aares

1 Kui paar pisitõrget välja arvata, oli plaan siiamaani kenasti sujunud. Mis oli hea, sest varuplaani neil õigupoolest ei olnud. Nad olid arvestanud, et maikuu õhtul kell pool üheksa on õues alles valge. Eile samal kellaajal oli valgust küllaga, kui nad võtsid neljakesi ette selle teekonna, tühi kirst ja neli labidat kaasas. Aga kui valge Transiti kaubik täna mööda Sussexi külavaheteed kihutas, sadas häguse fotonegatiivi värvi taevast uduvihma. „Kas me oleme varsti kohal?” küsis Josh lapsehäält jäljendades tagant. „Suur Um Ga ütleb: „Ma olen kohal seal, kus parajasti viibin”,” vastas Robbo, kes oli roolis ja teistega võrreldes natuke vähem purjus. Et nad olid viimase poolteise tunniga sisse põiganud juba kolme pubisse ja kavas oli veel neli, siis jõi ta ainult shandy’t. Või igatahes üritas, aga ta oli kurku kallanud ka paar pinti puhast Harvey bitterit – oma sõnul selleks, et rooli istumiseks pead klaarida. „Nii et me oleme kohal!” ütles Josh. „Oleme alati olnud.” Pimedusest välgatas hirvepildiga hoiatusmärk ja kadus, kui esitulede helk libises piki kaugesse metsa sirutuvat läikivat musta asfaltteed. Edasi möödusid nad väikesest valgest majakesest. Michael, kes lamaskles kaubiku tagaosa põrandal šotiruudulisel vaibal, pea toetatud rattavõtme keskele nagu padjale, tundis end väga mõnusalt jogasena. „Ma tahašš višt veel juua,” lällutas ta. Kui tema tähelepanuvõime oleks alles olnud, oleks ta sõprade ilme järgi ehk taibanud, et midagi on viltu. Tavaliselt polnud ta eriline joomavend, aga täna õhtul oli ta end lääbakile võtnud, tühjendades rohkem pindiseid õlleklaase ja viinapitse kui ise mäletas, rohkemates pubides kui olnuks mõistlik külastada. Juba varasest teismeeast peale oli Michael Harrison alati nende lahutamatu kuuiku juhtrollis. Kui elu saladus peitub õigetes 4

1

vanemates, nagu on kombeks Ăśelda, siis oli Michael teinud igati tulusa partii. Ta oli pärinud ema heledapäise nägusa välimuse ning isa sarmi ja ettevĂľtliku vaimu, kuid ilma enesehävituslike kalduvusteta, mis olid selle mehe viimaks laostanud. .XL 7RP +DUULVRQ HQG NRGXV JDUDDĂŚLV KHLWJDDVLJD WDSSLV MlWWHV maha ridamisi vĂľlgu, oli kaheteistaastane Michael kiiresti täiskasvanuks saanud, aidates emal ots otsaga kokku tulla ajalehti laiali kandes ning hiljem koolivaheaegadel tÜÜl käies. Ta kasvas Ăźles teadmises, kui raske on raha teenida – ja kui kerge seda tuulde pillata. Nßßd, kahekĂźmne kaheksa aastaselt, oli ta helge peaga, korralik inimene ja loomupärane alfa. Tema väheste vigade hulka kuulusid liigne usaldavus ja mĂľnikord ka liigne vingerpusside mängimine. Ja täna Ăľhtul pidi see viimane talle kätte tasuma. Täiega. Aga praegu polnud tal sellest vähimatki aimu. Ta vajus tagasi Ăľndsalikku uima, mĂľeldes Ăźksnes rþþmsaid mĂľtteid, peamiselt oma kihlatust Ashleyst. Elu oli hea. Tema ema käis toreda mehega, noorem vend oli äsja Ăźlikooli pääsenud ja Ăľeraas Carly aasta vabaks vĂľtnud, et Austraalias ringi kolada, ning äri läks uskumatult hästi. Kuid mis kĂľige etem, kolme päeva pärast abiellub ta naisega, keda armastab. Ja jumaldab. Oma hingesugulasega. Ashleyga. Ta polnud märganud labidat, mis igal teekonarusel kolises, sellal kui rattad all märjal asfaldil tĂźmisesid ja vihm pea kohal katusele sahises. Ning ta ei taibanud midagi oma kahe sĂľbra näoilmest, kes sĂľitsid temaga koos taga, þþtsusid ja laulsid viisi pidamata kaasa vana Rod Stewarti lugu „Sailingâ€?, mis kĂľlas ees ragisevast raadiost. Ăœks kehvasti suletud kanister täitis kaubiku bensiinihaisuga. „Ma arm’ťtan teda,â€? lällutas Michael. „Ma arm’ťtan Ashleyt kangeĹĄti.â€? „Ta on suurepärane naine,â€? Ăźtles Robbo roolis pead pÜÜrates ja talle pugedes nagu ikka. See oli Robbole iseloomulik. Naistega saamatu, kohmakavĂľitu, priske näoga, pikkade juustega, T-särki 1

5

pungitamas õllekõht, jõlkus Robbo nende kambal sabas, püüdes end alati kasulikuks teha. Ja vahelduseks o l i g itemast täna õhtul kasu. „Š eda ta on.” „Kohe jõuame,” hoiatas Luke. Robbo pidurdas, kui nad teeotsale lähenesid, ja pilgutas kabiinipimeduses kõrval istuvale L uke’ile silma. Kojamehed töötasid ühtesoodu, nühkides vihma tuuleklaasile laiali. „Š ’tähendab, ma arm’štan teda pärišelt. Teate ju?” „Teame küll,” ütles Pete. Josh, kes nõjatus vastu juhiistet, üks käsi Pete’i ümber, kulistas veidi õlut ja ulatas pudeli seejärel Michaelile. Kui kaubik järsult pidurdas, kerkis pudelikaelast vahtu. Michael röhatas. „Vaband’št.” „Mida põrgut Ashley sinus näeb?” ütles Josh. „Minu riista.” „Nii et asi pole su rahas? Ega välimuses? Ega sarmis?” „Š eda ka, Josh, aga peamiselt ikkagi minu riistas.” Kaubik pööras järsu nõksuga paremale, ületas kolinal kariloomade takistusriba, millele peaaegu kohe järgnes teinegi, ning jõudis roobasteele. Robbo, kes piilus läbi uduseks tõmbunud klaasi, et sügavaid roopaid eristada, keeras ägedalt rooli. Nende ees lippas üks jänes ja sööstis siis põõsastesse. Esituled veiklesid vasakule-paremale, pannes teed ääristavad tihedad nulud korraks särama, enne kui need tahavaatepeeglis pimedusse kadusid. Kui Robbo käiku vahetas, muutus Michaeli hääl, tema bravuuri varjutas väga ebamäärane ärevus. „Kuhu me lähme?” „Järgmisse pubisse.” „Okei. Tore.” Seejärel hetk hiljem: „Ma lub’šin Ashleyle, et ma ei tohišš – et ma ei joo liiga palju.” „Näed sa,” ütles Pete, „te ei ole abieluski ja juba ta kamandab. Praegu oled sa vaba mees. Veel kolm päeva.” „Kolm ja pool,” lisas Robbo abivalmilt. 6

1

„Ega te mingeid tüdrukuid ei orgunnind?” ütles Michael. „Kas oled kiimas?” küsis Robbo. „Ma kavatsen truuks jääda.” „Küll me selle eest hoolitseme.” „Tõpranahad!” Kaubik peatus jõnksatades, tagurdas natuke maad ja pööras jälle paremale. Siis peatusid nad uuesti, Robbo keeras süüte välja – ja Rod Stewart vaikis koos sellega. „Kohal!” ütles ta. „Joomapeatus! Kõrtsi nimi on Matusetalitaja!” „Ma eelistaks Alasti Tai Tüdrukut,” arvas Michael. „Tema on ka siin.” Keegi avas kaubiku tagaukse – Michael polnud kindel, kes just. Nähtamatud käed haarasid ta pahkluudest kinni. Robbo võttis tema ühest ja Luke teisest käsivarrest. „Hei!” „Sa sunnik oled raske!” ütles Luke. Mõne hetke pärast potsatas Michael maha, oma lemmikspordijakis ja parimates teksades ( poissmeheõhtuks üsna rumal valik, nentis ähmane hääl ta peas)otse porri, seda pilkases pimeduses, millesse tungisid vaid kaubiku punased tagatuled ja taskulambi hele valguskiir. Tugevnev vihm torkis silmi ja kleepis juuksed laubale. „Mu ... riided ...” Järgmisel hetkel oleks ta käed peaaegu liigestest välja väänatud, ta tõsteti õhku ja hiivati mingisse kuiva kohta, mis oli satiiniga vooderdatud ja kummaltki küljelt kitsas. „Hei!” ütles ta uuesti. Neli purjus, muhelevat tontlikku nägu irvitasid tema poole. Talle pisteti pihku ajakiri. Taskulambi valgel silmas ta põgusalt hiigelrindadega alasti punapead. Tema kõhule asetati viskipudel, sisselülitatud väike taskulamp ja raadiosaatja. „Mis see ...?” Tema suhu trügis vastiku maitsega voolikuots. Seda välja sülitades kuulis Michael kriipivat heli, ja siis varjas miski äkitselt näod. 1

7

Ning vaigistas kõik hääled. Ta ninasõõrmeid täitis puidu, värske riide ja liimi lõhn. Viivuks oli tal soe ja mugav tunne. Seejärel lahvatas paanika. „Hei, mehed ... mis ...” Robbo võttis kruvikeeraja, samal ajal valgustas Pete tiikpuust kirstu taskulambiga. „Te ei keera ometi kruvisid kinni?” küsis Luke. „I gatahes!” ütles Pete. „Kas ikka maksab?” „Temaga ei juhtu midagi,” ütles Robbo. „Tal on õhuvoolik.” „Minu meelest ei maksa kaant kinni kruvida!” „Muidugi kruvime, muidu pääseb ta välja!” „Hei ...” ütles Michael. Aga enam ei kuulnud teda keegi. Ja tema ei kuulnud muud kui nõrka kraapimist pea kohal. Robbo keeras üksteise järel kõiki nelja kruvi. See oli esmaklassiline käsitsi valmistatud, tiikpuust ja kaunistatud messingkäepidemetega kirst, laenatud tema onu matusebüroost, kus ta pärast paari ebaõnnestunud karjäärikatsetust töötas palsameerija õpipoisina. Head tugevad messingkruvid. Need läksid kergesti sisse. Michael oli näoga ülespoole, nina peaaegu vastu kaant. Taskulamp valgustas teda ümbritsevat lumivalget satiini. Ta põtkis jalgadega, kuid need ei mahtunud liikuma. Ta tegi katset käsi sirutada. Aga ka selleks polnud ruumi. Korraks kainenedes taipas ta äkki, milles lamab. „Hei, hei, kuulge, teate ... hei ... ma põen klaustrofoobiat ... see ei ole naljakas! Hei!” Tema hääl kõlas ta kõrvus veidralt summutatuna. Pete avas ukse, kummardus kabiini ja lülitas esituled sisse. Paari meetri kaugusel nende ees oli eile kaevatud haud, muld ühel pool hunnikus, köied juba paigas. Sealsamas lähedal vedelesid laineplekitükk ja kaks labidat, mida nad olid kasutanud. Neli sõpra kõndisid hauaservale ja piilusid alla. Kõigile tundus 8

1

järsku, et elus ei lähe miski päris nii, nagu plaanitud. Praegu jättis see auk sügavama, tumedama – noh, tegelikult hauasarnasema mulje. Taskulambi valgus lõi põhjas värelema. „Seal on vett,” ütles Josh. „Ainult natuke vihmavett,” lausus Robbo. Josh kortsutas kulmu. „Seda on liiga palju, see ei ole vihmavesi. Me sattusime vist põhjavee peale.” „Kuramus,” ütles Pete. BMW müügimehena nägi ta alati vastav välja, nii töö juures kui ka mujal. Siilisoeng, moekas ülikond, alati enesekindel. Aga praegu ta kõhkles. „Tühiasi,” arvas Robbo. „Seda on ainult paar tolli.” „Kas me tõesti kaevasime selle nii sügavaks?” ütles L uke, verivärske advokatuuri liige, kes oli hiljuti abiellunud ja polnud veel päris valmis oma noorusest loobuma, kuid hakkas juba leppima elu kohustustega. „See on haud, eks?” vastas Robbo. „Me ju otsustasime haua kasuks.” Josh kissitas tihenevas vihmas silmi. „Aga kui vesi tõuseb?” „Kurat küll, mees,” ütles Robbo. „Me kaevasime selle eile, kahekümne nelja tunni järel on vett kõigest paar tolli. Muretsemiseks pole põhjust.” Josh noogutas mõtlikult. „Aga äkki ei saa me teda uuesti välja?” „Muidugi saame,” ütles Robbo. „Me kruvime lihtsalt kaane pealt.” „Teeme selle juba ära,” ütles L uke. „Okei?” „See on talle raipele paras,” kinnitas Pete semudele. „Mäletad, Luke, mida ta sinu poissmeheõhtul tegi?” Luke ei olnud unustanud. Joomaunest ärgates avastas ta end öise Edinburghi rongi magamisvaguni narilt. Järgmisel pärastlõunal hilines ta selle tõttu altari ette nelikümmend minutit. Ka Pete ei olnud unustanud. Oma pulmaeelsel nädalavahetusel leidis ta end satsidega pitspesus, dildo vööle seotud, Clifton 1

9

Gorge’i rippsillale aheldatuna, kust tuletõrjebrigaad ta päästis. Mõlemad vingerpussid olid Michaeli idee. „Tüüpiline Mark,” ütles Pete. „I gavene siidivend. Pagan võtaks, tema korraldas selle ja nüüd ei ole teda siin ...” „Ta tuleb. Ta ootab meid järgmises pubis, marsruut on talle teada.” „Ja-ah?” „Ta helistas, ta on teel.” „Leedsis uduvangis. Tore lugu!” kurtis Robbo. „Kui me Kuninglikku Tamme jõuame, on ta juba seal.” „I gavene siidivend,” ütles Luke. „Hoiab raskest tööst kõrvale.” „Ja jääb kogu lõbust ilma!” tuletas Pete talle meelde. „See on lõbu või?” küsis Luke. „Seista keset märga metsa, kui vihma sajab? Lõbu? Olete ikka lollid! I lmugu heaga lagedale, raisk, ja aidaku meil pärast Michaelit välja päästa.” Nad tõstsid kirstu üles, taarusid hauaservale ja viskasid selle rohmakalt laudadele. I tsitasid, kui seest kostis summutatud aietus. Kõlas vali müts. Michael tagus rusikaga vastu kaant. „Hei! Aitab küll!” Pete, kellel oli raadiosaatja jakitaskus, tõmbas selle välja ja lülitas sisse. „Kas sa kuuled mind?” ütles ta. „Kuuled?” Kirstus sees kaikus Pete’i hääl. „Kas sa kuuled mind? Kuuled?” „Aitab naljast!” „Rahune, Michael!” ütles Pete. „Naudi!” „Tõprakari! Laske mind välja! Ma tahan kusele!” Pete katkestas ühenduse ja toppis raadiosaatja oma Barbouri jaki taskusse. „Nii, kuidas see täpselt käibki?” „Me võtame köitest,” ütles Robbo. „Üks igast otsast.” Pete sikutas raadiosaatja taskust ja lülitas sisse. „Me laseme nüüd kirstu alla, Michael!” Siis lülitas ta selle jälle välja. Neli meest naersid. I gaüks võttis köieotsast ja tõmbas lauajupi ära. „Üks ... kaks ... kolm!” loendas Robbo. 10

1

„Kurat, kui raske!” ütles Luke köiega rassides. Aeglaselt, nõksatuste kaupa, kreenis nagu uppuv laev, laskus kirst sügavasse auku. Põhja jõudes oli seda pimeduses vaevu näha. Pete hoidis taskulampi. Selle valguskiires eristasid nad õhuvoolikut, mis tolknes lõdvalt kaanesse lõigatud joogikõrrejämedusest august. Robbo kahmas raadiosaatja. „Hei, Michael, su riist on ripakil. Kas tunned ajakirjast mõnu?” „Okei, aitab naljast. Laske mind nüüd välja!” „Me läheme stripiklubisse. Kahju, et sa ei saa kaasa tulla!” Enne kui Michael vastata jõudis, katkestas Robbo raadioühenduse. Siis pani ta saatja taskusse, võttis labida, hakkas mulda üle hauaääre kühveldama ja möirgas naerust, kui see kirstukaanele rabises. Valju huilatusega haaras Pete teise labida ja ühines temaga. Mõne hetke tegutsesid mõlemad usinalt, kuni kirst paistis mulla alt veel vaid laiguti. Seejärel kaeti needki kohad. Alkoholist tagant piitsutatuna lasid nad edasi, kuni kirstule oli kuhjatud tubli paar jalga mulda. Õhuvoolik ulatus sellest hädavaevu välja. „Hei!” ütles L uke. „Hei, lõpetage! Mida rohkem te peale kühveldate, seda rohkem tuleb meil kahe tunni pärast uuesti kaevata.” „See on haud!” vaidles Robbo. „Haud selleks ongi, et kirst maha matta!” Luke kahmas labida tema käest ära. „Aitab!” ütles ta otsustavalt. „Ma tahan juua ka, mitte õhtu otsa kaevata, eks?” Robbo noogutas, ta ei tahtnud kellegagi rühmast tülli minna. Üleni higine Pete viskas labida maha. „Sellist elukutset ma endale ei tahaks,” märkis ta. Nad tirisid lainepleki peale ja seisid viivukese vaikides. Vihm pani pleki laulma. „Okei,” ütles Pete. „Laseme jalga.” Luke torkas käed kahtlevalt jakitaskusse. „On see ikka hea mõte?” 1

11

„Me ju leppisime kokku, et anname talle õppetunni,” ütles Robbo. „Aga kui ta oma okse sisse lämbub või midagi?” „Ära aja, ta ei ole nii purjus,” ütles Josh. „Läki.” Josh ronis kaubiku tagaossa ja Luke sulges uksed. Seejärel pressisid Pete, L uke ja Robbo end ette ning Robbo käivitas mootori. Nad sõitsid mööda roobasteed pool miili tagasi ja tegid siis parempöörde maanteele. Nüüd lülitati raadiosaatja sisse. „Kuidas on, Michael?” „Kuulge, mehed, see nali ei meeldi mulle tõesti.” „Tõsi või?” ütles Robbo. „Meile küll meeldib!” Luke võttis saatja pihku. „Selle asja nimi on külm kättemaks, Michael!” Neli meest kaubikus möirgasid naerda. Edasi oli Joshi kord. „Hei, Michael, me läheme ühte fantastilisse klubisse, seal on kõige ilusamad naised, ihualasti, hõõruvad keha vastu posti üles-alla. Sa kahetsed kibedasti, et sellest ilma jäid!” Michaeli lällutav hääl kõlas õige pisut anuvalt. „Ehk lõpetame nüüd palun? Mul on siin tõesti paha.” Läbi tuuleklaasi nägi Robbo ees teeparandustöid, fooris põles roheline. Ta andis gaasi. Luke karjus üle Joshi õla: „Hei, Michael, rahune maha, paari tunni pärast tuleme tagasi!” „Mis asja, paari t u nni pä rast ? ” F oorituli läks punaseks. Peatumiseks polnud aega. Robbo kasvatas veel kiirust ja sööstis läbi. „Anna siia,” ütles ta, haaras saatja ning roolis kaubikut pikas kurvis ühe käega. Armatuurlaua hajusas kumas kõõritas ta alla ja vajutas kõnenuppu. „Hei, Michael ...” „ROBBO!” L uke’i kisendav hääl. Neile lähenesid otsejoones kõrged esituled. Neid pimestades. Järgnes raskeveoki signaali sarvehääl, sügav ja raevukas. 12

1