Issuu

Flensburg, august 1910

aheksandal sünnipäeval avanes Helenele ootamatult suur võimalus, mida ta oli juba kaua tulutult oodanud. Ta nägi selles märki, kui talle kinnitati, et sel päeval täidetakse iga tema soov. Oi kui tore, siis tohin ma täna lõpuks ometi issi rummivaldusi avas” tada!“ Puhtast rõõmust plaksutas ta käsi ja lasi uuel mängukilpkonnal põrandale kukkuda. Ema suureks kergenduseks pidas Celtidiks nimetatud kaisuloom kukkumisele kahjustusteta vastu. Lene, see on kasvatamatu!“ manitses ema. ” Sugugi mitte! Ise te ometi just ütlesite, et täna täidetakse iga mu ” soov!“ Lene pani käed rinnale risti ja astus sõjakalt ema ette. Lene, kuula nüüd mind,“ sekkus seepeale isa karmi tooniga. Tootmis” ” hooned pole väikeste laste jaoks sobilik koht!“ Issi, sa valetad!“ ” Mõnel teisel päeval oleks Helene sellise jultumuse eest tõenäoliselt kõrvakiilu saanud, aga sünnipäeva ajal said Dannebergide lapsed omalaadse lubakirja, mis siiski – nagu Lene pidi nüüd valulikult kogema – ei käinud tema kõige palavama soovi kohta. Niimoodi ei räägita! Ka mitte oma sünnipäeval!“ kurjustas ema. ” Aga see peab ju paika. Albert tohib minna lattu ja uurida vaate, millal ” ise tahab. Ta kutsub isegi sõpru kaasa ja siis mängivad nad seal peitust!“ See on ometi midagi muud. Albert on poiss!“ ” Helene pööritas silmi. Tal oli keele peal veel vastuväiteid, ent kahjuks teadis ta oma kogemusest, et sellised vaidlused lõppesid iga kord veendunud rõhutusega, et rummikotta teisel pool sillutatud õue on keelatud minna. Ja ta teadis ka, et oli ihuüksi oma sooviga avastada isa valdusi. Tema kolmel õel polnud mingit tahtmist hämaras laoruumis vaatide 7

vahel ringi joosta või vaadata, kuidas jässakad nahkpõlledega mehed tööd teevad. Kullake, ma pole terve elu jooksul kordagi oma jalga sinna tõstnud. ” Ainuüksi see hais. Kohutav!“ püüdis ema teda lohutada. Helene torutas tõrksalt huuli ja vaikis. Keegi ei suutnud sel hommikul tema tuju tõsta. Nuku oli ta sõnadega See kuulub sulle, Lizzie. Nukku” dega mängimine on igav! Pealegi olen ma nüüd selleks liiga suur!“ aasta nooremale õele Elisabethile jahmatuseks kätte surunud. Aga sa ju soovisid seda endale nii väga!“ protesteeris ema nõutult. ” Siis olin ma veel seitsmene, emme,“ vastas ta trotslikult. ” See kõik käis Helenel veel kord peast läbi, kui ta tulvil rahuldamatut uudishimu oma toaaknast üle munakividest sillutatud õue kolmekorruselise laohoone poole vaatas ja võrratut lõhna sisse hingas. See osa läheb inglitele, oli isa talle kord seletanud, ja et see vaatidest aurustuv alkohol tegevat rummi pehmemaks. Lene oli iga ta sõna endasse imenud, kuna see oli tõeliselt erandlik, et isa ta oma ärisaladustesse pühendas. Sel hetkel kuulis ta hobusõiduki kolinat ja tõmbus tagasi, kuigi vaid nii palju, et mitte ülevaadet kaotada. Ta ei tahtnud, et teda oleks tabatud jälgimast, mis seal all toimub. Isa tuli nüüd kontorihoonest välja, et käsi laiali ajades tervitada südamlikult külalist, kes oli istunud kutsari kõrval ja sealt alla ronis. Koos kadusid mõlemad härrad seejärel õige rutakalt hoovist. Seegi protseduur oli Helenele juba jälgimiskogemusest tuttav. Teine mees oli üks suurklient Kappelnist, ja alati, kui ta oma tellimusele järele tuli, läksid nad kahekesi paar maja edasi Henningseni poole, et kontrahti korraliku lonksu ja tubli kõhutäiega tähistada. Helene emale oli need isa käigud mere” hulguste urkasse“ ikka pinnuks silmas. Eriti sestpeale, kui tervise tõttu meresõidust loobunud Piet Henningsen oli koos suveniiridega kogu maailmast Flensburgi kaasa toonud papagoi, kes kuuldavasti ükskord ema kohutavalt blameeris. Igatahes oli onu Carl seda anekdooti kunagi Runohri mõisas valjul häälel meeste lõbustamiseks jutustanud, aimamatagi, et kuueaastane õetütar võis paokil ukse tagant iga sõna kuulda. Ta väitis, et ühel päeval tormanud ema justkui fuuria lokaali ja pidanud midagi 8

saavutamata lahkuma, kui jultunud papagoi hüüdnud talle: Hest du ok ” betolt?“1 Seda lugu ei tohtinud Dannebergide majas küll sõnagagi meenutada. Helene sai sellest väga hästi aru, sest kui see tõesti oli nii juhtunud, siis ema kindlasti häbenes kohutavalt, et purjus külalised olid endale vastu kintsu tagunud, kuna papagoi oli nõudnud temasuguselt peenelt daamilt joomaaja kinnimaksmist. Ema oli olemuselt kaalutlev ja igati korrektne isik. Seetõttu pidas Helene seda kõike pigem tobedaks kuulujutuks. Vanemad tülitsesid harva, aga need kõrtsiskäigud päise päeva ajal tekitasid omajagu lahkhelisid. Ema väljendas siis tavaliselt nutuse häälega oma rahulolematust, samas kui isa iga kord pühalikult tõotas edaspidi mitte enam Piet Henningseni juurde eksida. Nii range kui isa ka muidu olla võis, ema ees oli ta ikka taltsas kui tall. Siiski ei muutnud see midagi asjaolus, et ta ei lasknud endale mingeid ettekirjutusi teha ja püüdis lihtsalt veelgi diskreetsemalt tegutseda. Küllap sellepärast olidki kaks meest nüüd nii kiirelt hoovist põgenenud, oletas Helene lõbustatult. Ta tardus. Niipea isa ju tagasi ei tule. See on tema võimalus! Pikemalt järele mõtlemata lahkus ta oma toast ja kiirustas trepist alla. Ta hingas kergendatult, kui maja hooviuks vaikselt selja taga sulgus, sest polnud ühtki hingelist kohanud. Süda kloppimas, hiilis ta mööda hobuveokist, millele parajasti vaate peale laaditi. Pidevas hirmus, et mõni nahkpõllega meestest võib tal tutist kinni haarata ja laohoonesse sisenemist takistada. Kuid juba oligi ta avatud uksest sisse saanud. Seal jäi ta kõigepealt seisma ja püüdis oma erutatud hingamist rahustada, enne kui ettevaatlikult ringi vaatas ja pilguga trepil pidama jäi. Kikivarvul astus ta nagisevatest astmetest üles ja ehmus, kui keegi isavanune mees talle pärani silmil vastu vahtis. Kes meil siis siin on? Inglikene?“ küsis mees imestunult. Helene vaa” tas iseenda peale alla. Nagu sünnipäevadel ikka, oli tal seljas valge kleit. Ja nii nagu igal aastal, langes ta sünnipäev ikka suvevaheajale. 1

Alamsaksa k: Oled sa ka maksnud? 9

Mida te seal teete?“ päris ta uudishimulikult, ilma küsimusele vasta” mata. Ja juba oli ta astunud vaskkatla juurde, milles tema nina jaoks hästi lõhnav vedelik mulinal kees. Niisiis siit tuli see magusavõitu lõhn, mis tungis isegi pere elumaja tagumistesse ruumidesse ja tekitas ta õdedes vastikust. Hoone esikülg jäi lahe poole, mis neile värsket Läänemere tuult kinkis. Erinevalt temast olid õed Lizzie ja Jette hakanud kisklema, kes saab endale toa vaatega lahele. Ma valmistan rummisegu. Vaata, see selge vedelik on puhas kõrge” protsendiline rumm, mida segame …“ Ta osutas ühele karahvinile. … seda” sorti nisuviinaga.“ Suu lahti, vaatas ta, kuidas mees vedelikke kokku segas. Kas sa tahaksid nüüd mulle öelda, mis su nimi on?“ küsis mees pilku ” katlalt pööramata. Mina olen Lene, aga palun ärge kaevake mu isale, et ma siin käisin!“ ” Mees silmitses teda justkui kontrollivalt ja Helene nägi tema silmis vilksatamas taipamist. Aa, sina oled siis see kuulus Helene.“ ” Te tunnete mind?“ ” Sa oled Albertiga ühte nägu.“ Seda oli Helenel hea kuulda, sest ta oli ” uhke, et on vennaga nii sarnane, ent uhkustunne haihtus, kui ta kuulis meest naerdes ütlemas: Siin on niisiis tüdruk, kes tulevikus tahaks üle ” kõige õppida destilleerijaks!“ Kust te seda teate?“ ” Su isa on meile su kavatsustest rääkinud.“ ” Ja ta naerab sellepärast minu üle! Täpselt nagu teiegi, kas pole?“ turt” satas Helene vihastades. Mees jättis naermise. Ei, lapseke, sa saad valesti aru. Isa on sinu üle uhke, ” aga vaata, tema järeltulijaks saab sinu vend. Ja sina tulevikus abiellud ning …“ Ma ei taha abielluda!“ turtsus Helene. Ja ma tahaks ainult korra näha ” ” ladu ja vaate. Mul on ometi täna sünnipäev ja see on mu suurim soov.“ Ta tõstis meeleheites käed üles. Mees ohkas. Hea küll, Helene, tule kaasa. Ma näitan sulle kõike. Aga ” see peab tõesti meie vahel saladuseks jääma. Su isa laseks mu lahti, kui kuuleks, et ma olen sulle rummikoda näidanud.“ 10

Ehmunult lasi Helene kätel alla vajuda. Seda ei taha ma küll mingil ” juhul!“ Ära muretse, ma liialdasin tublisti. Noore mehena töötasin ma juba ” sinu vanaisa heaks. Ma oskan vastutust kanda.“ Ta pilgutas vandeseltslaslikult silma ja võttis tüdrukul käest kinni. Põnevil Helene lasi end mööda veel kitsamat treppi lao järgmisele korrusele juhatada. Nähes hulka vaate, mis seal nõrga gaasilambi valgel laagerdusid, lõid ta silmad särama. Siin üleval lõhnas vastupandamatult alkoholist läbiimbunud puidu järele. Himukalt hingas Lene seda õhku sisse. Kas tohib?“ küsis ta ja tõmbas ilma vastust ootamata käe lahti. Ühe ” hüppega oli ta kadunud esimesse käiku vaatide vahel. Midagi kartmata läks ta käigu lõppu ja sealt suurte laagerduvate vaatide järgmise reani. Kuni jõudis luugini, mida oli oma toast nii sageli näinud. Selle juures oli tali, millega vaate üles tõsteti ja alla lasti. Ta pistis pea luugist välja, kuid astus siis ehmunult sammu tagasi. All hoovis seisis ema ja vaatas otsivalt ringi. Käekõrval oli tal Jette, kes oli pööranud pilgu ülespoole, otsekui teaks, kuhu suur õde on end ära peitnud. Helene armastas väikest õde üle kõige, kuigi too oli hoopis teist nägu kui ta ise ja teised õed. Jettel – kelle nimi oli õieti Henriette, aga nii ei hüüdnud teda keegi – olid suured pruunid silmad ja tumedad lokkis juuksed. Ent just see erinevus teistest Dannebergi õestest lummas Helenet. Väiksekesest vaimustuses, oleks ta peaaegu peidukoha reetnud, kuid siis langes raske käsi õrnalt ta õlale ja tõmbas ta laohoone sisemuse poole. See oli destilleerija, kes hoidis teda luugist liiga kaugele küünitamast. Lene!“ hüüdis ema nüüd juba ilmselt meelt heites. Kohe saabuvad ” ” su külalised!“ Helene süda tagus kurgus. Mingil juhul ei võinud ema teda siit ülevalt avastada. Tõenäoliselt ema seda küll isale ei reedaks, kuid vaataks teda säärase haavunud pilguga nagu alati siis, kui Helene tegi midagi, mille peale ta õed poleks iial tulnud: roninud puu otsa, sõitnud Alberti jullaga üksi välja merele või kakelnud kooliteel ennasttäis tüüpidega poistegümnaasiumist … Hirmu ta nende sellide ees ei tundnud, liiati oli vend 11

Albert sedamaid kohal, kui asi kriitiliseks muutus. Jah, oma suure venna peale võis Helene loota. Ma arvan, et nüüd on küll viimane aeg. Parem oleks sul majast välja ” hiilida, enne kui keegi su siin tabab,“ kuulis ta sõbralikku meest selja taga ütlemas. Kuidas teie nimi õieti on?“ küsis ta ringi pöörates. ” Broder Bahnsen.“ Mees sirutas talle käe. Helene võttis hiigelsuure ” kämbla vastu ja raputas seda aukartusega. Ma olen teist palju kuulnud. ” Mu vanaisa räägib teist sageli.“ See on mulle suur au, et vanaperemees pole mind unustanud. Kuidas ” tal läheb?“ Helene kehitas õlgu. Onu Henningi juures elava vana voodihaige mehe tervisest palju ei räägitud. Ta mäletas vaid, kuidas oli väiksest peast tundnud hirmu selle range mehe ees, kes nüüd oli kannatav haige. Helenele polnud ta kunagi eriti lähedaseks saanud. Oma vanaema peale mõtles ta seda meelsamini. Too oli nii teistsugune kui ülejäänud tuttavad naised. Bedstemor – nagu lapsed teda ta enda soovil hüüdsid ja taani keeles tähendaski see vanaema – oli juba väikesele Helenele sügava mulje jätnud, kui ta selle asemel, et koos teiste naistega teejoomise kõrvale tikkimistööd teha hoopis meestega koos grokki rüübates ärijuttu ajas. Selliseks nagu taanlannast vanaema, tahtis temagi kord saada. Mõeldes sellele, et paari kuu eest oli ta imetletud Bedstemori näinud viimast korda vahavalgena kirstus lamamas, tulid Helenel külmavärinad peale. Tjah, Birte surmast ta ei toibunudki …“ Mees pühkis pisara silma” nurgast. Vabandust, ma tahtsin öelda, et ta tunneb sinu vanaemast väga ” puudust.“ Mina samuti,“ tunnistas Helene mehele kurvalt ja sel hetkel tundus ” talle, et tunneb sigarisuitsu hõngu, mis Bedstemori alati ümbritses. Ta oli ainus naine, keda Helene iial oli näinud sigarit suitsetamas. Ema meelest oli see kohutav ja ta manitses tütreid, et need vanaema Dannebergi taani harjumusi omaks ei võtaks. Lene! Kus sa ometi oled?“ kaikus hoovist etteheitvalt üles. ”

Ma pean ilmselt minema,“ ohkas Helene ja märkas, et Broder Bahn” sen seirab murelikult ta kleiti. Enne kui ta jõudis selle põhjust küsida, osutas mees inetule plekile, mis varem valge kleidi hallikasmustaks värvis. Kui su ema seda näeb, saab ta kohe aru, kus sa oled käinud,“ ütles ” mees ja mõtles järele. Tead, ma lähen alla ja juhin ta tähelepanu mujale. ” Nii, et ta tuleb koos minuga maja ette tänavale. Aga sina kasuta see hetk ära, et hiilida tagauksest sisse ja minna ümber riietuma,“ tegi ta rutakalt ettepaneku. Helene noogutas ja läks tema järel trepist alla. Seal ootas ta ukse taga, kuni ema tõepoolest koos Broder Bahnseniga hoovist lahkus ja väravast välja kadus. Samal hetkel tuli Helene poole üks poiss, keda ta polnud kunagi enne näinud ja kes võis olla kümnene või isegi üksteist. Poiss astus temast tervitamata mööda isa kõige pühamasse paika. Mõtlemata sellele, et ta pidi kõige kiiremat teed mööda majja lipsama, hüüdis Helene: Pea kinni, ” sa ei tohi lihtsalt sisse minna. See on keelatud!“ Suur heledapäine poiss pööras ringi. Tema kulunud rõivastest võis kohe näha, et ta polnud pärit mõnest kaupmeeste majast, vaid pigem uusasundusest. Oi-oi-oi,“ vastas ta pilklikul toonil. Tuu kräämus on õkva poole ” ” mutsuga!“ Kuidas sa räägid!“ põrutas Helene talle. Mida see üldse peaks ” ” tähendama?“ Poiss pööritas silmi. Et sa oled üks hooletu tüdruk oma räpases kleidis ” ja peast vähe soe …“ Ta koputas endale sõrmega otsmikule. Ja et sul ” pole mulle siin üldse midagi öelda. Mu isa nimelt on siin meister.“ Ta osutas uhkelt rummikoja poole. Helene heitles hetke iseendaga, kas lasta see valetaja karistamata minema, kuna tal endal oli vaja tingimata majja kaduda, kuid võitlusvaim sai ta mõistusest võitu. Sa valetad! Rummikoda kuulub minu isale ja ma keelan sul sinna ” minna!“ kähvas ta.

Olgu su isa kasvõi vanajumal ise, mina viin nüüd oma isale lõuna” sööki.“ Nende sõnadega jätkas poiss häirimatult oma teed. Värava juures pööras ta veel korraks ringi. Paari aasta pärast hakkan ma ise siin tööle!“ ” kuulutas ta uhkelt. Ei hakka sa midagi, sest mina olen siis direktor. Ja sina oled liiga ” jultunud!“ Ma mõtle, sa ajad tsutike umbluud. Tüdruklaps rummikoja direk” tor?“ Ta pahvatas selle peale kajavalt naerma. Vihast vahutades keeras Helene kannal ringi. Ma veel näitan teile kõi” gile!“ turtsus ta paokil tagauksest sisse lipsates. Ta oli juba elumaja trepi juures, kui kuulis selja tagant vanemat õde Käthet etteheitvalt ütlemas: Lene, mida sa ometi oma kleidiga oled tei” nud? Sa saad ema käest pragada.“ Helene heitis käega. Pole hullu. Ma vahetan riided, enne kui tema ” silma alla satun.“ Vanem õde vangutas pead. Pisike, aga ta märkab seda kindlasti. See ” on ju su sünnipäevakleit.“ Õel oli õigus. Helenel polnud teist valget kleiti. Mingi teine värv oleks emas kindlasti jahmatust tekitanud. Mida siis teha?“ ” Tule, kähku!“ Käthe tiris ta rutakalt trepist üles oma tuppa. Ka selle ” aken avanes hoovi poole, kuid mitte sellepärast, et Käthe oleks armastanud alkoholi ja puuvaatide lõhna, vaid et ta loovutas alati õdedele eesõiguse. Näis, et talle oli ikka oluline vaid see, et teistel läheb hästi. Helene võpatas iga kord Käthe tuppa astudes. Õe voodi kohal rippus nimelt maal, mis kujutas okaskrooniga Jeesus Kristust. Väiksest peast oli ta kord õelt pärinud, kas magamise ajal talle sealt verd pähe ei tilgu. Inglikannatusega oli Käthe siis jutustanud Jeesuse piinarikast lugu ja kinnitanud, et see seal on ainult pilt. Ometigi ehmatas Lene iga kord seda nähes uuesti. Ja ta tundis õudust, mõeldes, et selle pildi, mille nende ema oli küllap oma emalt pärinud ja ära pööningule viinud, oli Käthe valinud oma toa kaunistuseks. Kuid Käthe armastas Issand Jeesus Kristust nii väga, nagu ta Lenele ikka jälle rõhutas, et tema kannatused ei tekitanud hirmu. 14

Helene aga pööras pilgu maalilt ruttu ära, samal ajal kui Käthe kiirustas oma riidekapi juurde ja otsis välja lumivalge kleidi, mis oli Lene määrdunuga äravahetamiseni sarnane. Emme laseb ju meile alati ühesugused ” kleidid õmmelda, et mitte kellelegi liiga teha, aga minu oma on mulle juba väikseks jäänud. Nagunii peaksin selle kas Lizziele või sulle pärandama.“ Alt kostis ema närvilist häält. Lene! Lene! Kus sa küll ometi oled?“ ” Tule, kähku, ema juba otsib sind!“ Käthe aitas tal kleidi vahetada. ” Hämmeldunult keerutas Helene ennast kapiukse peegli ees. See oleks ” justkui minu oma,“ lausus ta imestades. See kuulub sulle,“ ütles Käthe. Helene andis õele põsemusi. Kui mul ” ” sind ei oleks,“ ohkas ta ja tõttas toast minema. Trepijalamil jooksis ta ema käte vahele. Laps, kus sa ometi olid?“ ” küsis ema pead vangutades. Ma … ma lugesin koos Käthega veel piiblit,“ vastas Helene kindlal ” häälel. Ema pinges näojooned muutusid pehmemaks. Oh, kullake, ja mina juba kartsin, et oled jälle millegagi hakkama ” saanud.“ Aga emme, kuidas sa võid midagi sellist mõelda?“ kudrutas Helene. ” Ma olen otsustanud hakata kaheksa-aastaselt kombekamaks ja sõnakuu” lelikumaks,“ lisas ta, sest see tegi hingele head, kui sai ema sellise tunnistusega rõõmustada. Ja tõepoolest oli ta tõsiselt otsustanud tulevikus mitte nii taltsutamatu olla, vähemasti siis, kui oma eesmärkide saavutamiseks polnud eriti trotsi vaja. Ehk õnnestub tal ühel päeval leebusega isa veenda, et nii nagu Albertil, on ka temal koht rummikojas … ja siis tahaks näha selle ennastäis tänitaja lolli nägu, kes oli äsja ta nii alatult välja naernud.