendab vankumatult, et merehädaline leiab alati kusagilt lähedalt kirveid, naelu, magedat vett, õli, pühakirju, saage, tange, relvi ja palju muid kasulikke asju. Aga kui ei ole, siis ei ole. Ehk on kaljudes vähemalt mingi koobas, kust peavarju leida?“ „Ei, ei ole mingit koobast.“ „Ei ole koobast, mis sa räägid! Oh, see on juba ülimalt ebatavaline! Aga kas sa oleksid nii hea ja roniksid kõige kõrgema kalju otsa, et sealt heita pilk ümbruskonnale?“ „Kohe!“ hõikas Automateus, ronis keset saart olevale järsule kaljule ja tardus soolasambaks – vulkaanilist saarekest ümbritses igast kandist mõõtmatu ookean!

Vagural häälel teatas ta sellest Õrvale, kohendades väriseva käega vatti kõrvas, et mitte mingil juhul sõpra kaotada. „Milline õnn, et ta laevahuku ajal välja ei pudenenud,“ mõtles ta veel, ja et tundis jälle väsimust, siis istus kaljule, oodates kärsitult sõbralikku abi. „Tähelepanu, sõber! Siin on siis nõuanded, mida ma kiirustan sulle jagama raskel hetkel!“ kuulutas lõpuks Õrva kauaigatsetud hääleke. „Minu tehtud arvutuste kohaselt oleme me tundmatul

148

saarel, mis on kaljurifi osa, või õigemini veealuse mäeaheliku tipp, mis tasapisi tõuseb meresügavusest ja liitub mandriga kolme-nelja miljoni aasta pärast.“ „Mind ei huvita need miljonid, ma tahan teada, mida nüüd teha!“ hüüdis Automateus. „Saareke on kaugel laevateedest. Võimalus, et juhuslikult ilmub lähedusse mõni laev, on üks neljasajast tuhandest.“ „Oh, püha müristus!“ hüüatas meeleheitel merehädaline. „See on kohutav! Mida sa siis soovitad mul teha?“ „Ma kohe ütlen sulle, kui sa mind kogu aeg ei katkesta. Mine rannale ja astu vette, enam-vähem rinnuni. Sel kombel ei pea sa liialt kummardama, mis oleks ebamugav. Seejärel vajuta oma pea vee alla ja tõmba sisse nii palju vett kui suudad. Vesi on mõru­ soolane, ma tean, aga see ei kesta kaua. Seda enam, kui sa kogu aeg edasi marsid. Kiiresti muutud raskeks, aga soolane vesi, mis täidab sinu organismi, lõpetab kiiresti kõik protsessid, ja sel kombel sured ruttu. Tänu sellele väldid pikki piinu sellel saarel, nagu ka aeglast suremist, isegi enne seda sind ähvardavat hullumist. Võid mõlemasse kätte võtta ka raske kivi. See ei ole ilmtingimata vajalik, aga ometigi ...“ „Hulluks oled läinud või!“ röögatas Automateus püsti karates. „Ma peaksin end uputama? Ahvatled mind enesetapule? On see vast hüva nõu! Ja see peab olema siis sõber?!“ „Aga muidugi!“ vastas Õrv. „Ma ei ole üldse hulluks läinud, sest see ei ole minu võimuses. Ma ei kaota kunagi arukust ja tasa­ kaalukust. Seda ebameeldivam oleks mul olla sinu kaaslaseks siis, kulla mees, kui sina mõistusest ilma jääksid ja kõngeksid aeglaselt

149

põletava päikese kiirte all. Ma kinnitan sulle, et ma analüüsisin kogu situatsiooni põhjalikult ja välistasin üksteise järel kõik pääsemisvõimalused. Sa ei saa teha parve ega paati, sest selleks ei ole sul materjali; sind ei päästa siit, nagu juba ütlesin, ükski laev; saare kohalt ei lenda isegi lennukid, ja omakorda ei suuda ka sina lendavat masinat ehitada. Sa võiksid, loomulikult, valida aeglase surma kiire ja kerge surma asemel, aga sinu lähima sõbrana ei soovita ma sulle nii arutut otsust. Kui sa vaid korralikult vett sisse tõmbad ...“ „Käi kuu peale oma sissetõmmatud veega!!“ kähvas Automateus vihast värisedes. „Ja mõelda vaid, et sellise sõbra eest andsin kena lihvitud briljandi! Kas tead, kes on sinu leiutaja? Tavaline petis, varganägu, kaabakas!“ „Sa võtad oma sõnad tagasi, kui kuulad mind lõpuni,“ vastas Õrv rahulikult. „Sa siis ei olegi mulle veel kõike öelnud? Kas sul on kavas mind lõbustada juttudega eesootavast hauatagusest elust? Suur tänu!“ „Ei ole mingit hauatagust elu,“ vastas Õrv. „Mul ei ole plaanis sulle valetada, sest ma ei taha seda ega ka oska. Mitte nii ei mõista ma sõbraks olemist. Kulla mees, kuula mind tähelepanelikult!

Nagu sulle teada, ehkki üldiselt sellest ei mõelda, on maailm ääretult mitmekesine ja rikas. Seal on suurepäraseid linnu, täis melu ja kokkukuhjatud aardeid, kuninglikud paleed, hurtsikud, uhked ja sünged mäed, kohisevad metsasalud, tasased järved, palavad kõrbed ja põhja piiritud lumeväljad. Sellisena, nagu sa oled, ei saa sa aga korraga kogeda enamat kui ühte kohta nendest nimetatutest ja miljonitest, mille jätsin nimetamata. Võib siis ilma mingi liialduseta öelda, et kohtade jaoks, kus sind ei ole, oled sa surnud,

150

sest sa ei saa tunda paleede rikkust ega osale lõunamaises tantsus ega joovastu põhjamaa jäävikerkaare ilust. Neid ei ole sinu jaoks olemas sama täiuslikult, nagu ei ole neid sinu surma korral.

Selle­samaga, kui sa hästi järele mõtled ja kaalud läbi selle, mida ma sulle räägin, mõistad, et olemata kõikjal, see tähendab, kõigis imelistes paikades, oled sa peaaegu mitte kusagil. Olemise kohti on miljoneid ja miljardeid, aga sina saad kogeda vaid seda üht, igavat ja monotoonselt ebameeldivat, isegi vastikut, mida kujutab endast see kaljusaar. Vaat, „kõikjal“ ja „peaaegu mitte kusagil“ vahe on määratu ja see ongi sinu tavaline elu, sest alati olid vaid ühes kohas korraga. Seevastu „peaaegu mitte kusagil“ ja „mitte kusagil“ vahe on tõtt öelda mikroskoopiline. Kui matemaatiliselt asjale läheneda, siis sa elad praegu hädavaevu, sest sa oled peaaegu igalt poolt puudu, justkui surnu! Seda esiteks. Teiseks: vaata seda kiviklibuga segunenud liiva, mis vigastab su õrnu jalgu – kas sa pead seda hindamatuks? Kindlasti mitte. Ja see hiiglama hulk soolast vett, see määratu ookean – kas see on sulle vajalik? Loomulikult mitte! Ja veidi kaljusid ja liigeseid kuivatav päikeselõõsk, kas sa vajad seda väljakannatamatut palavust, neid elutuid kuumavaid kaljusid? Loomulikult mitte! Ja seega ei vaja sa absoluutselt mitte midagi kõigist sind ümbritsevatest asjadest, seda, millel seisad ja mis on sinu kohal kõrguva taevakupli all. Mis jääb, kui see ära võtta? Veidi suminat peas, pigistust meelekohtades, põksumist rinnus, veidi põlvede võbelemist ja teisi kaootilisi liigutusi. Aga kas sulle on vajalik see sumin, pitsitus, palavikuline tukslemine ja tõmblemine? Kindlasti mitte! Ja kui ka nendest loobuda, mis jääb järele? Veidi mõtete tormamist, need väljendid, vandesõnade

152

moodi, millega kostitasid mind, oma sõpra, samuti sind lämmatav raev ja paaniline rahutus. Ja lõpuks küsin, kas sulle on tarvis seda vastikut hirmu ja jõuetut raevu? Loomulikult on need sulle täiesti tarbetud. Seepärast, kui võtame ka need tarbetud tunded ära, ei jää enam midagi, üksnes null, ja just seda nulli, igavese tasakaalu seisundit, püsiva vaikimise ja täiusliku rahu olekut soovin sulle tõelise sõbrana pakkuda!“ „Aga ma tahan elada!“ röökis Automateus. „Ma tahan elada!

Elada!! Kas kuuled?!“ „Ah, siin ei ole asi enam selles, mida sa koged, vaid mida sa soovid,“ vastas rahulikult Õrv. „Sa tahad elada, see tähendab omada tulevikku, mis muutub olevikuks, milleni elu kaudu jõutakse.

Midagi muud selles ei ole. Aga elada sa ei saa, nagu me juba kindlaks tegime. Asi on ainult selles, mil kombel sa lakkad elamast – kas pikalt piineldes või kergelt, kui tõmbad ühe sõõmuga vett ...“ „Küllalt! Aitab! Ma ei taha! Käi minema! Käi minema!“ karjus Automateus täiest kõrist, karates ühe koha peal, käed rusikas. „Mis nüüd jälle?“ küsis Õrv. „Tühja sellest solvavast käskivast toonist, mis mulle seostub ilmselgelt sõpruse ülesütlemisega, aga väljendada end nii arutult? Kuidas sa võid mulle öelda „käi minema“? Kas mul on jalad, et saaksin minema kõndida? Või käedki, et võiksin nende najal ära roomata? Sa tead ju väga hästi, et mul neid ei ole. Kui tahad minust lahti saada, siis ole lahke ja võta mind välja oma kõrvast, mis, ma kinnitan sulle, ei ole üldse maailma kõige mõnusam paik, ja viska mind kuhugi!“ „Hästi,“ kähises kohutavas raevus Automateus. „Kohe teengi seda!“ Aga ilmaasjata urgitses ta kõrvas. Sõber oli liiga sügavale

153

lükatud ja mingilgi moel ei saanud Automateus teda sealt välja, ehkki raputas pead igas suunas kui meeletu. „Mulle tundub, et sellest ei ole kasu,“ ütles Õrv mõne aja pärast. „Paistab sedamoodi, et meil ei õnnestu lahku minna, ehkki see ei ole meele järele ei sulle ega mulle. Kui nii, siis on see tõsiasi, millega tuleb leppida. Faktidel ei ole midagi isiklikku sinu vastu, aga neile jääb alati õigus. Ja see puudutab muuseas ka sinu praegust olukorda. Sa soovid omada tulevikku, ja seda iga hinna eest. See tundub mulle ebamõistlik, aga olgu pealegi. Luba siis, et maalin sulle jämedates joontes ette selle tuleviku, tuntud on ju alati parem tundmatust. Raev, mis sind praegu väntsutab, teeb peatselt ruumi jõuetule meeleheitele, see aga taganeb pärast rida tormakaid, ent tulutuid pääsemiskatseid omakorda totra tuimuse ees. Samal ajal päikesepalang, mis jõuab isegi minuni, ehkki olen sinu sees varjul, hakkab füüsika ja keemia vääramatute reeglite järgi sind järjest kuivemaks kiskuma. Kõigepealt kaob määre sinu liigestest ja iga väiksemagi liigutusega krigised ja kriuksud siis koledal kombel, vaeseke! Seejärel, kui kolp on kuumusest tuline, hakkad nägema virvendavaid värvilisi rõngaid, aga see ei ole sul mingi vikerkaare imetlemine, sest ...“ „Ole ometi vait, sa kiusaja!“ hüüdis Automateus. „Ma ei taha üldse teada, mis minuga juhtub! Ole vait, kas said aru?“ „Pole vaja nõndamoodi karjuda. Sa tead väga hästi, et ma kuulen sinu kõige tasasematki sosinat. Sa ei taha siis kuulda oma tuleviku kannatustest? Aga teisest küljest tahad neid kogeda? Ja kus on siis siin loogika! Hea küll, olen vait. Ma märgin üksnes, et sa toimid valesti, suunates oma raevu minu vastu, justkui mina oleksin süüdi

154

sinu haletsusväärses seisukorras. Õnnetuse põhjustaja oli, nagu sa tead, torm, mina aga olen sinu sõber ja osalen sind ootavates piinades, kogu selles vaatusteks jagatud kannatuste ja kõngemise spektaaklis, mis põhjustab mulle juba ette ülimat ebameeldivust. Mind haarab tõepoolest jahmatus, mõeldes, mis saab, kui õli ...“ „Sa ei taha ikka vait jääda? Või lihtsalt ei suuda, sa jälk koletis?!“ karjus Automateus ja virutas endale kõrva pihta, milles oli peidus tema sõber. „Oh, kui mul oleks siin mingi oks või pulk, millega võiksin sind välja urgitseda, siis teeksin seda kohe ja lömastaksin sind talla all!“ „Unistad sellest, et mind hävitada?“ ütles Õrv kurvalt. „Tõe­ poolest, sa ei vääri ei elektrosõpra ega ka mõnda muud sulle kaasa tundvat seltsilist!“ Automateust haaras uus vihahoog ja nad tülitsesid, jagelesid ja vaidlesid nõnda, kuni möödus päeva esimene pool ja vaene robot, nõrkenud karjumisest, kargamisest ja rusikatega vehkimisest, istus kurnatult kivile, puhkas, tuues aeg-ajalt kuuldavale ohkeid, täis lootusetust, üksisilmi ookeanitühjusse vaadates. Paar korda pidas ta silmapiirilt paistvat pilveriba auriku suitsuks, aga need illusioonid purustas juba eos Õrv, tuletades meelde tõenäosust üks neljasaja tuhandest, mis viis Automateuse uuesti meeleheite ja raevukrampideni, seda enam et igal korral selgus, et Õrval on õigus. Lõpuks võttis nende vahel maad pikk vaikus. Merehädaline silmitses nüüd kaljude pikaks veninud varje, mis ulatusid valgele liivarannale, kui Õrv lausus: „Miks sa midagi ei ütle? Kas sul on silme ees juba need rõngad, millest ma rääkisin?“

155

Automateus ei vaevunud isegi mitte vastama. „Ahah,“ pidas Õrv monoloogi edasi. „Seega mitte üksnes rõngad, vaid kõige tõenäolisemalt ka see totter tuimus, mida ma nii täpselt oskasin ette näha. Tõepoolest kummaline, kui arutu võib olla arukas olend, eriti kui on nurka aetud. Panna ta asustamata saarele, kus ta peab hukkuma, tõestada, et kaks korda kaks on neli, et see on paratamatu, näidata talle väljapääsu olukorrast, mida ta saaks kasutada, mõistust ja tahet appi võttes – ja kas ta on siis tänulik?

Kus sa sellega, ta ihaldab lootust, ja kui seda ei ole ega saagi olla, siis küünitab ta illusiooni järele ja pigem eelistab astuda hulluse sügavikku kui vette, mis ...“ „Lõpeta juba see veest rääkimine,“ kähises Automateus. „Ma tahtsin ainult näidata, kui irratsionaalsed on sinu motiivid,“ vastas Õrv. „Ma ei soovita sulle enam midagi. See tähendab mitte mingeid tegusid, sest kui sa tahad surra aeglast ja vaevalist surma, või pigem, ei taha teha õieti midagi, asud nõndamoodi surema, siis tuleb see hästi läbi mõelda. Kui võlts ja rumal on surma kartmine, ehkki see on seisund, mis väärib pigem apoloogiat! Mis oleks võrreldav olematuse täiuslikkusega? Muidugi, selleni viib agoonia, mis ei ole midagi ahvatlevat, aga teisest küljest ei ole veel olnud kedagi nii nõrka vaimult või kehalt, kes seda välja ei oleks kannatanud ja poleks suutnud täielikult, jäägitult ja lõpuni ära surra. See ei ole siis midagi, mis vääriks eraldi esiletõstmist, kui kuulub asjade hulka, mida suudab iga nõrguke, eesel või kaabakas. Enamgi, kui igaüks suudab sellega hakkama saada (aga sa ehk möönad, et nii on, ja mina ei ole vähemalt kuulnud kellestki, kellel ei ole selleks piisavalt jõudu), siis on parem nautida mõtet kõikehalastavast

156

olematusest, mis algab juba surma läve taga. Kuna surnuna ei ole võimalik mõelda, sest surm ja mõtlemine välistavad teineteist, siis millal veel kui mitte elades tuleks hinnata kõiki neid eeliseid, privileege ja mugavusi, mida pakub meile surm? Sa mõtle vaid: ei mingeid katsumusi, muret ega hirme, ei mingeid vaimu ja keha kannatusi, ei mingeid ebameeldivaid sündmusi – kas seda on siis vähe? Kui ka kõik kurjad jõud liituksid sinu vastu, ei saa nad sind kätte! Oh, tõepoolest, võrreldamatu on surnu õnnis turvalisus! Ja kui veel lisada, et see ei ole midagi lenduvat, ajutist, mööduvat, et midagi ei saa seda muuta ega rikkuda, samal ajal kui võrreldamatu imetlus ...“ „Et sa kärvaksid,“ kostis Automateuse nõrk hääl, ja selle lakoonilise ütlusega kaasnes lühike, aga vänge sõimusõna. „Kui kahju mul ka ei oleks, aga see on võimatu!“ vastas kohe Õrv. „Mitte üksnes egoistlik kadedus (sest ei ole midagi surmast ülemat, nagu ma just enne rääkisin), vaid kõige puhtam altruism kallutab mind sinu saatjaks olematuses. Ometigi ei ole see võimalik, sest minu leiutaja tegi mu hävimatuks, arvatavasti oma leiutaja­ ambitsioonide tõttu. Tõepoolest, kui ma mõtlen, et ma jään tilbendama sinu meresoolakoorikuga kaetud kuivanud korjusesse, mille lagunemine kulgeb aegamööda, et ma kükitan selle sees ja räägin iseendaga, siis haarab mind kurbus. Ja kui kaua tuleb mul oodata, enne kui üks laev sellest neljasajast tuhandest, mis tõenäosuse järgi lõpuks selle saare otsa komistab ...“ „Mis?! Sina siis ei hukkugi siin?!“ hüüdis nendest Õrva sõnadest virgunud Automateus. „Sina siis elad, kui mina olen ... Oh! Ära loodagi! Ei iial! Ei iial!! Ei iial!!!“

157

Möirates kargas robot jalule, hakkas hüppama pead raputades, kangekaelselt kõrva urgitsedes, kõige veidramalt kareldes ja tõmmeldes – kõik ilmaasjata. Selle kõige ajal Õrv piiksus: „Jäta järele! Mis, kas sa oled juba hulluks läinud! Kas selleks liiga vara ei ole? Vaata ette, sa teed endale viga! Murrad veel endal midagi ära või väänad välja! Murrad kaela! See on ju mõttetu!

Teine asi, kui sa võiksid ühe ropsuga, tead küll ... aga nii ainult sandistad end! Ma ju ütlesin, et olen hävimatu ja asi klaar, ilmaasjata vaevad end! Isegi kui sul õnnestub mind välja raputada, ei saa sa mulle teha midagi halba, see tähendab head, tahtsin öelda, sest selle järgi, nagu sulle juba pikalt ja laialt seletasin, on surm midagi kadestusväärset. Ai! Lõpeta juba! Kuidas võib nõnda karelda!“ Automateus marutas aga millestki välja tegemata edasi ja jõudis selleni, et hakkas taguma pead vastu kivi, millel enne istus. Ja tagus seda nõnda, et silmist lõi sädemeid ja sõõrmetes oli püssi­rohusuitsu, oma löökide jõust kurdistatuna, kuni Õrv lendas tal lõpuks kõrvast ja veeres kivide vahele, nõrga kergendusohkega, et see tagumine viimaks lõppes. Automateus ei märganud kohe oma ponnistuste tõhusust. Vajudes päikesest kuumadele kividele, puhkas seal pika hetke, kuni, suutmata veel käsi või jalgu liigutada, pomises: „See ei ole midagi hullu, see on mööduv nõrkus. Aga küll ma su välja raputan, küll ma su kanna all ära lömastan, mu kallis sõbrake, kas kuuled? Kas kuuled? Hei! Mis see on?“ Ta tõusis järsku istuli, sest tundis tühjust kõrvas. Ta vaatas veidi oimetult ringi, põlvitas ja hakkas palavikuliselt Õrva otsima, kivi­ klibus sorides. „Õrv! Õrv, kus sa oled! Tee häält!“ hõikas ta seejuures hirmunult.

160

Ent Õrv, kas siis ettevaatusest või mingil muul põhjusel, isegi ei piiksatanud. Automateus hakkas siis teda peibutama aina hellemate sõnadega, kinnitas, et on juba meelt muutnud, et tema ainus soov on talitada elektrosõbra nõuannete järgi ja end uputada, aga et ta tahab enne surma veel kiitust kuulda. Ent see ei andnud tulemust. Õrv oli vait kui sukk. Siis merehädaline, vandudes tulist kurja, hakkas süstemaatiliselt kogu ümbrust toll tolli haaval läbi kammima. Järsku, kavatsedes juba peotäie kiviklibu ära visata, tõstis Automateus selle silme juurde ja märkas järsku kivikeste vahel Õrva, mis helkis matilt ja metalselt. „Ah, siin sa oled, mu ussike! Oled, sõbrake-tilluke! Sa oled mul käes, mu kullake, mu igavesti kestev!“ sisistas ta, surudes hoolega sõrmede vahel Õrva, kes isegi ei piuksatanud. „Noh, kohe vaatame, kuidas on lood selle sinu soliidse igikestvusega, kohe kontrollime.

Säh!!!“ Selle sõnaga kaasnes tugev kannahoop; asetanud Õrva kivile, hüppas Automateus sellele kogu oma raskusega ja igaks juhuks keerutas veel kriuksuvalt kannaga. Õrv ei teinud häält, üksnes kivi krigises terasest talla all; Automateus kummardas ja märkas, et kuulike on terve, üksnes kalju selle all oli katki kriimustatud. Õrv oli nüüd väikeses lohus kivi peal. „Mis, kas oled nii tugev? Kohe leiame kõvema kivi!“ kähvas robot ja hakkas mööda saart taga otsima kõige kõvemaid kive, basalti ja porfüriiti, et nendega Õrva lömastada. Õrva otsas trampides rääkis ta temaga tehtult rahuliku häälega või siis sõimas teda, justkui oleks lootnud sellele, et Õrv kostab midagi vastu, aga võib-olla isegi hakkab armu paluma.

161

Ent Õrv oli endiselt vait kui sukk. Kostsid vaid löökide ja trampimise kaja, purunevate kivide ragin ja Automateuse sapised vande­ sõnad. Pärast pikemat vaevanägemist veendus Automateus, et Õrva ei kahjusta isegi mitte kõige kõvemad hoobid, istuski siis kuumaks köetud ja nõrkenud Automateus jälle maha, hoides elektrosõpra peos. „Isegi kui mul ei õnnestu sind purustada,“ ütles ta tehtud rahuga, milles särises varjatud raev, „siis ole rahulik, küll ma sinu eest hoolitsen nii nagu vaja. Seda laeva pead sa väga kaua ootama, kullake, sest ma viskan sind meresügavikku ja kükitad seal seitsmenda lõpmatuse viimse piirini. Sul on siis aega nii hermeetilises üksinduses kõige üle kenasti järele mõelda! Sa ei saa enam uut sõpra, küll ma selle eest juba hoolt kannan!“ „Mu hea hoolekandja,“ tegi Õrv ühtäkki häält, „mis kahju võib mulle teha viibimine merepõhjas? Sa arutled ebapüsiva olendi kategooriates, siit ka sinu vead. Saa aru, et meri ju kuivab kunagi ära, või siis kerkib selle põhi mäena üles ja muutub maismaaks.

Kas see toimub saja tuhande aasta pärast või miljonite aastate pärast – sel ei ole minu jaoks tähtsust. Ma mitte üksnes ei ole purunematu, vaid ka ääretult kannatlik, sa oleksid pidanud tähele panema, kas või selle rahu järgi, millega ma talusin sinu pimedat raevu. Ma ütlen sulle enamatki: ma ei vastanud sinu hõigetele, lubades ennast otsida, sest ma tahtsin sind säästa ülemäärasest jõu kulutamisest. Ja isegi kui sa hüppasid ja trampisid mu peal, olin ma vakka, et sind ettevaatamatu sõnaga mitte enam rohkem vihale ajada, mistõttu oleksid võinud endale ägedushoos viga teha.“

162

Seda ülluse ülestunnistust kuuldes haaras Automateust uus raevu­hoog. „Ma purustan su! Ma trambin su tolmuks, sa lurjus!“ röögatas robot ja meeletu tants kivide peal, hüpped, hoobid ja trampimine algasid uuesti. Sel korral saatsid seda Õrva heasoovlikud piiksa­tused: „Ma ei usu, et see sul õnnestub, aga proovi pealegi! Palun väga!

Veel kord! Mitte nõnda, nõnda väsid ruttu ära! Korra jalaga! Ja hopp – üles! Ja hopsassaa! Hopsassaa! Ma räägin sulle, hüppa kõrge­male, siis kasvab löögijõud! Sa ei suuda enam? Tõesti või?

Mis, ei suuda? Oh, just, just seda! Põruta kiviga! Oh, just! Võib-olla proovid teise kiviga? Kas suuremat ei ole? Veel kord! Hoop ja mats, kallis sõber! Kui kahju, et ma ei saa sind aidata! Miks sa järele jätsid? Kas jõud sai nii kiiresti otsa? Kui kahju ... Aga sest pole midagi ... Ma ootan, kuni sa puhkad! Las tuuleõhk jahutab sind ...“ Automateus vajus kolinal kividele ja vaatas leegitseva vihaga peos olevat metallkuulikest, ning pidi tahes tahtmata kuulama, mida see räägib: „Kui ma ei oleks sinu elektrosõber, siis ütleksin, et sa toimid häbiväärselt. Laev hukkus tormi tõttu, pääsesid koos minuga, ma andsin sulle nõu, kuidas vaid oskasin, ja kui ma ei mõelnud välja pääsemist, sest see on võimatu, siis võtsid nõuks mind tõesõnade ja nõuannete eest hävitada – mind, sinu ainsat seltsilist. Tõsi, sel kombel said vähemalt elule mingi sihi, juba seepärast peaksid olema mulle tänulik. Huvitav, et minu kestmajäämise mõte tundub sulle nõnda palju vihkamist väärt ...“ „Nüüd ma sulle alles näitan kestmajäämist!“ pressis kägisedes Automateus. „Ma ei ole öelnud veel oma viimast sõna.“

163

„Ei, sa oled tõepoolest naeruväärne. Tead, mis? Proovi mind panna oma rihma pandlale. See on terasest ja teras on kahtlemata nendest kividest kõvem. Võid proovida, ehkki ma olen veendunud, et ka sellest pole abi, aga mul oleks hea meel sind kuidagi aidata ...“ Automateus, küll teatud viivitusega, tegigi selle nõu järgi, aga suutis vaid seda, et pandla pind kattus raevukate hoopide mõjul pisitillukeste mõlkidega. Kui ei olnud tulu ka kõige raevukamatest hoopidest, siis langes Automateus süsimusta masendusse, meeleheitel ja kurnatult silmitses ta tuimalt metallkuulikest, kes rääkis temaga peenel häälel: „Ja see peab olema mõtlev olend, tõesõna! Langeb meeleheite kuristikku, sest ei suuda maamunalt pühkida ainsat vennashinge kogu selles elutus ümbruses! Ütle, kas sul ei ole veidikenegi häbi, kulla Automateus?“ „Ole vait, lobisejauss!“ sisistas merehädaline. „Miks ma peaksin vait olema? Näed, kui ma sooviksin sulle halba, oleksin juba ammu vakka jäänud, aga olen endiselt sinu elektro­ sõber. Ma jään ustava sõbrana sind suremispiinades saatma, ükskõik mida sa ka ette ei võtaks, isegi kui oled juba agoonias, ja sa ei viska mind merre, sest alati on hea, kui sul on publik. Minust saab siis sinu agoonia pealtvaataja, mis seetõttu kukub kindlasti paremini välja kui täielikus üksinduses; tähtsad on tunded, ükskõik millised. Viha minu vastu, sinu tõelise sõbra vastu, on sulle toeks, annab sulle julgust juurde, tiivustab sind, sinu oiged kõlavad puhtamalt ja veenvamalt, sinu tõmblused on süstemaatilisemad ja sinu viimased hetked organiseeritumad, aga seda polegi ju nii vähe ... Mis minusse puutub, siis luban, et ma ei räägi palju

164

ega kommenteeri midagi, sest kui ma toimiksin teisiti, võiksin sind tahtmatult jahmatada sellise sõpruse üleküllusega, mida sa ei suudaks taluda, kuna tõtt öeldes on sul sant iseloom. Ja ma suudan heaga vastata ka õelusele, vabastan sind enesest, päästan sind minu käest – sõpruse tõttu, mitte vihast, sest sümpaatia ei sule mu silmi sinu iseloomu nurjatuse ees ...“ Neid sõnu katkestas Automateuse rinnust paiskunud möire. „Laev! Laev!! Laev!!!“ karjus ta meeletult ja jalule karanult hakkas mööda kallast edasi-tagasi jooksma, loopides vette kive ja vehkides kätega, ja eelkõige oma kähiseval häälel karjudes – tarbe­tult küll, sest laev oli ilmselgelt saare poole teel ja peatselt saatis selle poole päästepaadi.

Nagu pärast selgus, oli merehätta sattunud laeva kapten jõudnud enne uppumist saata hädakutsungi, mistõttu kammis hulk aluseid läbi laevahuku piirkonda, üks nendest laevadest oli sattunud just saarekese lähedale. Kui paat koos meremeestega oli jõudnud madalasse vette, tahtis Automateus esmalt üksi sellesse karata, aga pärast üürikest järelemõtlemist naasis jooksuga Õrva juurde; ta kartis, et see tõstab järsku kisa, mida maabunud kuulevad, see aga oleks võinud viia ebamugavate küsimusteni, aga võibolla oleks elektrosõber hakanud teda valjusti süüdistamagi. Et seda vältida, kahmas ta Õrva pihku ja teadmata, kuhu ta peita, torkas selle endale tagasi kõrva. Järgnesid ülevoolavalt õnnelikud tervitamise ja tänamise hetked, mille ajal käitus Automateus vägagi lärmakalt, ta pelgas, et mõni meremeestest kuuleb Õrva häälekest.

Elektrosõber muuseas rääkiski vahetpidamata, muudkui korrates: „Noh, see oli tõepoolest ootamatu! Üks võimalus neljasajast

165

tuhandest ... Oled sina vast õnneseen! Ma loodan, et nüüd laabuvad meie suhted imeliselt, seda enam, et ma ei öelnud sulle millestki ära kõige raskematel hetkedel, ei keeranud sulle selga, peale selle olen ma diskreetne ja mis oli, see oli, ma ei talleta seda registrisse!“ Kui laev jõudis pärast pikka merereisi sadamasse, siis pani Automateus ümbritsevaid pisut imestama, kuna avaldas soovi külastada lähimat metallurgiakombinaati, kus töötas suur auruvasar.

Räägiti, et ta käitus selle külastuse ajal üsna veidralt, sest suure vasara juures määratus tehasehallis hakkas ta kogu jõust pead jõnksutama, justkui oleks tahtnud endal aju välja raputada kõrva alla pandud pihu peale, isegi hüppas ühel jalal, juuresolevad tegid näo, et ei märka seda, sest nad arvasid, et hiljuti kohutavast olukorrast päästetud isik võib ilmutada seletamatut ekstravagantsust, mis on põhjustatud mõistuse kõikuma löönud tasakaalust. Tõsi, ka hiljem muutis Automateus oma senist eluviisi, langenud nähtavasti mingi maania küüsi.

Kord kogus ta lõhkeaineid, proovis isegi oma korteris plahvatust korraldada, mille hoidsid ära naabrid, pöördudes ametivõimude poole, siis hakkas koguma haamreid ja ränikarbiidsaage, tuttavatele aga rääkis, et kavatseb luua uut tüüpi mõtetelugemismasina.

Ta muutus erakuks ja tal oli kombeks iseendaga valjusti rääkida, vahel oli kuulda, kuidas ta kodus ringi joostes valjusti monoloogi peab, isegi vannub valjusti.

Lõpuks, pärast pikki aastaid, kui ta jälle mingi kinnisidee küüsi oli langenud, hakkas ta ostma kottide kaupa tsementi. Ta tegi sellest määratu suure kera, ja kui see oli kivistunud, siis viis selle teadmata suunas. Räägiti, et ta olevat asunud tööle mahajäetud

166

kaevanduse valvurina, mille šahti oli ta ühel ööl veeretanud suure betoonkera, ja pärast käis oma päevade lõpuni ümbruskonnas hoolikalt prügi korjamas, et see heita samasse šahti. Tõepoolest, ta käitus üsna imelikult, aga vististi ei vasta suurem osa nendest kuulujuttudest tõele. On raske uskuda, et kõigi nende aastate jooksul oleks ta kandnud oma südames solvumistunnet elektrosõbra vastu, kellele ta oli ju nii palju tänu võlgu.