Andrea wulf looduse leiutamine, i näidisleheküljed

Looduse leiutamine Alexander von Humboldti uus maailm

I

Andrea Wulf

Sule silmad, terita kõrvu ja kuula alates kõige õrnematest helidest kuni ülima harmooniani, kõige ähvardavamast kirevahus karjatusest kuni kauni mõistuse leebete sõnadeni, kuidas räägib Loodus, paljastades enda olemuse, oma jõu, oma elu, oma keerulised sidemed nii, et isegi pime, kellele lõputu nähtav maailm on kättesaamatu, saab sellest, mida ta kuuleb, ammutada lõpmatul hulgal elujõudu.

Johann Wolfgang von Goethe

Sisukord Kaardid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 Autori märkus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Proloog . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23 Esimene osa.

Teeleasumine. Ideede tõus Algused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Kujutlusvõime ja Loodus: Johann Wolfgang von Goethe ja Humboldt . . . . . . . . . . . . . . 51 Sihti otsimas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68 Teine osa.

Kohalejõudmine. Ideede kogumine Lõuna-Ameerika . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83 Ljaano ja Orinoco . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 95 Üle Andide . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Chimborazo . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 124 Poliitika ja Loodus: Thomas Jefferson ja Humboldt . . . . . . . . . 134 Kolmas osa.

Tagasitulek. Ideede korrastamine Euroopa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Berliin . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Pariis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Revolutsioon ja Loodus: Simón Bolivar ja Humboldt . . . . . . . .

London . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Ideede ringlemine. Haiguste tsentrifuug . . . . . . . . . . . . . . .

155 171 184 195 217 229

Tänusõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Illustratsioonide viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Märkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Märkused Humboldti publikatsioonide kohta . . . . . . . . . . . .

Allikad ja bibliograafia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Märksõnaregister . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

12

245 249 250 308 314 342

Proloog

N

ad komberdasid neljakäpukil mööda kitsast kaljuharja, mis kohati oli vaid kämblalaiune. Rada, kui seda võib üldse nõnda nimetada, katsid liiv ja lahtised kivid, mis läksid iga puudutuse peale liikvele. All vasakul oli järsk jääkoorikuga kaetud kalju, mis lõi särama, kui päike korraks läbi paksude pilvede tungis. Vaade 300-meetrisele kuristikule paremal pool polnud sugugi parem. Tumedatel peaaegu püstloodis kalju­seintel eenduvad kivid olid justkui noaterad.

Alexander von Humboldt ja tema kolm kaaslast liikusid hanereas üliaeglaselt edasi. Ilma korraliku varustuse ja sobiva riietuseta oli see väga ohtlik ronimine. Jäine tuul oli tuimaks teinud nende käed ja jalad. Lume­ sulavesi oli läbi leotanud nende õhukesed kingad, jääpurikad rippusid nende juustes ja habemetes. Hõredas õhus 5180 meetri kõrgusel üle merepinna oli hingamine väga vaevarikas. Kurruline kaljupind lõhkus nende kingataldu, nii et jalad kippusid veritsema.

Oli 1802. aasta 23. juuni ja nad ronisid Chimborazole, kauni kupli­ kujulise kustunud vulkaani otsa Andides, millel kõrgust üle 6250 meetri1 ja mis asub Quitost (tänase Ecuadori pealinnast) 160 kilomeetrit lõuna pool. Sellel ajal arvati, et Chimborazo on kõige kõrgem mägi maailmas.

Pole ime, et nende viimase piirini hirmunud pakikandjad olid lumepiiril nad maha jätnud. Vulkaani tipp oli tihedas udus, kuid Humboldt pressis sellest hoolimata edasi.

1

Andmed Chimborazo täpse kõrguse kohta erinevad mõne meetri võrra. Mõned allikad pakuvad 6263, teised 6257 ja 6258 meetrit üle merepinna. Chimborazo on huvitav veel selle poolest, et on kõrgeim mägi Maal, kui mõõta maakera keskpunktist. Nimelt asub Chimborazo praktiliselt ekvaatoril, Mount Everest aga ligemale 30 kraadi põhja pool ekvaatorit. Maa keskpunktist mõõtes on Chimborazo ligikaudu 2 kilomeetrit kõrgem kui Mount Everest.

23

Proloog

Kolmel eelneval aastal oli Alexander von Humboldt rännanud mitmel pool Ladina-Ameerikas, paikades, kuhu väga vähesed eurooplased olid varem jõudnud. Teaduslikele vaatlustele pühendunud 32-aastane mees oli Euroopast kaasa toonud suurel hulgal parimaid instrumente.

Chimborazole ronimisel oli ta suurema osa oma pagasist maha jätnud, kaasas olid tal baromeeter, termomeeter, sekstant, kunstlik horisont ja nn tsüanomeeter, millega saab mõõta taeva „sinisust“. Ronimise ajal kaevas Humboldt oma kohmas sõrmedega vaevaliselt kotist välja instrumente, sättis need ohtlikult kitsale kaljuharjale üles ning mõõtis kõrgust, raskusjõudu ja õhuniiskust. Piinliku täpsusega pani ta kirja iga liigi, keda reisimeeskond oli kohanud – siin oli liblikas, seal tilluke lilleõis. Kõik sai tema päevikusse üles tähendatud.

5500 meetri kõrgusel nägid nad viimast samblikututti kivirahnul. Pärast seda kadusid kõik orgaanilise elu märgid, nii kõrgel ei olnud enam

Humboldt koos kaaslastega vulkaani otsa ronimas.

24

Proloog

taimi ega putukaid. Isegi kondorid, kes neid varem mäkketõusul saatsid, olid kadunud. Kui udu muutis kogu ümbruse õudustäratavaks valgeks tühjuseks, tundis Humboldt end täiesti eraldatuna sellest maailmast, kus on elu. „Nagu oleks meid õhupalli sisse vangistatud,“ ütles ta. Ühtäkki tõusis udu üles ja paljastas sinitaeva taustal seisva Chimborazo lumega kaetud tipu. Milline erakordne vaade! – oli Humboldti esimene mõte.

Kuid siis nägi ta tohutut kaljulõhet otse enda ees, mis oli ligi 20 meetrit lai ja 200 meetrit sügav. Tippu ei viinud ühtegi muud teed. Humboldt mõõtis nende asukoha kõrguseks 5875 meetrit ja leidis, et nad on tipust ligikaudu 400 meetrit madalamal.

Mitte keegi polnud varem nii kõrgele roninud ega nii hõredat õhku hinganud. Seistes kõrgel, justkui kokkuvolditud mäeahelike kohal ja vaadates ülalt alla, hakkas Humboldt maailma hoopis teisiti nägema. Tema ees avanes maailm kui üks hiiglaslik elusorganism, milles kõik on kõigega seotud, ja tema peas küpses uus julge nägemus, mis tänaseni mõjutab meie arusaamu elusloodusest.

Kaasaegsete hulgas Napoleoni järel maailma kuulsaimaks meheks nimetatud Humboldt oli oma aja üks kõige säravama vaimuga mehi.

Sündinud 1769. aastal jõukasse Preisi aristokraadiperesse, loobus ta privilegeeritud elust, et avastada enda jaoks, kuidas maailm toimib. Noore mehena suundus ta viie aasta pikkusele uurimisreisile Ladina-Ameerikasse, riskis palju kordi oma eluga ja naasis uue maailmatunnetusega.

See rännak vormis tema elu ja mõtlemist, tegi ta kuulsaks ja legendaarseks kõikjal maailmas. Ta elas linnades, nagu Pariis ja Berliin, kuid tundis ennast samahästi koduselt ka Orinoco kõige kaugematel harujõgedel või Kasahhi steppides Venemaa-Mongoolia piiri ääres. Pea kogu oma pika elu kestel oli ta teadusmaailma ühtesiduja, kirjutades üle 50 000 kirja ja saades vähemalt kaks korda nõnda palju vastu. Humboldt uskus, et teadmisi tuleb jagada, vahetada ja kõigile kättesaadavaks teha.

Ta oli ka mees oma vastuoludega. Ta oli äge koloniaalkorra kriitik ja toetas revolutsioone Lõuna-Ameerikas, mis aga ei takistanud tema teenistust kammerhärrana kahe Preisi kuninga juures. Ta imetles Ameerika Ühendriike vabaduse ja võrdsuse idee esiletoomise eest, jätkates samal ajal järjekindlalt selle riigi kritiseerimist suutmatuse pärast keelata orja­ 25

Proloog

kaubandus. Ta nimetas ennast „poolenisti ameeriklaseks“ ning võrdles samas Ameerikat Descartes’i pöörisega2, mis kõike endaga haarates tasandab süsteemi tuimaks monotoonsuseks. Ta oli oma vaadetes kindel, kuid otsis neile siiski pidevalt heakskiitu. Ta oli imetletud oma laialdaste teadmiste poolest, kuid kardetud terava keele pärast. Humboldti raamatuid ilmus tosinas keeles ja need olid nõnda menukad, et inimesed üritasid raamatukaupmehi ära osta, et esimesi eksemplare endale saada; siiski suri ta vaese mehena. Ta võis olla edev eneseimetleja, kuid samas ära anda oma viimase raha, et abistada raskustesse sattunud noort teadlast. Ta täitis oma elu reisimise ja lakkamatu tööga. Ta tahtis aina kogeda midagi uut ja tema enda sõnul oleks ideaalne, „kui korraga oleks kolm uut asja käsil“.

Humboldti ülistati tema teadmiste ja teadusliku mõtteviisi eest, kuid ta polnud mingi kabinetiteadlane. Oma uurimistöös või raamatute kirjutamisel ei rahuldunud ta enne, kui polnud ennast rasketes oludes proovile pannud ega läinud oma kehaliste võimete viimase piirini. Ta riskis tungida sügavale Venezuela vihmametsade tundmatusse maailma ja ronida mööda kitsaid kaljuharjasid ohtlikes Kõrg-Andides, et näha hõõgust aktiivse vulkaani kraatris. Veel kuuekümneaastasena võttis ta ette reisi enam kui 15 000 kilomeetri kaugusele, Venemaa ääremaadele, tehes silmad ette oma noorematele reisikaaslastele.

Teda paelusid teadusinstrumendid, mõõtmised ja loodusvaatlused, kuid ergutas ka imetlus, mida ta tundis looduse vastu. Muidugi tuli loodus­nähtusi mõõta ja analüüsida, ent samas uskus ta, et meie suhtumine loodusesse tugineb meie meeltele ja tunnetele. Ta tahtis äratada „armastust looduse vastu“. Samal ajal kui teised teadlased otsisid universaalseid seadusi, kirjutas Humboldt, et loodust tuleb kogeda tundemaailma kaudu.

Humboldt erines kõigist teistest, sest ta suutis aastateks mällu talletada väikseimaidki detaile: taimelehe kuju, pinnase värvi, temperatuuri­ näitu, kivimikihistusi. Erakordne mälu lubas tal võrrelda vaatlusi, mida ta oli teinud paljudes maakera paikades, hoolimata et need jäid üks2

26

Descartes’i (ld Cartesiuse) pööris viitab sellele, et omaaegse prantsuse loodusteadlase ja filosoofi Rene Descartes’i arvates olid kõik mateeria osakesed lõputus pöörisliikumises. (Tõlkija märkus)

Proloog

teisest tuhandete kilomeetrite kaugusele või olid tehtud aastakümnete eest. Hiljem on üks tema kolleege ütelnud, et Humboldt oli võimeline „haarama ühekorraga kõiki maailma elava ja eluta looduse nähtusi“. Kui teised pidid tuhnima oma ülestähendustes, siis Humboldtil – „kel olid silmad nagu teleskoobid ja mikroskoobid“, nagu Ameerika poeet ja kirjanik Ralph Waldo Emerson imetlusega tähendas – oli iga teadmiste lõiguke ja vaatluste tulemus silmapilkselt käepärast.

Seistes Chimborazol, ronimisest surmväsinud, talletas Humboldt oma mällu avanenud vaate. Taimestikuvööndid paiknesid siin üksteise kohal.

Orgudes oli ta matkanud palmide vahel ja läbinud niiskeid bambuse­ metsi, kus puude küljes rippusid värvilised orhideed. Kõrgemal oli ta näinud okaspuid, tammesid, leppasid ja põõsakujulisi kukerpuid, sarna-

Taimede levik Andides.

27

Proloog

seid nagu ta tundis Euroopa metsadest. Siis tulid alpiinsed taimed, mida ta oli kogunud Šveitsi mägedes, ja samblikud, mis meenutasid talle liike põhjapolaarjoone ümbrusest ja Lapimaalt. Keegi polnud varem niimoodi taimeriigile vaadanud. Humboldt ei näinud taimi nagu kitsalt liikidega tegelev taimesüstemaatik, vaid ta sai aru, et liigid esinevad kooslustena, sõltuvalt elupaigast ja kliimast. Siin oli mees, kes taipas, et loodust suunavad kõikidel kontinentidel globaalsed jõud, mille tegevuse tulemusel on arenenud klimaatilised vööndid: tolle aja kohta oli see väga radikaalne vaade, mis siiani annab tooni meie arusaamisele ökosüsteemidest.

Humboldti raamatud, päevikud ja kirjad toovad meie ette visionääri, mõtleja, kes oli oma ajast kaugel ees. Tema võttis kasutusele isotermid ja isobaarid – temperatuuri ja õhurõhku kujutavad jooned, mida me näeme ka praegustel ilmakaartidel – ning tema avastas ka magnetilise ekvaatori. Ta esitas idee, et taimestiku- ja kliimavööndid keerduvad seaduspäraselt ümber meie planeedi. Siiski, kõige tähtsam on, et Humboldt muutis pöördeliselt meie nägemust ja arusaama loodusest. Ta leidis igal pool seoseid. Mitte kedagi, isegi kõige väiksemat organismi ei saa vaadata teistest lahus seisvana. „Selles pikas põhjuste ja tagajärgede ahelas ei tohi ühtegi fakti käsitleda isolatsioonis seisvana,“ ütles Humboldt.

Sellest printsiibist lähtudes lõi ta eluvõrgustike kontseptsiooni, mis on tänini meie loodustunnetuse aluseks.

Kui tajuda loodust suure võrgustikuna, saab kohe selgeks ka looduse haavatavus. Kõik on omavahel seotud. Kui üks niit välja tõmmata, võib kogu vaip hargnema hakata. Kui ta 1800. aastal Venezuelas Válencia järve ääres nägi, milline laastav mõju looduskeskkonnale võib olla koloniaalmajanduslikel istandustel, sai Humboldtist esimene teadlane, kes hakkas rääkima inimese põhjustatud ohtlikest kliimamuutustest. Metsa­ raiumine oli teinud seal maa viljatuks, järve veetase langes, põõsastike kadumine avas maapinna paduvihmadele ja vesi uhtus mulla mäe­ nõlvadelt minema. Humboldt selgitas esimesena, et metsad rikastavad atmosfääri niiskusega, ja selgitas nende jahutavat efekti, samuti metsade osa veebilansi säilitamisel ja pinnase erosiooni vältimisel. Ta hoiatas, et inimese sekkumine võib kliimat muuta ja kaasa tuua ettenägematuid probleeme tulevastele põlvedele.

28

Proloog

„Looduse leiutamine“ (The Invention of Nature) jälgib neid nähtamatuid niite, mis ühendavad meid selle erakordse mehega. Humboldt mõjutas paljusid oma aja suuri mõtlejaid, kunstnikke ja teadlasi. Thomas Jefferson nimetas teda „ajastu üheks suurimaks ehteks“. Charles Darwin kirjutas, et mitte miski pole teda nõnda innustanud kui Humboldti „Isiklik jutustus“, ja lisas, et kui ei oleks olnud Humboldti, poleks ta kunagi astunud Beagle’i pardale ega jõudnud ka „Liikide tekkimise“ (Origin of Species) kirjutamiseni. William Wordsworth ja Samuel Taylor Coleridge kasutasid oma luules Humboldti looduskäsitlust. Ameerika kõige austusväärsem looduskirjanik Henry David Thorea leidis Humboldti raamatutest vastuse oma dilemmale, kuidas olla korraga nii poeet kui loodus­uurija – Walden oleks ilma Humboldtita olnud hoopis teistsugune raamat. Revolutsionäär Simòn Bolivar, kes vabastas Lõuna-Ameerika Hispaania koloniaalvõimu alt, nimetas Humboldti „Uue Maailma avastajaks“ ja saksa kuulsaim poeet Johann Wolfgang von Goethe on deklareerinud, et mõni päev Humboldti seltsis möödusid, nagu „oleks mitu aastat koos olnud“.

Sada aastat pärast Alexander von Humboldti sündi, 14. septembril 1869 tähistati tema 100. sünniaastapäeva kõikjal maailmas. Pidulikke üritusi peeti Euroopas, Aafrikas ja Austraalias ning muidugi Ameerikas.

Melbourne’is ja Adelaide’is kogunesid inimesed kuulama kõnesid Humboldti auks, nagu ka Buenos Aireses ja Mexico Citys. Pidustusi peeti ka Moskvas, kus Humboldti nimetati „teaduse Shakespeare’iks“, samuti Egiptuses, Aleksandrias, kus külalised kogunesid ilutulestikust valgustatud taeva all. Kõige suuremad mälestusüritused korraldati Ameerika Ühendriikides, kus San Franciscost Philadelphiani ja Chicagost Charlestone’ini võis osa saada tänavaparaadidest, uhketest õhtusöökidest ja kontsertidest. Clevelandis tuli tänavale ligikaudu 8000 inimest ja Syracuse’is 15 000, et osaleda umbes kahekilomeetrises mälestusmarsis. President Ulysses Grant saabus Humboldti-pidustustele Pittsburghi samal ajal, kui 10 000 lõbusas tujus pidulist olid linna tavalise elurütmi peatanud.

New Yorgis olid munakivisillutisega tänavate ääred ehitud lippudega. Raekoda oli lipuehtes ja mõned majad peitunud hiiglaslike, 29

Proloog

Humboldti portreed kandvate plakatite taha. Isegi mööda Hudsoni jõge sõitvad laevad olid vanikute ja lippudega ehitud. Hommikul sammusid tuhanded inimesed, kümmekond orkestrit kõige ees, mööda Bowery tänavat ja Broadwayd Central Park’i, et avaldada austust mehele, „kelle kuulsust ei saa ükski rahvas kahtluse alla panna“, nagu teatas New York Times’i esilehekülg. Varasel pärastlõunal oli Central Park’i suure Humboldti pronksbüsti avamisele kogunenud ligi 25 000 inimest, et kuulata pidulikke kõnesid. Õhtul pimedas suundus ligi 15 000-pealine rahvahulk tõrvikutega tänavale, jalutama värvisäras hiina laternate all. „Kujutame teda ette seismas Andide tippudel, tema vaim lendlemas üle kõige, mis all,“ ütles üks kõneleja. Kõigis üle kogu maakera tema auks peetud kõnedes rõhutati, et Humboldt oli näinud looduse kõikide aspektide „sisemist korrelatsiooni“. Bostonis kõneles Emerson linna koore­kihile, et Humboldt oli „üks maailma ime“. Daily News Londonis kirjutas, et tema kuulsus on „mingit laadi side universumi endaga“. Saksa­maal peeti mälestuspidustusi Kölnis, Hamburgis, Dresdenis, Frankfurdis ja paljudes teistes linnades. Suurimad pidustused Saksamaal olid Humboldti kodulinnas Berliinis, kus paduvihmast hoolimata kogunes ligi 80 000 inimest. Linnavõim andis käsu sulgeda selleks päevaks kõik kontorid ja valitsusasutused. Ehkki vihma kallas ja külmad tormi-­ iilid olid halastamatud, jätkus kõnesid ja laulu tundideks.

Kuigi tänapäeval akadeemilisest maailmast väljaspool täielikult unustatud, vähemalt inglise keelt rääkivas maailmas, kujundavad Alexander von Humboldti ideed endiselt meie mõtlemist. Olgugi et tema teosed koguvad raamatukogudes tolmu, püsib tema nimi kõikjal. Tšiili ja Peruu rannikuvetes voolab Humboldti hoovus, maailmas on tosinate kaupa talle pühendatud monumente, parke ja mägesid, näiteks Sierra Humboldt Mehhikos ja Pico Humboldt Venezuelas. Linn Argentinas, jõgi Brasiilias, geiser Ecuadoris ja laht Colombias on kõik Alexander von Humboldti järgi nime saanud3.

3

30

Tänaseni peetakse paljudes saksakeelsetes koolides üle kogu Lõuna-Ameerika spordibiennaale, mis kannavad nime Juegos Humboldt – Humboldti mängud. (Autori märkus)

Proloog

Gröönimaal on Humboldti neem ja Humboldti liustik ning temanimelised mäeahelikud on Põhja-Hiinas, Lõuna-Aafrikas, Uus-Mere­ maal ja Antarktikas. Tema nime kannavad jõed ja joad Tansaanias ning Uus-Meremaal, samuti pargid Saksamaal ja tänav Rue Alexandre de Humboldt Pariisis. Ainuüksi Põhja-Ameerikas on neli maakonda, kolmteist linna, mitmed mäed, lahed, järved ja jõed saanud nime tema järgi ning veel Humboldt Redwoods State Park (Humboldti ranniksekvoia-looduspark) Californias. Humboldti pargid on ka Chicagos ja Buffalos. Nevada osariik oleks peaaegu saanud nime Humboldti järgi, kui 1860. aastal käisid põhiseaduse konventsiooni debatid osariigi nimetamise asjus. Ligemale 300 taimeliiki ja üle 100 loomaliigi on nimetatud tema järgi, nende seas ka Californias kasvav Humboldti liilia (Li­ lium humboldtii), Lõuna-Ameerikas elav guaanopingviin (Spheniscus humboldti) ja veidi alla 2-meetrine raevukas kiskja – Humboldti suurkalmaar (Dosidicus gigas), keda leidub Humboldti hoovuse vetes. Ka mitmed kivimid kannavad tema nime, nagu humboltiid ja humboltiin, ning Kuu peal on piirkond Mare Humboldtianum (Humboldti „meri“).

Mitte kellegi teise järgi pole nimetatud nii palju geograafilisi, bioloogilisi ja samuti inimkultuuriga seotud objekte. Ökoloogid, keskkonnakaitsjad ja looduskirjanikud toetuvad Humboldti seisukohtadele, paljud neist seda ise teadmata. Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ (Silent Spring) tugineb Humboldti vastastikuse seotuse kontseptsioonile ja James Lovelocki kuulus Gaia teooria Maast kui elavast organismist on silmatorkavalt sarnane kõnealuse kontseptsiooniga.

Humboldt kirjeldab Maad kui „looduslikku, elavat ja seesmiste jõudude poolt juhitut“ ja nii jõudis ta Lovelocki ideedest 150 aasta võrra ette.

Humboldt pani oma uut kontseptsiooni esitava teose pealkirjaks „Kosmos“ (Kosmos, heites kõrvale esialgse nimevariandi Gäa).

Meid on loonud meie minevik. Nikolaus Copernikus näitas meile, kus me universumis asume, Isaac Newton avas meile mehaanika ja gravitatsiooni seadused, Thomas Jefferson andis meile mõned uued vaated vabadusele ja demokraatiale ning Charles Darwin tõestas, et kõik liigid põlvnevad ühistest esivanematest. Need ideed määratlevad meie suhted maailmaga.

31

Proloog

Humbolt andis meile kontseptsiooni loodusest endast. Irooniline on, et Humboldti vaated on saanud tänapäeval nii enesestmõistetavaks, et me oleme suuresti unustanud nende vaadete looja. Siiski on meil selle mehega otsene side tema ideede kaudu ja nende paljude inimeste kaudu, keda ta on inspireerinud. Köiena ühendab Humboldti looduskäsitus teda meiega. „Looduse leiutamine“ (The Invention of Nature) on minu katse avastada Humboldt. See on olnud rännak kogu maailmas, mis on mind viinud arhiividesse Californias, Berliinis ja Cambridge’is, kui nimetada vaid mõningaid. Lugesin läbi tuhandeid kirju, kuid liikusin ka Humboldti jälgedes. Ma nägin Saksamaal Jenas selle anatoomikumi varemeid, kus Humboldt nädalate kaupa loomi oli lahanud, ja Antisanas, Ecuadoris leidsin 3600 meetri kõrguselt, pea kohal tiirutamas neli kondorit ja ümberringi metsikud hobused, lagunenud hüti, kus ta 1802. aasta märtsis oli öö veetnud. Quitos hoidsin ma käes Humboldti Hispaania passi originaali – ülitähtsat dokumenti, mis võimaldas tal reisida läbi Ladina-Ameerika.

Kui ma avasin Berliinis kastid, mis sisaldasid tema märkmeid, sain ma lõpuks aru, kuidas tema mõistus töötas – imepärased kollaažid tuhandetest märkmetest, visanditest ja numbritest. Kodule lähemal, Briti raamatukogus Londonis, kulutasin hulga nädalaid, lugedes Humboldti avaldatud raamatuid, mõned tohutu suured ja rasked, nii et jõudsin neid vaevu lauale tõsta. Cambridge’is vaatasin ma Darwinile kuulunud isiklikke koopiaid Humboldti raamatutest – neid, mida Darwin oli hoidnud purjelaeva Beagle pardal riiulil, otse oma rippvoodi kõrval. Raamatud on täis Darwini pliiatsimärkuseid. Neid raamatuid lugedes tundsin, nagu oleksin salaja pealt kuulanud, mida Darwin Humboldtiga räägib.

Leidsin ennast lebamas öises Venezuela vihmametsas ja kuulamas möiraahvide kummalisi hüüdusid. Kuid sattusin ka Manhattanil orkaan Sandy ajal elektrikatkestusse – olin sõitnud sinna, et lugeda mõningaid dokumente New Yorgi avalikus raamatukogus. Imetlesin vana, 10. sajandist pärit torniga mõisahoonet Pióbesi külas Torino lähedal, kus George Perkins Marsh kirjutas 1860. aastate algupoolel mõne osa oma raamatust „Inimene ja loodus“ (Man and Nature) – see raamat oli inspireeri32

Proloog

tud Humboldti mõtetest ja tähistab looduskaitse liikumise algust Ameerikas. Jalutasin värskelt sadanud sügavas lumes ümber Thoreau Waldeni tiigi ja matkasin Yosemite’is, tuletades endale meelde John Muiri mõtet, et kõige selgem tee universumisse kulgeb läbi ürgmetsa.

Kõige erutavamad hetked olid, kui ma lõpuks ronisin Chimborazole, mäele, mis oli Humboldtile tema mõtete kujunemisel olnud nii oluline.

Kui mööda paljast nõlva üles kõndisin, oli õhk nii hõre, et iga sammu astumine tundus igavikuna – pressisin aeglaselt ülespoole, kuigi jalad olid tina täis ja tundusid olevat muust kehast lahutatud. Minu imetlus Humboldti vastu kasvas iga sammuga. Tema ronis Chimborazole vigastatud jalaga (ja kindlasti mitte selliste mugavate ja vastupidavate matka­ saabastega, nagu mul jalas olid), kott instrumente täis laaditud ning pidevalt peatudes, et mõõtmisi teha. Uurimisretk läbi maastike ja kirjade, läbi mõtete ja päevikute on andnud tulemuseks selle raamatu. „Looduse leiutamine“ on minu soov avastada uuesti Humboldt ja taastada tema õige koht looduse ja teaduse panteonil. See on ka soov mõista, miks me täna mõtestame loodust just nii, nagu seda teeme.

33