ALIBI ASHLEY ELSTON
Kaks naist. Üks surnud abikaasa. Ja ainult ühel neist on vettpidav alibi.
ANATOOMIA
Alibi anatoomia ASHLEY ELSTON
INGLISE KEELEST TÕLKINUD TIINA KANARBIK
1 PEATÜKK Aubrey
ALIBI LAUPÄEV, 10. OKTOOBER
M
inu noogutuse peale võtab baarmen džinnipudeli. Selle kolmveerandtunni jooksul, mil ma baaripukil olen istunud, on rahvast pidevalt juurde tulnud, mul vedas, et kui siia jõudsin, oli koht suhteliselt tühi. Vanad puitpõrandad loovad ehtsa kantribaari meeleolu, aga need ründasid mind kohe, kui sisse astusin. Ma oleks peaaegu kokku põrganud ettekandja ja tema joogikandikuga, samuti kahe külastajaga, kelle ainus viga oli mulle liiga lähedal olla, kui mu ligi kaheksasentimeetrine kingakonts kahe põrandalaua vahele kinni jäi. On mõningaid asju, millest ma siit lahkudes puudust hakkan tundma, aga neist kingadest kindlasti mitte. Minu ette ilmub teine Negroni sel õhtul. „Tahad toitu tellida?“ Heitnud pilgu baarmeni nimesildile, ütlen: „Ei, aitäh, Ray. Täna õhtul ma ainult joon.“
9
Ta liigub küüleri juurde ja võtab välja kaks Ultrat tüdrukule, kes on pressinud end minu baaripuki ja kõrvalistme vahele, ning mina valmistun esimeseks lonksuks. Mul läheb sõrmkübaratäis jooki alla, ilma et ma nägu krimpsutaksin. Edusamm. „Oled sa kindel, et tegin seda õigesti?“ Ray täielik tähelepanu on minul, kaks õlut käes unustatud. Võib-olla ma polnudki nii rahulik, kui olin arvanud. Kui tellisin esimese kokteili, oli baarmen mu valiku üle üllatunud. Siinne seltskond näeb sedamoodi välja, et kanget alkoholi tellides eelistatakse pigem majadrinke ja pitse. „Jah, täiesti õigesti.“ Ja see ongi tehtud täpselt nii, nagu peab. Pole tema süü, et ma vihkan džinni. Ma tõstan klaasi ja võtan suure sõõmu, palvetades, et mul poleks vaja tualetti komberdada ja see välja oksendada. Baarmen tundub rahule jäävat ja pöörab oma tähelepanu jälle tüdrukule ning vahetab kaks pudelit mõne kortsus raha tähe vastu. Ma puudutan telefoniekraani ja näen, et mu viimasest vaatamisest on möödas vaid seitse minutit. Ma pean siia jääma veel vähemalt tunniks ajaks. Kui ma vaid saaksin Ray tunnete säästmiseks oma jooki samamoodi sonkida nagu toitu, mida ma süüa ei taha. Paarike minust paremal jätab enne lahkumist mõned rahatähed letile, aga iste mu kõrval on vaba vaid sekundi. „Miller Lite,“ ütleb mees, kui Ray tellimuse võtab. Ta joob mitu sõõmu kohe, kui klaas tema ette jõuab. „Milline kuradi päev,“ pomiseb ta enda ette ja tõmbab siis käega üle näo. Jumal küll, ma tean seda tunnet. Sedasama võiksin ma öelda enda päeva kohta. Ma tean, mis minu jaoks ränk oli, aga hoian keele hammaste taga ega hakka seda temalt küsima. Tuletan endale meelde, et ei tulnud siia võõraste inimestega juttu puhuma, olgugi et ootan kärsitult, et see õhtu juba läbi saaks.
10
Mees pöördub minu poole, justkui kutsuksid teda küsi mused, mis prõmmivad vastu mu kõvasti kokkusurutud huuli. Ta pilk libiseb üle minu ning ma võtan käe baariletilt ja panen sülle, enne kui ta märkab üpris suure teemandiga kihlasõrmust ja plaatinast abielusõrmust. Ma pööran end istmel ringi, mõtlemata miks. Mu selg on leti poole ja ma vaatan, mis minu ees toimub. Suitsupilved muudavad valguse tuhmimaks ja kõik näib pisut ähmane. Vaid mõne hetke pärast teeb mees sedasama. Meie vahel on vähemalt meeter, aga niiviisi tema kõrval istuda tundub kummaliselt intiimne. Ma vajan meeleheitlikult midagi, mis aitaks mul aega mööda saata, ning küsin: „Kas sa oled seda bändi varem kuulnud?“ Prožektorid valgustavad muusikariistade triot tillukesel laval ruumi nurgas. Bänd lõpetas tehnika paikapaneku just pärast seda, kui ma saabusin, aga nüüd seisavad mehed baari teises otsas ja flirdivad tüdrukutega, kes on tulnud siia pruudipeole. Selle järgi paistab, et „elav muusika“ ei alga kuigi varsti. „Ei ole.“ Mehe hääl on sügav ja kõlav. Noogutades kolme piljardilaua suunas, mis on ruumi teises otsas, ütleb ta: „Enamik inimesi käib siin piljardit mängimas ja joomas, mitte bändi kuulamas.“ Kõigi piljardilaudade külgsiinidel on ritta laotud veerand mündid, mis märgivad tulevaste mängude järjekorda. Näib, et mänguvõimaluse saamiseks tuleb siia tulla üsna vara. Ta lisab: „Garyl, omanikul, on väga halb muusikamaitse, niisiis ära neist eriti midagi looda.“ Ma heidan vargsi pilke sellele võõrale mehele enda kõrval, samal ajal kui tema vaatab mängu, mis on meile kõige lähemal. Tundub, et oleme umbes ühevanused, niisiis arvan, et ta on mõni aasta alla kolmekümne. Ta on võluv, aga talle on võimalik
11
kergesti läheneda, ja see on parim kooslus. Tugevalt päevitunud näo ja karedate käte järgi võib arvata, et ta ei tööta kontoris, aga korralik triiksärk näitab, et vabal ajal meeldib talle hea välja näha. Abielusõrmust pole. Ilus kell. Kokkuvõttes üsna hea pakett. Ta silmitseb klaasi minu ees. See on ikka veel peaaegu täis, aga jook on juba vesine, sest jää on sulanud, ja salvrätt klaasi all on kondensveest läbimärg. „Kas tahaksid midagi muud juua?“ Ta pöördub näoga minu poole ja mina teen sedasama, kuni oleme peaaegu vastamisi. „Ma ei saa midagi muud tellida,“ ütlen ma õlgu kehitades. Ta kallutab pead, mõeldes mu sõnade üle järele. „Aga mina saan sulle midagi muud tellida.“ See pole küsimus. Mu pilk langeb pudelile, mis tal käes on. Mees tõstab õllepudeli üles ja hoiab kahte sõrme püsti. Ma ei suuda Rayle otsa vaadata, kui mees ühe õlle minu ette asetab. Kui Ray on teise kliendi juurde läinud, jätan ma kokteili sinnapaika ja haaran õlle, aga enne kui juua jõuan, kõksab mees oma pudeliga vastu minu pudelit. „Ma loodan, et see on sulle rohkem meele järgi.“ Ma pole õllemaitse üle kunagi nii rõõmus olnud. Kui olen joonud suure sõõmu, pühin pabersalvrätiga huuli. „Aitäh joogi eest.“ Ta vaatab mind pikalt, kuni ma ikka ja jälle vaikselt kordan Sa pole siin selleks! Ma ei tohiks selle võõra mehega rääkida. Lasta sel võõral mehel endale jooke välja teha. „Ma tahaks öelda, et Sa pole siit kandist, sest ma tean siit kandist kõiki, aga saan aru, et see on kõige viletsam repliik üldse.“ Naer paneb minust plehku, enne kui jõuan seda takistada. „Jah, ära seda ütle,“ lausun ma, ehkki ta juba ütles. Siinkohal peaksin mainima Beni.
12
21. PEATÜKK Camille
ALIBI
M
LAUPÄEV, 10. OKTOOBER
argaret Everett. Minu vennanaine. Isegi selles väikeses rastriga ruudustikus on ta vapustav, nagu on olnud sellest ajast peale, kui hakkas keskkooli ajal Silasega käima. Kas see ongi see kohtumine, mida Ben on plaaninud enne Fosteri majja minekut? Milleks on tal vaja Margaretiga kohtumist ette planeerida? Ben teeb žesti, et astugu edasi. „Tule sisse. Kas sa soovid midagi juua?“ „Aitäh, vett palun.“ Ma liigun pööningul vaikselt ringi ja jälgin neid. Ma olen nüüdseks mitu tundi siin üleval olnud ja tunnen end väga rahutuna. Ma lootsin näha, et keegi toob Benile infot, aga seni pole midagi niisugust toimunud. Mul on tunne, nagu oleksin kuidagi lõksu püütud. Et Aubrey teab sellest, mis täna juhtub, rohkem, kui ta mulle räägib, ja mina olen mängus vaid ettur. Selle asemel et Margaret oma kabinetti viia, toob Ben ta
152
kööki. Ta läheb aeglaselt külmkapi juurde ja võtab sealt väikese veepudeli, asetab köögisaarele ja osutab istmele, mis on nurgale kõige lähemal. Margaret istub, keerab pudelilt korgi ja joob väikese lonksu ning Ben läheb tagasi teisele poole köögisaart, jäädes temaga vastakuti. „Aitäh, et sa mu vastu võtad.“ Ta pilgutab Benile silmi sama moodi nagu mu vennale. Miks ta siin on? „Pole tänu väärt, sa tead, et ma olen alati sinu jaoks olemas.“ Beni poos on vaba, aga ta peakallutus ja suujoon ütlevad mulle, et ta on sellest külaskäigust meelitatud. Mu pähe tulvavad mälestused nendevahelistest hetkedest, mille olin eemale tõrjunud. Väikesed puudutused, mis polnud just sobimatud, aga näisid pisut liiga intiimsed. Nendevaheline pilk, mis tundus, justkui oleks neil ühine saladus. Mitte midagi seksuaalset, ent familiaarsus, mida ei tohiks olla. Beni kehakeel ajab mu praegu segadusse. „Silas saatis su, eks ju.“ See pole küsimus. Margaret raputab pead, pigistades pudelit nii tugevasti, et sellest pritsib vett välja. „Ei, ta ei tea, et ma siin olen.“ Ben silmitseb teda pikalt. „Heategevusüritusel sa ütlesid, et tahad minuga rääkida. Eraviisiliselt. Nii et mis toimub?“ „Ma arvan, et Silas teeb midagi kohutavat. Ta kardab. Ta teab, et sa oled Aubreyt jälginud, ja on veendunud, et Foster saatis talle selle enne surma, ja on vaid aja küsimus, enne kui sina selle temalt saad.“ Mida? Kuidas Margaret ja Silas Aubreyt teavad? Ja Foster on surnud? Millal ta suri? Ei, ei, ei. See ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi, et mina olen oma perekonnas ainuke, kes ei tea, mis toimub.
153
Enne kui Ben jõuab midagi öelda, lisab Margaret: „Tal on keegi, kes Aubreyt samuti jälgib. Ma sain mõned pildid sinust rääkimas nende kahe mehega, kes seal elavad ja autosid üles löövad.“ Ta viipab käega sissesõidutee suunas. „Tegelesid selle autoga, mis on su maja juures.“ Mis pagan siin toimub? Shane ja Eddie elavad Aubreyga ühes majas? Kui ma tegin pisut uurimistööd pärast selle salvräti leidmist, keskendusin teisele naisele, kes seal elab. Ma arvasin, et Ben petab mind, niisiis pöörasin ma seal elavatele meestele vähe tähelepanu. Mu mõtted kihutavad, nii et pea hakkab ringi käima. Ja siis saan ma vihaseks. Maruvihaseks. Beni naer täidab ruumi. „Kas sa teed nalja? Sa näed nii palju vaeva, et öelda mulle, et Silas mind jälgib?“ Ta vaatab üles lae poole ja vangutab aeglaselt pead. „Uskumatu. Sa oled mind alahinnanud, kui arvad, justkui ma ei teaks kõike, mida su mees teeb.“ „Ei, mitte selle pärast! Me kõik peaksime koostööd tegema. Aga te pole seda teinud ja kui te seda ei tee, siis läheb meil halvasti.“ Ben näib olevat hämmeldunud ja läheb ümber köögisaare, et Margaretile lähemal olla. „Ma proovisin seda. Randall ja Silas unustavad ära, et ainus põhjus, et nad seda Fosteri-jama üldse teavad, on see, et mina rääkisin neile pärast seda, kui ta kaust Hanki lauale maandus.“ Margaret naerab valjusti. „Noh, vabandust. Ma lihtsalt püüan tagada, et keegi ei tee mingeid lollusi, sest tundub, et te kõik olete pea kaotanud. Nad arvavad, et sa kasutad seda tõendit nende vastu. See panigi nad muretsema. Sa pead neile lihtsalt ütlema, et ei tee seda!“ Ben astub veel ühe sammu Margareti poole, nii et naine toolil tahapoole põrkab. „Nad peavadki muretsema. Ma garanteerin,
154
et esimene asi, mis ma teen, on see, et päästan end Randall Everetti käpa alt, kus ta on mind kõik need aastad hoidnud!“ „Sa tead, et asi ei lõpe sinu jaoks hästi, kui sa seda enne neid kätte ei saa. Kumbki neist ei lase sul kunagi enda üle võimust võtta.“ Beni nägu ligineb Margareti omale. Ma näen, kuidas veen ta laubal esile tungib. „Ma ei nõustunud Silasele katet tegema sel õhtul, kui ta need inimesed tappis, lihtsalt selleks, et Randall kuradi Everett saaks mu ülejäänud elu kontrollida.“ Oota. Oota, oota, oota. Mida ta ütles? Ben oli sellesse segatud, eks? Ben. Mitte Silas. Silast polnud tol suvel isegi mitte Corbeau’s. Mina sõitsin läbi Euroopa ja Silas töötas Texases karjarantšos. Seetõttu pole ma kunagi arvanud, et Silas võiks sellesse segatud olla. Ben astub Margaretist eemale, käed taskus, ning on veidralt rahulik. „Ma poleks kunagi nõustunud olema tema alibi, kui oleksin teadnud, et see tähendab kõik need aastad Randalli marionetiks olemist, just nagu kõik teised inimesed, kes teevad talle räpast tööd.“ Mul läheb süda pahaks. Ja ma olen segaduses. Silas oli see, kes juhtis tol õhtul Pauli kaubikut? Ja näib, et kõik mu perekonnast teavad seda, peale minu. Raev algab sügaval mu sees ja levib kõigisse liikmetesse. Ma värisen, sest olen nii vihane. Ja kurb. Ja mul on süda paha. See on õudusunenägu. Ben saadab Margaretile terava pilgu. „Miks sa tegelikult siin oled? Seda vestlust oleks võinud ka telefoni teel pidada.“
155
Margaret pöörab end tema poole. „Ma ütlesin sulle, et olen Silase pärast mures. Ja ma arvan, et ta tahab Camille’ile kõik ära rääkida. Teda häirib, et Camille ei tea, mis juhtus või kui seotud sa Randalliga oled. Ja sa tead, kui vihaseks Camille selle peale saab.“ Ben paneb käed risti rinnale. Ta võib olla väga hirmutav, kui tahab. „Mul pole sellest sittagi, mida Silas talle räägib. Camille peidab pea liiva alla, nagu ta on teinud kogu elu. Talle meeldib teeselda, et ei tea, kust see raha tuleb, kõnnib ringi nagu moraalijünger, senikaua, kui ta elustiil ei muutu. Vahet pole.“ Ma vajun põrandale ja pean suu katma, et summutada karjatust, mis tahab välja paiskuda. Margaret sammub mööda kööki ringi ja Ben jälgib teda. „Randall ei kavatse lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub.“ Ben lööb käega vastu köögiletti ja Margaret võpatab. „Mul on Randallist kõrini. Mul on kõrini neist asjadest, millega mina pean tegelema, et ta pättidest sõpru vanglast eemal hoida. Mul on kõrini sellest, et aitan tal taskuid täita. Nüüd on mul aeg enda taskuid täita. Ja ma ei hakka Silasega seda teemat arutama. See jama lõpeb täna õhtul. Ja viimane asi, mida ma vajan, on sinu kuradi abi.“ Ma vajun vastu tooli ja püüan normaalselt hingata. Mul polnud aimugi, et Ben on olnud kõik need aastad mu isa jamadega seotud. Just see, mida ma ei tahtnud. Ma pole kunagi tahtnud niiviisi elada. Sellepärast ma olengi kõhelnud last saada, et ma pole tahtnud tuua teda sellesse räpasesse ellu. Margareti hääl kõlab närviliselt, kui ta ütleb: „Ma näen, et sul on mingi plaan. Mida sa teha mõtled?“ Ben liigub talle lähemale, nii et nende vahe on väga väike. Ta lõug on pinges. Ma tean seda pilku. Ta püüab kangesti mitte kaotada kontrolli. Ta võtab Margaretil randmetest kinni. „Kas Silas saatis su siia? Sa oled pooli vahetanud?“
156
Margareti pea käib vasakule ja paremale. „Ei, ta on farmis! Ma vannun, et tema ei saatnud mind!“ Ma näen ta ilmest, et Beni haare on tugevam, kui mugav oleks. „Me oleme tundnud teineteist pikka aega, Margaret. Ära unusta, et mina olen see, kes saladusi hoiab.“ Margaret tõmbub temast eemale ja astub sammu tagasi. „Ma parem lähen. Ta hakkab mind varsti ootama.“ Mu kõhus keerab ja pea valutab. Sapp kerkib kurku. Ma kiirustan ämbri juurde ja tühjendan mao, kuni hingeldama hakkan. Mu keha on üleni higine ja niiske. Mul läheb mõni hetk, enne kui suudan tagasi tooli juurde roomata. Kui uuesti ekraani vaatan, on Margaret läinud ja Ben jälle oma kabinetis, töötades, nagu poleks tal mingit muret, ning mina olen samal ajal pööningul ja mu maailm on kokku varisenud. Ma olen rumal. Väga, väga rumal. Ben ütles telefonis, et tal on veel paar kohtumist, enne kui läheb Fosteri majja, ja mu süda vajub saapasäärde, kui mõtlen, kes veel siia ilmub. Ma ei usu, et suudan taluda veel midagi, mis käib Beni või oma perekonna kohta. Tema telefon heliseb. „Jah.“ Ta nõjatub tooli seljatoele, kuulates helistajat. „Tee foto ja saada mulle.“ Kõne lõpeb. Ma ei näe telefoni ekraani, aga tundub, et Ben ootab, et ilmuks foto, mida ta nõudis. On näha, et see lõpuks saabub, sest ta istub nüüd toolil sirgelt. Ta vahib fotot tükk aega ja toksib siis midagi ekraanile, liigutused pisut närvilised. Mõni minut hiljem tõstab ta telefoni kõrva juurde. „Ma lahkun nüüd majast,“ ütleb ta, kui saab ühenduse, ning lõpetab kõne. Ma ei tea, miks ta ära läheb, aga olen tänulik, sest ma pean siit pööningult ja sellest majast kohe välja saama, enne kui kaotan viimase kui aruraasu. Enne kui teen midagi, mida ma kahetseks.
157
Ben lülitab sülearvuti välja ja haarab võtmed. Mõne minuti pärast kuulen garaažiust tõusmas. Kohe, kui see sulgub, hakkan tegutsema. Ma lahkun esikust ja jooksen trepist alla esimesele korrusele, otse kööki, ning haaran kaamera. Seejärel torman kabinetti, et võtta sealt samuti kaamera. Tõmmates tooli lähemale, seisan sellel, et saaksin kätte selle, mille olin peitnud raamaturiiuli taha. Ma ei tea, mida ma nende kaameratega teen, aga ma ei jäta neid sinna, sest on suur võimalus, et ma ei tõsta enam kunagi jalga sellesse majja. „Sa ei peaks siin olema.“ Ma karjatan ja kukun, maandudes põrandale tooli kõrvale, mis on külili. Ben toetub vastu seina ning põrnitseb kaameraid minu kõrval põrandal.
C
amille Baylissi elu näib täiuslik. Ta pärineb jõukast Louisiana perekonnast ja on abielus eduka advokaadi Ben Baylissiga. Kuid tegelikkus särava pealispinna all on midagi muud. Camille on aastaid kahtlustanud, et Ben varjab süngeid saladusi, ent tõendeid leida on võimatu, sest mees hoiab igal tema sammul silma peal. Aubrey Price’i kummitab endiselt kümne aasta tagune traagiline öö, mis muutis tema elu jäädavalt. Ta on veendunud, et Benjamin Bayliss varjab juhtunu kohta midagi olulist. Tänu oma kohati kriminaalse taustaga majanaabritele teab Aubrey, et tõeni võib jõuda mitut rada pidi, ning võib-olla on ta nüüd leidnud neist kõige parema. Nii sünnib plaan. Kaheteistkümneks tunniks vahetavad Aubrey ja Camille kohad. Camille saab võimaluse Beni järele luurata, Aubrey mängib tema rolli. Mõlemad loodavad viimaks leida vastused küsimustele, mis neid aastaid vaevanud on. Järgmisel hommikul leitakse Ben mõrvatuna. Nüüd vajavad mõlemad naised laitmatut alibit. Ent ainult ühel neist on see olemas. Ja ühestainsast valest sammust piisab, et kogu hoolikalt ehitatud plaan kokku variseks.
ISBN 978-9908-54-236-2
facebook.com/vestaraamatud