ARMASTUS JA RAEV

M ARY WOLLSTONECR AF TI LUGU

ARMASTUS RAEV JA

SAMANTHA SILVA

30. august 1797

Mrs B

K

ui mrs Blenkinsop jõudis kenasse kolmekordsesse majja Põhja-Londoni servas, oli ta õige üllatunud, et tema hoolealune seisab juba avatud uksel, kaks kätt küpsel kõhul, ning juhatab ta rõõmsa naeratuse saatel sisse, otsekui ei tunneks üldsegi hirmu oodatavate sündmuste ees. Maja lõhnas õunapiruka järele, nagu ka musliin­kleidis ja indigosinises sallis majaproua. Kuigi nad polnud varem kohtunud, võttis naine kohe ämmaemandal käest ja juhatas ta läbi pooleldi möbleeritud tubade, käeviipega peletades raamatu­kuhilaid, mis Türgi vaipadel riiuleid ootasid, puust kaste ja nahast kohvreid, ning seletades käigu pealt, et „vana elu siin alles otsib uue sees oma kohta”. Mrs Blenkinsop oli oma elus palju suurematki segadust näinud ja talle meeldisid pisiasjad, lõikelilled igas toas ja ainus ovaalses raamis pilt, üksnes nägu (vägagi proua enda moodi) kaminasimsilt silmitsemas.

Tagaaias, hilissuve õiteilus, märkas ämmaemand väikest tüdrukut, nii kolmeaastast, ja noort naist, kes mängu käigus vist õpetas tüdrukule taimede nimesid.

See oli kaunis maja, puhaste valgete seinte ja avatud akendega, need olid taevalikult kõrged ja meelitasid sisse sooja tuule, mis järgnes naistele läbi eeskoja, kahest järsust trepist üles, avarasse magamistuppa, kuhu proua ta viis, vastates kõigile mrs

8

SAM AN T H A S ILVA

Blenkinsopi küsimustele kummastava rahuga: kui ta sel hommikul köögis seisis, olid veed nirisema hakanud ja tulid siis juba kosena. Valu oli nüri ja hajus, mingit mõistlikku mustrit selles ei olnud, aga kehvasti ta end ei tundnud, ja kahe tunni eest oli ta natuke hommikust söönud ning lootis, et sellest piisab, et jaksaks sünnituse läbi teha. „Teil ei olegi vist väga midagi teha, mrs Blenkinsop, tuleb lihtsalt oodata, kuni loodus teeb, mida teie oskused ei võimalda.” „Nii on.” Ämmaemand asetas põrandale oma vana koti ja pudeli kadakamarjaviina. „Ma ei suuda pikalt voodis olla. Fannyga olin ma juba teisel päeval jalul.” „See armas tüdruk seal aias?” „Jaa, meie kalli Marguerite’iga. Mõlemad liiga armsad selle maailma jaoks, karta on. Aga Fanny ei peljanud tulla.” Ämmaemand võttis oma pruuni keebi seljast, voltis selle kokku ja asetas toolile. „Nojaa, iga sünnitus on erinev. Pole mina elu sees kaht ühesugust näinud. Aga loodame parimat.” „Ma ütlesin Godwinile, et homme saame all õhtust süüa.” „Vaatame siis,” ütles ämmaemand, et asjaga pihta hakata. „Ega te ei pahanda, kui ma tanu peast võtan?” „Muidugi mitte, mrs Blenkinsop. Me ei hakka siin tseremoonitsema.” „Mrs B sobiks hästi,” ütles naine, võttis kotist pisut mandliõli ja puhastas käsi. „Saab lühemalt.” „Mrs B siis.”

Teenija tõi ämmaemandale triigitud põlle, mille too sidus oma ümara kõhu ümber ja tegi paeltele selja taga sõlme peale. Ta võttis naisel tuhvlid jalast, pigistas põgusalt kumbagi tallavõlvi ja tõstis jalad voodisse, siis asetas oma peopesad suurele pingul

A R M A ST US JA R A E V

9

kõhule ja pani silmad kinni, et keskenduda üleni lapsele seal sees. Veendunud, et laps on end õigesti peaseisu keeranud, istus ta voodiservale, et proua jalad kergelt põlvest kõverdada, libistas kleidiserva üles, võttis aluspesu ära ja lükkas jalad õrnalt laiali.

Oli tunda, et naine on seda varemgi teinud.

Kuni ämmaemand asja uuris – avanenud esialgu vaid sõrmelaiuselt – hingas rase naine aeglaselt välja ja vaatas lakke. „Ma ütlesin hommikusöögilauas Godwinile, et kahtlemata näeme loomakest juba täna, aga et kellaaja täpsustamise jätan teie hooleks. Ta on sellest kõigest mõnevõrra kohkunud ja tundis vist kergendust, kui ma ta minema saatsin. Aga ma lubasin, et saadan päeva jooksul sõna.” „Siis olemegi esialgu kahekesi.” Ämmaemand pühkis käed põlle sisse. Komme kutsuda kokku terve kari naissoost sõpru ja sugulasi ei toetanud tema arvates mitte kuidagi ei eesmärki ega patsienti. Tema kogemuse järgi ei suudetud taolises seltskonnas ilmaski kokku leppida, kuidas oleks kõige parem toimida: Kas toetada seedimist austrikarbipulbri või purustatud kummeli­ õitega? Kas hommikuse iivelduse vastu aitab Cayenne’i pipar või oopium? Kas on parem süüa „jahutavat” või „soojendavat” toitu?

(Mrs B oli juba liiga palju näinud naisi, kes elasid nagu hobused ainult heinast ja veest.) Kui naise valud ei olnud küllalt tugevad, soovitas kaaskond suurtes kogustes kanget alkoholi, ja kui valud olid väga tugevad, siis veelgi suuremates kogustes. Veel halvem oli ainult arsti kutsumine, need tahtsid alati liiga ruttu tangid appi võtta ega olnud valudes naisega ilmaski küllalt kannatlikud. „Paistab, et meil on siin päris pikalt aega,” ütles mrs B ja tõmbas naise kleidiserva tagasi säärtele. „Olete kindel?” „Tuleb pisut kannatada.”

10

SAM AN T H A S I LVA

„Nii ütles minu ema oma surivoodil.” „Eks see kehtib nii tulemise kui minemise kohta.” Ämmaemand puudutas naise kleidi pihikuosa. „Ehk vahetaksime selle asja siin millegi mugavama vastu.”

Naine viipas riidekapi poole ja ämmaemand leidis sealt puhta triigitud alussärgi, silma ei jäänud ühtki paksu öösärki, mille­taolisi harilikult sünnitusel kanti, aga millega oli liiga palav.

Tema arvates polnud mõistlik võtta rõivastuses või voodipesus tarvitusele midagi, mida patsient ei olnud harjunud hea tervise juures kasutama. Kui ta end ümber pööras, oli naine juba jalul, käed üles tõstnud ja lõdvestunud. Juustes pehmed kastanpruunid lokid, pruunid silmad, kehakuju nagu ümmargusel lillevaasil. „Ärge muretsege,” ütles ämmaemand, haakis kleidi naise seljal lahti ja tõmbas selle üle ta kõhu, pea, käte. „Kõik on kenasti.

Saate tüdrukuga õige pea tuttavaks.”

Mõne hetkega oli vana rõivas uue vastu vahetatud. „Tüdrukuga?” „Mhmh.” „Aga meie ootasime Williami. Ootasime, et tema tuleb ­esimesena.”

Kõik see kummardamine ja asjatamine oli mrs B näost päris õhetama ajanud. Ta pidas viivukese vahet, lükkas juuksesalgu silma eest ära ja vaatas üllatunud patsiendile otsa. „Kõigiga on nii. Ikka oodatakse poissi. Aga teie olete üleni ümar, mitte ainult ettepoole paisunud. Jalad on teil kenasti soojad.

Nahk sile nagu ploomil.” Ämmaemand pani käed puusa ja silmitses naise nägu. „Pupillid pisikesed.” Ta tõmbas ninaga õhku. „Aga vaat õunapiruka lõhn annab ta välja. Teie igatsete magusat.

See tähendab, et tuleb tüdruk. Ja temaga läheb aega, minu sõna selle peale.”

A R M A ST US JA R A E V

11

Mrs B kummardus oma koti kohale. Ta tõstis kadakamarjaviina ja kohvrikese lauale ja hakkas asju lahti pakkima. „Veel üks tüdruk,” ütles naine peaaegu kuuldamatult, „siin maailmas.”

Tema hääles oli midagi, mis sundis mrs B pöörduma, naist lähemalt uurima. Proua oli tuhvlid uuesti jalga pannud ja end salli sisse mässinud. Ta oli väga tasa, käed liikusid paisunud kõhul, ta põrnitses õhukest valget linast, suul nukker naeratus, nagu ütleks korraga tere ja hüvasti. Seni oli ta nii kartmatu paistnud: vanem naine, juba kolmekümnendate lõpus ehk, kogenud, maailm teda enam ei üllata. Ämmaemanda arvates mõtles enamjagu naisi liiga palju sünnitamise vaevadele ja ebamugavusele, õieti oli see ju loomulik olukord – mitte mingi haigus – ja sedasi tuleks asjasse ka suhtuda. See naine siin ei olnud üldse nende moodi. Ei, tema paistis olevat selline, kes vaatab asjale näkku, laseb loodusel toimida, aga aitab kaasa niipalju kui saab, lühikese jalutuskäiguga, mõtles mrs B, põgusa tõllasõiduga, kõndides trepist üles-alla, või hoiab end tegevuses õunapirukaga, vürtsikoogi tugeva lõhnaga.

Aga kui naine seal niiviisi seisis, imbus tema tugevusest läbi omajagu malbust. „Ehk ütlen siis mina teile mrs G?” küsis ämmaemand. „Lihtsalt lühiduse mõttes, nagu teie mullegi?” „Mrs G?” „Või mrs Godwin, kui nii on parem.” „Mrs Godwin? Kes pagan see veel on?” puhkes naine heledasti naerma.

Mrs B vaatas teda ja oli pisut kimbatuses. „Andke andeks. Ma lihtsalt ei mõtle endast nii. Mrs Godwin.

Kuigi on juba viies kuu.”

12

SAM AN T H A S I LVA

Mrs B arvutas natuke. Ta oli kristlane, aga tal ei olnud kombeks kohut mõista. „Ahaa, äsja abiellunud. Siis sobib vist veel õnne soovida.” „Ainult et see on vastuolus kõigega, millesse ma usun.” „Mis siis?” „Abiellumine üldse.”

Mrs B oli harjunud kuulma selles seisukorras naistelt asju, mida nad muul ajal ei oleks öelnud, eriti kui valud tihedamaks läksid – mõnikord ütlesid nad asju, mida hakkasid hiljem kahetsema, ja nõudsid temalt vaikimisvannet. Ta oli kuulnud saladusi ja kuulujutte, palveid ja seosetut loba, kisendamist, ulgumist, nuttu ja needusi, aga ilmaski ei olnud ta kuulnud niivõrd kainet avaldust. Paistis, et mrs Godwin silmitseb teda väga tähelepanelikult, peaaegu et kutsub hukka mõistma. Aga mrs B ainult naeratas ettevaatlikult, hambaid paljastamata. „Nojaa, nüüd tuleb meil mõnda aega oodata,” ütles ta viimast tinktuuripurgikest välja tõstes. „Mis me oma ajaga teeme?” „Ma palusin Godwinilt ajalehte, romaani, mis tahes raamatut – mingit meelelahutust, mis aitaks need tunnid mööda saata.” „Võib-olla jutustaksite talle hoopis oma loo?” ütles ämmaemand, noogutades proua kõhu poole. „Ainult talle.” „Mis te arvate, miks ta viivitab?” „Ah, küllap on seal pimedas hubane,” ütles mrs B. „See pimedus seob teid. See on meie kõigi algus, kas pole?”

Proua ei vastanud ja mrs B pöördus ja pani tähele, kuidas vari üle proua näo jooksis, kui ta aknast välja vaatas, salli tihedamini ümber tõmmates. Mrs B mõtles, et tal on külm, ja tegi sammu lahtise akna poole. „Las ma panen selle kinni.” „Ei!”

A R M A ST US JA R A E V

13

Järsust toonist kohkunult lasi mrs B kõrgest aknaraamist lahti ja tundis, kuidas ta ümarad õlad longu vajuvad. Ta on väsinud, see on selge, üksteist päeva jutti, Westminsteri sünnitushaigla lärmakas kaos, ja nüüd see, enne kui ta päevakese puhkust saab.

Rütm, rutiin, nii kaua kui võimalik, mõtles ta. Ta suudab ühe korra veel, ütles ta endale, lasi malbel tuulel oma märjad silmad kuivatada. Ta ei ütle sõnagi, kunagi ei ütle. Ei ole tema asi öelda.

Ta on väsinud, muud midagi. „Mulle meeldib tuult näo peal tunda,” ütles proua, ja mrs B tajus, et natuke nagu vabanduseks. „Ma ei kannata seisvat õhku.

Ma ei saa siis hingata.” „Las siis olla lahti, kuni teile niiviisi sobib.” Mrs B ajas selja sirgu ja tuli laua juurde tagasi. Ta valas pudelist tilgakese kadakamarjaviina. „Arvate, et ta kuuleb mind?” küsis naine. „Ohjaa. Nagu teie südame tuksumistki. Ta on teid kogu see aeg kuulanud. Jaa, te tunnete teineteist juba päris pikalt.” Ta sirutas klaasikese välja, nagu ohvrianniks. „Ja kui jumal annab, on teil veel palju aega koos olla.”

Rase naine võttis klaasi, hoidis seda kõrgel ja keerutas käes, vaatas, kuidas kadakamarjaviin valguses virvendab. „Ja teie arvate, et ma võiksin ta jutuga maailma sisse j­ uhatada?” „No teda ei anna enam takistada tulemast.”

Naise silmad naeratasid. Ta lükkas pea kuklasse, et kadakamarjaviin ühe sõõmuga kummutada, pani silmad kinni, kui see kurgus põletas ja talle jõudu andis. Ta ulatas klaasi mrs B-le, ja võttis oma peente sõrmedega ämmaemanda käest kinni. „Öelge mulle Mary,” ütles ta, nagu oleks uuesti sündinud. „Mary Wollstonecraft, see ma olen.”

„...ma elan ja otsin oma rõõmu – metsikut, taltsutamatut, halastamatut, trotslikku, lennukat inimeseksolemise rõõmu.

Ja nüüd, linnupojake, teed sina sedasama.“ On lämbe suvelõpp Londonis aastal 1797. Õhus on õunapiruka lõhna ja kogenud ämmaemand mrs B on veendunud, et kohekohe sünnib siia maailma veel üks tüdruk.

Ent siis ei lähe kõik päris nii, nagu peaks. Äsjast sünnitajat raputavad üha tugevamad palavikuhood ja hääbuv ema jutustab oma vastsündinud tütrele – linnupojale – mõne päeva jooksul enda eluloo.

See ema on Mary Wollstonecraft. Kõiki kehtinud norme trotsides on Mary nii oma tegudes kui ka sõnades, kirjaniku ja filosoofina püüelnud inimlikult õiglase maailma poole. Last, kes tema kõrval päev-päevalt kosub, tunneme ühel päeval kui Mary Shelleyt, „Frankensteini“ autorit. „Linnupojake, maailmas on häid ja halbu inimesi, aga siis on veel täiesti teistsuguseid inimesi, on inimesi, kes näitavad valgust, et me kõik võiksime paremini näha, kuhu me õieti läheme.“ postimehekirjastus.ee