Ida-aafrIka
Teisipäev, 18. detsember Narok – MaasaI Mara rahvuslIk kaItseala Õhutemperatuur 14−29 °C, õhurõhk 812−831 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1604−1917 m, läbisõit 122 km
Jõuame Maasai Marasse. Siit on säilinud äärmiselt positiivsed mälestused eelmisest aastakümnest. Saime tollal tuttavaks Kores Solomoniga (pildil lk 74 vasakpoolne), ühe maasai liidriga, keda ingliskeelses kõnepruugis nimetati tiitliga the King. Googeldades saan teada, et Tema Kuninglik Kõrgus on praegugi elu ja tervise juures. Kui õnnestuks teda kohata, pääseksime maasaidele ning nende elu varjatud külgedele märksa lähemale. Külastame üht maasaide küla. Kuna maasaid moodustavad Keenias ja Tansaanias üpris rohkearvulise (vastavalt ligikaudu 800 000 ja 300 000) etnilise grupi ja nende kultuur ning kombed on väga huvipakkuvad, siis reserveerin täna ja järgnevatel päevadel reisikirja lehekülgi tavapärasest enam, et heita valgust nende elukorraldusele ja kommetele. Ma tähendab ‘maa’ (nagu eesti keeles!) ja sai ‘rahvas’, niisiis masai kokku tähendab maarahvast. Ja emakeelena räägib see rahvas niiluse-sahara rühma kuuluvat maasai keelt, ent koolis saavad nad haridust suahiili ja/või inglise keeles. Oma suulise pärimuse järgi pärinevad maasaid Niiluse orust Turkana järvest põhja poolt, hakkasid 15. sajandil migreeruma lõuna poole ning jõudsid praegusesse elupaika 17. ja 18. sajandi vahetusel. Selles piirkonnas varem elanud hõimud sunniti mujale asuma. 19. sajandi keskpaigaks saavutasid nad oma maksimaalse asuala, olles valitseval positsioonil suurel alal Ida-Aafrika riftivööndis. Maasaid olid teistest piirkonnas olevatest hõimudest sõjaliselt üle, kasutades lisaks odadele ja kilpidele ka sõjanuiasid. Kuid õitseajale järgnes aastatel 1883−1902 katastroofiline õudusteaeg, „maasai emutai”, mil levisid rõuged ja muud epideemiad. Ühe Tanganyikas teeninud Saksa ohvitseri oletuste kohaselt suri sel perioodil loomade katku tõttu 90% kariloomi ja pooled savanniloomad. Samal ajal oli põud: kahe aasta vältel, 1897−1898, ei sadanud üldse vihma. Oletatakse, et emutai perioodil suri kaks kolmandikku maasaidest. Austria maadeavastaja Oscar Baumann reisis siin 1890. aastatel ja kirjeldas Ngorongorot raamatus „Durch Massailand zur Nilquelle”*: „Naistest on järel vaid luu ja nahk, nende silmad on näljast hullunud... sõjamehed on vaevalt suutelised roomama neljakäpukil, hõimupealikud on osavõtmatud, apaatsed. Raisakotkaste parved on juba ülal tiirlemas, oodates järjekordset ohvrit.” 20. sajandi alguse kokkulepetega vähendati seni maasaidele kuulunud alasid Keenias 60% võrra. Britid ajasid nad välja, et asunike rantšodele ruumi teha. Tanganyika maasaid tõrjuti 1940. aastatel välja viljakatelt aladelt Mt Meru ja Kilimanjaro vahel, samuti enamikelt viljakatelt kõrgustikelt Ngorongoro piirkonnas. Paljud alad võeti ära rahvusparkide ja looduskaitsealade raja-
72
miseks. Kaks aastat tagasi reisisime läbi Ameerikate ning kogu see olukord meenutab suuresti seda, mis Põhja-Ameerika indiaani rahvaste kallal korda saadeti. Saame näha maasai sõdalaste tantse, sealhulgas adumu’t** ehk hüppetantsu, mida tavaliselt esitatakse sõdalase ikka jõudmise tseremoonial***. Tantsu saateks kõlab traditsiooniline muusika. Solist laulab kõigepealt ühe fraasi, lauljate grupp vastab talle hüüdega. Aeg-ajalt moodustab koorilaul rütmilisharmoonilise faktuuri, kusjuures lauluga kaasnevad jõulised kaelaliigutused: väljahingamisel sirutub pea ettepoole, sissehingamisel tahapoole. Üks noorem külamees tutvustab maasaide toitumistavasid. Traditsiooniliselt on toidulaud loomne, koosnedes peamiselt toorest lihast, piimast ja värskest veise verest. Öeldakse, et piima kulub üks liiter inimese kohta päevas. Vaid mõnedes külades süüakse puu- ja köögivilju. Ja ometi, maasaid haigestuvad üliharva, neil ei esine peaaegu kunagi väärarenenud hambakuju
73
* „Durch Massailand zur Nilquelle” – sks „Läbi maasai-maa Niiluse lätetele” ** adumu – maasai k ‘hüppama’ *** eunoto tseremooniast täpsemalt 22. detsembri päevikusissekandes
Ida-aafrIka
nad parasiite ka kaelkirjakute, impalade ja teiste sõraliste seljast. Pühvlilindude lemmiktoiduks on puugid, samuti veri, mida nad joovad loomade veritsevatest haavadest.
ja hambakaariest on üliharva. Veise kaela tuiksoonest võetud veri segatuna piimaga* − see on rituaalne jook ning toit haigetele. Viimastel aegadel on maasaid õppinud sööma ka n-ö importtoiduaineid, näiteks maisi, riisi, kartulit ja kapsast. Viimase kohta ütlevad maasaid kitse lehed. Maisijahu kasutatakse pudru (ugali) valmistamiseks. Populaarseim supitaim on niiluse akaatsia (lad Acacia nilotica), mille juuri või tüvekoort keedetakse vees ning lisatakse supile või juuakse niisama. Maasaide arvamuse kohaselt on niiluse akaatsial ka teatud psühhofarmakoloogiline mõju – see annab julgust, agressiivsust, energiat. Maasai Mara looduskaitseala võtab enda alla üle 1500 ruutkilomeetri. Mida ja keda siin siis kaitstakse? Enamasti nimetatakse esmalt nn suurt viisikut: lõvi (lad Panthera leo), aafrika elevanti (Loxodonta africana), aafrika pühvlit (Syncerus caffer), leopardi (Panthera pardus) ja musta ehk teravmokk-ninasarvikut (Diceros bicornis). Täna satume nägema neist kolme esimest. Näeme ka hüääne, Thomsoni gaselle (Eudorcas thomsonii), impalasid (Aepyceros melampus), topi antiloope (Damaliscus korrigum)... Väga imposantse mulje jätavad enam kui viie meetri kõrgused maasai ehk kilimanjaro kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis tippelskirchi). Lindudest on näha raisakotkaid, eri liiki kroonkurgesid (Balearica pavonina ceciliae ja Balearica regulorum), jaanalinde (Struthio camelus) ja punanokk-pühvlilinde (Buphagus erythrorhynchus)**. Võiks arvata, et viimased on eelkõige seotud pühvlitega, kuid tegelikult nokivad
74
Elevantide tapmine Keenias ja Tansaanias on jõhker. Kui varem kasutati selleks peamiselt tulirelvi, siis nüüd on vahelejäämise riski vähendamiseks ohutum kasutada mürgitatud arbuuse. Planeedi Maa suurim maismaaloom Loxodonta africana kaalub umbes kolm tonni, mõnikord koguni kuni kuus, ja arvake, kui palju sellest hiigelmassist pakub huvi salaküttidele! Umbes 10 kilogrammi, sest nii vähe kaaluvad kokku mõlemad võhad. Need eemaldatakse ning ülejäänud luu- ja lihamass jäetakse lihtsalt savanni vedelema ja mädanema. Miks seda siis tehakse? Vastus on lihtsamast lihtsam − ühe suuremat sorti võha eest võib siinsel mustal turul saada suure summa, alates mõnesajast kuni mõne tuhande dollarini. Aasias on jaehinnad mõistagi märksa kõrgemad ja endiselt pidevas tõusutrendis nagu tapetavate elevantide arvgi. Kes on ostjad? Number 1 on Hiina, sellele järgnevad teised Kaug-Ida ja Kagu-Aasia maad: Tai, Taiwan, Vietnam, Filipiinid, Jaapan, Laos, Kambodža. Näiteks aastal 2008 ostis Hiina Aafrikast legaalselt ligi 66 tonni elevandiluud. Lisaks konfiskeeritakse Hiinas igal aastal keskmiselt vähemalt paar tonni. Kuid mõelgem veel kord: ühelt elevandilt saadakse umbes 10 kilogrammi vandlit, mis tähendab, et tonni elevandiluu saamiseks tuleb surmata 100 elevanti. Usutavasti tapetakse Aafrikas igal aastal 25 000, mõnede oletuste kohaselt viimasel paaril-kolmel aastal koguni enam kui 30 000 elevanti aastas. Tänapäeval elevandiluust klaveriklahve ja piljardikuule enam peaaegu ei valmistata, küll aga tehakse sellest endiselt söögipulkasid ja kujunduselemente, samuti kõikvõimalikku religioosset atribuutikat: krutsifikse, Madonnasid, Jeesuslapsi. Vandlist valmistatud nõndanimetatud Santo Niño on eriti nõutud kaup. Tekkinud on rahvusvaheline maffiasarnane võrgustik, mis koosneb salaküttidest, vahendajatest-edasimüüjatest, salakaubavedajatest ning korrumpeerunud ametnikest, kelle hulgas on ka väga kõrgeid riigiametnikke. Teatud juhtudel lülituvad sellesse võrgustikku ka relvajõud, eelkõige LRA ehk Issanda Vastupanuarmee, ning ahnuse või ähvarduste sunnil vahel ka kohalikud külaelanikud ja koguni rahvusparkide valvurid. Kuigi Keenia ja Tansaaania on vandlikaubanduse eesliinil, on selle musta äriga vähemal või enamal määral seotud paljud Aafrika riigid: Uganda, mõlemad Kongod ja Sudaanid, Tšaad, Kesk-Aafrika Vabariik, Mosambiik, Kamerun, Gabon, Nigeeria, Angola, Etioopia, Egiptus...
75
* Mäletatavasti puutusime sellise segatud joogiga kokku ka murside juures Omo orus. ** Juba pikemat aega vaevab mind reisipäeviku sissekannete juures küsimus, kas lisada taimedest ja loomadest rääkides sulgudesse nende ladinakeelne teaduslik liiginimetus või mitte. Sulud ja ladina keel teevad lugemise kindlasti mõnevõrra ebamugavamaks. Kuid paraku puuduvad paljudel eksootilistel taimedel-loomadel kas üldse eestikeelsed vasted või pole need kuigivõrd juurdunud meie igapäevases keelepruugis, mistõttu kaalukauss kaldub ladinakeelsete liiginimetuste lisamise kasuks. Nõnda saavad bioloogiahuvilised ning täpsust armastavad lugejad teada, mis liiki gasellidest, elevantidest, ninasarvikutest või kaelkirjakutest parajasti jutt käib. Näiteks täna Maasai Maras nähtud kaelkirjakud pole identsed nendega, kellega kohtusime kaks päeva tagasi Naivasha järve ääres.
Ida-aafrIka
Üks ülemaailmse elevandiluukaubanduse keelustamise initsiaatoreid on Keenia eelmine president Daniel arap Moi, kuid isegi tema on kunagi kinkinud paavst Johannes Paulus II-le elevandivõha. Hiljem korraldas president Moi siiski ühe suurema aktsiooni looduskaitse ajaloos, lastes põletada 12 tonni Keenia elevandiluud. Kuid mis puutub Vatikani poliitikasse, siis paavstid on küll kriitiliselt sõna võtnud ning ühinenud mitmete ettevõtmistega, mis peaksid piirama narkokaubandust, terrorismi, organiseeritud kuritegevust, prostitutsiooni, aborte jne, kuid endiselt ei kehti Vatikanis elevandiluuga kauplemise keeld. Mitmete katoliiklastest kõrgvaimulike väljaütlemistest on kõlama jäänud mõte, et vandlist valmistatud rituaalesemete taga ei tule näha elevanti, vaid pigem Jumalat. Mida selle kohta öelda − nojah, jäägu igaühele tema mõtte- ja tõlgendamisvabadus, kuid mitte siis, kui sellest sõltub kümnete tuhandete loomade elu. Lubage siinkohal avaldada üleskutse: MÕELGE ENNE, KUI ASUTE OSTMA ELEVANDILUUST ESEMEID!
Kolmapäev, 19. detsember MaasaI Mara rahvuslIk kaItseala – sIseNeMINe taNsaaNIasse – vIctorIa järv Õhutemperatuur 18−30 °C, õhurõhk 810−874 mbar, kõrgus merepinnast 1211−1945 m, läbisõit 327 km
Vahetult enne päikesetõusu äratavad meid lindude ja loomade hääled, mis kostavad läbi telgiseina. Eriti vali on mingi teadmata eluka hääl, mis meenutab ühteaegu möiraahvi hüüet, lõvi möiret, varese kraaksumist ja muezzin’i kutset palvele. Hommikusel sõidul läbi Maasai Mara tundub loomade tihedus olevat eriti suur. Ükskõik mis suunas pilk heita, kõikjal on kümned, kui mitte sajad loomad: sebrad, kaelkirjakud, pühvlid, jõehobud, topid, sead, šaakalid, Thomsoni gasellid, mangustid, elandid, elevandid, impalad. Lõvipaar on parajasti ametis järglaste sigitamisega ja ei lase end meie kohalolust selle tähtsa tegevuse juures häirida. Ületame Mara jõe, koolmekoht kubiseb elevantide, gnuude ja muude suurte imetajate laipadest ning kaldapealne on täis kõikvõimalikke skelette. Krokodillid pole suutnud kõike nahka pista ja kogu ümbrus on täis ebameeldivat roiskunud liha lehka. Looduskaitseala territooriumil kulgev pinnasetee on enam-vähem okei, kuid edasi... Shortcut kuni Lolgorienini lookleb mööda kaljusid ja poolkuivanud porist pinda. Raskematel teelõikudel oleme sunnitud sõitma kiirusega alla 10 kilomeetri tunnis, tasasematel kihutame aga lausa 30-ga. Kuuetunnise ukerdamise järel jõuame Isebania piiripunkti. Siseneme Tansaaniasse. Piiripunkt kubiseb isehakanud rahavahetajatest. Eesti välisministeeriumi kodukas hoiatab: „Röövkallaletungide ja taskuvarguste arv on kasvamas. /.../ Ärge kandke kaasas suuri koguseid sularaha. /.../ Esineb piraatluse- ja terrorismioht. Kandke alati kaasas isikut tõendavat dokumenti.”
76
Esmane mulje Tansaaniast on väga positiivne. Maastik on imeilus, taimestik troopiliselt lopsakas, rohelusega kaetud mägedest ulatuvad välja kaljunukid otsekui omamoodi kiviskulptuurid. Võrreldes Keeniaga on külad korrastatumad ning teed paremad. Esimese tunni sõidame mööda uhiuut asfaltteed, edasi muutub tee taas auklikuks ja poriseks, kuid on ikkagi palju parem kui Keenia põhjaosa rajad. Oleme endiselt maasai aladel – tahaksin veelgi rääkida nende elukorraldusest ja peremudelist. Maasaid on mitmenaise- ja mitmemehepidajad. Kohati esineb tava, et kõik ühe põlvkonna naised „on abielus” kõigi oma põlvkonna meestega. Kui mees tuleb teisele külla, nõuab komme, et peremees pakub külalisele oma voodit ja naine otsustab, kas ta veedab öö külalise või oma mehega. Kui sellisest abieluvälisest suhtest sünnib laps, peab naise mees teda kasvatama oma lapsena ja tollel on ka täielik pärimisõigus.
77
Ida-aafrIka
Maasaide elu keerleb peamiselt karja ümber. Mehe väärikuse mõõdupuuks on kariloomade ja laste arv. 50 või enama karilooma omanikku suhtutakse respektiga. Maasaide hulgas valitseb usk, et jumal on neile andnud kariloomad kogu maal ning kui nad võtavad loomi teistelt hõimudelt, siis nad justkui võtaksid tagasi endale kuuluva vara. Isegi karistused on seotud karjaga. Surmanuhtlust maasaidel karistusena ei eksisteeri, isegi väga rasked patud heastatakse tavaliselt kariloomadega makstes. Asjade lahendamist väljaspool kohut nimetatakse amitu ehk rahu tegemine, millega kaasneb põhjalik vabandamine. Maasaide traditsiooniline usk on monoteistlik, nad kummardavad ainujumalust, kelle nimi on Engai ja kellel on kahene loomus: Engai Narok on heasoovlik ja Engai Nanyokie* on kättemaksuhimuline. Keskne inimtegelane usundis on laibon, kes on seotud šamanistliku ravitsemisega, ettekuulutuse ja prohvetlusega, samuti sõjalise edu tagamise ja vihma manamisega. Kõrge väikelaste suremuse tõttu on siin kombeks, et laps nii-öelda võetakse arvele üksnes siis, kui ta on saanud kolmekuuseks. Maasaid ei tähista traditsiooniliselt maise elu lõppu tseremooniaga, surnud lihtsalt jäetakse hüäänidele ja teistele raipesööjatele. Varemalt korraldati matmine ainult tähtsatele hõimuvanematele, kuna levis arvamus, et kokkupuude laibaga on pinnasele kahjulik. Jääme ööbima külaliste majutamiseks mõeldud hüttidesse ühes külas Victoria järve kaldal. Siin pakutakse ka õhtusööki. Muu hulgas on menüüs siitsamast Victoriast püütud tilaapia. Kui siin miski häirib, siis järve lähedusest tingitud putukate ja sitikate rohkus. Palju on sääski, ka neid, kes kannavad endaga malaariat. Maapind on täis sipelgaid ja väikseid musti ussikesi. Lisaks veel mingid putukad, mida mu nõrgad zooloogia-alased teadmised võimaldavad määratleda lendsipelgatena: need on umbes sentimeetri pikkused, süsimustad ja hammustavad väga valusalt, jättes nahale väikese punase pleki. Öösel peletab une mingisugune kahtlane heli. Keegi liigub hüti katusel, ei − pigem hütis. Lülitan sisse pealambi ja näen, et lae all lendab ringi kümmekond nahkhiirt. See teadmine rahustab, küllap just tänu neile on hütis vähem soovimatuid putukaid.
78
79
* Engai Narok – ‘must jumal’ Engai Nanyokie – ‘punane jumal’