Onnesoovimesul

varem

OLEN VIIS AASTAT VANA. Umbes täpselt.

Seda ma tean. Viis aastat pluss mõni päev ja öö.

See oleks nagu alles äsja olnud, kui ma istusin köögilaua taga, ema ühel pool ja isa teisel pool ja Eliot ja Julia minu vastas ja ma puhusin ühe korraga kõik viis küünalt ära. Need seisid keset torti ja olid punast värvi ja võib-olla natuke sinakad ka, aga sel juhul ainult altpoolt, kui väga hoolikalt vaadata.

Mõni päev ja mõni öö.

Ma köhin hääle puhtaks nagu tavaliselt ja näen täitsa rõõmus välja, nii juhtub tihti, kui ma laulan. Mulle meeldib see laul väga. Õnnesoovimesul. Kui ma kõva häälega laulan, kajab mu hääl laest ja seintelt vastu ja see tuleb minuni tagasi, nii et ma saan selle kinni püüda ja seda kinni hoida. Õnnesoovimesul. Õnnesoovimesul.

Kui ma laulan, ei kuule ma telekat. Lastesaadet. Ma olen neid peaaegu terve päeva vaadanud. Täpselt nagu eile. Ja üleeile. Varem ei tohtinud ma seda teha. Nüüd tohin.

Ma tõusen püsti, raske on istuda põrandal ühe koha peal, kui jalad liikuda tahavad ja seda tahavad nad tihti. Ma hüppan välja elutoast, mis on suur ja kus ma pean alati ettevaatlik olema. Seal on peaaegu uus diivan ja klaaslaud, mida ma ei tohi katsuda, sest muidu jäävad sinna näpujäljed peale.

Ma hüplen Elioti tuppa. Ta istub seal lambivalgel oma toolil ja teeskleb, et loeb. Ma näen, et tema ees laual on lihtsalt avatud raamat. Aga ta oskab lugeda. Seda ma tean. Ta käib ju teises klassis.

Viimastel päevadel on Eliot minu vastu kenamaks muutunud. Olen nüüd ju viieaastane. Ma pole enam neljane, olen suur. Ta ei lükka mind enam eemale autorajast, mille ta tavaliselt kõrgele kapi otsa minu eest ära paneb. Ja laseb mul selle sinise autoga, millel on katusel kollane triip, kaks korda võidusõidu võita. Seda ta pole varem kunagi teinud.

7

Ma hüplen alati ühel jalal. Üks jalg korraga. Kui ma kasutan mõlemat korraga, pean tagasi minema ja otsast alustama. Selle mõtlesin ma ise välja.

Julia toas on vana nukumaja. Seda ei tohi ma puutuda. Muidu jookseb Julia kohe minu tuppa ja raputab minu nukumaja. Kuid mu suur õde magab. Kõhuli. Nägu seina poole. Julia ei näe midagi, näiteks seda, et mõned mööbliesemed on ülemiselt korruselt alumisele kolinud.

Nüüd ei saa ma enam hüpata. Muidu ta märkab mind. Ma pean välja hiilima. Kui Julia ärkab, kui ta mind ja nukumaja näeb, hakkab ta karjuma ja annab võib-olla väikse hoobi vastu kätt.

Ema istub köögis toolil, naerab veidi. Mitte et seda kuulda oleks, vaid tema nägu on naerul, kui ta hüplevaid viieaastase jalakesi vaatab. Ta on juba mõnda aega rõõmus olnud. See on tore. Kui ema naerab, pole hullu, et apelsinimahl mööda lõuga põrandale maha voolab või kui köögilauale fariinsuhkrut ja jahu kallata ning pisut küpsetada. Võtan lauaäärest kinni, tõmban end püsti ja istun ema põlve peale. Niimoodi on temaga alati kerge rääkida, kui ma saan panna kõrva vastu kõhtu ja kuulata häält kaua enne seda, kui see kuuldavale tuleb.

Kui olen ema juures istunud, hüplen ma tavaliselt ühel jalal ­esikusse väikse krigiseva korvtoolini, isa juurde. Ta istub seal tihti, loeb palju ajalehti, ning kingade, jakkide, vihmavarjude juures on võib-olla vaiksem. Ma kuulatan. Jah, on küll vaiksem. Ja tool on suurem kui tugitool. Ma istun isa kõrvale. Ma usun, et talle meeldib, kuidas ma istun, sest siis on tal ruumi käsi liigutada ja kahisevaid suuri ajalehti lehitseda.

Eliot ja Julia ja emme ja issi. Nad meeldivad mulle rohkem kui enne. Ma võin rääkida nii palju, kui tahan. Ja nad kuulavad.

Hea on viieaastaseks saada.

Ja pärast veel mõni päev ja öö lisaks.

Ma laulan jälle. Õnnesoovimesul. Õnnesoovimesul. Ma laulan kõvasti ja ei pruugi kuulda, et keegi ukse taga kella helistab. Ja siis veel üks kord. Kuid siis lõpetan ma laulmise ja kuulen siiski midagi ning hüppan isa tooli pealt maha ja jooksen nii kiiresti, kui suudan 8

ning kui ma seisan kikivarvul ja üles hüppan, ulatun ma täpselt selle nupuni, mida peab keerama, et uks avaneks.

Ema õpetas mulle seda. Et enda järel peab ukse lukku panema. Et läikiv raudnupp peab välja nägema nagu kriipssuu, mitte nagu nina. Üritan seda tagasi keerata.

ILUS UKS. Tugev tume puit, 20. sajandi algusest. See kuulub selgelt kokku kumeda kellaheliga, mis täidab koridori ja kajab vastu pisut liiga järskude astmetega keerdtrepilt, ning valge ja justkui ujedalt elegantse laega seal kõrgel üleval ning lillelise tapeediga, mis tundub iga korrusega veidi rohkem seintest välja kasvavat. Ewert Grens seisab Stockholmi kesklinnas korteriukse taga ja vajutab kolmandat korda uksekella. „Keegi on seal sees. Kuulen seda kogu aeg. Läbi elutoa põranda ja esikupõranda ja isegi läbi WC-põranda. Kujutad sa ette, kui kõvasti see läbi kostab?“ Tüütu ja peenike hääl läheneb aeglaselt tema selja tagant. Grens ei pööra ümber, ei vasta, helistab neljandat korda uksekella. „Keegi laulab – üks lastest, olen peaaegu kindel, neid on kolm tükki. Ja tundub, et telekas mängib juba vähemalt paar päeva. Mitte ainult päeval – isegi öösel. Mina olin see, kes helistas. Elan üleval.“ Kriminaalkomissar vaatab nüüd inimest oma selga taga. Mees, umbes nelikümmend, käed risti rinnal. Selline inimene, kes Grensile ei meeldi, ilma et ta mõistaks, miks. Lihtsalt on selline tunne. Selline inimene, kes paneb kõrva vastu ust, et kuulatada. „„Õnne soovime sul.““ „Mida?“ „Laul, laps. „Õnne soovime sul.“ Ma kuulen, kuidas ta laulab.“ Naaber, arvatavasti seesama siin, teatas kummalistest häältest.

Ja teatas uuesti, kui kummaline heli muutus kummaliseks lõhnaks. „Nüüd pean ma teil paluma oma korterisse tagasi pöörduda.“ „See olin ju mina, kes ...“ 9

„Jah – ja hästi tegite. Aga nüüd tahan ma, et te tagasi läheksite.

Ma hoolitsen ise selle asja eest.“ Grens ootab, kuni ta on täiesti üksi, enne kui viimast korda uksekella vajutab, nüüd pisut kauem. Kui keegi ei ava, kummardab ta, et postipilu avada, kuid ei jõua. Teisel pool ust üritab keegi lukku lahti keerata. See ei õnnestu, proovitakse uuesti, kerged mütsud parketil. „Politsei.“ Mütsud, justkui keegi hüppaks. „Politsei. Avage uks.“ Lukk avaneb vaevaliselt. Ukselink paistab liikuvat.

Ewert Grensile ei meeldi relva kasutada. Nüüd ta seda teeb, püstol relvataskust välja ja pool sammu tahapoole.

Tüdrukul on päris pikad juuksed. Heledad. Ewert ei tea lastest midagi, kuid ta oletab – neli, pikkuse järgi võib-olla viis aastat vana. „Tere.“ Tüdrukul on seljas punane kleit. Rinnal ja kõhu peal on suured plekid. Ta naeratab, ka nägu on must, arvatavasti söömisest. „Tere. Kas ema või isa on kodus?“ Tüdruk noogutab. „Tore. Kas sa saaksid neid kutsuda.“ „Ei.“ „Ei?“ „Nad ei saa tulla.“ Nii kummaline.

Kuidas talle nii tuttav, pealetükkivalt terav hais, mida juba trepi peal õrnalt tunda oli, otse ninna tungis, kui määrdunud näoga laps ukse avas – kuidas ta ei mõistnud seda haisu enne, kui astus mõne sammu esikusse ja seisab nüüd mehe ees, kes istub tahapoole nõjatudes mütsiriiuli ja jalatsikapi vahel toolil. „Siin on minu issi.“ Paremal pool laubal on suur auk. Tulistatud on eestpoolt ja lähedalt, tõenäoliselt revolverist poolmantelkuuliga, mis koosneb pooleldi pliist, pooleldi tinast.

10

„Ütlesin ju.“ Teine kuuliauk on pisut väiksem, viltuse nurga alt vasaku oimukoha all. „Et nad ei saa tulla.“ Ewert Grens ei jõua reageerida, kui tüdruk hüppab juba isa põlve peale ja sätib tolle kanged jäigad käed nii, et need ees poleks, ja sätib end istuma isa ja käetoe vahele. „Tule.“ „Ma tahan oma isaga rääkida.“ „Tule minu juurde.“ Grens pole kunagi varem viieaastast last sülle võtnud. Nad on raskemad, kui ta endale ette kujutas. Ta võtab ettevaatlikult lapse õlgadest kinni ja tõstab ta õhku. „Kas siin on keegi veel?“ „Veel?“ „Peale sinu ja su isa?“ „Kõik on siin.“ Ema istub köögis toolil. Ta näib tukastavat ja naeratavat, nägu tardunud, huuled jäigad. Kaks kuuliauku nagu isalgi – laubal ja meelekohal. Suhkur ja jahu laual ja põrandal ja tema riietel. Köögi­ põrand kleepub ja üritab kinni hoida kingataldu, mis selle peal astuvad. Kõige rohkem tõmbab Grensi tähelepanu tort. Ikka veel terve, viis kustunud küünalt, roheline martsipan. „Minu tort.“ „Tundub maitsev.“ „Ma puhusin ise küünlad ära.“ Vend ja õde on just täpselt seal, kus nad tüdruku sõnade järgi olema pidid. Oma tubades, õde voodi peal pikali, kuulihaav kuklas, vend kirjutuslaua taga, kuulihaav ülalpool, pealael.

See neetud lärm. Telekas, hääl põhjas, lastesaade. Ewert Grens paneb selle kinni.

Vaikne elutuba tundub tühjem.

Liiga palju ruumi haisu jaoks, mis on jubedamaid, mida ta kunagi tundnud on.

Ta istub mustale nahkdiivanile, see on läikiv ja pikk. Ta paneb 11

tüdruku ühe tugitooli peale istuma. Ja vaatab pikalt tüdrukut, kes ei paista hirmul olevat ja ümiseb vaikselt enda ette. „Sa laulad ilusti.“ „Õnnesoovimesul.“ „Väga kena. Sul oli sünnipäev?“ „Jaa.“ „Said viieseks? Tordil oli viis küünalt?“ „Ja mõni päev peale.“ „Mõni päev?“ „Ja mõni öö.“ Ewert Grens vaatab ringi, üritab hingata aeglaselt ja korrapäraselt.

Mõni päev ja mõni öö.

Nii kaua on see väike tüdruk pidanud elama selles haisus.

praegu

esimene osa TALLE POLE KUNAGI suvi meeldinud. Ärritama ajav aastaaeg, mille vastu oli ta võitlenud igal aastal, kuid lõpuks tõstis käed. Olgu siis nii. Soojus. Väljasurnud linn. Lühikestes pükstes inimesed, kes naeravad liiga kõva häälega.

Kriminaalkomissar Ewert Grens pikutas pruunil velvetdiivanil, millel puudusid vöödid, pea liiga kõrge käetoe peal, selg vajunud liiga pehmesse diivanisse. Mõnus muusika, Siw Malmkvist ja kuuekümnendatest pärit laulud, mida naine ainult talle laulis, voogasid välja vanadest kõlaritest, mille Grens oli toppinud raamaturiiulile pungil kaustade ja paksude toimikute vahele. Toa mõlemad aknad olid pärani lahti. Vaevu ennelõuna käes ja juba oli väljas ja sees kakskümmend seitse kraadi kuuma. Ta ei võidelnud enam vastu, kui ta taipas, et pole ainus. Neid, kes juunis, juulis, augustis teistsugusteks muutusid, oli teisigi. Neid, kes ei võidelnud aastaaegade, vaid inimeste vastu. See neetud kuumus hiilis ligi, jälitas neid, kompas nende piire ja umbsuse lämmatades ei tõusnud rahutuste arv mitte ainult vanglakoridorides, vaid reaalsus kahanes ka väljaspoole müüre, kui ülalt langev kuumus alla kokku surus. Ja kui südamed töötasid kiiremini, tulid ka pahandused. Inimesed lihtsalt tegid üksteisele rohkem liiga, tapsid. Ta on terve oma elu mõrvu uurinud ja enamasti öödel, mis kunagi täiesti pimedaks ei läinud. Kaua aega on möödas sellest, mil ta võttis aja maha siis, kui asfaldilt puudus lumi.

Kellegi käsi koputas visalt Grensi kabinetiuksele.

Ta ei kavatsenud katkestada.

Tema kael oli kange, jalad valutasid nagu ikka. Uurimisosakonna vanim liige, peaaegu vanim terves politseijaoskonnas. Isegi mitte poolt aastat pole enam selle suure musta auguni, mis hirmutas rohkem kui kodune voodi; selline põhjatu auk, millesse kukutakse ülepeakaela sisse. Ainus asi, millele ta mõelda ei tohtinud, ja ainus asi, millele ta mõtles.

15

Kuradi koputamine. Mis järele ei jäänud.

Rohkem kui nelikümmend aastat. Issand jumal. Ta oli olnud nii noor, kui ta sellesse majja astus, juba siis veendunud, et ta siia kuulub. Nii noor ega mõistnud, et ühel päeval saab see läbi. Mitte enda soovil, vaid tema eest otsustab ühiskond, kuhu kuulumist polnud ta ise valinud. „Ewert?“ Nüüd enam ei koputatud. Nüüd hüüti läbi lukuaugu. „Ma tean, et sa oled seal sees, Ewert. Ma tulen sisse. Tahad või mitte.“ Kui uks avanes, pikutas Grens diivanil edasi. Naine vaatas teda korraks, enne kui ukse enda järel sulges ning sihikindlate sammudega maki juurde astus ja selle kinni pani. Siw jäi vait. Laulud ajast, mil kõik oli tohutult lihtsam.

Mariana Hermansson.

Võib-olla ainuke inimene siin politseis, kes ei lömitanud komissari ees, kel oli luba teda provotseerida ja kel polnud aimugi, et tema ülemus naeratas uhkustundest, kui naine niimoodi käitus. „Sissemurdmine, Ewert.“ Naine, kelle kabinet astus koridori lõpus. Naine, kes kord oli asendaja suvepuhkuse ajal ja kangutas end siis paljudest suurema töökogemuse ja oskustega kandidaatide eest läbi bürokraatiavõrgu.

Naine, keda Ewert õppis armastama, kes oli talle tütre eest ja kes vahetevahel pani oma käe mehe käsivarrele ja nõudis vastust selle kohta, mida mees kuulda ei tahtnud, vaatas teda, naeris ta üle, muutis mehe ebakindlaks ainsas kohas, kus too end kindlalt tundis. „Ja ma tahaks, et sa seda vaataksid. Kohe.“ Mees tõusis istukile, ringutas, viipas kirjutuslaua ja paberivirnade poole. „Ma ei tegele sissemurdmistega. Sest selles linnas sureb liiga palju inimesi. Ja nagu sa tead, võtavad nemad kogu mu aja.“ Mariana ei andnud järele. Ta ju teadis seda kõike. „Aadress Dalagatan 74.“ „Jah?“ 16

„Kolmas korrus.“ „Või nii?“ „Korter 1301.“ „Kas sinu kabinetis on sama palav, Hermansson? Ma ei tea, see konditsioneer vist ei tööta.“ Naine viskas Grensi kõrvale diivanile pikali. See oli nii äravajunud, et nad mõlemad vajusid põrandale. „Sissemurdmine, Ewert. Aga midagi pole kadunud. Nii et ma panin selle juhumi kõrvale. Sest mul endal pole ka ... aega.“ Naine noogutas Ewerti paberikuhjade suunas. Mees teadis, kuidas Mariana enda laud välja näeb. Veel rohkem virnu. Ja sama palju põrandal. „Ma toimisin nii nagu alati, uurisin seda korra ja panin siis virna.

Kuni ma avasin registri ja otsisin teisi sissemurdmisi seal ümbruskonnas, millest on viimastel aastatel teatatud.“ Grens sirutas end uuesti, seekord haigutamata. Ta ei olnud sellest teadlik, aga – Mariana sissetormamine, muusika väljalülitamine ja hääl, mis nõudis komissari tähelepanu – mees juba naeratas kõige selle peale.

Kuriteoregister. Ewert oli seda süsteemi talle õpetanud. „Nii?“ „Nagu ikka. Terve hulk vargusi. Rohkem väärkohtlemisi kui nonde uhkete fassaadide puhul võiks eeldada. Päris suur hulk narkootikume ja paar surma põhjustamist.“ Mariana kallutas end ettepoole, ümbrik käes, torkas sellega vastu Grensi rinda, kuni mees selle vastu võttis. „Kuid ma ei leidnud ühtki avaldust, mis oleks selle sissemurd­ misega seotud. Polnud midagi, mis oleks seletanud, miks keegi päise päeva ajal kesklinna korterisse sisse murrab, seal rahus ringi käib ja ning seejärel midagi kaasa võtmata lahkub.“ „Kui ma uuesti ukse lahti teen, Hermansson? Mis sa sellest arvad?

Kui keegi teine on oma akna ja ukse ka avanud, siis tekib tõmbetuul, õhuvahetus. Kakskümmend seitse kraadi juba. Ja viis tuleb juurde!“ „Hakkasin just süsteemist välja logima. Mõtlesin selle juhtumi taas kõrvale panna, arvates, et see on üks Stockholmi lääni* 56 000-st 17

lahendamata juhtumist. Mõne kuu pärast soovitaksin Wilsonil see kinni panna.“ Ewert Grensi hoidis ümbrikut käes ja kasutas seda lehvikuna, samal ajal kui ta silmad sulges ja õhk vastu tema niisket laupa ja juuksepiiri liikus – Mariana tõmbas ümbriku enda kätte tagasi ja võttis välja paberi, asetas selle kõikuvale diivanilauale ja kriipsutas kärsitute sõrmedega alla kolm esimest rida. „Kui ma neid ridu siin nägin. Märkust kõige all. Hoiatusmärguanne, et sellega on seotud mingi vanem juhtum, mis on ainult paberkandjal ja mida hoitakse keldriarhiivis. Seitsmeteistkümneaastane juhtum sel samal aadressil, samal korrusel, korterinumbri järgi otsustades isegi selles samas korteris. Just täpselt seda liiki juhtum, nagu sina uurid – siin linnas surevad inimesed.“ Nüüd hakkas Ewert Grens kuulama. Kuid ei mõistnud endiselt, millest Mariana rääkis. „Märkus. Punane lipp.“ Aadressi Dalagatan 74 puudutav avaldus, ükskõik millise kuriteo kohta, on vaja otsekohe edastada kriminaalinspektor Ewert Grensile.

„Selle kirjutasid sina, Ewert. Allkirjastasid.“ Dokument, mis lebas laual ja naise sõrmed, mis endiselt osutasid ridadele, mida Ewert peaks vaatama. Lõpuks ta seda tegi – vaatas. „Seitseteist aastat tagasi?“ „Jah.“ „Ja mõrv?“ „Jah. Või ... pigem neli mõrva. Ema. Isa. Tütar. Poeg.“

KUMMALINE. Kuidas mälu töötab. Kuidas see, mida just äsja ei paistnud seal olevat, tuleb tohutu jõuga meelde, tõukab kõrvale, nõuab ruumi.

18

Kogu ruumi.

Sest ta ju mäletas.

Ewert Grens kummardus pärani avatud aknast välja. Kronobergi politseikvartali siseõu seal all, kolleegid, kes pargipinkidel istusid ning lasid päikesel punetavaid ninasid ja põski värvida, teised kolleegid, kes pikutasid väikse puu varjus ja jõid pruunist plasttopsist kohvi.

See kuradima ärevus.

Võib-olla oli see kuumus, mis tungis Ewerti kehasse ja muutus rahutuseks. Võib-olla olid need higipiisad, mis voolasid ekseldes mööda väsinud selga.

Võib-olla oli see väike tüdruk, kes hüples musta näoga ringi, väiksed jalad keerutamas üles kõige võikamat haisu, mida Ewert on tundnud, kõige võikamas kuriteopaigas, kus ta on viibinud – ruumis, kus olid tüdruku surnud pere.

EWERT GRENSILE MEELDIS vaikselt läbi pealinna jalutada.

Seda oli ta alati teinud, juba siis, kui Anni veel tema kõrval oli ja käest kinni hoidis. Muutlik hommikuliiklus mürises ja segas, sel ajal kui tema võttis Kronobergi järsult nõlvalt hoogu, vaatas ennast vee­peegeldusest Sankt Eriksbro sillal, vahetas Odenplani pomina Dalagatani vaikimise vastu.

Kuuskümmend neli ja pool. Kuus kuud veel. Kuni keegi kolib uurimisosakonna koridori tema kabinetti, hakkab end seal koduselt tundma, avama koputuse peale tema ust. Täpselt nii nagu tema ise oli selle kabineti kunagi kelleltki teiselt üle võtnud, keda ei ta ise ega tema kolleegid enam ei mäletanud. Sa oled hetkeks. Ja siis sind enam pole. Nad rääkisid, kuidas politseinike pensioniiga on parim kogu sektoris ja mõni kolleeg plaanis juba kuuekümneüheselt kohmakast rauduksest välja astuda ja mitte kunagi enam tagasi vaadata.

Jääda kõigest ilma.

Olla mitte keegi.

Ewert Grens ei kartnud kunagi, sest ta ühel päeval lihtsalt otsustas, et hirm on kole ja mõttetu ning ta ei hakka enam kartma, sest juba 19

küllalt palju on elu raisatud küürutamisele juba toimunu pärast – hoolimata sellest polnud ta viimasel ajal sellel vanal diivanil, mis teda kaissu võtab, eriti magada saanud.

Sest nüüd ta kartis. Sest see siin oli kõik. Ta ei tahtnud midagi muud, ei osanud midagi muud, ei tundnud inimesi väljaspool politsei­maja – tal polnud tuju, igatsust kuhugi mujale minna.

Paar minutit jalutuskäiku mööda Vasastani asfalti ning ranged ja rasked hooned jälgisid teda oma suurte akendega. Kuni ta seisis ukse ees number 74, mille ta oli nii paljudeks aastateks selja taha jätnud, kuid mis siiski tuttavat tervitas. Ümarad ja pisut ebatasased trepiastmed, dekoreeritud lagi, jätkuvalt õitsev tapeet.

Ja kolmandal korrusel ootas sama massiivne välisuks. Kuid sissemurdmisjäljed luku ümber olid värsked; puupinnud rippusid lahtiselt ja polnud veel jõudnud tumedaks tõmbuda.

Ta seisis vaikselt, silmad kinni, ettevaatlikult hingates – püüdis tabada väikseid mütse südame lähedal, rütmi, mis oli ebaühtlane ja ebamugav ja meenutas viieaastase samme. „Jah?“ Naine, heledapäine ja peaaegu sama pikk kui tema ise, umbes neljakümne-viiekümne vahel. „Ewert Grens, kriminaarkomissar politseijaoskonnast. Olen siin sissemurdmise asjus.“ Naine jälgis teda – valvsalt, peaaegu vaenulikult. „Te olete juba selle kohta uurimas käinud.“ „Jaa, aga mina ...“ „Naine, veidi noorem, vähemalt ta tundus noorem, esitas küsimusi, millele ma vastasin. Ma ei saa aru – minu juurde on ka varem sisse murtud, mitte siia, vaid suvilasse, ja siis ei kuulnud ma midagi, kuigi maja tehti tühjaks ning ma helistasin mitu korda ja nurusin.

Ja nüüd ... te võtate minuga kaks korda ühendust, kui mitte miskit pole kadunud?“ „Kriminaalinspektor Mariana Hermansson rääkis teiega telefonis.

Aga mina tahaks ka natuke asja uurida.“ Valvsad silmad.

20

„Ja sel juhul tahaks mina küll mingit dokumenti näha.“ Pintsaku põuetasku, must nahktasku. ID-kaart, ametimärk.

Ja igaks juhuks näitas Ewert ka visiitkaarti oma ametinimetuse, telefoni­numbri ja meiliaadressiga, mida ta isegi vaevu teadis. „Siin on kirjas „kriminaalkomissar“?“ „Jah.“ „Siis saan ma veel vähem aru. Kriminaalkomissar? Et uurida sisse­ murdmist, mis ...“ Naine kehitas õlgu, astus veidi tahapoole, viipas päevitunud käega korteri sisemusse. „... polnudki mingi sissemurdmine, vaid pigem kahjutekitamine, ja minu asjad olid kõik segi aetud, kuid alles?“ Jälle mälestus.

Mis nõudis ruumi, lükkas eest.

Esikus oli – praeguse üürniku vanaaegse kummuti ja suure kuldraamiga peegli asemel – tool ja selle peal istus ajalehega mees, kaks kuuliauku peas.

Männipuust söögilauaga elutuppa ilmusid telekaks ja multifilm ning tühi ja säravpuhas köök oli äkki toiduga kokku mäkerdatud ning väike tüdruk ronis seal oma surnud ema põlve peale.

Ewert Grens vaatas naist, kes lasi ta kõheldes sisse, ja üritas naise suule keskenduda, kui naine vastas küsimustele millal ja kus – huuled, mis muutusid punasteks küünaldeks tordil, mis seisis köögilaual sama hästi kui puutumatult. Naine rääkis seda, mida Grens juba teadis, mille Hermansson oli üles kirjutanud ja ette kandnud.

Sisse­murdmine äripäeva pärastlõunal millalgi kella poole kaheksa ja üheteistkümne vahel. Välisuks oli metallist esemega lahti murtud ning kappide ja sahtlite sisu välja kistud. Samal ajal, kui karp kallite ehetega, rahakott suure summaga, uued arvutid, tuntud kunstnike teosed, mida leidus igal seinal, olid kõik puutumata – isegi pildi­ raamide paksu tolmukihi pealt puudusid sõrmejäljed.

Kõik oli sissemurdja poolt puutumata jäänud.

Peale ühe väikse põrandatüki.

Naine näitas päevitunud käega ühe lastetoa poole. Selle toa poole, mis ammu aega tagasi oli olnud lastetuba.

21

„Me kasutame seda külalistetoana. Kui me siia kolisime – oli selge, et seal oli elanud keegi pisem. Me tulime siia ... kuusteist ja pool aastat tagasi ja meil oli ka mõte, et sellest saab lastetuba.

Aga ... jah.“ Grens otsis naise silmi, kes leinas sündimata last. Ta teadis, mis tunne see on, ja ka tema tundis sellest puudust. Mõnikord ei lähe kõik nii, nagu oled plaaninud. „See oli siin, komissar. Ainus koht, kus ... tooli taga, kas näete?

Nad murdsid pisut põrandat lahti.“ Grensile meenus voodi, mis tookord seisis just seal aknaseina vastas. Vanem tüdruk lebas seal, nägu seina poole. Nüüd seisis seal sinine valgete äärtega diivan ja Grensil tekkis tahtmine pikali visata, jätkata seda puhkust, mille ta oma diivani peal hiljuti pidi pooleli jätma. „Jah – te võite ise vaadata.“ Naine lükkas diivani ja väikese laua eemale ning tõstis rüiuvaiba ühe nurga üles.

Jalg tegi valu, kui Ewert poleeritud puupõrandale laskus. Valutas veel rohkem, kui ta täies pikkuses pikali heitis, et lähemale pääseda.

Katkine laud, kolmeks tükiks murtud, teravad pinnud.

Laua all oli neljakandiline auk, peaaegu ruudukujuline betooni sisse uuristatud auk põrandas, mis oli kellegi teise jaoks lagi.

Ewert mõõtis sõrmedega, arvestas, et neli sõrme teeb umbes neli sentimeetrit. Õõnsus ilma sisuta.

Siin sees oli midagi olnud. Seitseteist aastat. Miski, mis nüüd oli kadunud.

KURADI KUUMUS. Ewert Grens avas ilusa trepikoja ilusa välisukse ja üritas teha ruumi oma suurele kerele selles õhus tihkelt täis kuumust, mis libises mööda nahka. Kakskümmend seitse soojakraadi oli just tõusnud kahekümne kaheksani ja hiilis kahekümne üheksa poole. Ta võttis 22

pintsaku seljast, nööpis pluusi ning astus lühikeste sammudega mööda tänavat, mis tundus täiesti väljasurnud olevat.

Tookord kõndis ta sama teed pidi, kandes last süles.

Grensile meenus see, ta neelatas ja tundus, nagu ruudukujuline auk oleks tema kuiva kõri täitnud. Neli korda neli sentimeetrit suur auk, mida ei tema ega kuriteopaika uurinud kohtueksperdid polnud avastanud, auk, mida ta nüüd kõhu poole alla surus, tühjus, tühi laegas, karp, milles polnud seda, mis oli seal pikka aega asunud.

Ilm oli siis jahedam. Hilissügis. Tal oli olnud seljas üks teine hall pintsak ja tüdruk oli juba peale paari sammu pannud pea Ewerti õlale, sulgenud silmad; oodanud mitu päeva ja ööd vastust nägudelt, kes teda ei näinud, sai tüdruk lõpuks võõra kriminaalkomissari kuuerevääri peal puhata. Üks nooremkonstaabel, kes sündmus­kohale kutsuti, oli sõitnud patrullautoga järele sellele kergelt lonkavale mehele, kel pisike tüdruk süles ja kes kõndis piki Vasaparkenit.

Konstaabel oli sõitnud lähedale, kerinud küljeakna alla ja palunud Ewertil peatuda, avada tagumise ukse ja sisse istuda. Grens oli ümber pööramata midagi pobisenud ja edasi kõndinud. Odengatan, Sankt Eriksgatan, Fleminggatan. Viieaastase pea oli õlal järjest raskemaks muutunud, silmad kinni. Ewert Grens oli just mõelnud, et sellist usaldust pole ta ise kunagi kellegi vastu tundnud, et umbes selline see tunne siis võib-olla oligi.

Täna liikus ta täpselt nii nagu tookordki Kronobergi politseimaja Kungholmsgatani poolse sissekäigu suunas ja naisvalvur klaasboksis noogutas komissarile, kes jäi majja, kui õhtuti ja öösiti laualambid ja arvutiekraanid välja lülitati. Ta tavatses jääda ööseks oma kabinetti ja magada pruunil velvetdiivanil õhukese teki all, et ei peaks minema Sveavägeni tänava korterisse, mille allüürnikuks oli üksindus. Tass musta kohvi masinast, mis oli surutud koridori uue koopiamasina ja eaka faksimasina vahele. Seejärel seitse sammu tema kabinetini.

Nagu tavaliselt pani ta muusika mängima – selle isetehtud kasseti – ja Siw Malmkvist laulis talle taas, „Tunna Skivor“, 1960, originaalis „Everybody’s Somebody’s Fool“. Ta istus kirjutuslaua taha, keeras ning pööras jalgu ja ülakeha, kuid ei leidnud mugavat asendit, viskas diivanile pikali ja jätkas ümber oma telje keerlemist.

23

Võib-olla oli asi kuumuses.

Võib-olla oli ta selles tühjas kohas, neli korda neli sentimeetrit suur.

Ta tõusis kiirelt, väljus kabinetist.

Koridor oli tolmusem kui tavaliselt ja ta võttis veel ühe plasttopsi musta kohvi, kõndis lifti poole ja möödus selle inimese kabinetist, kes nõudis vastuseid ja temast alati läbi nägi. „Ewert?“ Mees ei peatunud. „Mul pole aega.“ Mariana jooksis välja, hüüdis talle järele, kui mees paneeli ülemist punast nuppu otsis. „Minul ka mitte.“ Mariana astus lähemale. „Aga ma tahan teada.“ „Sa saad teada. Hiljem. Nii sina kui ka Sven.“ „Sissemurdmine? Ja midagi ei varastatud? Ja ometi näen ma, kuidas sa ...“ „Mariana Hermansson?“ „Jah?“ „Hiljem.“ Ewert pööras end jälle lifti suunas, mis oli kohale jõudnud. „Neli mõrva, Ewert?“ Mariana ei andnud alla. Ewert astus lifti. „Ja nüüd sama korter? Sama uurija? Kes pärast sündmuskohal käimist näib silmanähtavalt ... jah, ma ei leia paremat sõna – puudutatud?“ Nad vaatasid teineteisele otsa. „Ewert? Räägi minuga.“ Ewert liftis ja Mariana väljas. „Ma uskusin, et olin siis ainult ühe vea teinud. Ilmselgelt tegin ma ühe veel.“ „Vea?“ „Ma lasin käest mõrvari – selles olen ma alati kindel olnud. Kuid paistab, et mul jäi kahe silma vahele ka üks auk põrandas.“ 24

„Nüüd ei saa ma enam millestki aru.“ „Ja mulle ei meeldi see, Hermansson – jätta lahtisi otsi.“ „Mida sa öelda tahad?“ „Et see on hetkel ainult minu probleem.“

________ Kolm korrust allpool. Jahedam. Pimedam. Sama tolmune. Grens ronis liftist välja ja kõndis ukse poole, mis oli hall ja teistest pisut laiem. Arhiiv. Riiulid ja pappkastid ja kaustad ja tema aeg jaotatud kuritegeliku Stockholmi nelja aastakümnesse. Juurdlused kurja­ tegijate ja kuriteoohvrite kohta, kelle elu pärast kohtumist alatiseks muutus. Üht arhiiviriiulit oli ta alati vältinud – sellest möödudes pööras ta pea kõrvale, suunates pilgu ükskõik kuhu mujale. Juurdlus naise kohta, kes oli olnud kogu tema maailm ja kes kadus teise ilma, kui politseiauto, mille eest Ewert vastutav oli, sõitis naise peast üle. Praegu ei julgenud Ewert seda vaadata, isegi mitte selle riiuli kõrval seista. Just nii nagu ta ei julgenud minna naise hauale. Ewert lasi panna naise hauale valge risti ja sellele tema nime graveerida.

Ewert viis sinna plekist kannu, mis rippus roostes veekraani juures, et kasta roosade õitega kõrget taime, mille istutas naise hauale, sest Ewertile meeldis selle taime nimi – verev kukehari*. Seal hauas lamas naine samamoodi nagu siin pruunis arhiivikastis. Pappkasti äärele oli kirjutatud „Anni Grens“. Ettevaatlikult kirjutas ta sõrmeotstega tindi kohale õhku naise nime. Seejärel läks Ewert edasi, sügavamale arhiivi, mööda riiulitest, kus olid teised Annid.

Kõige kaugemasse panipaika. Mida ümbritsesid klaasseinad.

Seal ootas Ewert luugi ees, mille tõstis mõne sentimeetri võrra üles samaealine mees, ta vaatles Ewertit teiselt poolt klaasi läbi väikeste ümarate prilliklaaside. „Ma tahaks vaadata pisut tunnistajakaitse toimikuid.“ Need olid dokumendid, millele vaid vähestel oli juurdepääs, ta pidi esitama taoluse, et saada toimikuid allkirja vastu kätte. Dokumendid asusid spetsiaalses ruumis eriti tundliku dokumentatsiooni * Rootsi k kärleksört – ’armastuslill’

25

hulgas, mida hoiustati julgeolekuteenistuse, Interpoli ja tunnistajakaitse programmi korraldusel. „Ewert Grens? Pole ammu näinud.“ Arhivaar ei näinud eriti rõõmus välja. Nad ei meeldinud teine­ teisele. Polnud kunagi meeldinud. „Tunnistajakaitse, nagu juba öeldud. Ja vana juurdlus, mida kunagi ei lõpetatud. Ma tahan selle välja võtta.“ Grens võttis paberikorvist välja lahtilõigatud ümbriku ja püüdis kinni pastaka, mis rippus leti juures nööri otsas, kirjutas arhiivinumbri ümbriku tagaküljele ja lükkas selle pilu vahelt sisse. „Hmm.“ „Kas on mingi probleem?“ „Su käekiri. Pole eriti lihtne lugeda.“ „Seal on kirjas ...“ „Ma näen küll, mis kirjas on, Grens.“ Arhivaar toksil klaviatuuri ja vaatas arvutiekraanile. „Jaa ...“ Veel paar klahvivajutust. „... paistab, et see on siin.“ „Tore. Siis ...“ „Aga ainult kui sa dokumenti näitad. Tead küll, reeglid on sellised.“ Grens teadis. Nagu iga kord.

Umbes nüüd oleks Grens häält tõstnud ja leekivpunane värvus oleks tema kaela ja põskede peale tõusnud ning muutunud vasakpoolsel oimukohal tukslevaks arteriks. Aga täna mitte. Selle asemel hingas Ewert Grens hoopis rahulikult ja asetas oma ametimärgi ja isikuttõendava dokumendi klaaskausile arhivaari ette, kes oli teda ja tema nime juba kolmkümmend viis aastat teadnud. Ja mees klaasi taga oleks justkui pisut kauem viivitanud – pettumusest, et rutiini rikuti ja konflikt jäi ära –, enne kui oma ümaraid prille kohendas, elektroonilise piiksu saatel turvaukse avas ning akendeta tagaruumi kadus, et kohe ühe sinise ja ühe rohelise kaustaga tagasi pöörduda ja need luugi alt välja lükata. „Sa tead reegleid, Grens.“ 26

„Ma tean reegleid.“ „Siis tead sa ...“ „Ma tean, et ma – täpselt nagu eelmine kord kui ma võtsin sinu juurest välja andmekaitse alla kuuluvaid dokumente – võin neid käsitseda ainult siis, kui ma enne luban kõikidest koopia teha ja kõige kollasemate ajalehtede toimetustele jagada.“ Ta hakkas ukse poole minema. „Ja loomulikult luban ma seda jälle teha.“

________ Koridor, lift, koridor.

Ja iga sammuga, millega suletud arhiiv kaugemale jäi, kasvasid sinine ja roheline mapp tema käes, muutusid raskemaks, umbes nagu siis, kui üks väike keha puhkab, pea tema õlal.

Kohviautomaat. Kolmas tops. Seejärel kabinet ja „Tunna Skivor“ ja kaustad kirjutuslaual.

Ewert Grens vaatas neid pikka aega eemalt, avatud akna juurest, siis kapi juurest ja ühe hetke diivani juurest ning lõpuks teiselt poolt lävepakku, ukseraamile toetudes.

Need lebasid paigal.

Need lebasid seal ja jõllitasid seda, kes jõllitas.

Ta astus lähemale.

Käsi pealmisel kaustal; käsi, mis pisut värises ja tegi seda harva.

Ta ei lootnud ju, et on kunagi sunnitud nende väikeste jalakeste ja selle enneolematu haisu juurde tagasi pöörduma.

Ta avas kausta ja vaatas esimest lehekülge.

SININE MAPP. PÄRIS paks. Dokumendinumber käsitsi hariliku pliiatsiga peale kirjutatud. Üleval paremas nurgas tempel, mis kunagi oli olnud täiesti must.

Tunnistajakaitse programm.

Ewert Grens nõjatus vastu pleekinud diivanit, tõstis plasttopsi suu juurde ja võttis kätte neli kokkuklammerdatud paberivirna.

27

Avaldus:

Seitse lehekülge Stockholmi politseijaoskonnalt.

Uurimisprotokoll:

Neli lehekülge kohtuekspertiisi osakonnast.

Lahkamistulemus:

Kakskümmend kaheksa lehekülge Solna kohtumeditsiini­asutusest.

Eeluurimine:

Viiskümmend neli lehekülge uurimise kohta, mida ta ise kunagi juhtis ja mis ebaõnnestus.

Ta vaatas kabinetis ringi. Ta pikutas siin. Täpselt samas kohas, kus ta praegu istus.

Velvetriie oli tunduvalt paremas seisus, triibud peaaegu kulumata ja pisike tüdruk magas, pea all padjaks Ewerti kokkurullitud pintsak.

Magas sügavalt. Norskas. Ewert oli kindel, et see oli tüdruku esimene uni peale neid päevi ja öid.

Esmaspäeval, 23. oktoobril kell 16.61 läks kriminaaluurija Grens aadressile Dalagatan 74.

Ta istus tüdruku lähedal, üritas aru saada sellest, mida too vahete­ vahel magamise ajal kõva häälega rääkis. Mõnel korral oli Ewert tahtnud tüdruku põske silitada, kuid muutis meelt ja kohendas selle asemel mantlit, mis tüdrukule tekiks oli. Ewert oli otsustanud sel korral õigesti käituda. Nagu olid teinud nemad. Ewert oli mõni kuu tagasi Lõuna-Georgias asuvas Ameerika sõjaväebaasis FLETC-i koolitusel koos Erik Wilsoniga õppinud kõike, mida annab tunnistajakaitse kohta õppida. Kõike, mida polnud Rootsi politseiasutuste arsenalis. Kohmakalt püüdsid nad endisi gängiliikmeid Stockholmi betooneeslinnadest rootsipunastesse matkamajadesse Bollnäsi ja Ljusdali vahelistesse kuusemetsadesse ümber paigutada. Või saata teise matkamajja teise kuusikusse võtmetunnistajaid, kes ülekuulamisel leiaksid lõpuks piisavalt jõudu, et kirjeldada õudsaid aegu täis väljapressimist ja vägivalda. Kaks ööpäeva. Nii kaua see tavaliselt kestis. Enne kui gängiliikmed paanikas koduse asfaldi peale ja neile tuttava kriminaalse elu juurde tagasi põgenesid. Enne kui ähvardusi 28

saanud võtmetunnistaja murdus, kui vaikus ja pimedus kohtus kasvava surmahirmuga.

Korteriuksel oleva sildi järgi elab seal perekond Lilaj. Viietoalist korterit otsitakse läbi.

Tuled põlevad kõikides tubades.

Ameerikalik tunnistajakaitse mudel. Grens järgis seda. Juba enne, kui kuriteopaiga uurimine oli lõppenud, oli tüdruk paigutatud kriminaalkomissari kabinetist safe house’i, mis oli oma nime väärt.

Mees istub esikus toolil mütsiriiuli ja kingakapi vahel. Naine istub köögis tooli peal. Vanem õde lamab näoli küliliasendis magamistoas A. Vend istub kirjutuslaua taga magamistoas B.

Tüdrukul, kes veel ei mõistnud, et ülejäänud perekonda enam pole, ei lubatud võtta kaasa midagi nendest asjadest, mis tema lühikese elu jooksul olid moodustanud terve tema universumi. Mitte midagi.

Ewert oli ju otsustanud, et tüdruk peab edasi elama.

Ellu jääma.

Tema minevik ei tohtinud seega kunagi saada osaks tema tulevikust.

Mirza Lilaj, Diellza Lilaj, Eliot Lilaj ja Julia Lilaj viidi kohtuekspertiisi.

Ewert Grens oli käinud, viieaastane laps süles, selles linnaosas, kus ta kunagi polnud käinud, kuigi oli juba nii kaua seal elanud. Lasteriiete poed. Mänguasjapoed. Vägivallakuritegude talituse majandus­osakond oli mõne tunni jooksul heaks kiitnud kulutused, mis ei kuulunud eelarvesse ega olnud ametlikult hüvitatavad. Uued riided. Uued kingad.

Uus peavõru. Ta nägi nii õnnelik välja. Peamiselt kahe nuku ja punaste lapsevankri üle. Nagu oleksid need kingitused olnud.

Kõik kuulutati surnuks kell 18.23.

29

Ei leidunud enam ühtki asja, mis oleks reetnud.

Viimane, mille Ewert kotis välja võttis, oli stuudios tehtud foto, mille noor konstaabel oli korterist mingist hoolitsusest kaasa pakkinud.

Helesinine taust.

Ema ja isa ja nende kolm last, kes naeratavad kaamerasse.

Mirza Lilaj, Diellza Lilaj, Eliot Lilaj ja Julia Lilaj on registreeritud reservnumbritega 2003369380, 2003-369381, 2003-369382, 2003-369383.

Ainult need numbrid leidusid isikute kindlakstegemiseks.

Punker. See oli parim sõna iseloomustamaks Östermalmi majade keldrikorruseid. Ta oli neil aastatel, mil ta oli vastutav politsei olematu tunnistajakaitse programmi eest, lasknud ehitada esimese Ameerika standardile vastava turvamaja, mis jäi ka viimaseks, kui vastavad arengufondid külmutati ja mujale suunati. Punker, mis oli sisustatud nagu väike hotellikompleks kööginurga, voodite, teleka ja raamaturiiulitega. Ewert polnud kunagi ette kujutanud, et selle pühitseb sisse keegi, kes pole veel õppinud rattaga sõitma ja kellel üldse puudub perekond.

Toetudes sellele, mis ilmnes, anti järgnev hinnang: Mirza Lilaj, Diellza Lilaj, Eliot Lilaj ja Julia Lilaj peas olid vahetult enne surma tekitatud kuuli­ haavad, mis on protokollis märgistatud numbritega 1 kuni 8.

Sellepärast see hoolikalt kujundatud programm ei toiminudki nii, nagu oli mõeldud. Ewert oli näinud ajutist elupaika täiskasvanud tunnistajatele, keda varjati ja kaitsti kuni kohtuotsuseni, et nad see­ järel eskortida kuskile kommuuni maapiirkonda uue nime, isikukoodi ja taustaga.

30

Kuuliaugud olid tõenäoliselt tekitatud kaks ööpäeva enne uurimise algust

Ta oli välja töötanud protseduurid, mille järgi teiste asutustega koostöös määrata uued koolitunnistused, muretseda uued töösertifi­kaadid, maksta toetust sularahas iga kuu neljateistkümnendal päeval – mitte kunagi ei tohi jätta jälgi, kui iga tehing on nähtav ja infot saab osta igal ajal igalt poolt. Protseduurid, mida ta pidi kiiruga kohandama lähtudes sellest, kuidas muuta sünniandmeid, koostada ujumisõppe tunnistusi ja tõetruult dokumenteerida lasteaias käimist. ja kokkupandud pilt kuulihaavadest räägib kindlalt, et tegemist oli kõrvalise isikuga.

Ewert Grens pani sinise kausta kokku ja lükkas selle kõrvale. Info üksiku elava tüdruku kohta. Ta võttis selle asemel järgmise kausta, rohelise – info selle kohta, mis pärast juhtus. Peale kuriteopaika.

Peale laskehaavu ja külmkambrit.

Peale surma.

Ta tõusis, hoidis kausta kõvasti käes ja jalutas murelikult kabinetis edasi-tagasi.

Viieaastane jäi ellu. Elas üle. Sest keegi lasi tal elada? Või jõudis keegi ta ära peita? Võib-olla läks ta hoopis ise peitu? Kas ta lebas kuskil ja kuulas pealt, kuidas ainsad inimesed, kellele loota, üksteise järel hukati, samal ajal kui ta ise hinge kinni hoidis, sest ilma et ta oleks mõistnud, mõistis ta ometigi, et kui keegi ta leiab, on ta sama hästi kui surnud?

Ewert Grens oli otsinud, kuid polnud leidnud vastuseid, sest ta polnud osanud küsimusi formuleerida.

Ja nüüd teadis ta veelgi vähem.

Grens vaatas tihti Kronobergi siseõue. Päike oli liikunud, osa kõnniteest ja paar pargipinki olid varjus, kuid kuumus püsis. Ta pistis pea läbi avatud akna välja, kallutas ettepoole, küünarnukid vastu aknaraami. Kolmkümmend kraadi. Konditsioneeri pole. Ta ei oodanud eriti õhtut ega magamaminekut ega ilmajaama poolt lubatud vähemalt kahtekümmend kahte soojakraadi, seda troopilist ööd.

31

Roheline kaust, tüdruku edasine käekäik; see, mis juhtus pärast.

Registriväljavõte tema uue nimega. Tema uus isikukood, tema uus elulugu. Fotod tema kohandatud välimusest. Tema uus elupaik, aadress, kontaktisik, hooldaja. Tema uus elu.

Ewert Grens kõndis akna ja jaheduse juurest, mida ta sealt ei leidnud, tagasi diivani juurde. Rohelise kausta esikaas, must kandiline raam keskel, peenikesed jooned ümber pealkirja.

Tunnistajakaitse programm.

Ta avas selle. Ja istus seejärel täiesti liikumatult.

Tühi valge paber A4-formaadis.

Ja edasi lapates veel üks.

Ja veel üks.

Kogu dokumendipakk koosnes tühjadest valgetest paberilehtedest.

Kaust politsei valvatud keldriarhiivist oli täpselt nii paks, nagu peaks olema – paistis sama paks, kui ta seda vaatas, tundus sama paks, kui ta selle kätte võttis.

Aga see, mis seal kunagi asus, oli kadunud. Välja vahetatud. Mitte millegi vastu.

Tüdruku edasine elu.

Keegi oli selle ära võtnud.

TÜHJAD PABERID. Täpselt nagu üks osa tema mälust.

Ewert Grensile meenus jube hais ja tüdruku keha raskus, kuid mitte tema nimi. Ainult see, kuidas ta tavatses tüdruku peale mõelda, kui ta istus ja valvas tüdruku kõrval, kui too magas turvamajas äsjaostetud voodis – et ta nägi välja täpselt nagu sassis juustega ilus väike lill.

Ewerti mälu oli praegu sama tühi kui tüdruku mälu siis.

„Kes veel tulid?“ „Mis mõttes tulid?“ „Sinu sünnipäevale.“ 32

Ewert oli ta ettevaatlikult üle kuulanud. Tulnud talle iga päevaga natuke lähemale. Tüdrukul ei olnud oma versiooni rünnakust, tulistamistest, mõrvadest. Ta polnud isegi mõistnud, et tema perekonda enam pole. Ta oli kõik alla surunud. Laps, kes üritas traumast üle saada edasi mängides. „Sul oli ju sünnipäev. Viies. Ja sul oli imeilus tort. Kes sulle õnne soovisid?“ „Ema. Isa. Julia. Ja Eliot.“ „Ja veel?“ „Ei keegi.“ „Ma usun, et keegi käis veel.“ „Ei.“ „Üks või kaks või kolm külalist veel, kes kutsutud olid?“ „Rohkem polnud kedagi.“ „Aga kui sa …“ „Nukk. Punase sädeleva jaki ja valgete kingadega. Ewert, anna mulle. Sina võid selle teise võtta, kellel sinised saapad on. Siis lähme istume nukumaja juurde. Sina võid seekord mängida ülakorrusel ja mina olen all.“ Tüdruk lülitus välja. Sulgus. Tema ajaarvamine oli uuesti otsast alanud. Kui tüdruk kuu aega hiljem Ewerti elust kadus, oli ta meest kallistanud ja sosistanud, et nüüd on ta kolmkümmend kaks päeva ja viis aastat vana. Justkui oleks need viis aastat olnud hoopis teisest ajast.

Grensile meenus ka viha.

Teda sunniti sulgema ühe vähestest juhtumitest, kus ta oli veendunud, et oli leidnud mõrvari, kuid ei saanud teda kinni pidada. Üks tõbras, kelle ta kinni võttis ja Kronobergi kongi seitsmekümne kaheks tunniks kinni pani, ajaks mil tal politseinikuna on seaduslik õigus kahtlusalune vahistada, ilma et oleks tarvis esitada eriti palju tõendeid. Tõbras, kes oli süüdi ja kes ülekuulamise ajal vaheldumisi irvitas või valetas või jõllitas kongipõrandat või sisises „ei kommenteeri“, kui Grens koos kolleegidega olid uurinud kõiki 33

niidiotsi ja kaotasid siiski ajale. Kuradi süüdiolev siga, keda tema tuttavad kutsusid King Zoltaniks, keda kõik kartsid ja kes peale kolme päeva möödumist oli veelgi rohkem irvitanud tunnistajate ja asitõendite puudumise üle – ta lasti lahti ja sõitis nagu vaba mees otseteed politseist Arlanda lennujaama ja lendas sealt kuskile välismaale, et mitte kunagi tagasi naasta.

Väike tüdruk, kel puudus nimi, oli tapjat näinud. Grens oli selles kindel. Šokiseisundis tunnistaja, kes ükspäev oleks võib-olla aru saanud. Kuriteopaiga uurimisel leidsid eksperdid juuksekarvu ja uriini ühest riidekapist – see sobis tüdruku DNA-ga. Ta oli seal peidus olnud. Püksi pissinud. Sellest nurgast, kapiuks veidi praokil, oli tal olnud võimalus vähemalt kahte mõrva pealt näha.

Ewert Grens läks akna juurde, mis oli pärani avatud.

Ta kummardus välja.

Ja karjus vihast.

Ta taipas, mida see tähendab.

Keegi oli sellest eriliselt kaitstud arhiivist välja otsinud kõik dokumendid, lugenud läbi esimese kausta eeluurimise kohta ja mõistnud, et leidus tunnistaja, seejärel lugenud läbi teise kausta selle kohta, mis juhtus tüdrukuga peale Grensi ja turvamaja. Keegi teadis, kuidas tüdruk välja nägi, milline uus identiteet tal oli, millisesse linna ta elama sattus, millisesse peresse ta paigutati. Keegi oli dokumendid endaga kaasa võtnud ja tühjad paberid asemele pannud, et keegi teine ei saaks teada ja saaks seega lõpule viia terve perekonna mõrva ja hävitada kõik jäljed.

Grens karjus veel kord, otse politsehoone sooja siseõue.

Suureks saanud väikse tüdruku elu oli ohus.

Või oli ta juba surnud.