arapandud inimesed

KILLU KAARE

NLUMDVWXV

SISUKORD Eessõna.........................................7 Ärapandud inimesed ....................9 Kululapsed ..................................37 Deemonid minu sees..................91 Elu hind.....................................117 Aeg on käes ..............................195 Tere! Mina olen Surm!..............227

5

EESSÕNA Need lood on nendele, kes julgevad vaadata pimedusse.

Elus on olemas kaks poolt – valguse pool ja pimeduse pool.

Enamikule meist meeldib elada valguse poolel, sest nii on parem meile endile. Enamik meist ei taha kuulda pimedast poolest, sest see paneb meid tundma ennast halvasti. Kuid ainult valguses elades unustame ära selle, et on olemas ka pimedam pool ning kahjuks ei saa meist keegi olla kindel, et ta sinna ei satu. Igat inimest on võimalik murda, iga inimene paindub … sinnamaani, kuni murdub. Ja kes on painutajad?

Meie ise – meie, inimesed, oleme need, kes suruvad teise inimese pimedusse, vahel hoolimatusest, vahel teadma­ tusest. Kui me ei tunnista pimedama poole olemasolu, ei suuda me ka märgata ja mõista seda, mis seal toimub. Kuid kui me ei suuda märgata ja mõista, siis laseme pimeduses sündida sellel, mis seal sünnib – KOLETISEL. Need lood ongi muutumisest. Igas loos teeb inimene läbi mingi muutuse … kuid mille poole? Ja need lood pole muinasjutud, need on kokku pandud päris lugude tükkidest. Ükski lugu pole täpselt sellisel kujul toimunud, kuid igas loos on olemas seigad ja detailid päris eludest. Need lood toimuvad meie inimestega, meie ümber … PÄRISELT. Lugeja otsustada jääb see, mis on reaalsus ja mis väljamõeldis. ÄRGE NEID AINULT SEGAMINI AJAGE!

Eessõna

7

Olime vennaga voodi all ja kuulasime seda, mis meie kodus toimus. Kuulasime isa karjumist ema peale ja mingeid hele­ daid plakse. Kuulsin, kuidas ema halises midagi vastu, aga sõnadest polnud võimalik aru saada. Sammud lähenesid meie toa uksele ja mu vennake surus oma sõrmed minu käe ümber. Tundsin, kuidas ta mu kõrval värises. Proovisin talle midagi julgustavat öelda, aga mida sa oskad sellises olu­ korras öelda? Me oleme ju ainult lapsed ja mina ju kartsin ka! Sammud lähenesid ja samuti häälekõmin. Nüüd seisa­ tasid sammud meie toa ukse taga ja ma surusin venna kaugemale voodi alla ... enda taha.

Tundsin endas hirmu kasvavat. Tean ju neid hääli, tean, mis toimub, ja tean ka seda, mis tuleb. Ja ma ei saa midagi teha ... ma olen nõrk ja ei saa midagi teha ... nagu kõik varasemad korradki. Ma olen ju ainult laps ... mängukann suurte maa­ ilmas, väärtusetu lelu!

Nii kaua kui oma elu mäletan on meil neid asju toimunud.

Mu silme eest hakkasid mööda jooksma varasemad ... õpetused. Mu isa lemmikväljend oli „Ma õpetan teid, kuidas olla mees! Kuni te minult peksa saate olete lihtlabased poisikesed!“. Neid sõnu mäletan juba lasteaia perioodist.

Olin väikest kasvu ja oskasin ennast igasse mõeldavasse ja mõeldamatusse kohta peita. Lasteaias olin alati viimane, kes üles leiti ... kui leiti. Aga nüüd, kui olen juba 16, on mul kodus Ärapandud inimesed

11

Autorist:

Killu Kaare on psühholoog, superviisor ja koolitaja, kelle töövaldkonnaks on hirm ja käitumishäired. Ta tegeleb väärkoheldud ja psüühikahäiretega noortega ning nõustab nendega töötavaid inimesi.

Samalt autorilt ilmunud:

„PANDEEMIA. Siis, kui maailm hulluks läks“ Kirjastus Lugu ja lumm, 2020 ISBN 978‐9949‐01‐902‐1 (trükis) ISBN 978‐9916‐9561‐0‐6 (epub)

„Kogu tõde päkapikkudest“ Kirjastus Lugu ja lumm, 2020 ISBN 978‐9916‐9561‐1‐3 (trükis) ISBN 978‐9916‐9561‐2‐0 (epub)