A mr 12lk

HARDO AASMÄE

MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS

Et eesti keeles on võimalus paljude riikide nimesid kirjutada erineval moel, on raamatusse jäetud variandid, mida kasutas autor.

Suured tänud inimestele, kes antud raamatu oma mitmekülgse osaluse ning kõikvõimaliku abiga päevavalgele aitasid: Annar Alas, Siim Kabrits, Hans H. Luik, Herbert Murd, Jaanus Mägi, Toomas Männaste, Janek Paklinski, Kalvi Pukka, Virve Sirgi, Kaidar Sultson, Urmas Varm.

Koostaja: Juku-Kalle Raid Toimetajad: Ott Sandrak, Juku-Kalle Raid Kujundaja: Enaber Surdna Kaas: Mari „Moldovanka” Prekup Kaanefoto: Heidi Tooming Keeletoimetaja: Õnne Puhk Tekstid © Õie-Mari Aasmäe, Maarja Aasmäe, Juku-Kalle Raid 2015 Pealkirjad, vahetekstid ja liidid © Juku-Kalle Raid 2015 Kirjastus „Ema & Isa” 2015 (Kirjastustunnus 9949-9734) ISBN 978-9949-9734-0-8

Sisukord 5

Eessõna

11

Afganistan – milleks?

15

Argentina – milleks?

19

Brasiilia – milleks?

25

Brunei – milleks?

31 Burkina Faso – milleks?

35

Ecuador – milleks?

41

Egiptus – milleks?

47

Hiina – milleks?

51 Hiinlased kui slaavlased 55

Hispaania – milleks?

61

India – milleks?

65

Itaalia – milleks?

69

Berlusconi saabas

75

Jaapan – milleks?

79

Jeemen – milleks?

83

Kanada – milleks?

89

Katar – milleks?

95

Kongo DV – milleks?

99

Kreeka – milleks?

105

Krimm – milleks?

109

Kuuba – milleks?

113

Kuuba II – milleks?

119

Liibüa – milleks?

127

LAV – milleks?

133

Mehhiko – milleks?

139

Nigeeria – milleks?

145

Niger – milleks?

151

Pakistan – milleks?

155 Prantsusmaa – milleks?

161

Põhja-Korea – milleks?

167

Rootsi – milleks?

173

Rwanda – milleks?

179

Somaalia – milleks?

185

Veel Somaaliast

189 Somaalimaa – milleks?

195

Sudaan – milleks?

201 Suurbritannia – milleks?

205

Süüria – milleks?

211

Taimaa – milleks?

217

Tšaad – milleks?

221

Türkmeenia – milleks?

229

Ungari – milleks?

235

USA – milleks?

239 USA küsimus: kes on Obama?

243

Vene armee – milleks?

249

Venezuela – milleks?

253

Register

Eessõna Mehed, miks tööd ei tehta?

Tuppa siseneval Hardo Aasmäel oli reeglina kolm varianti, kuidas seltskonda tervitada. „Mehed, miks tööd ei tehta,” küsis ta reipalt ringi vaadates tavaliselt, aga kui juhuslikult tehtigi tööd, sigines plaani kaks teist võimalikku hüüatust: a) Mehed, miks tööd tehakse? ja b) Mehed, miks vaenlasega ei võidelda?

Nagu kõik Hardot tundnud inimesed kinnitada võivad, kuulusid lisaks suurele tarkusele tema juurde lahutamatult ka korralik annus musta huumorit, irooniat ning eriti just eneseirooniat. Pluss loomulikult igikestev ja igale uudishimulikule inimesele loomuomane vajadus kõikide maailma asjade kohta oma paikapanev teooria esitada.

* Rahutu vaimuga Hardo Aasmäe sündis 1951. aastal ning lõpetas 1969 Tallinna 20. Keskkooli ja 1974 majandusgeograafina Tartu Riikliku Ülikooli. Ülikoolis õppimise ajal toimetas Hardo komsomolis, osales aktiivselt TRÜ rahvusvaheliste suhete ringis, organiseeris matkasid ning ekspeditsioone, oli lektor ühingus „Teadus” ning käis loomulikult ka üliõpilaste ehitusmalevas. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses osales ta mitme Venemaa Kaug-Ida aladele tehtud teadusliku kompleksekspeditsiooni korraldamises.

1982. aastal kaitses Hardo Leningradi Riiklikus Ülikoolis geograafiakandidaadi kraadi. Muuseas, sõbrad pajatavad, et selsamal aastal, Brežnevi surmapäeval, sattus Aasmäe Peterburis oma kambaga restorani ning nõudis kasti šampust. Et oli üleriigiline lein, läks kelner ähmi täis: „Kas te siis ei teagi või?” „Mida ma ei tea?” küsis Aasmäe, kes teadis küll. eessõna | 5

„Seltsimees Leonid Iljitš on surnud,” mämmutas kohkunud kelner. „Väga kurb,” arvas Hardo, „aga kes see nimetatud seltsimees teile üldse oli?” Šampuse sai Hardo kätte.

* 1974–1977 töötas Aasmäe TRÜ majandusgeograafia kateedris, 1977–1990 ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis teadustöötajana, 1989–1990 Mainori teadusdirektorina (seal oli tema põhivaldkond majanduse detsentraliseerimine ning väikeettevõtluse algatamine, ka pidas ta neil aastatel kõikjal majandusloenguid, mille kohta öeldakse siiani, et loenguid andis ta eriti andekalt), 1992–2006 TPÜ-s / Tallinna Ülikoolis dotsendina ning juhtimis- ja planeerimisnõustajana. Aastatel 1995–1996 oli ta AS-i Eesti Fosforiit nõukogu esimees.

2001. aastast oli Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse liige ja 2002. aastast peatoimetaja. 2009. aastast juhtis ta MTÜ-d Entsüklopeedia.

Aasmäe oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, hakates ülemnõukogus Eesti iseseisvust taotlema. Tallinna linnapea ametit pidas Aasmäe 1990–1992, 1991 juhtis ta ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimist („Aasmäe komisjoni”). Ta oli NLKP liige 1975–1990 (Hardo armastas hilisematel aastatel, 1980-ndate lõpul parteisse astunud noorte üle nalja visata: „Sel ajal, kui minusugused vilunud parteitöötajad vahtisid juba pingsalt ringi, et leida lähim prügikast, kuhu poetada parteipilet, leidus veel hunnik lolle, kes hakkasid parteisse alles astuma. Ütle nüüd!”)

Hardo oli ka Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige 1990–1991. Hiljem kuulus Hardo Keskerakonda, ent pööras peagi Savisaarega tülli, mispeale asutas koos mõttekaaslastega Arengupartei (1996).

Muidugi mäletavad kõik Hardo raadiosaateid: 1998. aastast alates kuulus ta ka saatesarja „Mnemoturniir” Tarkade klubisse.

6 | eessõna

Hardo Aasmäe oli Eesti Geograafia Seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liige, 2008. aastani oli ta Eesti Rooma Klubi president.

* Mis puutub käesolevasse raamatusse, siis sai see alguse ajalehest KesKus, mis hakkas ilmuma 1995. aastal. Peatoimetajana kutsusin Aasmäe 1999. aastal lehte kirjutama; Hardo avastas oma suureks rõõmuks, et KesKus’is saab ta rahulikult käsitleda päevakajalisest ajakirjandusest väljajäävaid teemasid. Mõni aasta hiljem hakkasime mõtlema, et võiks ju koostada maailma riikide lühiaabitsa, kus keskenduks rohkem n-ö peavoolust ja -käsitlustest kõrvale jäävatele faktidele.

Hardo ütles ikka, et kuna iga riik on omamoodi napakas, võiks rahumeeli välja anda riiklike napakuste entsüklopeedia. Auahne plaan oli muidugi kajastada kõiki 200 maailma riiki (nende arv küll kõigub, kuid jääb selle numbri lähistele), ent paraku ei jõudnud, Hardo surm lõpetas sarja ära. Ometi usun, et see sari on virgutav ning ärgitab mõttetegevust – Aasmäe hinnangud ei ole postulaatsed, pigem kutsuvad need üles debatile. Ja tõele vastab ka see, et Hardo väga dogmaatiliselt mõtlevaid inimesi just üleliia ei armastanud. Laia silmaringiga mehena eelistas ta arvamuste paljusust ning intellektuaalset vabadust.

Lood „mõttetutest riikidest” on selles raamatus ka pikemad kui ajalehes, sest perioodilise väljaande ruum on teatavasti piiratud.

* Lisaks põhjatutele teadmistele hinnati Aasmäes sõprade poolt alatist muhedat oskust nalja visata – ka tõsiste situatsioonide ning enda üle.

Akadeemik Anto Raukas pajatab Hardost: „Minu esmakohtumine Hardoga oli Kihnu saarel vabariiklikus komsomolilaagris, kuhu Hardo kutsus mind esinema. Hardo juhtis kogu üritust ja meil oli tõepoolest väga lõbus. Põhienergia kulus laagrirahval Heino Kiige raamatu „Ma armastasin jaapanlannat” analüüsile. Käsikirja leheküljed rändasid telgist telki ja nende lugemine tekitas furoori, eessõna | 7

sest hiljem trükis ilmunud versioonist oli Kiige esialgne tekst hoopis mahlakam. Tervikteksti arutelu dirigeeris loomulikult Hardo ja ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Sellest tulenevalt täitis oma ülesande ka laager tervikuna, andes tulevastele riigijuhtidele rohkesti kogemusi ja soovitusi seksuaaleluks ning hilisemaks riigi kõrgetasemeliseks juhtimiseks.”

Raukas meenutab ka ühte muljetavaldavat kohtumist Tallinna Botaanikaaias, kuhu Hardo tuli linnapeana üle andma linnapoolset rahalist juubelikingitust. Botaanikaaed polnud küll rikas asutus, kuid laua katmiseks toidu ja pudelitega ei koonerdatud. „Hardo pingutas pisut üle ja tema lauast ärasaatmisega oli tükk tegu, kuid ta pidi minema avama Hansalinnade linnapeade kohtumist. Hardo pidi seal esinema tervituskõnega, kuid minus oli tekkinud sügav kahtlus selle võimalikkuses. Kui ma hiljem järele pärisin, vastas Hardo: „Ega ma nii rumal olnud, et endale häbi teha, ma helistasin Kieli linnapeale ja tema esines minu eest. Küll ma talle selle heateo kunagi tagasi teen!”

* Geograaf Toomas Kümmel aga räägib – alati kui Aasmäe ja temaga seonduv kusagil jutuks tuleb –, kuidas ta käis Hardo juhtimisel oma elu esimesel välisreisil 1988. aastal Poolas. „Esimene suur jama tekkis rahaga, rublade vahetamisega zlottideks. Vast pool reisist oli juba seljataga, aga Hardol polnud ikka õnnestunud raha vahetada. Kõige hämmastavam kogu selle asja juures oli aga see, et kellegi salaja kaasa võetud 100 dollarit toitis ja kattis tollases Poolas vabalt kogu seltskonna vajadused.

Katowices jätsime Hardo maha kohalikus riigipanga osakonnas raha vahetama, ise sõitsime edasi Zakopanesse. Raha sai vahetatud Ülem-Sileesia aglomeratsiooni suurimas linnas. Ülem-Sileesia tööstuspiirkond oli tõeline mülgas. Kujutage ette seda švejkilikku pilti, Hardo kahe suure kilekotitäie rahaga tuiamas ja Zakopanesse teed otsimas. Kõige kriitilisem moment saabus tal kusagil 8 | eessõna

linnastu urruaugus, kuhu ta elektrirongiga oli saabunud ja rongis magama jäänud. Ta ärkas depoos, pea all kaks kilekotti rahaga.

Sealt välja pääsenud, tervitas teda kõledas ja pimedas hilissügiseses tundmatus tööstuslinnas teadmatus. „Sudu, pimedus, hais, inimtühjus ja mingi jõgi, mis läbis seda tundmatut ilget tööstuslinna. Kuid jõgi ei olnudki jõgi, vaid hoopis voolav Mendelejevi tabel,” kirjeldas Aasmäe reipalt oma seiklusi.

Kui Hardo lõpuks südaöösel Zakopanesse jõudis ja imekombel ka meid üles leidis, oli rõõm suur ja muidugi algas pidu. Sattusime talvisesse metsa luusima. Tšehhoslovakkia piir oli sealsamas. Nägime okastraate, slaavikeelseid hoiatussilte, kui korraga suundusid meie poole automaatidega sõdurid, kes midagi valjult hüüdsid.

Otsustasime minema joosta. Ühel hetkel takerdusime kuhugi ja lendasime ninali. Küsisin kõrval lebavalt Hardolt hirmuga, et mis me nüüd teeme, sest sõdurid olid meil kandadel. „Sa küsi neilt, kes võitsid viimase sõja,” pakkus Hardo naerdes. Nii sattusime Nõukogude turismigrupi koosseisus rahvusvahelisse piiriskandaali, mis diplomaatiliste jõupingutuste abil siiski lahendada õnnestus.”

* Fakt on see, et Hardo tegemistest võiks kirjutada omaette raamatu.

Ning kindlasti saab see ühel heal päeval ka tehtud.

Inimesest jääb alles tema looming. Hardost jäid maha Eesti ja Tallinna entsüklopeedia köited, XX sajandi kroonika ja maakondade ülevaateteosed. Jääb ka „Mõttetute riikide aabits”, mis iseloomustab ehk Aasmäe mõttestiili kõige paremini, kuna neid lugusid siin sai ta kirjutada vabas vormis. Kahjuks pole olnud võimalik talletada enamikku tema säravaid esinemisi raadios ja televisioonis ning seltskondlikel koosviibimistel.

Ma loodan, et ei pisenda tema tähtsust, kui lisan, et eelkõige oli Hardo sügavalt tark ja vahva vembumees, kes oskas hinnata head õlut ning arukat ja muhedat seltskonda.

Juku-Kalle Raid eessõna | 9

Venemaa

Kasahstan

Us be kis ta n

Gruusia

Tü rkm en ist an

Aserbaidžaan Türgi

Süüria

Kõrgõzstan

Tadžikistan

Hiina

Afganistan

Iraak

Iraan

Pak ista n

Jordaania

Saudi Araabia

Ühendemiraadid

Om aa n

India

Sudaan

Eritrea

Etioopia

Jeemen

Somaalia

Iseseisvuse kuulutamise aasta: 1912 Pindala: 652 230 km2 Rahvaarv: 32 564 342 (2015) Pealinn: Kabul Pealinna elanike arv: 4 436 000 (2014)

Afganistan – milleks?

Talibani hoiupõrsas oopiumisahvris.

Juuli 2009

Afganistanis käib jälle sõda. Täpsemalt väljendades, täheldatakse ägenenud lahingutegevust. Millal sellel maal on üks sõda lõppenud või teine alanud, seda teab vaid Allah või ajaloogeeniused. Õigupoolest ei olegi see nii tähtis. Erinevad hõimud on seal aastatuhandeid omavahel relvastatult nägelenud, küll karjamaade, karjade või kaubateede pärast.

Meid paraku huvitab kaasaeg. Pole mõtet väga arutada, kas Eesti sõjameeste koht on sealses lahingutegevuses või mitte. Arutada võiks seda juhul, kui küsimus oleks sõjategevuse poliitilise eesmärgi kindlakstegemises. Kuna Afganistan on küllalt hea koht, kus meie kaitseväe tuumik saab korraliku lahingukogemuse, siis pole eriti vahet lahinguvälja nimel. Selleks võib olla Iraak, Afganistan, Kosovo või Kihvangaalia. Kogemus kulub igati marjaks ära.

Afganistani kahtlustamine äraspidisuses seondub pigem sündmustega, mis kipuvad seal korduma juba viimased mõnisada aastat. Kõikidel võõrvõimudel, mis on püüdnud seal oma korda luua, on asi luhtunud mornil põhimõttel – mõeldi, et saaks paremini, kuid välja kukkus nagu alati.

Tänapäeva seis Afganistanis on suisa eriskummaline. Lääs on kulutanud selle riigi ülesehitamisele koos sõjategevusega sadu miljardeid dollareid, kuid tulemus näib olevat nullilähedane. Jätame Afganistan | 11

kõrvale kõikvõimalikud rahvusvahelised aruanded humanitaar-, majandus- ja poliitolukorra paranemisest riigis. Sõtta mindi ikkagi suuresti selleks, et ohjeldada oopiumikasvatust.

Pöörane raha on ära kulutatud, kuid ikka tuleb 80% maailma salaoopiumist Afganistanist. Tagatipuks on muutunud üsna ilmseks, et massiline välismaine majandus- ja toiduabi avardab võimalusi oopiumi külvipindu laiendada ja Talibani rahastada. Kui toitu välismaalt ei tuleks, peaks põlde teravilja all hoidma. Muidu saabuks nälg.

Paistab, et Afganistani hädad algavad riigi tekke põhimõttest.

Riik pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber, vaid riigiks on jäänud lihtsalt see ala, kus välisvõimudel pole õnnestunud oma korda kehtestada.

Afganistan on nagu hiiglaslik aedik, kus metsikud hõimud on jäänud taltsutamata. Seepärast on sinna sisse jäänud väga eripalgelisi rahvaid. Kedagi neist ei nimetata oma nimega – afgaanideks.

Afgaaniks nimetatakse sealkandis hoopiski Amudarja ülemjooksul puhuvat tugevat (17–25 m/s), kuuma, kuiva, tolmust edelatuult.

Afgaaniks nimetatakse veel rahaühikut. Sageli nimetavad võõrad afgaanideks puštu hõime (rahvaid).

Hõimurahvas puštud moodustavad riigi suurima rahvusrühma, kuid ikkagi on neid rahvastikust vähem kui pool. Tagatipuks on pealinn Kabul nende asuala läänepiiril. Puštude suurim ja elujõulisem osa elab Pakistanis ja nad peavad oma keskuseks Peshawari.

Pakistani piirialade puštu hõime ei kontrolli ükski riigivõim.

Karjakasvatajate igipõlist vajadust vahetada suve- ja talvekarjamaid ei saa takistada ükski joon kaardil. Vastasel juhul oleksid

Tänapäeva seis Afganistanis on suisa eriskummaline.

Sõtta mindi ikkagi suuresti selleks, et ohjeldada oopiumikasvatust. Pöörane raha on ära kulutatud, kuid ikka tuleb 80% maailma salaoopiumist Afganistanist.

12 | Afganistan