Issuu

Aino Suits. Päevaraamat 1901–1964

Aino Suitsu (1884–1969) portree. Nikolai Triik, 1914. Süsi.

Aino Suits PÄEVARAAMAT 1901–1964

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kirjandusmuuseumi uurimisprojektid SF 0030065308, ETF 9160, ETF 9035 ning IUT 22-2

Teksti on ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus Kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri Toimetanud Sirje Olesk Korrektuuri lugenud Kai Nurmik Kujundanud Andres Rõhu Fotod: Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv

© Marit Kangro, Toomas Kangro, 2014 © Tõlge eesti keelde. Piret Saluri, Anu Saluäär, Eva-Mai Maripuu, 2014 © Aino Suits kahes kultuuris. Rutt Hinrikus, 2014 ISBN 978-9985-3-2985-6 Kirjastus Varrak Tallinn 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Sisukord Aino Suitsu päevaraamatu lugejale. Rutt Hinrikus.

„Mis küll nii kohisevad kevadised veed” 1901–1903

„Noor olla on kevadet rinna sees kanda” 1904–1909

III „Üksteist leida rõõm ja piin” 1909–1917 IV „Kus käinud alles kevadised kõud, külv uudsemullast tõotand ohtrat lõikust” 1918–1919 V

„Käib veres veel see, millest joobund, mis voolav on tõus ja mõõn” 1919–1924

VI „Kuid seda, mis juhtunud meile/ ei öelda tea iganes” 1941–1944

159

VII „Sõda ei andnud rahu/ sõjast lahti ei saa” 1944–1953

173

VIII „Ja varjugi ei heida seinale” 1953–1957

411

467

„Ära ütle, et valges kleidis unenägu kord suudles suu” 1958–1964

Aino Suits kahes kultuuris. Rutt Hinrikus Aino Suitsu lähisugulased Isikunimede register

578 590 591

Aino Suitsu päevaraamatu lugejale Aino Suitsu (1884–1969) päevaraamat on teiste viimasel ajal avaldatud päevikute hulgas pisut erilisel kohal. See päevaraamat ei ole kirjutatud avaldamissooviga, ilmselt ei ole autor ka alateadlikult kordagi mõtelnud võimalusele, et neid lehekülgi võiksid lugeda paljud võõrad silmad. Kui päevikupidaja niisuguse võimalusega oleks arvestanud, oleks ta osalt teistmoodi kirjutanud. Ja aeg teeb tähendused sageli teiseks. Päeviku andis arhiivi ja lubas avaldada Aino ja Gustav Suitsu tütretütar. Initsiatiiv väljaandmiseks tuli kirjastuselt Varrak. Aino Suits pidas päevikut aastatel 1901–1964; seega väikeste vaheaegadega varasest noorusest kuni 80-aastaseks saamiseni 1964. aastal. Sellest pikast monoloogist ei ole säilinud Tartu-perioodi päevikut aastatest 1924–1940, mis põles koos Suitsude koduga 1941. aasta sõjasuvel. Võimalikke pisemaid lünkasid ei saa välistada ega nende olemasolu kinnitada. Päeviku originaal on kirjutatud 26 kladesse, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis Gustav Suitsu fondis (KM EKLA f 333). Päevik on kirjutatud peamiselt soome keeles, algab aga rootsi keeles ja kohati läheb päevikupidaja edaspidigi üle rootsi keelele. Üksikud harvad sissekanded on kirjutatud ka eesti keeles. Kõik kolm keelt olid eri aegadel Aino Suitsu kodukeeled. Päevaraamatus kasutatud erinevad keeled on väljaandes erinevas kirjas: algselt rootsikeelsed tekstiosad on kursiivis, väheste eestikeelsete lõikude puhul on kasutatud Myriad Pro fonti. Päevik avaldatakse tervikuna, üksikuid mõnerealisi kärpeid on tehtud lugemise hõlbustamiseks kohtades, kus kirjutaja end kordab või kus tema mõte hajub ja jääb arusaamatuks. Lugeja, loe seda päevikut ühelt poolt kui dokumenti ja teiselt poolt kui kirjandusteost, sest temas on mõlemat. See on ühe naise eluraamat, seesugusena üks tükike üha kaugenevat minevikku. See on ka osa eesti luuletaja Gustav Suitsu eluloost, vahepealkirjades on kasutatud G. Suitsu värsse. Rutt Hinrikus

I „Mis küll nii kohisevad kevadised veed”

1901–1903

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

ino Emilia Thauvón sündis 1884. aasta 9. novembril Soome loodeosas Oulu läänis Haapajärvi kihelkonnas Pudasjärvil praost Emil Thauvóni ja tema abikaasa Katarina esimese lapsena. Ema oli rootsi päritolu, ka isa suguvõsa oli rootsistunud ja üldiselt eelistati soomepärasele perekonnanimele Tavia rootsi varianti Thauvón. Oulu piirkonnas ja põhjas, kus soome ja rootsi elanikkond segunes, räägiti mõlemat keelt. Nii oskas Ainogi lapsest saati nii rootsi kui soome keelt. Aino Thauvón oli kaheksa-aastane, kui kaotas ema, kellele sai saatuslikuks kuuenda lapse sünd. Isa abiellus mõne aja pärast uuesti ja perre sündisid lisaks Aino senisele neljale õele-vennale veel kaks poolõde ning poolvend. Aino õppis koduõpetaja käe all ja mitmes koolis, pikemalt Mikkeli kõrgemas tütarlastekoolis ja lõpuks Helsingi ühisgümnaasiumis. 1903. aastal sai temast Helsingi ülikooli üliõpilane. Ajastu kombe kohaselt kirjutasid selleaegsed noored tütarlapsed sageli päevikut kellelegi kujutletud või reaalsele isikule, Ainol oli selleks sõbratar ja klassiõde Evi Hackzell (Eppi), kohaliku poeglaste gümnaasiumi rektori tütar. Varasem päevik on kirjutatud algselt rootsi keeles ja erineb suuresti järgnevatest. Päeviku kirjutamine oli Aino jaoks sel ajal pigem komme kui vajadus. Soome põhjaosas oli levinud valjult usukombeid järgiv pietistlik liikumine – lestadiuslus. Selle liikumise vaim peegeldub ka Aino nooruspäeviku valdavalt usulises mõtteviisis, kuid veel enam retoorikas.

Das ist im Leben hässlich eingerichtet, Das bei den Rosen gleich die Dornen stehn, Und was das arme Herz auch sehnt und dichtet, Zum Schlusse kommt das Voneinandergehn.1

10. novembril 1901. Evi, sina oled kindlasti juba kaua oma päevikut kirjutanud, aga sa pead ka mulle andeks andma, kui mul ei ole päevikus nii palju, sest mul on kohutavalt vähe aega, eriti praegu enne jõule. Eile, 9/11 oli minu 17. sünnipäev ja nüüd algab 17 ja 18 vaheline aasta, millest ma alati olen arvanud, et see on kõige rõõmsam ja õnnelikum aasta, aga tihtipeale osutuvad säärased ettekujutused täiesti valeks. Tead sa, Evi, mitte kellelegi ei tulnud minu sünnipäev meelde, isegi mitte sinule. Ma tahtsin ka, et nad siin kodus ei teaks, aga ei suutnud suud pidada, kui preili Ekström eile hommikul mulle soengut tegi. Ütlesin talle seda eeldusega, et ta ei tohi sellest kellelegi rääkida. Kui ma koolist koju tulin, sain preililt margikarbi. Mõtle, kui kena temast. Tal hakkas vist minust kahju, et keegi ei olnud meeles pidanud, aga mina ise olin väga rõõmus, jah, ehkki ma olin küll arvestanud, et saan sinult kirja. Kodus Kangasniemis2 ei ole nad veel kunagi minu sünnipäeva meeles pidanud. Tõsi küll, paar kaarti sain õdedeltvendadelt Mikkelist. Eile pärastlõunal käisin seda vihikut ostmas. Kui hirmus, ma ei saa niimoodi päevikut kirjutada; sellest ei tule küll midagi välja, pikad sisutud laused. Varsti lähen piiblitundi.

On elu nii koledalt seatud,/ et okkaid täis on roos/ ja vaene süda peab teadma/ kõik möödub, kord pole me koos (sks k). Saksa rahvalauluna tuntud Joseph von Scheffeli värsid. 2 Aino isa töötas sel ajal Kangasniemis.

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

24. novembril 1901. Täna on pühapäev pärast pikka ja segast nädalat, mida ma nii väga kartsin. Mul oli nimelt algebra kontrolltöö ja kirjand ja väga palju kodus õppida aga ikkagi tundsin ennast reede õhtul pärast algebra kontrolltööd täitsa pahasti, kui pidin kirjandit kirjutama. Nüüd on peas imelik haiglane tunne. Kohutav on elada, kui ei tunne oma hinges ainsatki jumalikkuse sädet, ma olen küll nii väga vilets, mul pole isegi julgust kiusatustega kohtuda, et võidelda kõige halva vastu, millest suurem osa on minus eneses. Mispärast olen ma nii nõrk? Ja sa võid ju arvata, kustkohast tuleb see rahutus. Jah, vaevalt sa sellest aru saad, aga eile konvendis hüppasin ma veidi koos teistega ringi. Ega ma siis ei arvanud üldse, et see midagi tähendab, oli päris loomulik katsuda natuke tuju üleval hoida ja kaasa hüpata, sest terve konvent oli nii elevust täis, õpetajannad läksid aegsasti minema, üks teise järel, kaaslased samuti, aga kui ma koju jõudsin, tundsin ennast nii õudselt rahutuna: olin jälle unustanud või õigemini kõrvale jätnud oma otsuse. Ma lähen hulluks oma otsustega. Ma ei peaks neid üldse langetama, aga mida siis teha. Peaksin alati kodus olema, aga kui ma seal olen, siis olen alati nii nõudlik, isepäine? Kas ma muutun pisut paremaks, kui saan Sofia-kodusse, kui Jumal laseb mul sinna jõuda? Oo Jumal, tee mind paremaks, puhasta mind oma verega! Anna mulle rohkem armastust, armastust Sinu ja minu ligimese vastu! Anna mulle niisuguseid mõtteid, mis on õiged, vastupidavad, mis võiksid mulle rahu anda. Täna, kui ma parajasti üht raamatut lugesin, küsis tädi, kas ma tahan tulla seltsimajja, aga ma ei läinud. Pärast kahetsesin: mispärast ma ei läinud. Ütlesin põhjuseks, et pean hiljem minema mingile koosolekule, kus räägitakse sõprusest, sinna ma veidi aja pärast lähengi, aga see poleks mind takistanud tädiga kaasa minemast, küllap ma oleksin jõudnud mõlemale. Nüüd pean sulle hüvasti ütlema selleks korraks, mu Eppi-tüdruk, ja natuke puhkama, enne kui lähen ja kuulan seda juttu sõprusest. Sellesse raamatusse ei tule mingeid toredaid, huvitavaid sissekandeid, aga sa võiksid selle oma rahutule, väsinud sõbrannale andeks anda. 18. jaanuaril 1902. Nii naljakas on kirjutada 1902. Mõelda, kuidas üks aasta teise järel kaob aja lõputusse merre. Mida toob see aasta endaga kaasa Soomele, meie armastatud Soomele. Aidaku Jumal meid kõike õiges meeles vastu võtta. Kui imelik tunne on jälle siin Helsingis olla pärast seda „õudselt” toredat jõuluvaheaega! Ma tunnen end küll päris terve ja tugevana, nii et vähemalt semestri algus on hea. Istun parajasti täitsa üksi oma toas; lapsed on juba magama läinud, tädi istub külalistega teises toas (meil on nimelt Boehmid külas) ja preili Ekström on köögis ja valmistab õhtusööki. Alli B. pidi ka tulema, aga pisut hiljem; ta ei ole veel ilmunud. Tead, Eppi, ma arvan mõnikord, et minu kohus oleks rääkida Alliga Jumalast ja Jeesusest kui Lunastajast. Eelmine talv oli temale ärkamise aeg, aga nüüd, ma arvan, on asi jälle tagasi läinud. Ta vaeseke on nii üksik,

1901–1903

tema vanemad ei taha, et temast saaks „tõsine” preili, kes igal õhtul istuks ja jutlusi kuulaks. Nüüd helises uksekell, mis teatab mulle, et Alli on siin. Pean minema. Jää korraks jumalaga! 19. jaanuaril 1902. Eile õhtul ei jaksanud enam kirjutada, sest kell oli 12 läbi, kui nad ära läksid. Kõik on välja läinud, nii et ma istun üksi kodus ja olen rahul, et saan natuke omaette olla. Kodus on kindlasti Papa just kirikust tulnud ja istub oma toas ja joob kohvi. Mamma istub oma piimaklaasiga tema kõrval. Nad räägivad ehk parajasti oma lastest ja tahavad teada, kuidas neil kõigil läheb. Jah, ja täna on Anna ja Antti viimast päeva sinu juures. Minu mõtted ei taha nüüd sugugi Helsingis ja õppetükkide juures püsida, sest iga minut tahavad nad lennata kaugele Savosse. Lugesin veidi aja eest üht Wallini jutlust3 ja leidsin sealt lohutava koha. Tsiteerin seda siin: „Ta ei hajuta alati pimedust, mis neid (kristlasi) ümbritseb, aga see valgus, mille ta nende jaoks süütas oma pühas Sõnas, ei lakka iial nendele õiget teed näitamast. Ta ei kergita mitte kohe risti, mis neid rõhub, aga Ta annab neile jõudu seda kanda. Ta ei vabasta neid nende saatusest, neist muredest, mis on maailma käiku sisse põimitud, aga ta annab neile kannatlikkust ja tröösti … ja iga valusa kaotusega, mis neid tabab, vallandab Ta ühe ahela, mis neid põrmuga sidus (kas pole hästi öeldud?), pöörab Ta nende meelt ja pilku eemale aja uinutavatest pettekujutlustest ja kaduvatest varjupiltidest, aina vabamaks, aina lootusrikkamaks, igavesti tõese, hea ja õndsa poole – kuni nende katsumuste ja leina päevad mööda saavad ja nad õigel hetkel näevad taevast avanemas ja saavad oma usu eest tasu „Temalt, kes on usule aluse pannud ja selle täiusele viinud – Temalt, kelle elu ja surematu olemuse Evangeelium on valguse kätte toonud”. Nüüd sai päevikusse üks pühapäevajutlus, aga kui sulle midagi meeldib, siis on nii armas seda üles kirjutada. Üleeile, 17. jaanuaril (täna on pühapäev) käisin koos tädi ja onuga liuväljal. Kus seal oli alles elu ja liikumist. Mõned uisutavad nii erakordselt hästi, lausa lendavad õhus oma parimaid liigutusi tehes. Käisin seal ringi ja vaatasin pealt nagu mõni vana tädi, kui noored paarid üksteise järel mööda lendlesid. Uisutati muusika saatel ja nõtked liigutused ja pöörded muusika taktis tõestasid, et nooruses on rõõmu ja elu. Minu rinda kerkis vaikne igatsus – mispärast ei või sina samuti tõeliselt elu heledamaid külgi nautida? Mispärast oled sa nii ükskõikne ja kibestunud? Näiteks sina, Eppi, sina oled rõõmus noor tüdruk, kes võib kõik heaks pöörata, nautida, kui vaja, ja siiski elab see sügaval sinu südamepõhjas, mõnikord on see nii sügaval, et ma seisan suure mõistatuse ees, jah, sa ütled, et sa ise ka teed seda mõnikord, kui minul seevastu on kõik huultel, või kuidas kõik kohe võivad näha, kes ma niisugune olen. Aga kuidas asi ka ei oleks, me mõlemad oleme Jumala käega loodud ja me ei tohi plehku pista, astuda Jumala trooni ette ja öelda: „Siin me oleme, saada meid, kuhu tahad.” Meil on siiski 3

Johan Olof Wallin, Uppsala peapiiskop, oli tuntud luuletaja, kelle populaarseid jutlusi anti korduvalt välja.

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

midagi ühist. Me armastame Jumalat, me tahame järgida Jeesust, isegi kui see tahtmine on vahel väga nõrk, jah, isegi kustunud. Siis tuleb Lunastaja kõrgest ja ulatab meile käe. Oo, jumalik armastus, nii sügav, nii kõrge. Jah, ja peale selle on meil veel midagi ühist: me mõlemad armastame teineteist. Kas ei kõla naljakalt? Aga nüüd liuväljale, ma mõtlesin, kas olla rikas linnapreili, uisutada hästi, mängida hästi, olla alati rõõmus (kas inimene muide üldse võib olla tõeliselt rõõmus ilma mõnikord kurb olemata), või siis maapastori tütar; kas elada mugavates ruumides, supelda rikkuses, jalutada hoolitsetud parkides, või lihtsas koduses kiriklas, näha enda ümber vaeseid, aga rahulolevaid inimesi, jalutada mööda lumiseid teid metsa, et vaadelda Soome looduse pidulikku vaikust, ja mu isaks oleks kõige armsam vana pastor. Ei ole raske valikut teha! Olin selle mõttega nii väga rahul. Kuidas ma armastan oma kodu ja koduseid, kodu just selle koha peal, kus see praegu on (ma ei suuda endale ette kujutada mingisugust kodu Pudasjärvil). Kuidas ma armastan oma isa! Oo, et mul on ikka oma päris isa! Annaksin oma isa ka Sinule, kuigi sa muidugi teda ei taha. Arvan, et Sinu isa meeldiks mulle ka hirmsasti, kui ta veel elus oleks. Jah, muidugi ta meeldib mulle praegu ka, vägagi; ma mõtlen tema peale austusega. Tema on nüüd pääsenud kõikidest maistest kannatustest. Minu Papa võiks olla väike, õige väike „sijainen” (asendaja). Sina oled ju minu armas õde! Täna hommikusöögilauas oli jutuajamine tädi, onu ja minu vahel minu Papast. Ja nad ütlesid midagi, mis torkas sügavale südamesse (see polnud muide midagi väga ohtlikku ja läks kohe üle), ja ma oleksin siis võinud öelda nagu Esko, nutt kurgus: „Pisarad tulevad silma.” Seda ei maksa nüüd enam meelde tuletada. Ma pean sulle rääkima, mis Mamma Esko kohta kirjutas. Ta oli öösel nutuga üles ärganud ja ütelnud: „Ma nägin unes, et Malvina nööpis püksid kinni, ja ma ütlesin talle unes, et enam kunagi ei tohi ta neid kinni nööpida”, ja hetke pärast oli ta ütelnud: „Pisarad tulevad silma”, ja, kirjutab Mamma: „siis tuleb silmad kuivatada ja südant rahustada”. Jumal aidaku mul olla alandlik, aga siiski rõõmus ja sõbralik tüdruk. Mulle tundub väga imelik, et paljugi, mis teiste jaoks võib tunduda tühiasi, on minu jaoks siiski natuke raske. Nüüd ma olen kirjutanud juba kole pika epistli üheainsa päeva, 19. jaanuari kohta, peaaegu 8 lehekülge, aga kuna on pühapäev, siis on mul palju aega ja kirjutada on nii tore; olgu sul seda pärast ka tore lugeda. Ja nüüd tuleb varsti hakata koolitükke tegema. Onu käis toas ja ütles, et tal on külalised, tädi on välja läinud ja ei tea kuhu ära peitnud ühe panipaiga võtme, mida oleks vaja ja mida kuskilt ei leia, ehkki preili Ekström otsib seda kõigest jõust. Täna õhtul sõidavad Anna ja Antti ära. Kui tühi tunne sul tuleb, kui nad on läinud! Siis hiilib vaikne igatsus sinu südamesse, siis istud sa päeviku taha ja kirjutad mulle, oma Ainole. Kui tore on siis jälle lugeda sinu armsaid ridu, kui me järgmine kord kokku saame. Ära ole liiga laisk ka kirju kirjutama! Aga nüüd pean ma küll tänaseks lõpetama.

1901–1903

20. jaanuaril. Nüüd katsun kirjutada midagi tänase päeva sündmustest. Olen lugenud, natuke õmmelnud ja kirjutanud kirja koju ja – jah, käinud ka õmbleja juures oma musta kleidiriidega, ja õmbleja juures käimine on ju üsna ebameeldiv, kui tuleb valida ja otsustada ja seletada, kuidas oleks kõige parem. Täna oli meil muuseas ka füüsikatund. Ma pean sulle seletama, kui head sõbrad me oleme magister Marklundiga, ma istun esimeses reas ja tema tuleb alati otse minu pingi ette ja jagab valju häälega seletusi nende mitmesuguste jõudude kohta, mis looduses valitsevad. Täna lükkas ta oma põlved liiga kaugele pingi alla, nii et meie põlved kokku põrkasid. See oli mõlemale poolele jahmatus, nii et mõlemad tõmbusid tagasi nii kaugele kui võimalik. Mõned poisid koolis on nii hullud, et ei saa kohe naeru pidada, ole sa muidu nii tõsises ja pahas tujus kui tahes. Täna olen saanud sinult kirja ja hakkan sellele varsti vastama. Tädi käis teatris ja nüüd istub ja sööb, nii et ma tean, et ta peagi ilmub siia ja kamandab mind „koikusse”. Gute Nacht, Liebchen!4 Näe täna öösel ilusaid süütuid unenägusid! 22. jaanuaril 1902. Kell on juba üsna palju, aga mina istun ja ootan õhtusööki; meil on nimelt suur hulk külalisi ja nad istuvad parajasti õhtulauas. Ma ei tahtnud täna õhtul sugugi sinna minna, sest olen nii väsinud, ja tore on õppetükkidega natuke varem valmis saada ja siis natuke niisama aega surnuks lüüa, unistuste maale lennata. Kirjeldan nüüd päeva sündmusi. Hommikul tuli Hilda ja müksas mu jalga (seda ta teeb muide igal hommikul), ei olnud just väga tore, kui sind su mõnusast olekust julma tegelikkusesse tõugatakse, nimelt väljaotsimata saksa sõnad, lahendamata algebraülesanded ja mis kõik veel. Kui olin alla neelanud suure portsjoni putru, ei jäänud enam muud üle kui end kibekähku kooliteele asutada. Kui ma pärast kella 10 koju jõudsin, tuli jälle toitu sisse kühveldada, siis õppida, jälle kooli minna, tulla koju sööma ja õppima, kirjutada kirju. Näe, niisugune päevakord, iga päev ikka üks ja seesama, muidugi pühapäev välja arvatud. See raamat tuleb küll ainult minust endast, aga sa näed siin oma egoistlikku sõpra! Väljas on nii külm, et tuleb rahul olla, et on soe tuba, kus viibida. Kuu paistab nii selgesti, aga ma ei tea, see on nii külm, nagu tal ei oleks üldse mingit osavõtlikkust inimlaste vastu, kes eksleval pilgul otsivad midagi soojendavat; ta näeb oma ümara peaga ainult nii tark välja nagu mõni vana koolitanta. Sa kirjutasid mulle oma viimases kirjas, et kui sa oled olnud natuke aega õnnelik, siis järsku läheb sinu ümber kõik väga pimedaks. Nii on see küll kõikide inimestega (vähemalt peaaegu kõikidega) ja eriti noorte tüdrukutega. Me võime 4

Head ööd, armas (sks k).

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

olla nii rõõmsad, nii õnnelikud; me tahaksime terve maakera sülle võtta ja maapinda suudelda (üpris koomiline väljend, aga naera pealegi mu sõnu ja väljendeid! need on veel ebaküpsed, tead). Aga siis võetakse valgus ära ja me tunneme end nii üksi ja mahajäetuna, me ei tea, kuidas tegutseda ja mida kõigest mõelda, aga mõtlema peab, siis veel eriti palju rohkem. Sa kirjutasid, et sa nii sageli „juurdled”, ma ei saa õieti aru, mida sa sellega mõtled. Aga arvan, et see sobib kokku sinu loomusega. Olen vahel mõelnud, et tahaksin ka seda teha, aga ei tea, kuidas. Head ööd, mu armas, armas Eppi! Nüüd sa kindlasti juba magad. Tahaksin vajutada nii õrna ja kerge suudluse su otsaette, et sa võiksid õndsas rahus edasi suikuda. 29. jaanuaril 1902. Nüüd on jälle tükk aega sellest mööda läinud, kui ma viimati sellesse raamatusse kirjutasin. Jah, see vähemalt tundub nii kohutavalt pikk aeg, ehkki see seda ei ole. Õnn, et esimesed kaks nädalat on möödas, sest need on alati kõige raskemad (täna täpselt kaks nädalat tagasi saabusin Helsingisse). Kui sageli on mul olnud tahtmine sellesse raamatusse kirjutada, aga alati on tulnud takistusi. Mul on olnud nii palju tööd, olen õhtuti nii kaua tädile ja preilile ette lugenud, et enam ei jaksa, või on külaskäigud ja külalised seganud. Tead, Evi, vahel tuleb meile pähe nii palju mõtteid ja kui neid üles ei kirjuta, jäävad nad sinnapaika, sest mina arvan, et sageli tuleb just niisugune mõte, mis pärast enam kunagi tagasi ei pöördu. Just sellest on kahju. Teised on juba magama läinud, nii et mina ka peaksin oma päeviku teiseks korraks jätma. Kui olen natuke oma Piiblit lugenud, olen kindlasti peagi unenägude maal, kuni Hilda jälle tuleb mind suurest varbast sikutama. Maga hästi, armas! 30. jaanuaril 1902. Jah, Evi, hetk tagasi oleksin ma kirjutanud: väga hele ja selge kevadpäev minu jaoks (looduses on tegelikult käre tuisuilm), aga nüüd, nüüd pean ma kirjutama: kibe päev. Ma olin nii rumal ja õel tädi vastu, vastasin talle nii häbematult, et rikkusin ka tema tuju. Oh, Evi, armas sõber, on raske ja kibe, et sai oldud niisugune ristiinimene. Ja kui kerge ja rõõmus tunne oli mul täna koolist koju tulles ja sellest päevast mõeldes, arvasin nimelt, et olin koolis väga hästi osanud ja olin endaga enam-vähem rahul. Aga Jumal on armuline; Ta näeb meie vigu ja eksitusi. Ta ütles meile, et me oleme ainult põrm, ei suuda midagi, kui meis ei ole Tema jõudu. Jah, ma pean painutama oma isemeelset, kõrki meelt Sinu ees, mu Jumal, ja ütlema: ma olen patustanud Sinu vastu ja just Sinu vastu, minu taevane isa! Kui hea meelega tahaksin nüüd tulla sinu juurde, mu Eppi, ja lasta sul oma külmade, jahedate kätega jahutada minu kuuma otsaesist ja hõõguvaid põski. – Mõtlen sagedasti kirjeldamatu rõõmuga sellele hetkele, kui ma ülikooli treppidest alla jooksen, valge müts peas. Tuleval aastal samal ajal ei jää selleni enam

1901–1903

palju aega, kui Jumal lubab, kui Jumal lubab. Nii hirmus hea kui mul ka ei ole, et ma tohin onu juures elada, kui rõõmus meel mul siiski oleks, kui mul oleks üks omaette nurgakene, et mul ei oleks seda sõltuvustunnet, et pean katsuma viisakas ja kena olla, ja et ma mitte midagi ei maksa, vaid nad on võtnud mind oma headuses enda juurde, inetu (see võib olla tädi jaoks valearvestus) ninaka tüdruku, kes ei oska kuidagimoodi neile rõõmu valmistada. See pole samuti muud kui ainult Jumala headus, et nad mind enda juurde võtsid, sest see on ju nii suur abi Papale, armsale heale Papale. Ma mõtlesin veel täna õhtul Arvole kirjutada ja peale selle on mul palju õppida, nii et nüüd pean küll lõpetama. Jumal, katsu mind läbi, pane mind proovile! Puhasta mind oma verega, mis sa minu eest oled andnud. 31. jaanuaril 1902. Veidi aja eest jõudsin koju. Käisin Alli Boehmi nimepäeval. Seal oli terve hulk noori tüdrukuid, üliõpilasi ja tüdrukuid, kes tänavu kooli lõpetavad. Mõned neist olid nii kenad ja armsad, Maja Danielson, Elli Tavastjerna, Saima Tarvinen ja Nanna v. Fieandt olid kõige ilusamad. Me mängisime seal ja oli väga tore. Homseks olen kutsutud ühele „noortepeole” ja ma päris kardan seda: nad on kaugelt sugulased ja Alli Frisell, nii on tüdruku nimi, kes on minuvanune, korraldab peo. See algab pool 8 ja seal vist tantsitakse ja inimesed on enamasti mulle tundmatud, see on nii igav. Loodan siiski, et Eino Wirkkula on seal ja siis on olemine meeldivam. Onu ja tädi on külas ja preili Ekström tuli alles äsja koju. Ma loodan, et tädi on unustanud ja andestanud, mis ma eile ütlesin, ehkki ta on olnud väga sõnakehv. Ma palusin temalt eile andeks ja kas tead, seda tundus nii raske teha; ma pidin Jumalat appi paluma, et suudaksin seda teha. Täna olen jälle tundnud ennast palju rahulikumana ja rõõmsamana. Jumal teab alati, mida ma vajan. Olgu Ta kiidetud ja tänatud igavesti! 2. veebruaril 1902. Istun üksinda meie toas. Tädi läks kuulama doktor Elin Sandeliuse ettekannet, tema ettekanded on hirmus kuulsaks saanud, need on ainult naisterahvastele ja mina oleksin ka heameelega tahtnud kaasa minna, aga mul pole selleks õieti jõudu ega aega. Oo, kuidas ma naudin üksindust. Tead, Eppi, Eppi, ma tunnen, et olen väga imepärases seisundis. Elan justkui mingis unistustemaailmas, ma ei julge nüüd üldse unistustesse laskuda, sest need viiksid mind nii kaugele, kaugele, ei tea kuhu. Ühel ja samal ajal olen nii füüsiliselt kui vaimselt jõuetu ja erk … mu närvid ja tunded justkui segunevad üheks lõputuks mereks. Ma tunnen, kuidas nooruslik veri mu soontes voolab, tahan mõtelda, aga ei suuda mõtelda täiesti rahulikult. Ma justkui värisen millegi imelise, suure, heleda ja samal ajal tumeda ees. Ma tunnen Jumala armastust, mida jätkub kõigile; tunnen, et olen noor, pean oma noort jõudu proovile panema, pean võitlema, aga mille kõige eest, seda on nii palju, palju, kõige suure ja õilsa eest, ja kuidas. Ma tunnen niisugust armastust elu vastu, tunnen ennast kõigest hoolimata rahulolevana, õnnelikuna,

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

nii õnnelikuna; ma tahan kõik jätta Jumala kätte; ma tahan laulda ja unistada. Mu rinnas on niisugune kevadetunne (nagu ka looduses), aga kõike seda ei ole võimalik kirjeldada; see on võimatu. See siin tundub küll olevat ainult seosetute sõnade rodu. Kirjeldan nüüd parem kõigepealt eilset päeva. Kui ma kl. 3 koolist tulin, kirjutasin kirja vend Arvole. Siis läksin jaama kaubaaita, et tuua ära oma suusad, mis mulle kodunt järele saadeti. Siis läksin Elsa Alopaeuse juurde (suuski ma ei saanud, sest kaubaait ei olnud lahti) ja sealt läksime, Nanna v. Fieandt, Anna Pulkkinen ja Elsa (ja mina) ühte kohvikusse kohvi jooma. Sõime kohutavalt palju küpsiseid. Elsa tuli mind koju saatma ja me nägime, et Antti seisis ühes lillepoes ja valis lillekorvi. Kas oma pruudile? Noogutasime talle, aga ta on nii lühinägelik, ei tundnud meid ära. Koju jõudes hakkasin Frisellide peo jaoks riietuma. Kui ma sinna jõudsin, tabas mind õudne jahmatus. Mind viidi ühte tualettruumi ja sealt tühja salongi, kus seinte ääres istusid valgetes kleitides (päris palju dekolteesid) tohutu laiade siidisärpidega ja lehvikutega noored daamid. Esitleti ja kummardati kangelt üksteisele (ma tõmbasin taskust oma valged kindad, mis ma tädi nõuandel olin kaasa võtnud. Tead, ma ei olnud midagi niisugust oodanud. Olin rõõmus, et ma ei olnud selga pannud oma uut musta kleiti, ma olen muidu sellega väga rahul) ja istusin nagu põlev küünal ühte nurka ja hakkasin vestlema ühe noore tüdrukuga, kellel olid veel juuksed patsi punutud. Mõtlesin selle õhtu peale ängistusega, kui nägin kolme noort tüdrukut tualettruumi minemas ja arvasin, et tunnen ära Hallonbladi tüdrukud (Alli nõod, ma olin eelmisel õhtul nendega Boehmide juures koos olnud). Jah, ja mõne hetke pärast tulid nad sisse üpris lihtsates, kõrge kraega valgetes kleitides. Pigistasin puhtast vaimustusest peaaegu liiga kõvasti nende käsi. Silmapilkselt olime saanud lähemalt tuttavaks (või õigemini mina Alice’iga, Jennyga – tema on kihlatud ühe noore magistri ja agronoomi Axelssoniga – ja Brittaga. Rõõm päästis mul keele valla ja ma hakkasin lobisema, me rääkisime tantsust (nad tahtsid, et ma oma vaated otse ja selgelt välja ütleksin). Britta ja Alice tantsisid kõige vähem ja olid rahul, et neid kuigi palju ei palutud; minu arvates oli kavaleridel imelik maitse. Ei tea, kuidas see tuli, aga hetke pärast olin ma nii huvitatud, et ma ei pannud tantsivaid paare tähelegi (pärast jutustas Britta, et seda oli väga naljakas vaadata); ma rääkisin eriti Brittaga (Britta on neist kõige inetum, aga ta meeldib mulle hirmsasti) kirjandusest, luulest, religioonist, noorusest, kahtlemisest, mõtetest; ma olin tõelises ekstaasis, see on naljakas. Ma nautisin; jutustasin Brittale sinust, oma kodukohast, rääkisime elu kutsumusest ja sihist ja meil olid pisarad silmis. Ja mõtle, sel ajal kui teised tantsisid, leidsime meie, et meil olid olnud õpetlikud ja kõrged hetked. Ja see ekstaas kestab veelgi, siiani, kuni tuleb midagi tõeliselt külma – huh! Seal oli üks kavaler, kes nägi kena välja, nimelt Jenny H. tulevane mees, magister Hannes Axelsson. Seal söödi ja tantsiti, me ei tahtnud enne teisi ära minna ja nii me seal istusime. Korraks langesin oma kõrgusest alla ja siis oli nii tühi ja hirmus tunne selles ümbruses, ma ütlesin Brittale, et tahan nutta, ja tema ütles nii lohu-

1901–1903

tavalt: oi-oi. Hetke pärast olin jälle samas meeleolus. Kell oli umbes 5, kui ma oma väsinud pea omaenda padja peale panin, et paar-kolm tundi poolunes magada. Kas sinu arvates pole imeline, et niisugusel koosviibimisel võib ärgata niisugusele elule? Ja saada nii heaks tuttavaks nendega, kes enne vaevalt meeldisidki. Ma ei tundnud neid enne üldse, olime ainult mõnel korral samas seltskonnas olnud. Täna ennelõunal käisin koos Senaatori, Tädi Boehmi, tädi, onu, Inna, Eero ja Alliga Alppilas. Sõitsime Alliga sama hobusega ja nautisime kirjeldamatult kaunist ilma; meie rinnus oli kevade. Pärast lõunat käisin piiblitunnis, küsimuses oli variserlikkus. Oo Jumal, hoia meid selle eest! Me laulsime üht ilusat laulu, esimene salm jäi pähe: „Kun nuoruuden aika on ruusuinen Ja riemuinen on joka puoli. Ota tiestäsi vaari ja suunnasta sen, Älä kaikista ruusuista huoli.”5 Mida sa võid küll mõelda, kui loed tänase päeva sissekirjutust? Pea meeles, et elu on mõistatus, et „elu on uni”. Olen kirjutanud kole palju, ühest ja sellestsamast, aga sa mõistad mind. Stiil on väga halb, aga seda sellepärast, et mul ei ole kannatust, kui mõtted tunglevad. Ma pean veel tundideks õppima ja heidan siis magama. Homme on kindlasti närvid vähem pingul. Kas sa ikka mõistad mind? Ma olen praegusel ajal sageli mõtelnud, et kirjutamisoskus on suur asi, ja mina ei oska isegi päevikut kirjutada selgelt ja korralikult! Jumal! Ma annan enda ja oma elu sinu kätte. Juhi mind seda teed mööda, mida sa tahad, seda teed mööda, kus sina tahad lasta mul oma õnne leida. Edasi, edasi! Head ööd, mu sõber, mu oma Eppi! 9. veebruaril 1902. Nüüd on jälle nädal möödas sellest, kui ma viimati selle raamatu kinni lõin. See nädal on olnud täis kiirustamist ja hirmu. Mul oli kirjalik töö (Nantes’i edikti tühistamine ja selle mõju prantsuse rahvale), kirjandid saksa ja vene keeles ja peale selle algebraülesanded pikkades ridades, nii et muret on olnud küllalt palju. Tuleval nädalal on meil vist jälle algebra kontrolltöö, küllap tulevad rasked ülesanded, aga eks kuidagi saab ikka hakkama. Nüüd on ainult mõnus puhata. Eile oli meil konvent, oli päris tore. Ma imetlen meie klassijuhatajat magister Manteret, ta on igas mõttes nii kena ja meeldiv ja hea oma õpilaste, minu arvates nende kõikide vastu ja ise nii huvitatud sellest, mida ta õpetab. Ma tahaksin, et sa võiksid osa võtta meie soome kirjandusloo tundidest (me loeme sama raamatut nagu Mikkelis, kas mäletad meie tunde doktor Lindholmiga, kui tüütavad, igavad ja und peale ajavad need olid), kuid võtame kõike palju ulatuslikumalt. Kui 5

Kui nooruse aeg on roosiline/ ja kõigiti rõõmus,/ ole siiski kindlalt oma teel/ ja ära neist roosidest hooli (sm k).

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

Mantere räägib meie suurmeestest (eile Lönnrotist), siis ma mõtlen, et ma kunagi enne ei ole hoolinud nende elust ja nende suurest kutsumusest, ja ma tunnen siis, kui palju ma pean neid imetlema ja kui palju me peame neid tänama, ja kui ebaõiglane see on, kui ei taheta neid lugeda, ei taheta kuulata ettekandeid ja kõnesid (olgugi et on ju ka hirmus igavaid kõnelejaid). Eile olid mul pisarad silmis, kui Mantere luges üht tükki, mis Lönnrot oli ise kirjutanud oma lapsepõlvest ja kodukohast, ja kui Mantere siis veel ise seletusi jagas, siis ei olnud tahtmist sõrmegi liigutada, et mitte rikkuda klassis valitsevat meeleolu, sest kõik kuulasid nii hardalt. Olen olnud palju kordi väga õnnelik ja rõõmus, et võin veel koolis käia ja lugeda ja õppida. Olen rahul ka sellega, et sain jätkata pärast tütarlastekooli, ehkki see vahel tundub väsitav, ja ma arvan, et see on ülearune ja et oleks parem nüüd kohe lõpetada, aga Jumal aitab kõiges. Kas tead, mul ei ole enam olnud sugugi nii suurt koduigatsust nagu alguses. Küllap kool ja töö võtavad igatsuse ära. Arvan küll, et on vaimustavalt tore, et varsti tulevad ülestõusmispühad ja ma saan teid kõiki näha (ma arvestan nende hulka nii oma kodu kui sinu kodu), tunnen juba, kuidas süda puhtast vaimustusest kõvasti põksub. Eile sain Papalt kirja, kõige armsama kirja kõige armsamalt Papalt. Tead, Eppi, mis ma arvan: et see päevik ei ole sulle enam huvitav lugeda. Sõna „mina” tundub olevat väga sageli esiplaanil, aga tead, ma olen mõelnud kirjutada ükskord ka tõelisi pikki epistleid oma ümbruse kohta. Lähen kell 12 kirikusse, kirikusse on nii tore mina. Musi ja jumalaga! Samal õhtul. (Nüüd, enne kui ma jätkan, on viimasest kirjutamisest peaaegu nädal möödas.) Jah, samal õhtul käisin ma oma nõbude Heikelite juures ja nende juures olid omakorda nende nõod, keda ma polnud näinud kuus aastat. Oli väga tore kohtumine. Nad kõik olid nii sõbralikud ja kenad, et ma tundsin end neile alla jäävat, ja seda ka muidu, sest nad kõik on nii hirmus targad ja õigestimõtlejad. Esmaspäeval, 10. veebruaril 1902 ei olnud ma terve. Mul oli vastik närviline peavalu, mis on täiesti õudne, nii et ma pean koolistki paar tundi puuduma. Tädi oli nii kena, pani kompressi ja masseeris mu vaest pead. Teisipäev, 11. veebruar oli ju vastlateisipäev, nii et me olime koolist vabad. Hommikul suusatasime koos sõprade ja meie klassijuhatajaga Degeröle, kus meile ühes majakeses pakuti kohvi ja võileibu; muuhulgas käisime ka ühes vaatetornis, ilm oli võrratu ja ma jäin mõnigi kord seisma (kas mäletad, kui ma jäin seisma ühel künkal Kangasniemis, ja tõmbasin hinge ja kuidas sa küsisid ja meid otsiti taga jne.?), et nautida, ja ma olin ka viimane, kes sellesse tähelepanuväärsesse torni jõudis, mispeale magister Marklund esitas mulle pisut „pilkliku” küsimuse: „Kas Aino eksis ära või?” Tema auks tuleb öelda, et ta oli väga viisakas ja meeldiv terve selle retke ajal. Kui ma siis koju jõudsin, olid Boehmid siin ja mina sain Alli portree; tema sai ka minu oma ja siis kinkisin ma talle veel ühe raamatu, mis mulle endale nii hirmsasti meeldib: Kontoy „Ester Ried”.

1901–1903

Pärast ei käinud ma terve päeva väljas, lugesin lõpuni ühe raamatu, mida olin juba enne alustanud, „Mary Friwick”, midagi samas laadis nagu Mainani ja Liana kohta. Sel nädalal on olnud midagi põnevat, meil oli nimelt eile, 14. veebruaril 1902 algebras kontrolltöö. Mõte sellele oli pidev piin ja nüüd, kui see kõik on möödas, on nii tore ja rahulik tunne. Ma muide arvan, et mul ei läinud seekord ülearu halvasti. Eks näis? Samal päeval, nimelt eile õhtul olin koos meie omadega Boehmide juures. Väga tore oli Alliga rääkida. Täna, 15. veebruaril 1902 ei ole juhtunud midagi märkimisväärset. Ma ei osanud täna õieti oma dogmaatika-õppetükki ja häbenesin selle pärast, kui pidin istuma, käed rüpes. Tuleb minna diakonissiasutusse ja külastada tädi Hanna Gastrini. Homme kell 9 lähen sõpradega suusatama, magister Marklund tuleb arvatavasti kaasa. 2. märtsil 1902. Tulin just kirikust ja on nii kerge ja rõõmus tunne. Jumal tahab vastu võtta meid niisugustena, nagu me oleme, patustena ja viletsatena. Jäin armulauale, oo missugune kallis kingitus see on meie Lunastajalt, et me võime ühineda temaga südamepõhjast nii nagu sellel pühal söömaajal ja tunda, et Jumal kergendab meie pattusid, mis rõhuvad meid nii, et me ei jaksaks neid kanda. Ja Tema, Tema kergendab, andestab ja parandab selle, mida patt on rikkunud. Jah, Eppi, meie, inimesed, kes me nii sageli kurdame selle üle, et me oleme õnnetud, kui õnnelikud me oleme, nii ütlemata õnnelikud. Sa said eile 18-aastaseks. Mõtle, kuidas aastad lähevad! Aga mida küll tulevik oma rüpes kaasa toob. Muret ja rõõmu, võitlust ja rahu, tormi ja vaikust, õnnetust ja õnne, üksteise võidu, nii nagu ka siiamaani. Pimedus ja valgus võitlevad meie südamepõhjas ülemvõimu pärast. Aga valgus peab võitma ja pimedus pagema. Juba hakkab ka kevade moodi olema, väljas on nii ilus. Läheneb see aastaaeg, kui inimene oma noores meeles hakkab sisse hingama midagi palsamisarnast. Kas pole niisugune tunne, nagu ärkaks uus elu ka meie rinnas? Mattunud rohelus peab tärkama, samuti peab esile pääsema ka helge elumõte ja laotama oma kuldset sära meie oleluse peale. Mõtle, et vaene hall muld mõne aja pärast võib raputada endalt külma lumevaiba ja tõmmata ülle helerohelise, arglike pisikeste kannikestega kaunistatud sametmantli. Kas sa ei tahaks kummarduda ja seda armast lillekest suudelda? Põhjala, Põhjala, kas sinu vääriline võiks olla ükski lõunamaa, vähemalt meie, talvelaste jaoks! Olen nüüd jälle ohtrasti südant puistanud, ehkki vahest vähem poeetiliselt, aga võib-olla mõistad sa siiski oma sõpra, kelle kirjanikuomadused on tagasihoidlikumad. Jaa, minu armas kallis sõber! Kui saaks sind kas või korraks näha, toetada oma natuke valutava pea sinu õla najale, mis tunne see võiks küll olla? Eile oli meil konvent, ma olin saanud kirja gümnaasiumi aadressil. Kiri oli Agda Jungilt; ma loodan, et saan seda sulle näidata. Jah, Evi, küll on ikka imelik, et sa oled valinud endale sõbraks nii „uhke”, „külma” ja „imeliku” isiku. Sa ütlesid ükskord, et ma olen niisugune, keda väga

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

kiiresti tundma õpitakse, aga kas minu tütarlastekooli sõbrannad mind tunnevad. Nad meeldivad kõik mulle väga, ehkki mul pole neile midagi öelda, kui me kohtume. Agda kirjutas, et keegi on öelnud, et ma vaevalt inimesi tervitan. Seda oli nimelt keegi Agdale öelnud. Ma võin küll ka olla väga üleolev, aga ma ei saa siis ise sellest õieti aru. Sellest on palju aega möödas, kui ma viimati „raamatusse” kirjutasin, aga sa saad ju aru, et mul on olnud selleks tõelised põhjused. Õhtuti, kui olen koolitükkidega valmis saanud, on pea nii raske ja keha nii väsinud, et enam ei taha midagi üle jääda. Täna pean veel kirjutama kirjandi „Mõtteid oma tulevikust”. See on kangesti meeldiv teema, eriti kuna kirjandusõpetust annab magister Mantere. Tema meeleheaks on nii tore kirjutada. Nüüd pean lõpetama, hüvasti, Evukki! 6. märtsil 1902. Sel nädalal on mul olnud natuke sedamoodi, et „või müüdud ja raha kadunud”. Ma ootan ka tulise igatsusega pühapäeva hommikut, kui võib rahulikult voodis mõnuleda. Ma pean sulle midagi tänasest päevast jutustama. Koolis enne hommikusöögi-vahetundi oli meil geomeetria ja Marklund küsis üht vana teoreemi, aga mulle ei tulnud see millegipärast kuidagi meelde, pealegi olin ma nii väsinud, et ei jaksanud oma aju sellega vaevata. Siis ütles „Markku”: „Kas isegi Aino Thauvón ei oska?” Mina tegin ainult rõõmsat nägu, aga kui ta küsis üht teist vana teoreemi ja ma seda ka ei osanud, siis oli tema hämmeldus veel suurem. Ta palus mul nüüd kõikide ees seda tõestada, ja see sujus, ehkki mitte väga hästi, aga kujuta nüüd ette, kuidas ma pidin pingutama, et rahu säilitada ja rääkida suuta, sest hääl tahtis katkeda. Oleksin tahtnud klassist välja tormata ja ulgudes lumehange viskuda, et oma valutavaid meelekohti jahutada. Kui ma lõpuks olin oma õnnetu teoreemiga lõpule jõudnud, istusin pinki, aga enesevalitsus oli otsas ja ma pidin taskurätiku välja võtma. Asi piirdus siiski sellega, et pisarad veeresid ja ühtegi häält ei olnud kuulda, ja ma olin rõõmus, et „Markku” seisis klassi taga, nii et ma ei pruukinud näha tema põlglikku muiet. Tüdrukud ütlesid, et vahel kostis mõni imelik heli. Eeskojas seisis üks võõras härra ja kui ma veel nutsin, ütles üks poistest: „Aino, ära nuta, võõras onu räägib magistraadis ära.” Kõige halvem on see, et ma olen ise enda peale nii vihane säärase asja pärast, puha rumalused, ja siis on veel pahem tunne. See on tõend, et ma olen väsinud ja närvid on untsus. Missugune haigepõetaja? Missugune õpetaja? Missugune hambaarst? Ma oleksin niisuguste kenade närvidega? See on üpris raske küsimus! Kas sa mäletad üht korda pärast tundi? Saalis suure maali taga, kuidas sa lohutasid? Jah, küllap ma olen hirmus lapsik ja hirmus hädavares! 20. märtsil 1902. Olen täna olnud üpris pahas tujus. Meil oli vene keele kirjalik töö ja ma parandasin ühe sõna, mis oli õige, täiesti valeks, nii et sellest sai kole suur viga. Kirjatöö ise oli päris kerge; kui ma poleks seda viga teinud, oleks muidu täitsa hästi

1901–1903

läinud. Rootsi keele vihikud saime tagasi, mul oli 8 miinus, üsna kurb. Eelmisel tunnistusel oli mul 10, aga nüüd läheb see küll allapoole. Homseks on meil kirjutada raske kirjand ja peale selle palju muud õppida. Ega siis pole ime, kui tuju on natuke paha. Aga kuidas see on siiski võimalik! Ma sõidan homme õhtul koju, oh kui tore. Katsun nüüd jälle tublisti jõudu koguda ja ülestõusmispühade ajal rahuneda. Hilja Korponen sõidab homme õhtul samuti koju; temal on küll päris raske, vaesel Hiljal, aga on olemas Jumal, kes on nõrkades tugev. Aidaku Tema teda ja meid teisi seda koormat kanda, mis Tema ise meie peale paneb! Pärast pühi kirjutan siia jälle. Lihavõttepühade ajal kodus Kangasniemis. 26. märtsil 1902. Tädi Aurora tormas just veidi aja eest tuhinal sisse mind otsima; Aino mäletab, et ma istun Papa toas kirjutuslaua taga. Jah, ja tead, mis tädil oli öelda: „Kas Aino mäletab, et saali väike sekretärkapp oli enne Mamma oma, see on Löfgreni oksjonilt, Mamma pärandus, ja mul on meeles, et ta ütles, et see peab saama Ainole”, mina pidin nimelt selle pärima. Hm, ütles ta ja läks sama hooga ja võttis sama tulise kiirusega oma sukakudumise uuesti käsile. Kujuta ette, ta ei ütelnud mitte kui midagi, kui ma talle Kaarlo parandamata kella tagasi andsin. Küll aga olen ma lõpuks siin kodus nautinud ja puhanud. Eile hommikul paotasin esimest korda natuke silmi, kui teised läksid hommikust sööma. Täna on Papa ja Mamma Suomäe peremehe matustel. Käisin Aili ja Eskoga väljas. Sa ei või ette kujutada, kui armsad nad on, ma imetlen neid nii väga, arvan, et varem ma ei olnud nendest nii huvitatud nagu nüüd. Aga nüüd on nad ka nii kenad. Käisin veidi aja eest nendega väljas kelgutamas. Siis saatsin Aili 10 penni ja 5 ühepennilisega „Drummelpetteri” karamelle ostma. 11. aprillil im Jahre 1902. Helsingis, Uusimaankatu 20–22, neljas korrus proua Aino Nordströmi juures minu oma väikeses toas. Sellest on kaua aega möödas, kui ma viimati siia raamatusse kirjutasin, nii et ma ei teagi, kuidas õieti alustada. Kes oleks võinud kaks nädalat tagasi aimata, kui ma veel kodu kaitse all elasin, et ma siia maabun. Esimene õhtu tundus hirmus igav ja pikk, aga nüüd on juba päris hea, kui olen jõudnud natuke sellega harjuda. Väga imelik on peaaegu terve päeva istuda sama nelja seina vahel! Kuidas peaks end siis veel tundma lind puuris? Olen siin olnud kolm päeva ja ei ole käinud teistes tubades peale oma toa ja söögisaali. Kõik teised on omavahel väga tuttavad, mina olen ainus võõras. Söögilauas nad räägivad ja naeravad kõigest südamest, aga minul pole kunagi midagi öelda. Sa küsid nüüd, kes nemad? Noh, perekond ja üürilised. Perekond koosneb prouast (tädi on väga lahke ja sõbralik, ta meeldib mulle väga), tütardest, kellest vanim hakkab varsti abielluma. Üürilistest elab siin neli härrat ja kaks naisterahvast. Üks härradest on väga naljakas, teeb söögilauas kogu aeg nalja, aga ta istub minu kõrval, nii et ma ei teagi, kuidas

A I N O SU I T S . PÄ EVA R A A M AT

ta välja näeb. Kell on 11, aga ikka veel kuulen ma igalt poolt hääli. Hommikul olen mina esimene, nii et kui ma kooli lähen, ei ole üleval kedagi peale teenija, kes peab mulle teed tooma. Kõik on siin lausa suurepärane ja kui ma veel harjun ja kodunen, siis ei ole mul millestki puudust. Ma sooviksin kõigest südamest, et sa võiksid minuga seda rahu ja vaikust jagada! Soovin sulle mõttes õrnalt head ööd. See nädal on olnud üpris töökas ja vaevarikas, aga nüüd on see juba ükskõik. Lennaku päevad ja rutaku nädalad, aga mille nimel? Kas inimene ehk soovib vahel vastupidist? Mispärast tundub elu nii sagedasti raske ja nii sisutühi? Inimene otsib õnne, aga leiab ta seda kunagi? Jah, õnn on olemas ühes teises kuningriigis, õndsus on Jeesuse armastuses. Oo, olgu Tema meiega igavesti! Head ööd, mu Eppi! Jumal on andnud mulle sinus nii palju: sõbra, päris oma sõbra. Mida sa võiksid praegu mõtelda? 12. aprillil 1902. Annaksin palju selle eest, kui ma pääseksin punastamisest. Evi, sa oled sagedasti selle üle naernud, kui ma olen punastanud, aga usu, see on hirmus! Mõnikord, kui ma olen niisuguses tujus, võin punastada iga asja peale; kui pean mõne sõna ütlema, lähen näost tulipunaseks. Selle haiguse vastu peaks küll rohtu leiduma. Kui tore oleks ükskord ka sind punastamas näha, tõeliselt punastamas. Aga kui sa seda kohta loed, hakkad sa juba kannatamatuks muutuma. Aga et ma oleksin punastanud Walteri6 pärast, seda ära küll arva. Täna on laupäev ja see on koolitüdruku jaoks rõõmus tõsiasi. Sul on see ka kindlasti meeles, ehkki sellest on juba päris palju aega möödas, kui sina samuti koolitrepist üles rühkisid. Aga tuleval aastal samal ajal olen ka mina varsti vaba. Jah, mõtle sellele! Mis tunne siis küll võiks olla. Ma sain täna kodunt kirja. Sa mõistad, et tädi Aurora on minu pärast üsna „mures”. Ta tahaks teada saada, kuidas kõik oli, millal ma jõudsin Maconide juurde, kas nad mulle ka vastu tulid, mida ma mõtlesin ja kuidas tegutsesin. Ma kirjutasin Papale, et nüüd tuleb lisaväljaminekuid, kui ma siin niimoodi elan (ma maksan 100 marka kuus), ja kas sa kujutad ette, mida tädi Aurora tegi, kui ta mu kirja lugeda sai. Noh, ta läks otsejoones ja tõi Papa kätte sajamargalise, et seda mulle saata. Ja usu, see sajamargaline on uus ja ilus. Kujuta ette, kui hirmus kena ta on! Ma pean talle nüüd kirja kirjutama täis tänusõnu ja seletusi. Ma loen parajasti seda saksakeelset raamatut „Sina”, mida me ükskord kavatsesime koos alustada ja lugeda. Pea valutab natuke, sa tead, see imelik närvivalu. Hüvasti selleks korraks! 13. aprillil 1902. Tulin just kirikust koju. Käisin Nikolai kirikus, oh, missugune võrratu muusika seal on. See on tõeliselt ülendav muusika ja nauding. Pärast käisin Jacobsonide pool; sattusin seal esikus kokku ühe paksu härraga ja mul tekkis tunne, et see oli 6

Walter Streng (hiljem Renkonen), Aino noorpõlvekiindumus.

1901–1903

onu Viktor. Sa tead küll, tädi Alma mees. Jah, ja nii see oligi. Ta oli minuga väga kena ja sõbralik. Mul on temast tõsiselt kahju. Kui mõelda kõikide nende äriasjade peale, mis teda vaevavad ja piinavad! Papa on jälle talle mõne aja eest käemeheks hakanud (seda kirjutatakse nüüd ainult sellesse raamatusse, mida ainult sina loed). Ilus „Jeffe” oli samuti kodus, jah, tema on tõesti ilus poiss, väga ilus. Koduteel ostsin apelsine, sest preili Ekström oli lubanud täna mulle külla tulla. Aga trepil kohtasin tädi, ma nimetan nii proua Nordströmi, ja sattusin natuke segadusse, sest perenaistele ei meeldi eriti, kui nende üürilised tassivad maiustusi koju, see annaks justkui tunnistust, et nad ei saa süüa, ja siin ometi topib tädi mulle süüa nii kuidas jaksab. Aga järgnes veel üks ebameeldivus, kui ma oma tuppa jõudsin, sest, kujuta ette, minu kirjutuslaual lebas Antti visiitkaart. Küllap ta pidi nüüd olema hirmus pahane; kui ta oleks ometi telefoneerinud, nii et ma oleksin kodus olnud. Oleks olnud niiii tore, aga toredaid asju juhtub ju nii harva. Pudasjärvi, 23. juunil, jaanilaupäeval 1902. Pudasjärvi kirikla pööningul konkus, mis sarnaneb täiesti „kamorkaga”. Istun voodis ja kirjutan. Kell on vist 12 ringis. Meie, Kaarlo, Trini, Arvo, Lyyli, Heino Heikel ja mina, tulime just surnuaialt. Katsusime korrastada tädi (isa õe) Jenny ja kusiine Aili haudu. Minu armas vaikne tädi, kes nüüd võib rahus puhata! Kaarlo käis eile esimest korda armulaual. Aidaku Jumal teda tervel eluajal! Imeline on olla siin Pudasjärvil, ja sina oled siit nii kaugel. Sa oleksid väga hästi võinud siin minu kõrval magada, aga – mida me räägiksime. Oo, et Jumal hoiaks mind enda läheduses. Minu sammud on vankuvad ja ma kaotaksin eesmärgi, kui mul ei ole oma vana armast kodu, mis sirutab oma kaitsvad tiivad minu kohale ja kaitseb mind tormide eest. Head ööd, mu sõber! Pean nüüd magama heitma. 5. aprillil 1903. Olen lugenud vanu ülestähendusi ja leian, et need on hirmus lapsikud, lausa naeruväärsed. Kirjalikud lõputööd ilusti ja õnnelikult möödas, kaks eksamit tehtud, kolmas on homme. Ma kardan hirmsasti homme läbi kukkuda. Uue koolimaja sisseõnnistamine homme kell 12 päeval, 4¼ prantsuse keele eksam, kell 6 algab Y. L-i7 kontsert, kuhu ma samuti kavatsen minna. Pidu algab kell 9, nimelt Y. L-i kahekümnes sünnipäev ja arulage Aino läheb ka sinna.

Y. L. – Yliopplaskunnan Laulajat, 1883. aastal asutatud ja tänaseni tegutsev meeskoor.