Flensburg, august 1910
K
aheksandal sünnipäeval avanes Helenele ootamatult suur võimalus, mida ta oli juba kaua tulutult oodanud. Ta nägi selles märki, kui talle kinnitati, et sel päeval täidetakse iga tema soov. Oi kui tore, siis tohin ma täna lõpuks ometi issi rummivaldusi avas” tada!“ Puhtast rõõmust plaksutas ta käsi ja lasi uuel mängukilpkonnal põrandale kukkuda. Ema suureks kergenduseks pidas Celtidiks nimetatud kaisuloom kukkumisele kahjustusteta vastu. Lene, see on kasvatamatu!“ manitses ema. ” Sugugi mitte! Ise te ometi just ütlesite, et täna täidetakse iga mu ” soov!“ Lene pani käed rinnale risti ja astus sõjakalt ema ette. Lene, kuula nüüd mind,“ sekkus seepeale isa karmi tooniga. Tootmis” ” hooned pole väikeste laste jaoks sobilik koht!“ Issi, sa valetad!“ ” Mõnel teisel päeval oleks Helene sellise jultumuse eest tõenäoliselt kõrvakiilu saanud, aga sünnipäeva ajal said Dannebergide lapsed omalaadse lubakirja, mis siiski – nagu Lene pidi nüüd valulikult kogema – ei käinud tema kõige palavama soovi kohta. Niimoodi ei räägita! Ka mitte oma sünnipäeval!“ kurjustas ema. ” Aga see peab ju paika. Albert tohib minna lattu ja uurida vaate, millal ” ise tahab. Ta kutsub isegi sõpru kaasa ja siis mängivad nad seal peitust!“ See on ometi midagi muud. Albert on poiss!“ ” Helene pööritas silmi. Tal oli keele peal veel vastuväiteid, ent kahjuks teadis ta oma kogemusest, et sellised vaidlused lõppesid iga kord veendunud rõhutusega, et rummikotta teisel pool sillutatud õue on keelatud minna. Ja ta teadis ka, et oli ihuüksi oma sooviga avastada isa valdusi. Tema kolmel õel polnud mingit tahtmist hämaras laoruumis vaatide 7