Agathe

Anne Cathrine Bomann

AGATHE Taani keelest tĂľlkinud Brita Kaasik

Raamatu väljaandmist toetas The Danish Arts Foundation

Originaali tiitel: Anne Cathrine Bomann Agathe Brændpunkt

Kaanekujundus: ZERO Werbeagentur GmbH, München Kaanefoto: PixxWerk®, Shutterstock.com Taani keelest tõlkinud Brita Kaasik Toimetanud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Piret Frey

Kõik õigused kaitstud. © Anne Cathrine Bomann 2017

by Agreement with Grand Agency Autoriõigus tõlkele: Brita Kaasik ja OÜ Hea Lugu 2019 www.healugu.ee ISBN 978-9949-673-75-9 (trükis) ISBN 978-9949-673-76-6 (epub) Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

Raamat on puhas v채ljam천eldis.

Nimed ja isikud on kirjaniku fantaasia vili ning igasugune sarnasus p채ris inimeste, elavate v천i surnutega, on juhuslik.

MATHEMA

Kui ma läheksin pensionile 72-aastaselt, tuleks mul töötada veel viis kuud. See tähendab 22 nädalat, ja kui kõik patsiendid tulevad kohale, tähendab see, et mul on jäänud täpselt 800 vestlust. Kui mõni ütleb ära või jääb haigeks, oleks arv mõistagi väiksem. Ometi pakub see omamoodi lohutust.

4

RUUDUD

Istusin parajasti elutoas ja vaatasin aknast välja, kui see juhtus. Kevadpäike langes nelja rändava nelinurgana vaibale ja liikus aeglaselt, ent kindlalt üle mu jalgade.

Minu kõrval oli avamata „La nausée“ esmaväljaanne, mille lugemisega olin üritanud aastaid algust teha.

Tüdruku jalad olid peenikesed ja kahvatud ning ma imestasin, et tal lubati nii vara kevadel üksnes kleidi väel olla. Ta oli tänavale keksuruudustiku joonistanud ja hüppas äärmiselt keskendunult, kõigepealt ühel jalal, siis mõlemal, siis jälle teisel. Tema juuksed olid seotud kaheks rotisabaks, ta paistis olevat umbes seitsme­ aastane ning elas koos ema ja vanema õega samal tänaval majas number neli.

Nüüd võiks arvata, et ma olen mingisugune filosoofiline uunikum, kes istub päevad läbi akna all ja mõtiskleb kaugelt suuremate asjade üle kui keksukivi ja päikese teekond üle põranda. Nii see ei ole. Tegelikult istusin ma seal sellepärast, et mul polnud midagi 5

tar­gemat teha, pealegi oli midagi elurõõmsat nendes võidukates hüüatustes, mis aeg-ajalt minuni kostsid, kui tüdruk oli hakkama saanud eriti keerulise hüpete kombinatsiooniga.

Mõne aja pärast läksin endale teed tegema ja kui ma oma valvepostile tagasi jõudsin, oli tüdruk kadunud. Talle tuli ilmselt pähe mõni lõbusam mäng kuskil mujal, mõtlesin – nii kriit kui ka kivi lebasid keset teed.

Ja siis see juhtus. Ma olin just asetanud tassi aknalauale jahtuma ja laotanud pleedi põlvedele, kui märkasin silmanurgast midagi langemas. Samal hetkel kui kile karje minuni jõudis, suutsin oma kange keha uuesti jalgadele ajada ja astusin päris akna alla. Tüdruk lebas natuke maad paremal puu jalamil, seal, kust algab järveni viiv rada. Puu oksal märkasin istumas kassi, kes vehkis sabaga. Puu all oli tüdruk suutnud end tüve najale istukile ajada, ise nuuksudes ja pahkluust kinni hoides.

Tõmbasin pea tagasi. Kas peaksin välja tema juurde minema? Ma ei olnud ühegi lapsega rääkinud sest­ saadik, kui ise laps olin, ja see nüüd vaevalt arvesse läheb. Kas ei teeks see teda veel kurvemaks, kui üks võõras meesterahvas teda järsku lohutada püüab? Vaatasin 6

salahilju uuesti välja: tüdruk istus endiselt murul, äranutetud nägu pööratud teele, minu majast mööda.

Ongi hea, et keegi mind ei näinud. Kas see mees pole mitte arst, küsiksid nad üksteiselt, miks ta seal siis lihtsalt seisab ja vahib? Nii et võtsin teetassi ühes, läksin kööki ja istusin söögilaua äärde. Aga kuigi ma ütlesin endale, et tüdruk tõuseb õige pea püsti ja lonkab koju ning kõik on korras, jäin otsekui põgenik iseenda kööki istuma ja tunnid muudkui möödusid. Tee jahtus maha ja muutus laiguliseks ning väljas läks pimedaks, enne kui ma lõpuks taas elutuppa hiilisin ja poolenisti kardina varjust alla tänavale kiikasin. Selleks ajaks oli tüdruk loomulikult kadunud.

7