alma

1. peatükk

KAKS KOLIMISKOORMAT

E

velsøy valged majad kümblesid päikesepaistes, kui kolimisautoga praam kai ääres sildus. See oli Almal esimene kord saarel elada ja see saar siin paistis täitsa kena. „Seal on peatänav,“ ütles Simon, kes alati kõik ette välja uuris. „Selle nimi on Evelsøy puiestee. Meie hakkame elama majas number 22a.“ Auto veeres mööda praamikaid ja seejärel järsult mäkke puiesteele. Mõlemal pool tänavat seisid tiheda rivina hooli­ kalt pügatud kastanid. Ükski oks ei olnud liiga pikk ega ükski puu teisest suurem või ilusam. „Näe, kui ilus, Alma. Siia jääme tükiks ajaks, küll näed.“ Iga kord, kui nad kolisid, rääkis isa sama juttu. Ja kolisid nad tihti. Nii et Alma juba teadis. Piisas sellest, kui akendest läbi puhus, uued naabrid tekkisid või mõni lind läheduses liiga valjusti vidistas, kui naksti oli kolimisauto maja ees. Alma sellest suuremat ei taibanud, aga ega tal erilist sõna­ õigust olnud ka. Kui isa kord juba otsuse tegi, siis nii oli.

­7

Simon sasis puiestee postkastinumbreid lugedes oma musti turris juukseid. Siis plõksutas ta suunatuld. Teisi autosid ega inimesi ei paistnud, aga liikluseeskiri oli Simon Frengile nagu iga teine eeskiri. Sellest tuli kramplikult kinni pidada. Kolimisauto keeras sisse Evelsøy puiestee 22a sepis­ väravast. Alma avas autoukse ja maandus kruusale. Tema ees oli valge maja, mille akende kõrval olid tumesinised luugid. Maja oli kitsas ja vildakas, nagu oleks tuul selle kiiva lõõtsunud, ja tervelt neli korrust kõrge. Välisukse ees siru­ tas oma oksaharusid taeva poole suur õiteehtes õunapuu. „Sinu tuba on seal.“ Simon näitas ühe akna poole neljan­ dal korrusel. „Parim vaade kogu majas!“ Alma vaatas ülemiste korruste poole. Maja oli kindlasti liiga kitsas, et olla nii kõrge. „Aga sa ju tead, et ma kardan kõrgust.“ Simon vaatas talle otsa ja pani käed puusa. Väike korts, mis ilmus kulmude vahele, kui ta leidis, et Alma jonnib, oli selgesti näha. „Alma Freng, sinu tuba asub maja sees ja sinna viib kolm toekat treppi. Neljandal korrusel ei ole ühtki mõistuslikku põhjust kõrgust karta.“ Ta noogutas oma sõnade kinnituseks, nagu oleks temaga võimatu mitte nõustuda, ja sammus rahulolevalt tei­ sele poole autot. Alma kuulis, kuidas isa pusib luku kallal. Lõpuks avanes tagaluuk, kust hüppas välja Børre, nende pere koer. Alma silitas ta kõrvu ja manitses end enne ees

­8

ootavat protse­duuri kannatlikkusele. Simonil oli nimelt süsteem. Igal toal oli kindel värv ja kõik kolimiskastid olid tähistatud värvi ja numbri või tähega. Roheline 4 tähendas näiteks neljandat köögisahtlit, aga sinine A tähistas esiku­ kummutit. Kui seista uue toa uksel, tuli toimetada päri­ päeva, siis laabus kõik iseenesest. Vähemalt Simoni sõnul. Alma tõstis autost välja pappkasti. Ei jää muud üle kui vastu pidada, mõtles ta. Ja suundus hoogsal sammul uue kodu poole. Pisut aega hiljem, kui päike oli loojunud, hakati saarel lahti pakkima üht teist kolimiskoormat. See erines perekond Frengi omast kahes olulises punktis. Esiteks oli see tundu­ valt väiksem. Ainult kipakas tugitool, kitsuke klapp­laud, vihmamantel ja kolm raamatut. Teiseks oli see kolimis­ koorem saabunud Evelsøyle täieliku saladuskatte all ja ööpimeduse varjus. Uude elamisse koliv naine oli elegantselt riides. Mustad viigipüksid ja ainsagi pleki, topi või kortsuta valge triiksärk. Kui ta ei oleks kolimiskoormat lahti pakkinud kesk pilkast ööd ja liiatigi majakatusele, oleks võinud arvata, et ta läheb teatrisse. Juuksed olid kuklas kõvas krunnis ja tumedates juustes paistis lai hall vööt. Naine asus end katusekividel sisse seadma. Tal ei olnud mingit kiiret ja ta tegutses kuupaistel tasa ja targu. Tooli paigutas korstna taha. Klapplaua asetas selle kõrvale, aga raamatud ja vihmamantel jäid kohvrisse.

­9

Kui ta lõpetas, istus ta tugitooli. Ehkki see oli korstna taga peidus, avanes talle sealt vaade suuremale osale Fren­ gide majast. Ta vaatas neljanda korruse poole ja noogutas, kui nägi ühe akna ees rohe-valge-triibulisi kardinaid. Naine naeratas rahulolevalt ja tõusis tugitoolist. Harju­ nud liigutusega võttis ta kinni kaelas rippuvast kuldketist ja kergitas seda. Nähtavale ilmus väike klaaskarp, mis pol­ nud suurem kui tikutops ja oli täis midagi eredalt helen­ davat. Näis, nagu mahutaks karp siilukest merd, mis küüt­ leb päikeses. Naine tõstis vaba käe, laskis sõrmedega nipsu, ja oli korra­pealt kadunud.

­10

2. peatükk

TERE TULEMAST, ALMA

J

ärgmisel hommikul seisis Alma köögi tööpinna ees ja vaatas külmkapi uksele kinnitatud tähestikulist plaani. Ta tundis roidumust ja närvipinget ja keeldus külm­ kapist juustu võtmast ja hommikusööki alustamast. Hetkel lahutasid teda esimesest päevast järjekordses uues koolis ainult paar juustuvõileiba. Alma vihkas neid esimesi koolipäevi. Ta ei teadnud, mida õppida oli antud, milline on tema pink ja kus asub kemps. Aga veel hullem oli mitte midagi teada teiste õpi­ laste kohta. Kes on sõbralik ja kes ei ole. Kas mõnest tuleks eemale hoida? Tihti nimelt tuli. Köögis ei paistnud ühtki kolimiskasti. Simon oli sääras­ tes asjades kibe käsi. Alma luges plaani, püüdes leida leiva­ nuga. „Roheline 29,“ luges ta valjusti. Børre vastas uratusega. Perekond Frengi koer ja vaiel­ damatult kogukaim liige istus juba köögilaua ääres val­ mis. Uratust tõlgendas Alma kui kaua võib, tee käppelt, ­11

nälg võtab silmanägemise ära. Sest Børrel oli alati nälg. Ja seal polnud midagi imestada. Sest ka siis, kui ta tagumiku põrandale toetas, oli koer nii suur, et ulatus oma taldri­kuni, mis ootas Alma oma kõrval köögilaual. Børre tõug ei olnud teada. Simoni arvates oli ta puudli ja pruunkaru ristand. Isa oli ostnud Børre palju aastaid tagasi enne üht kolimist, et Almal tuju tõsta. See aitas päris hästi, aga Simon, kes loomadest suuremat ei jaganud, oli võtnud poest kõige tillema kutsika. Teooriaga, et väikesest kutsikast kasvab väike koer, oli Simon enda sõnul julmalt mööda pannud. Alma asetas mõlemale taldrikule kaks juustuleiba. Børre tormas enda omade kallale, nagu oleksid need elus ja võik­ sid jalga lasta. „Noh, oled esimeseks päevaks valmis?“ küsis Simon ja istus laua äärde. Alma tabas tema pilgu ja noogutas. „Ma pakkisin su koti ära,“ jätkas Simon. „Su uued õpi­ kud olid verandapingi all, nagu kokku lepitud. Pliiatsid on teritatud ja õpikutel kaaned ümber.“ „Aitäh,“ ütles Alma. „Nurgakaitsetega,“ lisas Simon. „Nii ma lootsingi.“ Simon astus külmkapi ette ja õngitses sealt toidupaki. „Ma panin rohkem brokolit, et saaksid õisikuid uutele klassikaaslastele jagada.“

­12

Alma tõmbas kopsud õhku täis, et hakata isale seletama, milline ämber oleks esimesel päeval uues klassis brokoli­ õisikuid jagama hakata, aga mõtles ringi. Ta ei tahtnud roh­ kem esimesest koolipäevast rääkida. Simon tõstis diplomaadikohvri tööpinnale, võttis sealt paki pabereid ja asus neid sortima. „Värske mereõhk,“ pomises ta naerunäol. „Alma, siin on meil tore elada.“ Alma vaatas uues köögis ringi. Seinad olid paljad. Ei ühtki pilti pereliikmetest või sõpradest. Ainus koht, mida miski ehtis, oli pikk koridorisein. See oli juba täis Alma iga-aastasi ametlikke lasteaia- ja koolipilte. Uhkustamissein, nagu Simon seda nimetas. Kelle ees ta uhkustas, seda Alma ei teadnud. Keegi neil külas ei käinud. Veklerkol­ leni korteris, kus nad paari aasta eest elasid, ei avastanud nad enne järgmiste elanike sissekolimist, et uksekell ei tööta. „Esimene päev uues klassis ... ah, mis põnev,“ jätkas Simon ja lükkas Alma ette ühe paberi. See oli kaart. „Kõige otsem tee meie maja ja kooli vahel on tähistatud punase joonega. Sinu jalgade pikkusega ja keskmise kiiru­ sega läbid sa selle vähem kui üheksa minutiga. Tunnid alga­ vad kahekümne minuti pärast, nii et ...“ Äkki katkestasid Simoni jutu igal hommikul raadiost kaikuvad tuttavad puhkpillihelid. Jäi mulje, et köögis istub täies koosseisus orkester. Kui muusika lõppes, jätkas hääl:

­13

Kell sai kaheksa ja uudistega on nüüd eetris meie oma Suurminister Gabriella Grubel, kes räägib olukorrast riigis. „MA TAHTSIN ÖELDA,“ hüüdis Simon, „ET TUNNID ALGAVAD KAHEKÜMNE MINUTI PÄRAST, NII ET NÜÜD LÄHME ÜLES HAMBAID PESEMA.“ Mikrofoni võttis üle naisehääl: Tere hommikust, kallid kaasmaalased, oli viimane, mida Alma kuulis, enne kui isa kannul mööda koridori eemaldus. Tegelikult oleks tulnud kuulata tervet hommikukõnet, igal hommikul, see oli Gabriella Grubeli kehtestatud reegel. Aga kuigi Simon pidas kinni enamikust reeglitest, ei olnud seesinane teda kunagi huvitanud. Pigem vastupidi, nagu paistis, sest ta leidis igal hommikul põhjuse lahkuda just sel hetkel, kui Suurministri hääl köögis kaikus. Simon peatus välisukse taga ja näitas näpuga. Sinna oli kleebitud vanaaegseid ilmamärke kujutav räbaldunud pla­ kat, toosama, mis oli olnud iga nende kodu välisuksel, nii kaugele kui Alma suutis meenutada. Plakatil olid pildid, mis illustreerisid mitmesuguseid ilmastikunähtusi, mõtte­ tera all. Värvid olid juba ammu luitunud ja servad ustele kleepimisest ja lahti tõmbamisest nii närused, et Almat üllatas, et plakat veel ühe kolimise üle oli elanud. Simon oli kohutavalt suur ilmafänn ja püüdis alati riie­ tuda oludele vastavalt. Otsustavalt osutas ta sõrmega joo­ nistusele majakatustest, mille taga oli sinine taevas. All sei­ sis kalligraafilises kirjas Kui läänekaar on selge, siis ilm on pikalt helge. ­14

„Läänekaar on selge. Siis püsib ilus ilm terve päeva. Sinu teksajakk on nende kraadidega sobiv. See ripub kollases B-s.“ Kuigi kõik majaelanikud olid köögist lahkunud, sai keegi siiski osa perekond Frengi raadiost kaikuvast hommiku­ kõnest. See keegi istus kõrvalmaja katusel korstna taha pei­ detud tugitoolis ja kuulis kõike läbi lahtise köögiakna. Ta vaatas neljanda korruse poole ja märkas tüdrukut, kes kardinate vahel nähtavale ilmus. Naine noogutas ja kri­ bas midagi väiksesse süles olevasse märkmikku. Ta jälgis edasi tüdrukut, kui too kolm korda T-särki vahetas, ham­ baid pesi ja esimesele korrusele tagasi läks. Siis torkas naine märkmiku taskusse, tõstis käe, nipsutas sõrmi ja kadus. Alma vantsis mööda puiesteed. Ta nägi, et Evelsøy on kena ja puhas kohake. Vastvärvitud majad kiiskasid päikese käes. Isegi kõnnitee oli nii puhas ja kena, et ükski väike kivigi ei olnud vales kohas. Almal tuli mõte, et Simonile hakkab siin meeldima. Alma jõudis ringteele, mille nimi oli kaardi järgi Kes­ kuse, ja läks edasi mööda vasakpoolset kõnniteed. Ta möö­ dus veel suletud kohvikust ja toidupoest, mille punaste ribakardinate kohale oli suurte tähtedega kirjutatud BUN­ DERUDS. Ka see oli suletud. Strakoffi tänavas, kus nad enne elasid, oli härra Flessmok juba kella seitsmest peale päevapakkumisi pasundanud ja kogu tänav oli paksult rahvast täis juba tükk aega enne ­15

seda, kui Børre silmalaugu paotas. Seepärast oli imelik siin nii üksipäini kõndida. Suurlinnas oli ta end rahvamassis harva ebakindlalt tundnud ja pealegi oli politsei ehk Gru­ beli grupp, nagu seda nimetati, alati käepärast. Alma oli nii harjunud veinipunaseid vormiriideid nägema, et nende puudumine Evelsøy puiesteel tekitas väheke kõhedust. Tänava ääres oli aina vähem maju ja aina rohkem puid, kuni mõlemal pool oli ainult mets. Kaardi järgi pidi ta nüüd nägema paremale pööravat tänavat. Alma peatus ja vaatas üles järsu mäeveeru poole. Kaugel ülal paistis puude vahel katus, mille mõlemas otsas oli torn. Ta tundis tornid ära pildi järgi kaardil. See oli kool. Kas ta pidi sinna üles ronima? Aga kuidas? Niipalju kui tema nägi, ei olnud siin ühtki teed, ainult mets. Alma süda hakkas puperdama. Kas Simoni kaart vale­ tas? Ta sammus üle puiestee ja vahtis puude vahele. Oligi, nagu ta kartis. Ülesmäge vonkles vaevu aimatav kinni­ kasvanud teerada. Ilmselt oli kaart vana. Seda teed pidi ei olnud palju aastaid käidud. Hirmust esimesel päeval tundi hilineda lõi talle kramp kõhtu. Ei jäänud muud üle kui jalad selga võtta ja mäkke litsuda. Õnneks oli rada pidi kerge minna, aga aeg-ajalt tormas ta põõsastesse ja okstesse, millest ei jõudnud kõrvale põi­ gata. Ta jäi mitu korda juukseidpidi kinni, aga kiskus end lahti ja vuhkis edasi. Alma hakkas väsima, aga ei vähendanud kiirust. Kõige tähtsam oli saabuda teiste lastega ühel ajal. Harva, kui ­16

tähelepanust midagi head sugeneb, teadis Alma oma kogemustest. Ta lähenes mäeharjale ja korraga paistis kool läbi tiheda võpsiku selgesti kätte. Halli kooliõue kohal kõrgus suur ja võimas kivihoone. See meenutas vanglat. Alma tõmbas hinge ja pidi juba edasi minema, kui kuulis midagi. Ta keeras ringi. Mets tema taga oli hääletu. Kas seal oli keegi? Almal jooksis judin üle selja. Viimastel nädalatel oli tal mitu korda olnud tunne, et keegi käib tal kannul. Sahisevad lehed olid andnud märku kummalisest liikumisest puuvõrades, millest ta möödus, ja salapärased varjud olid kadunud, enne kui ta jõudis uurida, mis neid heidab. Kolimine on su närvidele põntsu pannud, oli ta endale öelnud. Aga trammipeatuses oli juh­ tunud midagi veidrat. Eelmise klassi Sandra oli tõuganud teda kõvemini kui muidu. Alma oli kaotanud tasakaalu ja oleks äärepealt rööbastele maandunud. Ta hakkas just karjatama, aga siis juhtus midagi, millele ta oli sestsaadik palju mõelnud. Jäi mulje, nagu oleks gravitatsioonijõud tagurpidi tööle hakanud. Enne kui Alma iitsatadagi jõu­ dis, oli ta tagasi perroonil, nagu oleks ta kukkunud üles. Mitte kedagi ei olnud lähedal, kes oleks võinud teda aidata. Ainus mõistlik vastus, mille peale Alma tuli, oli tema enda elav kujutlusvõime. Aga südames teadis ta, et see ei olnud tõsi. Alma pilk otsis puude vahelt. „Halloo?“ ütles ta sosinal. Siis kõlas koolikell. ­17