Autorilt Pärast Juri Vladimirovitš Andropovi surma ilmus KGB vana hoone peaukse kõrvale – Andropov oli selles majas töötanud 15 aastat – mälestustahvel tema nimega. Kuid juba järgmisel päeval pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist võeti tahvel Lubjanka väljaku ääres asuva maja seinalt maha. Samal ajal võeti majaesiselt väljakult maha Feliks Dzeržinski ausammas. See oli sümboolne vabanemine vihatud politseirežiimist, salajasest võimust, mida julgeolekuamet oli kehastanud. Kui aga Ministrite Nõukogu esimeheks sai Andropovi endine alluv Vladimir Putin, ilmus mälestustahvel oma kohale tagasi. 1999. aasta juunis tähistati Andropovi 85. sünniaastapäeva ja Putin asetas sel puhul KGB esimehe mälestustahvli juurde pärja. Vaidlused Juri Andropovi isiksuse üle pole vaibunud tänaseni. Seisukohad on vasturääkivad – ohjeldamatust vaimustusest kuni absoluutse vastumeelsuse ja jälestuseni. Filmirežissöör Andrei Kontšalovski, kes oli teinud Andropovist filmi, rääkis ajalehele antud intervjuus vaimustusega: „Minu jaoks on Juri Vladimirovitš Andropov ülihuvitav tegelane. Roll, mida tema KGBs etendas, on midagi hoopis muud kui see, millisena teda püüavad kujutada paljud tänased ajaloolased. Nüüd ma tean, et kogu perestroika sai alguse KGBs. Me lihtsalt ei oska seda endale ette kujutada. Andropovi ajal oli KGBl kogu riigi jaoks tohutu positiivne tähtsus. Kui Andropov poleks olnud nii raskesti haige, elaksime praegu hoopis teistsuguses riigis, umbes sellises, nagu oli 1980.–1990. aastate Ungari. Meil oleksid eraettevõtted ja erapangad, me saaksime vabalt välismaale sõita ja meil valitseks sotsiaaldemokraatlik ideoloogia…” Otse vastupidisel seisukohal on Anatoli Tšernjajev, endine NLKP Keskkomitee peasekretäri abi: „Ta ei saatnud korda midagi väljapaistvat, ei pakkunud välja midagi peale võitluse distsipliini tugevdamise eest ja senisest ohtrama kriitika ajalehtedes. Oleks rumal pidada Andropovit reformaatoriks. Ta vaid püüdis parandada süsteemi organisatoorsete ja administratiivsete meetoditega. See oli lootusetu üritus. Kõik lihtsalt tahtsid, et Andropov oleks olnud tegelane, kes päästab Venemaa…” Andropov meeldib inimestele, kes leiavad, et riik pole arenenud õiges suunas, nendele, kellele on sümpaatsed karmi käega juhid.
9