Andestada saab alati

KORIDORIS valitses hauavaikus. Ta istus tugitoolis ja kummardus avatud raamatu kohale. Lugemis­lambist langes raamatulehekülgedele täpne valgussõõr. Ta oli teksti niivõrd süvenenud, et võpatas, kui uksele koputati. Siiski jõudis ta puurida parema käe pöidlaküüne selle lause keskele, kuhu tal järg oli jäänud. „Jaa, sisse,” ütles ta. Uks tehti lahti ja sisse astus nooruke naispõetaja, jalas hääletud kummitaldadega kingad. „Minu nimi on Marthe,” tutvustas ta end ja sirutas tervituseks käe. Vanake hoidis pilgu raamatul, surus vasaku pöidlaküüne parema asemele ja võttis naise terekäe vastu, see kukkus kohmakalt välja, ta pidi sõrme tugevasti leheküljel hoidma, et raamat sülest maha ei libiseks, ent vahetas käed tagasi, niipea kui põetaja lahti lasi. „Vabandust, ma vist segasin,” ütles naine. „Jah, ei-ei... ma... kõik on hästi.” „Ma olen siin uus töötaja, tahtsin ainult tere öelda,” seletas naine. „Täna on mu esimene öövalve. Ja teie olete Tormod Neshov, eks ole?” „Jah.” „Teile ei ole ravimeid määratud, nagu ma nimekirjast vaatasin?” „Ei ole tõesti.” „Pole paha. Isegi mitte unerohtu?” „Isegi mitte seda.” „Siis olete ju terve nagu purikas,” arvas põetaja. „Ma olen vana,” kostis Tormod. „Mitte nii hirmus vana,” ütles naine. „Varsti kaheksakümmend viis – kõigest. Ja kui kaua te siin olete olnud?” 7

„Suvel saab neli aastat. Miks te... niimoodi küsite? Ma pean siin olema. Just siin ma...” „Loomulikult peate siin olema, teate, ma lobisen niisama. Mis te siis täna õhtul loete?” „Terboveni kohta.” „Ahsoo. Mis see on?” „Üks... üks mees.” „Ma jätan teid siis rahule. Kas te teete õhtused toimetused ise, hambapesu ja kõik muu?” „Jah.” „Kõik teised on juba magama heitnud, kell on varsti üksteist. Ma võin teil vähemasti päevateki ära võtta. Ja kardinad ette tõmmata.” „Pole vaja. Kardinaid küll mitte.” Kui põetaja oli enda järel ukse kinni pannud, kiikas Tormod raamatusse, tõstis siis taas pilgu, võttis prillid eest ja vaatas aknast välja. Õues oli kottpime ja midagi polnud näha, aga homme puhkab tema pilk Byneslandeti avaratel väljadel ja rannajoonel, mis lookleb hilistalvistes hallikates ja pruunides toonides Trondheimi fjordi suudme poole. Ta lõi raamatu kinni ja sulges silmad. Kus too põetaja alles uuris ja puuris. Kas sellest ei ole siis küllalt, et inimene on vana, peaks ta veel lisaks ka haige olema. Ei. Margido oli mitu korda kinnitanud, et tal on siin nüüd pikaks ajaks kindel koht, see põetaja on lihtsalt uus ja uudishimulik ja noor, ning tal pole õrna aimugi, kes on Terboven, aga pole hullu. Ta tegi raamatu pikkamisi lahti ja otsis õige lehekülje üles. Lugemislamp valgustas sügavat sisselõiget, mille oli jätnud tema küüs. Homme pole sellel põetajal midagi pärida, nüüd teab ta juba kõike, mida tema kohta tarvis teada, Tormod võib rahus edasi lugeda.

„SEE ON LIHTSALT niivõrd õudne, Raasuke, et mul pole sõnu. Eks vaata ise! Vaata, kui kohutavalt hirmus ja õudne!” Söögilaual kõrgus kuhi pakse sisustusajakirju, Erlend oli need töölt koju tulles ostnud. Ta oli priisanud, niikuinii saab ta büroolt raha tagasi, need olid ajakirjad, mis pidid teda ­inspireerima ja aitama kursis olla uusimate disainitrendidega, või praegusel juhul – kui ta ühe ajakirjaga Raasukese poole viibutas – risti vastupidi. „Ja mis hirmus asi see siis on?” uuris Raasuke, seljaga Erlendi poole. Raasuke seisis pliidi ees ja askeldas kastrulitega, nagu sel kellaajal ikka, ning mõtles õhtusöögile, mida nad söövad rahus ja vaikuses, kui lapsed magama pandud. Ta pööras ümber ja heitis kohusetundlikult pilgu ajakirjale, nii välkkiirelt, et ei näinud muidugi mõhkugi. „Aga vaata ometi, Raasuke!” „Issi. Veel mahla,” palus Nora. Raasuke kiikas uuesti ajakirja, ikka niisama ärritaval välgukiirusel. „Ma näen siin ainult hulka ilusaid mustreid, Erlend. Mis sind nii närvi ajab? Mõtle oma südame peale.” „Muidugi on siin mustrid, aga vaata ometi materjali, Raasuke!” „Veel mahla, issi!” „Mulle ka,” nõudis Ellen. „See on plast! Plastist vaibad!” seletas Erlend. „Plastist kaltsu­ vaibad! Mõelda vaid, et need hakkavad uuesti moodi minema. Paljas mõte sellest ajab mulle judinad peale, ehkki mustrid on ju päris ilusad. Ma veeren oma tulevasse hauda.” „Isa! Issi ei kuule! Tahan veel mahla! Kohe!” kamandas Nora. „Mina ka,” teatas Ellen. 9

Raasuke tõi jookide külmikust pappkasti, kus olid läbisegi šampanja, Baieri õlled ja soodavesi, piim ja smuutid. „Aga ära sinna vett sisse sega!” ütles Nora. „Loomulikult segan,” vastas Raasuke ja raputas ägedalt pappkasti. „Muidu on selles liiga palju suhkrut, nagu sa väga hästi tead, kullake.” „Ma armastan suhkrut,” kuulutas Ellen. „Eks ole, see on siis tänane pomm,” ütles Raasuke. Ta keeras kraani lahti, lasi veel joosta ning võttis siis laste klaasid. „Pomm? Kas selline, nagu telekas näidatakse?” küsis Leon ja tõstis poolenisti pilgu Miki-Hiire ajakirjalt. Muidugi ei osanud ta veel sõnagi lugeda, keeras ainult alati pikkamööda lehti, kui oma pärastlõunast toiduportsu sõi. Nora ja Ellen istusid diivanil, iPad süles, ja vaatasid multifilmi „Lumekuninganna ja igavene talv”, heli hästi vaikseks keeratud, sest nad olid seda Erlendi meele­ härmiks juba paarsada korda vaadanud. Aga ta ei öelnud enam ammu midagi, tema tõmblemised olid tõmmeldud ja nüüd pidi ta alati suutma balansseerida disniliku variandi ja tõelise loo vahel, mille oli kirjutanud H. C. Andersen. „Oh ei, Leon, täiskasvanud ainult räägivad nii,” kostis Erlend. „Muide, kas sa mäletad, kuidas on Goofy norra keeles?” „Jaa! Langbein! See tähendab Pikkjalg!” vastas Leon naerdes. „Aga tal on ju nii lühikesed jalad!” „Plastvaibad, Raasuke. Seda pole võimalik välja kannatada. Kas tead, mis mulle kangastub, kui ma nende plastvaipade peale mõtlen?” „See võib ju olla mis tahes, nii et kuidas taeva päralt peaksin ometi mina...” „Paljad pragunenud kannad lahtistes kingades. Tal olid ikka jalas Raff-kaubamärgi kingad, ta ostis paari neid rafineeritud jalavarje aastas, noh, ja minu sõna selle peale, Raasuke, et neis kingades polnud kübetki rafineeritust. Neil käis varvaste peale „kapuuts”, millel olid augud sees, et varvastest õhkuv niiskus välja pääseks, ja see kapuuts oli kaneelivärvi, kui ma õigesti mäletan. Ta seisis köögikapi või pliidi ääres, täpselt samamoodi, nagu sina praegu seisad, ja mina istusin köögilaua taga ja ootasin, et 10

ta mulle võileiba teeks või siis juba sõin seda, ja ma nägin ainult tema kasimata halle kandu, kus „ilutsesid” vertikaalsed, kohati veritsevad lõhed. Ja nende rafineeritud kingade all: plastist kaltsuvaip. Punase-musta-valgetriibuline. Plekke ja toiduriismeid täis.” „Sa räägid vist oma ...” „Jälestusväärsest emast, jah. May she rest peaceless.” „Mida tähendab jälestusväärne?” päris Leon. „No kuule, Erlend. Ka seintel on kõrvad, mitu korda ma pean seda ütlema, hiireke, nad saavad ju iga päevaga üha rohkem aru. See on lihtsalt üks norrakeelne sõna, Leon, ma ei teagi, mida see taani keeles tähendab, ära enam selle peale mõtle, kullakene.” „See naine sai koguni disainiauhinna! Rootslanna, nojah, see seletab ju peaaegu kõik, mingisugune Anna Becker, disaini­ auhind plastvaipade eest! Sae pekki. See on umbes sama, mis võita Bocuse d’Or kartulikoorte valmistamise eest.” Raasuke purskas naerma. „Sa oled kuradima osav mitte millegi peale närvi minema, Erlend.” „Isa ütles kuradima!” hüüdis Leon. „Jah, ütles tõesti!” karjus Nora, Ellen noogutas takka. „Seintel on kah kõrvad, Raasuke, nüüd pead sa küll suu vee ja seebiga puhtaks küürima.” „Jaa! Jaa! Peab jah! Isa! Sa pead oma suu puhtaks pesema! Issi käskis!” „Teie issi ütleb igasugu imelikke asju.” „Aga isa! Sa pead!” „Eks ma pesen siis piimaga,” arvas Raasuke. „JAAAAA!” hõikasid lapsed kooris. „Olgu, nõus,” kostis Erlend, kuna Raasuke jälestas piima, tema meelest kõlbas see ainult lastele ja vasikatele ja üksikutesse kastmetesse. Raasuke tõi piimapaki ja klaasi, valas sellesse tibakese ning lonksas suhu, ent ei neelanud alla. Ta hakkas hoopis valjusti kuristama, silmad kõvasti kinni pigistatud. Lapsed istusid hiirvaikselt ja jälgisid iga liigutust. Ja Raasuke ei vedanud neid alt. Kui ta oli kuristamise lõpetanud, sööstis ta – niivõrd, kui üks pisike trullakas mees võib söösta, mõtles Erlend – kätega vehkides 11

ühe köögikraanikausi juurde ja sülitas suutäie välja, möirgas valjusti ja kallutas suu kraani alla. „ÖÄÄÄÄÄKKK, ÖÄÄÄÄÄKKK!” öökis ta mitu korda kraani­kausside vahel, ja lapsed naersid nii, et kukkusid toolidelt ja maandusid köögipõrandale. „Aga külm piim on ju nii hea! Nämma!” hõikas Nora. „Muidugi on!” hüüdis Ellen. „Ei ole,” vaidles Raasuke vastu. „Kur... ei ole.” „Jah on,” ütles Erlend, „meie pisikesed armsad preilid on sellest aru saanud.” „Aga poja ei ole,” lisas Leon, kes samuti piima ei sallinud. Siiski jõi ta klaasikese, kui teda paluti, sest ta pidi ju kasvama ja tugevad luud ja hambad saama. Nagu Raasuke ikka ütles, kui Leon vastu punnis: väikestel lastel on piimahambad, sellepärast peavad nad piima jooma. Keegi pole kunagi kuulnud mahla­hammastest. Erlend oli peale käinud, et piim ja leib-sai on lastele hea ja õige toit. Seepärast said nad pärastlõunaseks toidukorraks mahefarmis kasvatatud teraviljast leiba ja leivakõrvast ning sinna juurde mahla või piima. Õhtuks said lapsed kaerahelbeputru puuviljadega, ka siis, kui nad olid emade juures. Lihtne valmistada ja tervislik. Kaerahelbed olid muidugi samuti mahepõllundusest. Erlend oli Jyttele õpetanud, kuidas leiba küpsetada. Jytte ja Lizzi olid kogu raseduse aja elanud eranditult saia ja eelküpsetatud poeleiva peal, aga Raasuke ja Erlend olid ühel nõul, et lastele mõeldud toit pole lihtsalt toit, vaid ehitusplokid selles lõputult keerukas protsessis, mille tulemusena areneb välja täiskasvanu keha. Kolm täiskasvanud keha. „Ja siis ei tohi millestki kahju olla!”, nagu Raasuke ikka kinnitas – nii suure paatosega, et keegi ei kahelnud hetkekski, et just nii ta mõtles, ja et selle veendumuse taga oli ka raha ja tahtmine. Erlendile meeldis pööraselt, kui Raasuke niimoodi rääkis, see tekitas temas lõpmata turvalise tunde, talle näis, et seisab hiigelsuure laeva pardal, mille kapten on Raasuke ja tema ise vanemtüürimees, ja neil mõlemal on seljas hästi istuv kuldsete tresside 12

ja nööpidega munder ning peas valge vormimüts, mille läikiva noka kohale on kuldniidiga tikitud ankur. Aga nad polnud sugugi hüsteerikud. Köögikapis leidus teiste toiduainete seas ka Nutella, ja kui neil ei õnnestunud hankida mahejuustu, siis ostsid nad päris harilikku ja ilmselt kahjulikku juustu, niisamuti liha. Kõik oli kenasti tasakaalus. Tööpäeviti ei söönud lapsed kodus lõunat, sest nad käisid eralasteaias, mille kohta Erlend ütles „röögatult sigakallis”. Nad ei saanud isegi grupiallahindlust, ehkki neil käis seal kolm last. Kuid iriseda polnud midagi, ootenimekiri oli aukartustäratavalt pikk, nemad aga olid erandkorras koha saanud, sest linnapea, kes oli lasteaia kaasosanik, leidis, et seesugune peremudel on harukordselt huvitav ja veetlev, ning tahtis seetõttu sujuvale laste­ kasvatamisele igal võimalikul viisil kaasa aidata. Raasuke solvus hirmsasti, kui naislinnapea end niimoodi väljendas, ent surus laste pärast hambad kokku ja jättis solvumise endasse, nagu ta hiljem seletas. Lasteaias kasvatati tagaaias enda tarbeks köögivilja, seal pakuti kala ja vabapidamisel suleliste valget liha, punast liha aga ainult kord nädalas. Lisaks kõrgharidusega pedagoogidele töötas laste­ aias oma kokk, ja menüü andis tervislikkuses ja mitmekesisuses keskmise taanlase toidulauale kaugelt silmad ette. Nädalavahetustel sõi suurpere koos lõunat, kas Jytte ja Lizzi juures või nende pool Gråbrødretorvi korteris, harilikult kõik seitsmekesi, kui neil parasjagu midagi muud teoksil ei olnud. Nädalavahetused tähendasid nende jaoks ühist kvaliteetaega, siis sõideti kuhugi ja nauditi hõrke, pikaldasi söömaaegu, mille ajal lastel oli lubatud natuke söögilaua äärest eemale joosta ja süüa seda, mis tundus nende meelest põnev. Kui ühele lapsele mõni toit meeldis, tahtsid teised kaks seda samuti maitsta. Nende emad olid veendunud, et vabatahtlikkus söögilaua ääres stimuleerib loomuomase toitumise põhimõtet, ning Raasuke oli sellega kahel käel nõus, Erlendi meelest aga meenutas see pigem täielikku gastronoomilist anarhiat. Siiski pidas ta selle koha pealt suu ning süvenes oma taldrikusse, sest anarhistid olid niikuinii enamuses. 13

* „Ja pärast mahla tahan piima ka,” ütles Nora. „Päriselt ka,” lisas ta, kuna oli just selle väljendi selgeks saanud ja kasutas seda kõikmõeldavates seostes, kui tahtis midagi rõhutada. „Kui ma peaksin Norra kohta midagi head ütlema, siis ütleksin seda, et neil on maailma parim piim,” teatas Erlend. „Selles osas ei saa ma vastu vaielda,” arvas Raasuke. „Sest ma pole seda kunagi maitsnud.” „Maailma parim. Tõsijutt,” kinnitas Erlend. „Ja ikka selle­ pärast, et neil punikutel ja kirjakutel on nii tervislikud elu­ tingimused.” „Mis on punikud ja kirjakud?” tahtis Leon teada. „Lehmad. Lehm. Loom, kellel on sarved, kes sööb rohtu ja annab piima,” vastas Erlend. „Kas neil on tõesti sarved?” imestas Raasuke. „Ma arvasin, et ainult härgadel on sarved.” Korraga lõi ka Erlend ise kõhklema. „Mida sa siin muide vaaritad?” uuris ta. „Mis sul siin kastrulites podiseb?” „Läätsesupp suitsutatud seakoodiga ja siin kõrval kausis on apteegitill, sibul ja ürdid, sest ma ei taha, et need supi sees puruks keeksid.” „Mmm. Kõlab imepäraselt. Nojah, igatahes. Punikud ja kirja­ kud, Leon, käivad karjamaal ringi, hingavad värsket õhku, söövad puhast rohelist rohtu ja teevad oma kõhus sellest rohust maitsvat piima. Siin Taanimaal on nad aga laudas ja neile antakse toiduks hoopis muid asju.” „Mina olen neid näinud,” väitis Ellen. „Nad olid väljas.” „Mõned käivad ka siin vabalt karjamaal ringi, kullake,” vastas Erlend. „Aga Norras liiguvad nad kõrgel mägedes, kus õhk on palju puhtam kui siin Taanis. Tee lastele veel paar võileiba, Raasuke, see supp võib ju kaks sekundit oodata. Mida te leiva peale tahate?” „Juustu.” „Juustu.” „Nutellat.” 14

„Ei-ei. Ühest Nutella-saiast aitab küll. Kolm tükki juustuga, Raasuke. Ja mägedes on rohi rohelisem ja ...” „Nii et Norras on siis sarvedega lehmad, kes käivad kõrgel mägedes ringi?” uuris Raasuke. „Kas sa pead tingimata nende sarvedega jaurama?” „Muidugi! Me peaksime sellest BT toimetusele loo saatma, see kõlab ju ülimalt eksootiliselt. Vahest üks espresso, hiireke? Ma pean selle piimamaitse suust minema peletama.” „Siis maitseb see ju cappuccino moodi, kui sa kohvi peale rüüpad. Igatahes – parim piim maailmas. Täpselt nagu Šveitsis, Raasuke, seal käivad lehmad samuti kõrgel mägedes ringi, nad ei kooberda sugugi mööda rannakive nagu siin Taanis, kui neid siin üleüldse välja lastakse. Šveitsi piima ma ju ise maitsnud ei ole, aga seal tehakse vapustavalt head šokolaadi, Norras muidugi ka, ja seda päris kindlasti tänu heale piimale.” „Belgia šokolaad on ju samuti suurepärane, ehkki Belgia ei saa just mägede rohkusega kiidelda.” „Belgia šokolaadi puhul on oluline ainult täidis, Raasuke! Ma räägin puhtast piimašokolaadist! Ja selles on Norra ja Šveits ületamatud. Ü-le-ta-ma-tud.” „Tahan laadi,” mangus Leon. „Sa just sõid ühe Nutellaga saia,” ütles Erlend. „See sisaldab kakaod. Sellest on ühel tavalisel tööpäeval küllalt, kullakene. Või... meil on ju sinu isa kaheksakümneprotsendilist küpsetus­ šokolaadi, seda, mis on peaaegu süsimust ja mida ta nii väga armastab. Kas tahad tükikest, Leon?” „Ei! Ökk ...” „See madaldab kolesteroolitaset, ma arvan, et võtan ikka ka espresso juurde ühe tükikese. Kuule, Raasuke, kas kolmeaastastel on ka kolesterool?” „Ma loodan küll, sest see on ju keha ainevahetuse üks elutähtis tegur. Palun, ole hea. Ja siis toon ma meile kolesteroolirohtu.” Raasuke suudles Erlendit laubale ja sättis tema ette imetillukese espressotassi. Kui Erlend istus ja Raasuke seisis, oli Raasuke Erlendist ainult veidikene pikem. 15

„Nüüd tuli mulle meelde, mida ma tahtsin sulle rääkida!” hüüatas Erlend. „Mida ma täna teada sain ja mis pani mind kogu maailma olukorra peale uue pilguga vaatama.” Raasuke ohkas: „On sul alles energiat, mul väsivad kõrvad päris ära. Normaalne oleks ju, et kolm last väsitavad täiskasvanud mehe kõrvad ära, aga seda teed hoopis sina.” „Sulle ju meeldib see. Sa ainult teeskled praegu, ja seda lugu kuulda on tegelikult puhas rõõm.” „Sa tead, et ma ei salli klatši.” „See ei olegi klatš,” kostis Erlend. „Ja sina tead väga hästi, et ma vihkan seda sõna. Klatš. Vastik väljend. Meenutab matsi. Ja samuti tead sa, et ma eelistan väljendit „mitteametlik infovoog”. Aga see, mis mina räägin, on hard facts, mu armsake.” „Noh, eks lao siis lagedale,” ütles Raasuke ja potsatas söögilaua taha, kui oli kastrulite all gaasi maha keeranud. „Jutt on Putinist,” teatas Erlend. „Nüüd saan ma kõigest aru! Miks tal on suurusehullustus. Miks ta ihkab kõike umbropsu vallutada. Miks ta laseb end pildistada kõikvõimalikes piinlikkust tekitavates macho’likes olukordades, allveelaeval või hobuse seljas – palja ülakehaga. Miks ta hoiab maid ja rahvaid, kaasa arvatud oma kaasmaalasi, hirmuvalitsuse all.” „Ja miks siis?” „Sest ta on ainult meeter kuuskümmend kolm sentimeetrit pikk! See seletab kõik. Tal on seesamune kompleks, saad ju aru küll!” „Tõesti või? Tule taevas appi. Sellest saaks tõepoolest loo kirjutada. Päriselt ka,” arvas Raasuke ja silitas Nora pead. Tüdruk tuli ja istus talle sülle. „Ei-ei! Ei tohi. See on avalik saladus. Kui te sellest BT-s kirjutate, satub Taani ebasoosingusse ja ilmselt päevapealt Venemaa huviorbiiti. Vene šampanja maitseb jubedalt, Raasuke, nii et seda me ometi ei soovi. Aga see seletab kõik. Ma arvasin, et see uudis rõõmustab sind, sest sa ise oled ju... meeter kuus­ kümmend kaks.” Ta jõudis veel viimasel silmapilgul alla neelata sõnakese „kõigest”, mis tundus lausesse justkui loomuldasa sobivat. 16

„Ausalt öelda eelistaksin ma end võrrelda Tom Cruise’i ja ­ ustin Hoffmaniga,” teatas Raasuke, tõstis Nora tumepruuni D patsi üles ja suudles teda kuklale. Nii Noral kui ka Ellenil olid pikad tumedad juuksed, mis olid peaaegu alati patsi punutud, kuna tüdrukud vihkasid pusasid ja üürgasid teineteise võidu, kui neil juukseid kammiti või põhjalikult harjati. „Nüüd tuli mulle meelde, natuke lambist ehk, aga igatahes käib see väikest kasvu meeste kohta,” ütles Raasuke. „Mäletad, mida Woody Allen kunagi ütles – et ta ei saa Wagnerit kuulata, sest et siis tekib tal vastupandamatu soov Poolasse sisse tungida ja see maa vallutada.” „Jestas küll ... lahe, et sa Woody Allenit nimetasid. Mulle tulevad külmavärinad peale! Ma olen just täna tema peale nii palju mõelnud!” „Mis seoses siis, hiireke? Kas seoses mõne vaateaknaga, mida sa praegu kujundad?” „Just nimelt. See aken sai mul täiesti geniaalne. Mitte et ma kiitleksin, aga tõesti sai. Päriselt ka.” Nora oli pöidla suhu toppinud ja jälgis iga sõna, see lõpmata ilus ja armas tüdrukuke, nii et anna või otsad, mõtles Erlend, ta lihtsalt pidi käe välja sirutama ja otsemaid lapse põske silitama. Mõelda vaid, kui hirmul ja paanikas nad olid olnud, kui selgus, et nad saavad kolm last, ent siis oli kõik korraga nii lihtne ja loomulik ja igapäevane. Muidugi mitte alguses, vahetult enne ja pärast sünnitusi, siis oli see üksjagu masendav pisike põrgu, nüüd aga tundus talle, et kõik libiseb justkui rööbastes. Lapsed olid rahulikud ja tasakaalukad, kõik kolm olid juba ammuilma mähkmetest väljas, neil ei olnud vähimatki allergiat ega toidutalumatust, ehkki säärased asjad on tänapäeval tõeliselt hot teema, ja tõtt-öelda oli see ainus hot asi, millest ta puudust ei tundnud. Isegi peened restoranid peavad menüüs ära märkima, kas toidud sisaldavad gluteeni või muna või pähkleid või ehk veerand datlit või koguni kaks suhkrutera, see on tänapäevane massihüsteeria, ja kui tema oleks mõnes niisuguses kohas kokk, suruks ta endale esimest ning ühtlasi viimast korda lihunikunoa vastu randmekohta. 17

„Aga räägi nüüd ometi sellest vaateaknast,” palus Raasuke. „Otse loomulikult! Tead seda posh’i vanavarakauplust, mis just Gammeltorvi ääres avati?” „Ei, hiireke, ei tea.” „No muidugi ei tea. Sa pole ju suurem asi šoppaja. Aga see selleks. Ma avastasin ühe läbipaistva plastmaterjali, millega ma aknaklaasi seestpoolt ära katan, see on kura... päris raske töö, sest iga pisimgi õhumullike rikub efekti ära, nii et me kontrollisime monteerimise käigus kõik sentimeeter sentimeetri haaval üle, ja nüüd on see lõpuks paigas. Ja see plastkile annab niisuguse efekti, et kogu väljapanekule langeb isevärki seepiakarva paatinakiht nagu vanadel piltidel. Ja siis keerles mul mõttes Woody Alleni „Radio Days”, selles filmis on ka needsamad toonid, kuldne ja peaaegu tuhm, veidi räämas varjund, ma ei oska seda täpselt seletada, aga igatahes on see täiuslik „Radio Days”. „Tulemus sai kindlasti võrratu?” „Ära arvasid! Täiesti vaatemänguline, kas tead. Tegelikult müüakse ka klaasi, mis tekitab samasuguse valgusfiltri, nii suure vaateakna puhul maksaks see terve varanduse, aga ehk võtavad nad kunagi edaspidi nõuks sellele kulutada. Ükskõik kui igav välja pandud tool või kummut ka ei oleks, meenutab see ikka vana fotot. Jaluta tingimata sealt mööda ja vaata üle. Inimesed armastavad ju nostalgiat. Kas sina mõistad seda minevikuihalust? Kas sa suudad sellest aru saada?” „Muidugi. Muidugi suudan, hiireke. Aga siis peavad sul oma minevikust ka head mälestused olema.” „Nüüd tabasid küll otse naelapea pihta, Raasuke. Just selle üle mõtisklesin minagi täna hulk aega. Et minust on saanud vastutus­ tundlik pereisa ...” „Noojah ...” „... aga et ma olen tuleviku pereinimene! Mitte mineviku pereinimene. Meie oleme nüüd loonud oma väikese pere, ja ma ei viitsi oma vana perekonnaga tegeleda.” „Meil on ju ka minu õde ja isa.” „Need snoobid.” „Aga nad on olemas. Ja aeg-ajalt me ikka kohtame neid.” 18

„Aga me ei tegele nendega, Raasuke. Neile on iseenda ja teine­ teisega tegelemisest rohkem kui küllalt.” „Muide, millal sa viimati midagi Torunnist kuulsid, päris ammu vist?” „Miks taeva päralt sa ometi teda asjasse segad? Sa tead väga hästi, et sellest on terve igavik, muidu oleksin ma sellest ju rääkinud. Meie suhted jäid lihtsalt ühepoolseks, ikka pidin just mina ühendust võtma, ja mul sai sellest kusest siiber.” Leon tõstis välkkiirelt pilgu. „Kohutavalt villand,” parandas Erlend end kähku. „Tahad veel juua, Leon? Võib-olla ühe smuuti?” „Siis saab tal kõht liiga täis, ja õhtuse pudruni ei ole ju enam palju aega,” ütles Raasuke. „Ja Margido koht on kah samas sahtlis. Selles sahtlis, millel on silt „minevikuperekond”. „Absoluutselt. Mis neil ometi viga on? Neil on telefonid ja postkontor ja isegi üks keskmise suurusega lennuväli! Ja nad ei suvatsenud isegi laste nimepanekupeole tulla, kuigi me pakkusime, et teeme neile hotellis ööbimise välja. Ikka need pateetilised vabandused. Päh! Aitab, räägime nüüd millestki toredast. Putini närusest meeter kuuekümne kolmest sentimeetrist näiteks.” „Nonoh. Mina saan küll suurepäraselt hakkama, isegi ilma selle ühe sentimeetrita.” „Sellepärast, et sinul on sisemist jõudu, mu aare. Sinul pole sugugi tarvis hobuse selga istuda ega ülakeha paljaks võtta. Ehkki juba see vaatepilt ise peletaks eemale nii mõnegi võitlushimulise agitaatori. Sina oled loodud rahu jaoks, Raasuke. Sinu kõht tooks sulle Nobeli rahupreemia.” „Mida sa kavatsed lastele õhtul ette lugeda?” uuris Raasuke. „Kuni mina õhtusööki valmistan?” „Me ei ole veel otsustanud, mu oma Vladimirikene. Selle mõtleme välja vannitoas.” „Issi ütles „kusest”,” kaebas Leon. „Päriselt ütles.” „Ei öelnud, sa kuulsid valesti, mu prints. Ma ütlesin... kosest,” väitis Erlend vastu. „You lie to our son?” küsis Raasuke. 19

„Et teda säästa. Vastutustundlike vanematena on see tegelikult meie kohustus. See on vastutus, millesse ma suhtun äärmiselt tõsiselt. Muide, kas sa võtsid juustud külmkapist välja? Sest sul on ometi meeles, et ma ostsin nende kõrvale võrratut viigimarjaleiba? Mida me hakkame nautima pärast läätsesuppi.” „Juustud on köögikapi peal ja lähevad järjest paremaks.” „Tänu taevale. Siis on maailm jälle üks elamisväärne paik. Vallutagu meid siis venelane või mitte.”

„SOOH. MIS TEGELANE sina siis oled?” Margido ei teadnud lindudest just palju. Sel imetillukesel olendil, kes teda kanarbikust piidles, oli rinna peal midagi punast, ülejäänud keha aga pruun. Leevike? Ei, leevikesed olid suuremad ja nende rind palju punasem, niipaljukest ta igatahes teadis, ta oli leevikesi näinud lugematuid kordi nii Neshovi lindude söögimajas kui ka nostalgilistel jõulukaartidel, kus nad nokkisid külluslikku pühade viljavihku, paksus lumes, keset vanu palkmaju ja päkapikke, kelle punased tuttmütsid nurga tagant välja turritasid. Õieti oli naljakas, et tema teadmised lindudest olid nii hõredad, ehkki ta oli üles kasvanud kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel Gaulosenist, tollest ornitoloogide Mekast. Gaula jõe suudme ümbruses parvles lugematuid linnuliike, kes kasutasid seda paika nii põhja kui ka lõuna poole rännates vahemaandumiseks. Aga tal ei olnud suuski ega õnge, ta ei matkanud kunagi looduses ega roninud mäetippudele, ta ei ihaldanud seda ega leidnud sugugi, et see oleks kutsuv. Põhjuseks oli ilmselt see, et ta tundis üldse looduse vastu vähe huvi. Tema eelistas asfalti, treppe ja tasaseid pindu, inimese loodud süsteeme ning mootoriga sõidukeid, ettearvatavat ümbrust, mis oli tema jaoks kohandatud. Oma igapäevaelus puutus ta lindudega kõige lähemalt kokku pääsukese kaudu, mida paljud soovisid surmakuulutuse ülemisse nurka kaunistuseks. Siis olid veel need sulelised, kellest ta piiblist luges. Aga see oli siiski midagi muud, seal olid linnud metafoorid ja sümbolid. „Pange tähele taeva linde,” ütles ta eikellelegi, „nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid ... “ Ta võis seista oma väikesel rõdul ja imetleda tähti ning vahel harva ka virmalisi, niisugused asjad äratasid temas peaaegu pühaliku tunde. 21

Ent metsik puutumatu loodus ei olnud tema meelest eriti meeldiv. Kahtlemata oli see suurim looming ja tema oli esimene, kes selle ees aupaklikult pea langetas, aga mis isiklikult temasse puutus, siis huvitas see looming teda puht teoloogilisest ja abstraktsest vaatenurgast. Ja ometi istus ta nüüd siin, looduse keskel. Metsas kännu otsas, lahtiharutatud moonapakk kokkusurutud põlvedel, ühel päris tavalisel märtsi alguse argipäeval. „Noh, nüüd saad sina ka. Palun. Õigupoolest ei ole ma küll sinu taevane Isa, aga ma võin sind ju ikkagi natuke toita, tema oskab seda kindlasti hinnata.” Margido võttis ülemise leivakääru pealt vahelehe ära, murdis helde käega ühe koorikuga tüki ja viskas selle linnule, kes oli hakanud purukuivas kanarbikus ringi hüplema. Väike üksildane linnuke sikutas leivatükki enda poole, otsekui käiks selle pärast vihane võitlus, lendas siis madalalt ja raskes lastis puutüvede vahele ning kadus silmist. Margido saatis teda pilguga, linnu tiiva­löögid olid nii välkkiired, et sellest jäi silma võrkkestale ainult ähmane võbelus. Siis köitis tema tähelepanu linnulaul puuvõrades, see mõjus intensiivselt, linde oli siin tõepoolest rohkesti. Ja seda kuulis ta alles nüüd. Üks innukas vidistaja lõpetas ja teine alustas. Lakkamatult. Need olevused, kes on mõne meelest nii hirmus põnevad, et nad ei pea paljuks rännata mööda meresid ja maid, et mingit haruldast eksemplari korrakski oma silmaga näha. Ühtäkki meenus talle Yngve Kotum, Neshovi naabertalu perepoeg, kes oli olnud linnu­vaatleja, enne kui tegi enesetapu, kui palju aega sellest nüüd möödas oligi? See juhtus veidi enne ema surma, kui ta õigesti mäletas, ja harilikult ikka mäletas, kui tegu oli kellegagi, keda ta oli ise matnud, jajah, neli aastat tagasi, just enne jõule. Ta heitis põgusa pilgu puulatvade poole. Ajaleht Adresseavisen kirjutas, et linnud on praegu pesapunumise ja paaritumisega usinasti ametis, on kõigi aegade kõige varajasem kevad, väitis hiljutine pealkiri, munade haudumine on juba täies hoos. 22

* Talv oli olnud purukuiv ning kohe pärast jõule olid ilmad läinud kevadiselt soojaks. Margido ei suutnud mõelda kliimamuutusele, kui see muutub, siis muutub, maandugu see kiletükike siis ühes või teises prügikastis. Tema ise aga sorteeris prügi mõistagi korrektselt, hoolikalt ja suure innuga. Sellest hoolimata oli krõbekuiv, männimets poolsurnud, kanarbik hullusti närtsinud, talunikud päris meeleheitel, võis ajalehtedest lugeda. Ojasängid olid kuivanud, veereservuaaride täituvuse tase ülimadal, inimesi kutsuti üles vett kokku hoidma ning vältima põhjendamatut veekasutust, muu hulgas ka autopesu, aga selles asjas oli temal õnneks vabandus olemas. Matuseauto peab igal ajal puhtusest läikima, sellest saavad ometi kõik aru, muidugi ka autopesulas töötav Stein-Ove. „Sinu auto peab olema shiniest in the city!” ütles Stein-Ove, kes püüdis end ikka ingliskeelsete sõnade ja väljendite abil põnevamaks teha. „Veelgi flashy’m kui Californias, The ­Sunshine State’is, kus on hakatud murulappe rohelise pihustilakiga üle laskma... sa kujuta ette, Margido! Kõigepealt pihustavad nad iseennast pruuniks ja siis lisavad murule green spray tan’i. Jajah, sest ära sa arva, et nad päevitavad, kuigi neil paistab päike kolmsada viiskümmend päeva aastas! Hohoo, kus sa sellega. Sest et siis võivad neil kortsud tulla, wrinkles, mõistad. Wrinkles and skin cancer. Aga California matuseautodel on muideks kah paak peal. Muudkui uha veega üle. Pealegi laod sa oma Caprice’ile nii ägedalt polish’it peale, et teetolmu saab nigu niuhti maha loputada. See sinu polish hoiabki ju vett kokku.” „Minu meelest on Sunshine State hoopis Florida osariigi hüüdnimi.” „Võib küll olla. Whatever. Aga eks seal Kääälifornias ole ju kah kõrb mis kõrb, mark my words.” Kännu peal oli valus istuda. Margido nägi kõikjal ümberringi kände, see oli ilmselt vana raielank, laastupuru oli juba ammugi kokku vajunud. Ta kiikas lahtise moonapakikese poole. Selles vaatepildis oli midagi lõpmata turvalist, sest täpipealt niisugused olid tema isetehtud võileibadega toidupakid alati olnud, välja 23

arvatud järjekord, kuidas võileivad olid üksteise peale laotud, see sõltus leivapealsest. Täna oli kõige peal Jarlsbergi juustu ja s-kujulise kaaviarimäärde triibuga võileib, nüüd oli selle küljest nurk ära murtud ja linnule poetatud. Järgmise võileiva ääre vahelt paistis kitsuke kuusirp salaamit. Kõige alumise võileiva katteks olevat kitsejuustu polnud näha, aga ta teadis, et see on olemas, ja sellest teadmisest oli rohkem kui küll, kitsejuustu armastas ta hullupööra, selle pisut teravat järelmaitset. Valge juustuga võileib ei olnud sugugi alati kõige peal, vaid ainult siis, kui tal leidus kaaviari­määret, mida tuubist peale pigistada – siis pidi see tingimata olema kõige pealmine, et määre päris laiali ei läheks. Kui ta oli salaami peale veel paar kurgiviilu ja võib-olla ka törtsukese majoneesi ladunud, siis oli just sellel võileival au olla kõige ülemine. Korraga jõudis temani veider teadmine, et tal ei olnud kunagi kurgiviile ja kaaviarimääret korraga samas toidupakis. Alati oli ainult üks võileib, mille ta eriliselt rikkalikuks tegi. Ta valmistas oma võileivad autopiloodil. Nende katmine ja järje­korda sättimine on vist automaatseks muutunud, mõtles ta. Ja nii oligi hästi. Sel moel pääses ta otsuste tegemisest juba enne, kui ta korterist välja sai ja tööpäev alata jõudis. Hommikune rutiin pidigi olema just nimelt rutiin. Turvalistes raamides. Iga särgi juurde kuulus ise lips ning kõik särgid ja lipsud sobisid kokku kõikide olemasolevate ülikondadega. Siin polnud midagi mõelda, tuli neid ainult aeg-ajalt vahetada ja katsuda ühtlaselt kulutada. Ta sättis kõik asjad eelmisel õhtul valmis, ka nädalavahetustel – juhuks, kui keegi peaks talle ootamatult helistama ja enda juurde koju kutsuma. Ta tõstis Jarlsbergi juustuga leivakääru suu juurde ja haukas suutäie, kaaviarimäärde soolane mekk kirvendas mõnusalt kurgupäras. Kohvi tal polnud. Millal ta viimati oma toidupaki sisu ilma kohvita pugis? Ta oli asja ees, teist taga teelt kõrvale pööranud, moonapaki kätte võtnud, autost välja astunud, selle lukku pannud ja hakanud astuma mööda kitsukest metsarada, mida ta väikeses 24

kasetihnikus juhuslikult märkas, kõndinud seni, kuni autot polnud enam näha ning istunud siis selle kännu peale. Ta oli kuskilt lugenud, et niisuguseid moonapakke teevad endale ainult norralased, et isegi taanlased ega rootslased ei võta lõunaks kaasa toidupaberisse pakitud võileibu, ja et see tuleb sellest, et norralased olid kunagi nii vaesed. Leib natukese leivapealsega. See on sootuks midagi muud kui vahemereline toit, kus kesksel kohal on eksootilised puu- ja juurviljad. Norralased jäid vankumatult oma juurikate juurde, nemad pidasid lugu kartulist, porgandist ja kaalikast, säärasest kraamist, mis suutis kindlalt mulla sees kasvada, kui karm kliima maapinda räsis. Aga juurviljad olid alles õhtusöögiks. Enne seda söödi ainult leiba-saia. Ta mälus suutäie lõpuni ning asus salaamivõileiva kallale. Toidupaki vahelehed kägardas ta kokku ja pani suure pakkepaberi sisse kitsejuustuvõileiva kõrvale. Kitsejuust ilma kohvimaitseta, ei-ei, see ei lähe, mõtles ta, jäägu see parem söömata. Nii ta siis istus, silmad kinni ja pea kumaras, toit käis suus ringi, kuivalt mäluda oli hirmus tüütu, viimast suutäit alla neelates tegi ta silmad lahti, kinganinad olid sellest lühikesest jalgsiretkest tuhmhalliks läinud, ta oleks pidanud kalossid jala otsa lükkama, et kingi tolmu ja kriimustuste eest kaitsta, need olid tal ometi autos olemas. Otse parema jala kinga kõrval oli pea välja pistnud imetilluke paiseleht. Pisike lilleke oli leidnud just parasjagu niiskust, et nina üles päikese poole trügida, mulluste, ammuilma põrmustunud liigikaaslaste varemetest ammutas jõudu uus elu. Tilluke erekollane sümbol, mis tähistab looduse loomingut, elu keset surma. Surm. Nii marginaalne ja ometi kõikjal kohalolev. Igal pool tema ümber, paksus metsas selle väikese kännu juures kõnnib surm eluga käsikäes, surm troonib elu kukil ja võib ta iga hetk põlvili suruda. Just siin peituvad seosed, tasakaal, harmoonia. See lahendab kõik. Tema enese elus ei olnud just palju tasakaalu ega harmooniat, ta oli tülgastunud, nii kurnatud, et leidis end vahetevahel soovimast, 25

et teda tabaks mõni surmatõbi, millega ei kaasneks liialt palju valusid, mõni haigus, mis lubaks tal kogu vastutuse õlgadelt veeretada ja kingiks talle väärika ja kiire surma, seal­juures nii, et teda ümbritseksid professionaalsed meditsiini­töötajad, kes hoolitseksid selle eest, et kõik tema vajadused saaksid rahuldatud. Anda end kõigevägevama hoolde, lõdvestuda, jõuda oma looja juurde, vankumatus usus. Tema elu on muutunud nii tühiseks, tema kehasse on laskunud mure ja lein, niisugune leinatunne, mida ta ei mõista. Oligi linnuke tagasi, ilmselt seesama lind, täpipealt samasugune. „Noh, nüüd on siis kitsejuustu kord.” Ta murdis kogu võileiva tükikesteks ja puistas enda ette kanarbikku, limpsis või ja juustu riismed sõrmeotstelt ning käkerdas toidupaberi nutsakuks. Mida taeva päralt ta siit küll otsis, ei olnud tal ju vähimatki plaani ega mõtet peas. Aga mõelda vaid, kui hea oleks siia kändude vahele pikali heita ja õndsas rahus surra, just nagu see vanamemm Jan Eggumi laulus, toosama, kes suri siis, kui läks allikale vett tooma ja „tema undruku ümber kasvasid piibelehed”, emake maa avas end talle lihtsalt ja loomulikult, võttis ta hellalt enda juurde tagasi, see oli nii ilus, Margido pani silmad kinni ja tundis vastupandamatut soovi nutta, aga ta teadis väga hästi, et seda ta muidugi ei suuda. Mis on üldse kogu asja mõte. Isegi liturgiast ei tunne ta enam erilist rõõmu. Ent mis see siis ikkagi oli, mis oli sundinud teda auto peatama ja eemale jätma ning metsa selle kännu juurde tulema? Ta katsus meelde tuletada. Autoraadio oli mänginud, kas sealt tuli ehk mingit sorti muusikat, mis lõi tal pinna jalge all kõikuma? Siis korraga meenus talle. Et keegi oli rääkinud sotsiaalsetest platvormidest ja et teda oli vallanud tahtmine oksendada. Kõik need sõnad, kogu see õõnes uus reaalsus, mis on tema igapäevatöid ja tegemisi põhjalikult muutnud. Kogu matuseteenuste valdkond tuhiseb edasi nagu kiirrong, tema aga on platvormile 26

maha jäänud, päris tõelisele platvormile, mida on muide võimalik ette kujutada. Miks küll antakse sellele uuele reaalsusele, mis ei ole ju sugugi reaalsus, vaid tühipaljas abstraktsioon, kõik need kummaliselt konkreetsed nimetused? Platvorm on ehitatud kas betoonist või puidust, asugu ta siis raudteejaamas või terrassina maja ees. Piima­pukk on väike platvorm. Hiiglaslikud naftaplatvormid kaugel Põhjameres on vist ehitatud muust materjalist, aga need on käegakatsutavad ja tõelised, sinna saab sõita, neid on võimalik mõõta ja kaaluda. Kuid sotsiaalsed platvormid? Tema teadmised on iganenud, nii on lood. Hauakivide valmistajad on nüüd hakanud arveid meilile saatma. Keegi ei tea enam väljendit „tänane post”, ehkki postiljon on just büroos käinud, kus sa sellega, kui tahad kirju ja arveid saada, pead korra tunnis meili vaatama. Proua Marstad ja proua Gabrielsen teavad, kuidas Margido säärastesse asjadesse suhtub, niisiis prindivad nad arved välja ja sätivad need kenasti kokkuvolditult tema töölauale, et need meenutaksid tõelisi arveid, ometi ei ole enam kindlat rutiini, ei mingit ettearvatavust. Seesama kehtib ka surmajuhtumite kohta. Mälestuskontod Facebookis, mälestusprotokollid, mis kujutavad endast nimekirju arvutiekraanil. Süüta küünal FB-s. Surmajuhtumitest teatamiseks on olemas koguni spetsiaalne mobiiliäpp. Äpp. Matuseäri ringkondades ennustatakse, et mõne aasta pärast kaovad surmakuulutused hoopis. Need maksavad liiga palju. Internet on tasuta. Kõik need isikupäratud kanalid, kõik need tunded, mis on pööratud ekraani, mitte inimnäo poole. Kas ei juhtu päris tihti, et lähedased saavad kellegi surmast teada neti kaudu, selle asemel et ukse taga seisaks lihast ja luust kirikuõpetaja või politseinik, või halvimal juhul arst, kui tegu on ootamatu õnnetusega. Soojus, elavad käed, ehtne õlg, mille najal nutta, mõni lohutav sõnake kõrva sisse. Tunnen kaasa... Nüüd saadakse neist asjust teada ekraani vahendusel. 27