Aleppo linna mesinik

CHRISTY LEFTERI R A H V U S VA H E L I N E M E N U K

„Julge, provokatiivne, painav.“ Heather Morris, „Auschwitzi tätoveerija“ autor

Algupärand: The Beekeeper of Aleppo Copyright © 2019 by Christy Lefteri All rights reserved.

Tõlkija: Mai Raet Keeletoimetaja ja korrektor: Reeli Ziius Kaanekujundus: Alexandra Allden Kaanefotod: © Michele Falzone / Alamy Stock Photo (Aleppo); Shutterstock.com Kujundaja: Kalle Müller Projektijuht: Piret Veigel Eestikeelse väljaande autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2021 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-603-69-7 Trükk: Printon

P ROLO O G d

Neli valget raketti, teel merre, peegeldavad oma tiivutuil kehadel päikest, nagu oleksid nad midagi ilusat.

Raketid langevad ja langevad, miski ei suuda neid peatada, nad ei keera ümber ega lenda ära, nende tee on vääramatu. Olen seda ennegi näinud. Mitmeid kordi. Ainult toona arvasin, et raketid lömastavad maapinna, et nad langevad küngastele ja katustele ja kodudele ja mošeedele, lilledele ja ausammastele, mälestustele ja aaretele ning lennutavad suitsu ja hinged otse taevasse.

Praegu kukuvad raketid merre. Jah, sel silmapilgul on nad ilusad, ilusad nagu elu enne seda, kui adume surma lähedust või nagu silmad enne sulgemist.

Kas pole nii, Nuri, et me kõik oleme justkui aeglases langemises?

Parem on langeda koos kui üksinda. Mäletad sa mesilasi, kuidas nad koos töötasid, nagu olnuks nad üks?

Nõnda rääkis mu nõbu Mustafa, kui olime minu aias ja vaatasime alla Aleppo poole, kuidas see leekides põles.

6

Pommid on jõudnud veepinna ligi ning aeg pidurdub. See venib. Merepinnalt kumavad vastu lähenevate rakettide varjud.

Olen põlvili, kiviklibu muljub mu ihu. Sulen silmad ja ootan.

Kuulen enda kohal häält. Pehmet häält. Naise häält. Ta seisab vastu päikest, tume vari valguse taustal, tema kõrval on laps. „Kõik on korras, kullake?“ Naine sirutab mulle käe. Ma ei võta sellest kinni. „Kas kõik on hästi? Kas kutsun kiirabi?“ Ta kummardub mu kohale. Tüdruk tema kõrval hoiab käes ämbrit ja kühvlit.

Märkan siis, et hoian kätega kramplikult oma rinnust. „Ei,“ ütlen.

Vaatan mere poole. Vesi on vaikne. Üksnes valgus virvendab ja väreleb. Taamal vasakul on kai, mille peal on lõbustuspark.

Kostab muusikat. „Aga pommid...“ ütlen. „Pommid?“ Siis näen linde õhku tõusmas, nelja kajakat, kes kaovad eredasse sinisesse taevasse.

1 d

Kardan oma naise silmi. Tema ei näe välja ja keegi ei näe sisse.

Tema silmad on nagu kivid, hallid nagu kivid mererannas.

Vaadake teda. Vaadake, kuidas ta istub voodi serval, öösärk põrandal, keerutab näppude vahel Mohammedi marmorkuuli ja ootab, et ma ta riidesse paneksin. Ma ei kiirusta oma särgi selga panemise ja pükste jalga tõmbamisega, sest olen naise riietamisest surmani väsinud. Vaadake neid volte ta kõhul, mille värv meenutab kõrbelilledelt korjatud mett ja mille toon on sügavamate kurdude juures tumedam; õhkõrnu hõbedasi joonekesi ta rindadel ja sõrmeotsi, mille tillukestesse kriimudesse on sinise, kollase või punase värviga peitsitud künkanukkide ja orgude muster. Vaadake teda, sest ma kardan, et ta on aegamisi kustumas. „Nägin öösel segaseid unenägusid,“ ütleb ta. „Terve tuba oli neid täis.“ Tema pilk on kinnitatud minust veidi vasakule.

Tunnen iiveldust. „Mis see tähendab?“ „Unenäod olid katki. Need olid igal pool laiali. Ja ma ei saanud aru, kas see kõik oli unes või ilmsi. Unenägusid oli nii

8

palju, tuba oleks nagu mesilastest kubisenud. Ja ma ei saanud hingata. Ja ma ärkasin üles ja palusin mõttes, et mul kõht tühjaks ei läheks.“ Vaatan segaduses ta nägu. See on endiselt ilmetu. Ma ei ütle talle, et näen nüüd unes ainult seda tapmist, unenägu on alati üks ja sama; seal olen vaid mina ja see mees, minu veritsevas käes on kurikas, rohkem ei ole unenäos kedagi; mees lamab kõrguvate puude all maas ja ütleb mulle midagi, aga ma ei kuule, mida. „Ja mul valutab,“ ütleb naine. „Kust?“ „Silmade tagant. Valu on väga terav.“ Põlvitan ta ette maha ja vaatan talle silma. Tema elutu tühi pilk tekitab minus kõhedust. Võtan taskust telefoni ja lülitan sisse taskulambi, et talle sellega valgust silma näidata. Pupillid ahenevad. „Kas sa üldse ei näe?“ küsin. „Ei.“ „Isegi mitte varje või värve või heletumedust?“ „Ainult musta.“ Panen telefoni tagasi taskusse ja astun naisest kaugemale.

Siia jõudmisest saati on tema seisukord üksnes halvenenud.

Justkui aurustuks hing temast vähehaaval välja. „Kas sa viid mu arsti juurde,“ küsib ta, „sest see valu on talumatu.” „Ikka,“ luban talle, „varsti.“ „Millal?“ „Kohe, kui paberid kätte saame.“

Aleppo linna mesinik

9

Mul on hea meel, et Afra seda kohta siin ei näe. Kajakad talle siiski meeldiksid, eriti nende kentsakas lennuviis. Aleppos elades oli meri meist kaugel. Olen kindel, et kajakad oleksid teda rõõmustanud, ja ehk isegi rannik, sest ta kasvas üles mere ääres, mina aga olen pärit Aleppo lääneosast, kus linna piirab kõrb.

Kui me abiellusime ja Afra minu juurde kolis, tabas teda nii suur mereigatsus, et ta hakkas igal võimalusel vett maalima.

Süüria kuival mägismaal võib nii mõneski paigas kohata oaase, ojasid ja jõgesid, mis suubuvad soodesse ja väikestesse järvedesse. Enne Sami sündi järgnesime alati veele ja Afra maalis veekogudest õlivärvidega pilte. Tal oli üks maal Quwayqi jõest, mida ma tahaksin veel kord näha. Maalil oli kujutanud jõge läbi linnapargi kulgeva vihmavee äravoolutoruna. Afra oskas maastikes tõtt tabada, tal oli selle peale annet. See õnnetu jõekese pilt tuletas mulle meelde igapäevast võitlust ellujäämise nimel. Umbes kolmkümmend kilomeetrit Aleppost lõunas on jõgi sunnitud Süüria karmile stepile alla vanduma ja sellest saab ebamäärane soine pinnas.

Kardan oma naise silmi. Ent need rõsked seinad, laes jooksev juhtmestik ja infotahvlid – ma ei tea, kuidas ta oleks neisse suhtunud, kui ta silm oleks seletanud. Just praegu annab üks tahvel väljas ukse kõrval teada, et meid on siin liiga palju, et see saar vajub meie raskuse all kokku. Mul on hea meel, et ta on pime. Tean, kuidas see kõlab! Kui ma võiksin talle anda võtme, mis avaks ukse teistsugusesse maailma, võiks ta jälle nägijaks saada. Aga too maailm peab tõesti teistsugune olema. Selline, kus tõusev päike puudutab nonde seinte taha jääva iidse linna müüre ja kärjekanne meenutavaid kvartaleid

10

ja maju ja kortereid ja hotelle ja kitsaid põiktänavaid ja turgu lahtise taeva all, kus tuhat väljariputatud kaelakeed sätendavad esimestes valguskiirtes ning eemal kõrbes langeb kuld kullale ja punane punasele.

Ka Sami oleks seal, nägu naerul, ta jookseb kulunud botastes mööda kõrvaltänavaid kaupluse poole, peos vahetusraha piima ostmiseks. Kui teil tuleb kunagi kedagi suremas näha, ärge vaadake neile silma. Üritan Samile mitte mõelda. Aga Mohammed? Mustasilmne Mohammed. Ootan endiselt, et ta leiaks kirja ja raha, mille ma talle Nutella-purgi alla jätsin.

Samile ei või ma lasta endal mõelda. Aga Mohammed, ma usun, ilmub veel välja. Olen kindel, et ühel hommikul koputab keegi uksele ja kui ma selle avan, seisabki ta seal ja ma ütlen talle: „Kuidas sa küll siia jõudsid, Mohammed? Kuidas sa teadsid, kust meid leida?“ Nägin eile ühiskäimla uduseks tõmbunud peeglis üht poissi.

Tal oli seljas must T-särk, aga kui ümber keerasin, oli see hoopis marokolane, kes vetsupotil istus ja kusi. „Sa võiks ukse kinni panna,“ ütles ta oma araabia emakeeles.

Ma ei mäleta mehe nime, aga mul on meeles, et ta oli pärit Taza küla lähedalt Er Rifi mägede jalamilt. Ta ütles mulle eile õhtul, et ilmselt saadetakse ta Yarl’s Woodi nimelisse väljasaatmiskeskusesse – sotsiaaltöötaja arvates olla see tõenäoline.

Mina kohtun sotsiaaltöötajaga täna pärastlõunal. Marokolane ütles, et naine on väga ilus, nägevat välja nagu üks Pariisi tantsijanna, kellega ta kunagi ammu enne oma naisega abiellumist ühes Rabati hotellis oli armatsenud. Ta uuris minu käest Süüria elu kohta. Rääkisin talle oma mesitarudest Aleppos.

Aleppo linna mesinik

11

Õhtuti toob majaperenaine meile piimaga teed. Marokolane on vana, kuskil kaheksa- või üheksakümneaastane. Ta näeb välja ja lõhnab, nagu oleks ta tehtud nahast. Ta loeb raamatut „Kuidas saada britiks?“ ja muigab vahel endamisi. Oma mobiiltelefoni hoiab ta süles ja teeb iga lehekülje lõpus väikese pausi, et pilk selle ekraanile heita, kuigi keegi talle kunagi ei helista.

Ma ei tea, kelle kõnet ta ootab, ja ka mitte seda, kuidas ta siia sattus ning miks ta nii kõrges eas sellise teekonna ette võttis, sest ta näeb välja nagu keegi, kes ootab surma. Talle ei meeldi mitte üks põrm, et mittemuslimitest mehed tühjendavad põit seistes.

Selles allakäinud mereäärses hostelis elame umbes kümnekesi, ehkki oleme tulnud maailma erinevatest osadest, ootame ühiselt. Võib-olla võetakse meid riiki vastu, võib-olla saadetakse tagasi, rohkemat siin otsustada pole. Missugune tee valida, keda usaldada, kas tõsta veel kord kurikas ja tappa mees? See kõik on minevik. Kõik saab viimaks sooks nagu too jõgigi.

Võtan kapist Afra riidepuul rippuva abaaja. Ta kuuleb mind seda tegemas, tõuseb ja tõstab käed. Ta näeb vanem välja, käitub aga lapselikumalt, nagu olekski ta tagasi lapseks muutunud. Tema juuksed meenutavad nii värvilt kui tekstuurilt liiva – passipiltide jaoks värvisime tal juuksed ära, üritasime tast araablast välja pleegitada. Sätin ta juuksed krunni ja panen pea ümber rätiku, mille kinnitan juuksenõeltega; nagu ikka, juhendab ta mind oma sõrmedega.

Sotsiaaltöötaja saabub kell üks, kõik kohtumised toimuvad köögis. Ta tahab teada, kuidas me siia jõudsime, ja otsib põhjusi, miks meid tagasi saata. Aga ma tean, et kui ütlen õigeid asju, kui mul õnnestub teda veenda, et ma pole mingi mõrtsukas,

12

lubatakse meil siia jääda, sest oleme need õnnelikud, kes on põgenenud maailma kõige hirmsamast riigist. Marokolasel nii suurt õnne pole, talt nõutakse palju enama tõendamist. Praegu istub ta elutoas terrassile viivate klaasuste juures ja hoiab peos taskukella, nagu oleks see haudemuna. Ta jõllitab ainiti kella, ootab. Aga mida? Mind märganud, ütleb ta: „Tead sa, see ei tööta enam. Jäi seisma ühes teises ajas.“ Ta tõstab selle kettipidi õhku ja kiigutab seiskunud kella, mis on tehtud

d

CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes.

Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis.

Tema debüütteos „Aleppo linna mesinik“ sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse.

Mida leiad tema loost sina?

Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik.

Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib.

Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse.

Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel.

Rännates läbi katkise maailma, peavad nad lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent Afra ja Nuri suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde.

„Aleppo linna mesinik“ on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest.

k i r j a s t u s. p o s t i m e e s. e e