Ühel talveööl

SIMON SEBAG MONTEFIORE

Inglise keelest t천lkinud Kersti Unt

3

Originaali tiitel: Simon Sebag Montefiore One Night in Winter Century Random House London 2013 Toimetanud Marja Unt Korrektuuri lugenud Eda Posti Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Simon Sebag Montefiore 2013 © Tõlge eesti keelde. Kersti Unt, 2013 ISBN 978-9985-3Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

4

… ja mitte ükski elav hing ei tea ega saagi arvatavasti iial teada. Tal oli kaks elu: üks – avalik, mida nägid ja teadsid kõik, kellele seda vaja oli, täis tinglikku tõde ja tinglikku pettust, täiesti sarnane tema tuttavate ning sõprade eluga, ja teine – salajane. Ja mingi kummalise, võib-olla juhusliku asjaolude kokkusattumise tõttu kõik see, mis oli talle tähtis, huvitav, vajalik, milles ta oli siiras ega petnud end, mis moodustas tema elu tuuma, toimus varjul teiste eest …

Anton Tšehhov, „Daam koerakesega”*

* A. Tšehhov „Jutustused”, Tallinn, Eesti Raamat, 1979, tlk Väino Linask. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

5

6

Tegelased

Tähtsamad tegelased on alla kriipsutatud, ajaloolisi tegelasi tähistab tärn*

LAPSED JA NENDE VANEMAD Romaškinite perekond Konstantin Romaškin, stsenarist ja luuletaja, abielus filmitäht Sofia Gideonovna Zeitliniga Serafima Romaškina, nende ainus laps, kaheksateistkümneaastane Sašenka Zeitlin, Sofia sugulane, arreteeritud 1939. aastal, saatus teadmata Satinovide perekond Herkules Satinov, Poliitbüroo liige, Keskkomitee sekretär, Ministrite Nõukogu aseesimees, abielus Tamara Satinova ehk Tamriko, 801. kooli inglise keele õpetajaga Mariko Satinova, nende tütar, kuueaastane Satinovi pojad varasemast abielust Gruusias: Ivan Satinov ehk Vanja, 1943. aastal surma saanud lendur David Satinov, lendur, kahekümne kolme aastane Georgi Satinov ehk George, kaheksateistkümneaastane Marlen Satinov, kooli komsomolikomitee esimees, seitsmeteistkümneaastane Polkovnik Loša Babanava, seltsimees Satinovi peamine ihukaitsja Valerian Tšubin, seltsimees Satinovi abiline 7

Dorovite perekond Genrih Dorov, Keskkontrollkomisjoni esimees ja Riigikontrolli minister Doktor Darja Dorova ehk Daška, Genrihi abikaasa, tervishoiuminister ja südamearst Nende lapsed: Sergei Dorov, kahekümneaastane, armeeohvitser Marina Dorova ehk Minka, kaheksateistkümneaastane, Serafima koolikaaslane Demjan Dorov ehk Pugeja, seitsmeteistkümneaastane, pioneeritöö organisaator Semjon Dorov ehk Senka, kümneaastane, Pisike Professor Blagovite perekond Nikolai Blagov ehk Nikolaša, kaheksateistkümneaastane, Serafima koolikaaslane Vadim Blagov, tema isa, diplomaat Ludmilla Blagova, tema ema Šakode perekond Rosa Šako, Serafima koolikaaslane Marssal Boriss Šako, tema isa, õhujõudude ülem komandör Jelena Šako, tema ema Titorenkode perekond Vladimir Titorenko, seitsmeteistkümneaastane Ivan Titorenko, tema isa, lennukitööstuse minister Irina Titorenko, tema ema Kurbskite perekond Andrei Kurbski, kaheksateistkümneaastane, uus õpilane Inessa Kurbskaja, tema ema Pjotr Kurbski, tema isa, rahvavaenlane, arreteeritud 1938. aastal, mõistetud vangi kahekümne viieks aastaks „ilma kirjavahetuse õiguseta” 8

JOSSIF STALINI KOOL-KOMMUUNI NR 801 ÕPETAJAD Kapitolina Medvedeva, direktor ja ajalooõpetaja Doktor Innokenti Rimm, asedirektor, poliitikateaduste ja kommunistliku moraali õpetaja Benja Golden, vene kirjanduse õpetaja Tamara Satinova, inglise keele õpetaja, vt ka perekond Satinov Apostollon Šuba, kehakultuuri õpetaja Agrippina Begbulatova, abiõpetaja NÕUKOGUDE LIIDU JUHID Jossif Stalin*, marssal, Kommunistliku Partei peasekretär, Ministrite Nõukogu esimees, relvajõudude kõrgem ülemjuhataja, generalissimus Vassili ehk Vaska Jossifovitš Stalin*, tema poeg, lennuväeohvitser, kahekümne nelja aastane, Kroonprints Svetlana Stalina*, üheksateistkümneaastane, tema tütar, üliõpilane Vjatšeslav Molotov*, välisminister, Poliitbüroo liige Lavrenti Beria*, salapolitseinik, siseminister (NKVD) 1938–1945, Ministrite Nõukogu aseesimees, Poliitbüroo liige Georgi Malenkov*, Poliitbüroo liige Andrei Võšinski*, asevälisminister Aleksandr Poskrebõšev* ehk Saša, Stalini kabinetiülem Vsevolod Merkulov, riikliku julgeoleku minister 1943–1945 Viktor Abakumov*, sõjaväe vastuluure ülem (SMERŠ: surm spioonidele), seejärel 1945–1951 julgeolekuminister KINDRALID Marssal Georgi Žukov*, kõrgema ülemjuhataja asetäitja Marssal Ivan Konev* Marssal Konstantin Rokossovski *

9

SALAPOLITSEINIKUD Polkovnik Pavel Mogiltšuk, uurija, MGB Kindral Bogdan Kobulov* ehk Sõnn, MGB Polkovnik Vladimir Komarov*, uurija, SMERŠ/MGB Polkovnik Mihhail Lihhatšov*, uurija, SMERŠ/MGB VÄLISMAALASED Averell Harriman, Ameerika Ühendriikide suursaadik Moskvas Kapten Frank Belman, diplomaat, sõjaväeatašee asetäitja, tõlk

10

Minu vanematele Aprilile ja Stephenile ning minu pojale Sashale, vanimatele ja noorimale

11

12

Tänuavaldused

Sooviksin tänada neid kalleid sõpru ja hinnalisi abilisi, kelle lood oma kirglikkuse ja täpsete üksikasjadega andsid tõuke selle romaani kirjutamiseks: Hugh Lunghit, Gela Tšarkvianit, Nestan Tšarkvianit, kindral Stepan Mikojani ja tema tütart Ašen Mikojani, Sergo Mikojani, Stanislas Redensit, Galina Babkovat, Rachel ja Marc Polonskit ning Sophie Shulmani.

Esiteks Hugh Lunghi. Saime Hugh’ga sõpradeks ajal, kui kirjutasin raamatut Stalinist, sest Hugh oli Churchilli tõlgiks mõnedel suure kolmiku kohtumistel. Ta rääkis lahkesti mulle kogu oma Venemaal aset leidnud armuloo, mis andis inspiratsiooni Serafima loo kirjutamisel.

Ilma temata poleks ma seda raamatut kirjutanud.

Gela Tšarkviani, Stalini valitsemisajal aastatel 1938–1951 Gruusia kommunistliku partei peasekretäriks olnud Kandide Tšarkviani poeg, jagas oma elegantseid mälestusi Nõukogude eliidi elust raamatus „Kommunistliku provintsiprintsi mälestused” (Memoirs of a Provincial Communist Prince). Sophie Shulman lubas mul lahkesti lugeda oma paeluvaid mälestusi „Ilmaliku humanisti elutee” (Life Journey of a Secular Humanist). Gela Tšarkviani ja Sophie Shulman vastasid ka minu küsimustele oma kooliaja kohta stalinistlikul Venemaal. Lennuväepiloot kindral Stepan Mikojan ja Sergo Mikojan, mõlemad poliitbüroo liikme Anastass Mikojani pojad, arreteeriti tõelise laste kohtuasja käigus, mil Sergo oli neljateistkümneaastane, ning mõlemad rääkisid mulle oma läbielamistest, samuti tegi seda Stalini sugulane Stanislas Redens, kes sellal samuti arreteeriti.

Tänu Polonskitele sain peatuda Granovski majas Molotovi korteris.

Olen tohutult tänulik oma hiilgavale, väsimatule ja tähelepanelikule toimetajale ja kirjastajale Selina Walkerile ning võrratule Georgina 13

Capelile, linna parimale agendile. Tänu ka minu vanematele raamatu toimetamise eest.

Ennekõike aga tänan oma abikaasat Santat armastuse ja sõpruse ning nutikate nõuannete eest selle raamatu kirjutamise ajal; samuti tänu mu võrratutele lastele Lilyle ja Sashale, kes on andnud inspiratsiooni mu mõlema Venemaa-teemalise romaani lapstegelaste kujutamisel.

S. S. M.

14

Proloog Juuni 1945 Kui Serafima mõni hetk pärast laske oma koolikaaslaste surnukehi näeb, on nende katkirebitud ihul märgata sulgkerget valget kirmet.

See oleks nagu lumi, ent praegu on kesksuvi ja Serafima mõistab, et see on õietolm. Papliseemned teevad õhus oma heljuvaid ja hüplevaid manöövreid, nagu oleks tegemist tulnukate tillukeste kosmoselaevade rünnakuga. Moskvalased kutsuvad seda suviseks lumesajuks. Sel niiskel õhtul on Serafimal raskusi hingamisega, raskusi nägemisega.

Hiljem, kui Serafima oma tunnistust annab, soovib ta, et oleks näinud vähem, teadnud vähem. „Need pole lihtsalt mingisugused surnud lapsed,” pudistab kohalviibiv poolpurjus vastutav politseinik. Kui politseinikud kontrollivad ohvrite ja nende sõprade isikutunnistusi, hakkavad nende silmad pilkuma, nagu üritaksid nad hinnata ohtu – ja siis annavad nad nii kiiresti kui saavad juhtumi teistele üle. Nii et see pole politsei, kes uurib, vaid organid, salapolitsei. „On see mõrv, enesetapp või vandenõu?” küsivad nad.

Mida öelda? Mida varjata? Paned mööda, jääd peast ilma. Ja koos sinuga mitte üksnes su perekond ja sõbrad, vaid igaüks, kes on sinuga seotud. See on nagu mägironijate seltskond – kukub üks, kukuvad kõik.

Ometi on Serafimal siin kaalul midagi enamat kui elu ja surm: ta on kaheksateist aastat vana ja armunud. Silmitsedes oma kaht sõpra, kes olid veel paar sekundit tagasi elus, tunneb ta, et see on alles algus, ja tal on õigus: iga sündmust Serafima elus võib nüüdsest määratleda selle järgi, kas see toimus enne või pärast tulistamist.

Silmitsedes sõprade surnukehasid, näeb Serafima selle päeva sündmusi justkui võimendatud ereduses. On 1945. aasta 24. juuni. Päev, mil Stalin võtab vastu võiduparaadi. Jah, see on üks neist sündmustest, mida iga venelane mäletab, kus iganes ta ka viibiks, nii nagu ka 1941. aasta 15

22. juunit – päeva, mil sakslased maale tungisid. Sõda on lõppenud, tänavail tulvab purjus ja laulev rahvahulk. Kõik on kindlad, et sõjast tõuseb parem, meeldivam Venemaa. Aga see sõltub ühest mehest, kelle nime arukas inimene ei võta suhu teisiti kui aukartlikult ülistades.

Serafima aga ei hooli sellest kõigest põrmugi. Ta mõtleb ainult armastusest, ehkki tema armastatu isik on saladus, ja seda kindlal põhjusel. Tavaliselt, kui koolitüdrukutel on mõni saladus, usaldavad nad kõik selle üksikasjad oma lähimatele sõbrannadele. Aga Serafima nii ei tee: ta teab juba oma perekonnast, et sel nõiajahtide ja vandenõude ajastul võivad kuulujutud osutuda hukatuslikuks. Ta teab ka, et on mingil kombel teistest erinev, isegi kui ta ei oska päris täpselt öelda, miks. Võib-olla tuleb see kasvamisest oma ema varjus. Võib-olla ta lihtsalt on niisugune. Ta on veendunud, et mitte keegi kogu inimkonna ajaloos pole kunagi tundnud sellist kirge nagu tema.

Sel hommikul ärkab ta tänaval Glinka marssi harjutavate sõjaväe puhkpilliorkestrite mürtsumise, tankimootorite mürina ja ratsahobuste kabjaklõbina saatel ning tõuseb voodist tundega, et pole peaaegu üldse maganud. Tema isa Konstantin Romaškin koputab uksele: „Oled sa juba ärkvel? Oled paraadi pärast ärevil?”

Serafima läheb aknale: „Ei või olla, vihma sajab.” „Paraadi ajaks jääb järele.” Aga ei jää. „Kas äratame ema?”

Serafima läheb mööda lühtritest valgustatud parkettpõrandaga koridori vanemate tuppa, möödudes populaarse filmi „Katjuša” raamitud reklaamplakatist, kust vaatab suurelt vastu aukartustäratav sõjaväevormis naisterahvas, kes sikutab lahingustseeni taustal kuulipildujat.

Naisel on süsimustad juuksed, põskedel ilutsevad tal mustad plekid nagu tšerokii sõjamehel. Dramaatiline kiri plakatil teatab, et filmis mängib peaosa SOFIA ZEITLIN (Serafima ema) ja et stsenaariumi on kirjutanud KONSTANTIN ROMAŠKIN (Serafima isa). „Katjuša” on Nõukogude sõdurite lemmikfilm, mille on loonud Stalini lemmikstsenarist. Serafimal on tunne, et just selliste stsenaariumidega võitiski isa ema südame – igal juhul on tal õnnestunud just sel viisil teda enda juures hoida.

Magamistuba. Hunnik siidist voodilinu. Seal lebab ka Katjuša ise: pikad mustad juuksed, lopsakas paljas käsivars. Serafima tunneb ema Prantsuse lõhnaõli, Prantsuse sigarettide ja Prantsuse näokreemi tuttavlikku hõngu.

16

„Ema, ärka üles!” „Jumaluke! Mis kell on? Ma pean täna hea välja nägema … ma pean iga päev hea välja nägema. Süüta mulle sigaret, Serafimotška.”

Sofia tõuseb istukile: ta on alasti ja tal on täidlased rinnad. Mingil kombel on tal elevandiluust pitsis sigaret juba käes. Isa, murelik ja nõudlik, sammub toas edasi-tagasi. isa: Me ei tohi hiljaks jääda. ema: Ära tüüta! isa: Sa jääd alati hiljaks. Seekord ei tohi me hiljaks jääda. ema: Kui sulle miski ei meeldi, eks lahutame siis.

Lõpuks on nad riides ja minekuvalmis. Serafima keerab eesukse lukust lahti täpselt sel hetkel, kui avanevad kõigi parkettpõrandate ja kõrgete lagedega korterite uksed ses roosas pulmatorti meenutavas hoones, mida kutsutakse Granovski majaks ehk teiste sõnadega Viiendaks Nõukogude majaks. Ka teised eliitperekonnad laskuvad nüüd treppidest alla.

Trepikojas laste erutusest värisevad hääled, hästipoleeritud naha rudin, saapakontsade klõpsumine, medalite kõlin, püstolite kõlksatused vastu tähekaunistusega pandlaid. Esimestena tervitavad Serafima vanemad ennasttäis Molotove – Molotov kannab musta ülikonda nagu kodanlik surnumatja, ta pea on ümar nagu kahurikuul ja tal on ninal näpitsprillid, tema kirvenäoga Polina uhkeldab naaritsanahkades. Otse nende ees laulab marssal Budjonnõi kasakate laulukest (lakku täis? kell kaheksa hommikul?), nägu ehtimas jalgratta käepidemeid meenutavad vahatatud vuntsid, noor naine käekõrval.

Esimesel mademel Herkules Satinov oma pidulikus kindralivormis – punase triibuga pükstes ja kuldtähtedega ehitud tulipunaste õlakutega pintsakus. Ema embab Herkulest, kes on revolutsiooniaegne perekonnasõber. Satinovi lapsed noogutavad Serafimale koolikaaslastest vandeseltslaste ilmel. „Mis uudist?” pärib George Satinov innukalt.

George küsib alati nii. Serafima nägi neid eile õhtul restoranis Aragvi ja täna õhtupoolikul lähevad nad tegema seda, mida nad alati teevad.

Nad lähevad oma Mängu mängima. „Kommunisti tervitus, Serafimotška,” ütleb seltsimees Satinov. Serafima noogutab vastuseks. Tema jaoks on seltsimees Satinov kiretu kuju, samasugune nagu kõik juhid. Graniit ja jää – ja juuksepumat.

17

Serafima teab, et varsti seisab Satinov Lenini mausoleumil Stalini kõrval. „Ma loodan, et vihm jääb seltsimees Stalini auks järele,” ütleb Mariko, Satinovi kuueaastane tütar. Tal on juuksed patsis ja kaenla all mängukoerake. „Võib-olla jääbki,” naerab Tamara, seltsimees Satinovi naine.

Nüüd edasi parklasse. Sajab sooja suvist vihma. Õhk on tiine äikese lähedusest, selles hõljub sirelite ja õunapuuõite läilat lõhna. Serafimat valdab mure, kas mitte selles niiskuses ei keerdu tema juuksed äkki korgitseridena krussi ja sinine valge kraega kleit ei lähe vormist välja.

Hoolimata kõrgetest kontsadest, kellakujulistest kübaratest ja meeste punastest sirmiga mütsidest tunneb Serafima juba ka vänget higi ja veest läbi imbunud atlassi lõhna.

Vormis ihukaitsjad on juba ootel, avatud vihmavarjud käes. Soomustatud limusiinid oma planeedisuuruste tulede ja naiselike vormidega sööstavad ükshaaval lähemale, et toimetada kõik suure Kremli palee juurde, mis pole kaugel. Kremli punaste müüride ümber keerdub peaaegu kahekordne liiklusummik. serafima: Miks me autoga läheme? isa: See on ainult saja meetri kaugusel. ema: Eks sa katsu nii kõrgetel kontsadel kuhugi jalgsi minna! Sa ei tea naistest midagi, Konstantin!

Serafima mõtleb oma armastatule: „Sind igatsen, armastan, tahan,” sosistab ta. Kas tema kusagil üsna lähedal teeb sedasama?

Auto poetab nad maha Kremli suure palee juures. Punased sakmelised müürid, kuldsed sibulakujulised kuplid, ookrikarva ja valged paleed on nii tuttavlikud, et Serafima ei pane neid peaaegu tähelegi.

Läbi Kremli sammudes näeb ta tervet oma maailma. Ta jõuab välja mausoleumi kõrval, mis meenutab asteekide templit. Punasest marmorist mausoleum, kirju nagu vana daami nahk, näib palju madalam, kui see paistab kinolinalt. Barjääride ja valvurite taha on bolševistlikule aadelkonnale püstitatud puust tribüün. Serafima teab, et nende elus on kõik saladus, kuid mitte miski pole samas eraviisiline. Serafima on kuldne laps ja kõik kuldsed lapsed käivad samades koolides, veedavad vaheaegu samades kuurortides ja kui nad suureks kasvavad, abielluvad nad omavahel. Igaüks teab oma kohta ja igal sõnal on mitu tähendust.

18

Serafima parim sõbranna Minka Dorova suudleb teda. Ta on siin koos oma väikevenna, kümneaastase Senkaga. Nende isa Genrih, samuti univormis, läkitab Serafimale luitunud naeratuse ja surub niiske kämblaga ta kätt. Tema on autoriteet selle alal, mis on ja mis ei ole „bolševistlik voorus”. Ükskord rääkis Minka, et kui ta veel väike oli, pani isa talle hälli Stalini portree.

Teised Serafima koolikaaslased on samuti siin, niisamuti enam-vähem kõik komissarid, marssalid, polaaruurijad, heliloojad ja näitlejad, kellest ta kunagi kuulnud on. Ja nende lapsed, suurem osa neist koolist number 801. Üks kindral kummardab kellelegi parajasti. Serafima kiikab nende õlakute taha ja näeb Svetlanat, Stalini rässakat tedretähnilist punaste juustega tütart, kes pole Serafimast kuigi palju vanem. Svetlana on koos oma vennaga, kes kannab lennuväekindrali vormi ja rüüpab aeg-ajalt midagi väliplaskust. Vassili Stalin naeratab kergelt Serafimale ja isegi kui Serafima teisale vaatab, tunneb ta endal Vassili morni pilku.

Tükk aega enne kella kümmet hommikul on Serafima ja tema vanemad oma kohtadel mausoleumi kõrval tribüünil. Tohutu rahvahulk ja sädelevad sõjaväerügemendid jäävad hiirvaikseks, kui mausoleumile ronib pardikõnnakul astmeid mööda vana, rangisjalgne marssali univormis mees, kannul relvavennad Molotov, Beria ja muidugi Serafima naaber Satinov. Ehkki Serafima seisab küllalt lähedal, et näha, kuidas vihm üle marssal Stalini mütsisirmi ta näole nõrgub, ja märgata temaga vestlevat Satinovi, ei lähe talle korda, mida nad omavahel räägivad.

Paraadist ei suuda ta hiljem mäletada ühtki üksikasja. Ta unistab vaid sellest, kuidas ta hiljem kohtub oma armsamaga, kuidas ta teda suudleb. Serafima teab, et armsam on siin kusagil läheduses ja see valmistab talle valulist rõõmu.

Paraad on läbi. Nüüd on aeg mängida Mängu. Vanemate eest plehku pannes trügib Serafima läbi tantsivate sõdurite ja ringiuitavate tsiviilisikute summa, et kohtuda sõpradega Kremli lähedal suurel sillal. Ta otsib sõpru ja siin nad ongi. Mõned on juba kostüümides. Mõnede jaoks on Mäng midagi enamat kui lihtsalt mäng, see on painaja, tõelisem kui tõelus.

Järsku jääb vihm järele, õhk on täis lämmatavat õietolmu ning Serafima kaotab lõbutsevas rahvasummas korraga sõbrad silmist. Teda 19

ümbritseb ja ajab segadusse viina ja lilleõite lõhn, kanonaadi kõuekärgatused ning heljuv suits, sajad improviseeritud tänavakoorid, kes laulavad viiekümnest kahurist kostva tervitussaluudi ajal sõjaaja romantilisi laule. Siis kostab veel kaks teravat lasku, väga lähedalt.

Veel enne, kui heli rikošetiga Kremli müüridelt tagasi põrkab, mõistab Serafima, et midagi on juhtunud tema sõpradega. Kui rahvas tagasi tõmbub, hakkab ta alul kõndima ja seejärel jooksma selle lärmi poole, põrgates inimestega kokku, lükates neid oma teelt kõrvale. Ta näeb, kuidas Minka Dorova tõmbab vennakese oma kasuka kaitsvasse varju, vahtides ise otsekui nõiutuna maha. Minka ümber seisab veidras poolkuukujulises reas salk tema koolikaaslasi. Kõik silmitsevad midagi, kõik seisavad väga vaikselt ja liikumatult.

Minka varjab käega näo. „Ära vaata, Senka,” ütleb ta vennale. „Ära vaata!”

Selle mõjul, mida ta näeb, tardub Serafima sõnulseletamatus õuduses. Tüdruk lebab talle lähemal. Ta lebab liikumatult, ometi läigib terve ta kostüümijaki rinnaesine punasest verest, mida purskab temast nagu kosest. Serafima teab, et tüdruk on surnud, kuid surnud vaid paar sekundit varem, ja nõnda voolab temast, sellal kui Serafima vaatab, ikka veel verd – kogunedes, imbudes sisse, kuivades. Kuid Serafima pilk peatub tüdrukul vaid hetkeks ja libiseb edasi tema kõrval lebavale poisile. Poisi üks näopool on rikkumata, ent teine on sellesse tunginud kuulist puruks rebitud ja sellest paistab koljutükke, roosasid liharibasid ja midagi valget, mis läigib nagu värske niiske tainas. Üks poisi silmadest ripub põsel.

Serafima näeb, kuidas lamaja tõmbleb. „Oh, jumal! Jeesus!” Serafima hüüab: „Vaadake! Ta on elus!” Ta jookseb lähemale, et poisi kõrvale põlvitada, võtta tema käsi, tundes ise, kuidas veri ta põlved ja ta riided ära määrib ja tema sõrmede vahel lirtsub. Poisi rind, tema kaelaside ja sametist pikk-kuue rinnaesine paistavad ikka veel rikkumata, sest need on veinivärvi, nagu Serafima mingil absurdsel kombel tähele paneb. Poiss hingab väga kiiresti, oiatab ja toob seejärel kuuldavale unustamatu ohke – pika katkendliku ohke, mis näib tulevat otse kõrist, millest ühel küljel on saanud poisi nägu. Poiss võbeleb üleni ja siis jääb ta rind liikumatuks. Ta ei ole enam poiss, on vaevalt veel üldse keegi, kindlasti mitte see sõber, keda Serafima 20

nii hästi tundis, ning sellise oleku puhul tundub uskumatu, et ta kunagi üldse olemas oli.

Minka hakkab oksele. Nüüd nuuksatab keegi valjult, keegi teine on minestanud ja lebab pikali maas. Tundmatud inimesed tormavad lähemale ja taanduvad õuduses niisama kiiresti. Serafima kuuleb kusagilt lähedalt valju ja kiledat karjatust. See on tema enda karjatus.

Ta tõuseb püsti, taandudes kaugemale, kuid tunneb jala all midagi teravat, mis näib nagu okas; kui ta selle üles korjab, siis on need kaks verist hammast.

Mõned sõdurid ja üks meremees märkavad, mis on juhtunud, ning võtavad koolilapsed sõjaskäinud talumeeste kareda lahkusega kaissu.

Nad viivad lapsed eemale, astuvad kilbina nende ette. Üks annab Serafimale lonksu viina, Serafima haarab pudeli enda kätte, võtab veel ühe lonksu ja neelab siis, kuni tal peaaegu paha hakkab. Aga kõrvetus kõhus teeb teda meelekindlamaks. Siis saabub politsei – miilits. Punaste nägudega, tulles viinavõtmise ja laulujorutamise juurest, tunduvad nad hämused ja purjakil, kuid suudavad vähemalt ohjata rahvahulka ning talutavad Serafima eemale surnukehadest, mida ta ei suuda lakata vaatamast.

Ta läheb sõprade juurde, kes klammerduvad üksteise külge. Aga Serafima on verega koos ja sõbrad tõmbuvad eemale. „Oi, taevake, Serafima, sa oled verine! Üleni!” Serafima kergitab käsi ja ta käed on paksult verega koos.

Ta silme ees tantsivad hõbedased sädemed ja ta vaatab tagasi surnukehade ning seejärel üles rubiinpunaste tähtede poole Kremli tornidel.

Kusagil Kremlis räägitakse Stalinile peagi, et kaks koolilast koolist number 801 on surnud vägivaldset surma, ning too rahutu kaval julm jõud asub siis otsima neile surmadele tähendust, tähendust, mis sobiks kokku tema enda kõrgete ja mõistatuslike eesmärkidega.

Kui roosakatriibuline taevas tumeneb, valdab Serafimat korraga peaaegu talumatu veendumus, et see on nende lapsepõlve viimane õhtu. Need lasud lasevad vastu taevast nende elud ning toovad ilmsiks saladused, mida muidu mitte kunagi ei avastataks – ennekõike Serafima saladuse.

21

22

ESIMENE OSA

Romantiliste Fatalistide Klubi

Meil õnnelikuks on saanud iga koolipäev, mängudemaa, sest et juhtimas meid on Suur Stalin, parim sõber me lastele ta.

Lapsepõlvest nüüd õnnelikust, laul rõõmus, helise!

Sind täname, seltsimees Stalin, meie kaunite päevade eest.

Populaarne nõukogude lastelauluke „Sind täname, seltsimees Stalin”

23

24

1 Kaheksa nädalat varem Moskva parim kool, mõtles Andrei Kurbski oma esimesel koolipäeval Ostoženkal, koolis number 801, ja mingi imelise õnnistuse toel olen mina just siia sattunud.

Nad saabusid emaga liiga vara ja nüüd viivitasid nad kooliväravate vastas majauksel nagu mingi juhmide maakate paar. Andrei kirus endamisi ema muretsemist, kui nägi teda käes hoidmas ja sosinal kontrollimas Andrei kooliasjade nimekirja: koolikott – on; valge särk – on; sinine pintsak – on; hallid püksid – on; Puškini teos, kaks vihikut, neli pliiatsit, pakitud võileivad lõunaeineks … Ja nüüd vaatas ema Andreile ärritava kulmukortsutuse saatel otsa. „Oi, Andrjuša, sul on nägu must!” Tuues käekotist lagedale kasutatud taskurätiku, limpsas ta seda keelega ja asus nühkima poja põske.

Niisugune oli Andrei esimene mälestus sellest koolist. Kõik niidid, mis viisid tapmiseni, peitusid seal, kui teadsid, millist neist järgida.

Ja need said alguse hetkest, mil ema nühkis Andrei põske, sellal kui Andrei üritas teda eemale tõrjuda, nagu oleks ema teda suvepäeval ründav tüütu kärbes. „Jäta järele, ema!” Andrei lükkas ema käe eemale. Ema kuiv pingul nägu metallraamidega prillide taga ajas Andrei raevu, ent tal õnnestus raev siiski maha suruda, sest ta teadis, et koolikott, pintsak ja kingad olid hangitud naabritelt raha kerjates, pöördudes sugulaste poole (kes loomulikult neist lahti ütlesid, kui isa kadus) ja täiturge kammides.

Neli päeva varem, 1945. aasta 9. mail oli ema tulnud koos temaga tänavale, et tähistada Berliini langemist ja natsliku Saksamaa alistumist.

Ometi oli isegi sel imede päeval kõige hämmastavam asi see, et neil oli lubatud Moskvasse tagasi pöörduda. Aga isegi see ei olnud kõige 25

suurem ime: Andrei oli vastu võetud Jossif Stalini nimelisse kool-kommuuni number 801, kus olid hariduse saanud ka Stalini enda lapsed.

Aga see hämmastav hea uudis tõi tema emale Inessale otsekohe kaasa uue mure: kuidas tasuda raamatukoguhoidja palgast koolimaksu? „Kuule, ema, kohe avatakse väravad,” ütles Andrei, kui väike vana pruunis uksehoidja vormis tadžikk, kortsus nagu röstitud pähkel, võtmetega väravaketi kallale asus. „Millised väravad!” „Väravavarbadel on kuldsed tipud!” ütles Inessa.

Andrei uuris kahele stalinistlikus stiilis seinapiilarile uurendatud heroilisi figuure. Igale sambale oli paigutatud pronksist tahvel, millel Andrei tundis ära Marxi, Lenini ja Stalini kuldsed siluetid. „Ülejäänud Moskva on varemetes, aga vaata seda tähtsatele inimestele mõeldud kooli!” ütles ta. „Küll nemad juba teavad, kuidas omade eest hoolt kanda!” „Andrei! Pea meeles, keelt tuleb hammaste taga hoida …” „Oh, ema!” Andrei kontrollis end sama karmilt kui emagi. Kui sinu isa kaob ja perekond kaotab kõik ja sina ise kõigud hävingu äärel, siis pole sulle tarvis meelde tuletada, et pead olema ettevaatlik. Ema tundus ta käte vahel nagu kondikubu. Süüa sai vaid jaopärast, nad suutsid end vaevu ära toita. „Tule,” ütles ta. „Rahvas hakkab saabuma.” Järsku hakkas igast suunast ilmuma koolivormis lapsi – hallides pükstes ja valgetes särkides poisse, hallides seelikutes ja valgetes pluusides tüdrukuid. „Ema, vaata seda autot! Huvitav, kes sellisega sõidab?”

Kõnnitee veerde libises Rolls-Royce. Autost kargas välja nokkmütsiga autojuht, kes jooksis auto tagaust avama. Andrei ja Inessa vahtisid ammulisui, kuidas tulipunaste huulte, tugeva lõua ja süsimustade juustega rinnakas naine autost väljus. „Vaata, Andrjuša!” hüüdis Inessa. „Kas tead, kes see on!” „Muidugi tean! See on Sofia Zeitlin! Mulle meeldivad tema filmid.

Ta on mu lemmikfilmitäht.”

Andrei oli temast – neist täidlastest huultest, neist kaarduvatest puusadest – isegi und näinud. Ta oli ärganud suures hämmelduses.

Too naine oli ju vana – jumaluke, üle neljakümne! „Vaata, mis tal seljas on!” imestles Inessa, uurides Sofia Zeitlini ruudulist kostüümi ja kõrgeid kontsi. Sofia kannul ilmus Rollsist lagedale 26

heledate lokkis juustega pikka kasvu tüdruk. „Oi, see on ilmselt tema tütar.”

Nad vaatasid, kuidas Sofia Zeitlin oma peent jakki silus, oma soengut kontrollis ja fotograafidele poseerima harjunud isikuna kolme suunda elukutselise naeratuse läkitas. Tema tütar, kontrastina ema veatule välimusele üsna korratu, pööritas silmi. Püüdes hoida pakki raamatuid kaenla all ja koolikoti rihma õlal, suundus tüdruk otse kooli väravate poole.

Inessa asus Andrei õlgadelt kujuteldavat tolmu harjama. „Jumala nimel, ema,” sosistas Andrei ema kätt kõrvale lükates. „Tule!

Me jääme hiljaks.” Mis siis, kui tema klassikaaslased teda esmakordselt kohates näevad, kuidas ema ta nägu puhastab! See oli mõeldamatu! Õudne! „Ma lihtsalt tahan, et sa näeksid nii hea välja kui võimalik,” seletas Inessa, aga Andrei hakkas juba üle tee minema. Autosid polnud palju ning kogu Moskva nägi pärast neli aastat kestnud sõda välja luitunud, armides ja väsinud. Vähemalt kaks Ostoženka tänava maja olid nüüd vaid varemehunnikud. Kurbskid olid just jõudmas kõnniteele, kui kostis pidurite kriiksatus ning nende poole sööstis must ja läikiv Packard, kannul masajas Pobeda. Kui auto järsult pidurdades seisma oli jäänud, hüppas Packardi reisijaistmelt välja vahatatud vuntsidega ja univormis ihukaitsja ning avas autoukse.

Autost ronis välja keegi mees. „Ma tunnen ta ära,” ütles Andrei, „see on seltsimees Satinov.”

Andrei mäletas Satinovi Pravda pildilt, kus tal oli kogu rind medaleid täis (artiklist pealkirjaga „Stalini raudne komissar”); nüüd oli mehel seljas aga lihtne kaitsevärvi vorm ja sellel üksainus Lenini orden. Jäine pilk, kotkanina: tundetu distsipliin, bolševistlik karmus. Kui sageli oli Andrei näinud seda nägu majasuurustel plakatitel, paraadidel lehvitatavatel lippudel; Uuralites leidus koguni linn nimega Satinovgrad.

Ema pigistas Andrei käsivart. „On alles kool,” ütles Andrei. Seltsimees Satinovi ümber, kellega nüüd liitusid tilluke naine ja kolm koolivormis last – kaks umbes Andrei vanust poissi ja tükk maad noorem tüdruk, moodustasid ihukaitsjad faalanksi.

Herkules Satinov, Poliitbüroo liige, partei keskkomitee sekretär, 27

kindralpolkovnik, lähenes kooli väravatele, tütar kättpidi kõrval, nagu juhataks võidumarssi. Andrei ja tema ema tõmbusid vaistlikult tagasi ja nad polnud ainsad: väravate juures moodustus juba järjekord, kuid Satinovidele anti teed. Kui Andrei ja tema ema nende kannul sisse läksid, avastasid nad end järjekorra esiotsast, otse Satinovi poegade selja tagant.

Andrei polnud kunagi ühelegi juhile nii lähedal viibinud ja ta heitis üle õla äreva pilgu emale. „Jääme veidi tahapoole.” Tagane – andis Inessa käega märku – tagane. „Parem on mitte liiga ette tikkuda.” Reegel number üks: jää märkamatuks, ära tõmba enesele tähelepanu. See oli kauasest ebaõnnest ja kannatustest tingitud harjumus ses kivist südamega süsteemis. Aastaid olid nad jäänud märkamatuks rahvarohketes raudteejaamades, kus oli karta, et kontrollitakse nende isikutunnistusi.

Lõhestatuna ettevaatlikust hirmust ja soovist viibida oma uute klassikaaslaste, Moskva kuldse nooruse läheduses, ei suutnud Andrei pöörata pilku seltsimees Satinovi sõjaväe stiilis pügatud kuklalt. Ning nõnda sündiski, et peagi leidsid nad end järjekorra esiotsa lähedalt, peaaegu kooli värava kahe kuldse tipuga samba vahelt, pea kohal kuumav Moskva taevas – nii sinine, et tundus peaaegu kahkjas.

Andrei ja tema ema ümber tungles lapsevanematest rahvahulk, hästirõivastatud naised ja kuldsete õlakutega mehed (Andrei silmas eespool üht marssalit) ning tihedas summas punaste pioneerirättidega suverõivais lapsed. Andrei kõrval higistas Inessa, nägu murest moondunud, nahk kuiv nagu hall kartong. Andrei teadis, et ema on vaid neljakümneaastane – see tähendab, mitte veel kuigi vana –, kuid kontrast kenades suvekleitides ja läikivaid juuksurisoenguid kandvate emadega oli liigagi ilmne. Isa arreteerimine ja kadumine, nende väljakihutamine pealinnast, seitse aastat pagulust Kesk-Aasias – kõik see oli ema põrmustanud. Andrei tundis ema pärast kohmetust, ema ärritas teda, kuid ta ihkas samal ajal ka ema kaitsta. Andrei võttis emal käest kinni. Ema alandlik ja tänulik naeratus pani Andrei mõtlema isa peale. Kus sa oled, isa, mõtles ta. Viibid sa veel elavate seas? Oli nende tagasipöördumine Moskvasse kogu selle luupainaja lõpp või järjekordne julm vingerpuss?

Seltsimees Satinov astus ettepoole, teda tuli tervitama naine mustas sirges kleidis, mis tegi ta sarnaseks nunnaga.

28

„Tere tulemast, seltsimees Satinov! Mina olen kooli direktor Kapitolina Medvedeva ja ma soovin Stalini-nimelise kooli number 801 kollektiivi nimel öelda, et teid kohata on suur au. Viimaks ometi isiklikult!” „Siin on meeldiv viibida, seltsimees direktor,” vastas Satinov tugeva gruusia aktsendiga. „Olen kogu aeg olnud rindel ega ole lastega tegelenud alates 1941. aasta 22. juunist,” – see tähendas siis päevast, mil Hitler tungis Venemaale kallale, nagu iga venelane teadis – „aga nüüd kutsuti mind Berliinist tagasi Moskvasse.” „Kutsuti!” kordas direktor, lüües näost veidi õhetama, sest „kutsuti” sai tähendada üksnes korraldust marssal Stalinilt eneselt. „Teid kutsus …” „Seltsimees Stalin teatas: nüüd, kus sõda on läbi, peame taastama tõelised ja sotsialistlikud vene väärtused. Olge eeskujuks. Nõukogude inimene on ka perekonnainimene.” Andrei pani tähele, et Satinovi kõnemaneer on kannatlik ja isandlik, kuid mitte hetkekski ülbe. See oli tõeliselt bolševistlik tagasihoidlikkus. „Nii et nüüdsest kohtate mind kooli väravate juures ehk liigagi sageli.”

Direktor Medvedeva pani käed otsekui palves kokku ja tõmbas sügavasti hinge: „Kui targalt öeldud! Seltsimees Satinov, me tunneme teie peret loomulikult väga hästi. Teie naine on meie kollektiivi hinnatud liige ja me oleme siin muidugi harjunud väljapaistvate lapsevanematega, aga … Poliitbüroo liige …. me oleme nii liigutatud ja see on nii suur au, et te tulite isiklikult …”

Poiss Andrei ees raputas seda etendust jälgides pead: „Jumalaema, võiks arvata, et papa on teist korda maa peale tulnud Kristus!” teatas ta valjult. Andrei polnud päris kindel, kellega poiss räägib. „Kas me peame selle koogutamise ja kintsukaapimise iga kord läbi tegema, kui ta meid kooli toob?” See oli üks Satinovi poegadest, kes pöördus justkui pooleldi Andrei poole. „Juba see on halb, et ema on õpetaja, aga nüüd … jumaluke. Iiveldama ajab!”

Andreid vapustas selline aupakkumatus, kuid too kenasti riietatud poiss läikivates kingades ja viigitud pükstes, lendlevad juuksed briljantiiniga võitud, näis olevat väga rahul muljega, mille ta uuele poisile jättis. Ta läkitas Andreile viisaka naeratuse: „Ma olen Georgi Satinov, aga kõik kutsuvad mind inglispäraselt George’iks.” Lõppude lõpuks olid inglased endiselt nende liitlased. George sirutas Andreile käe.

29

„Andrei Kurbski,” ütles Andrei. „Ah jaa. Saabusite just linna tagasi? Sa oled siis see uus poiss?” päris George reipalt. „Jah.” „Nii ma arvasingi!” – ja naeratus kadus. Naeratuseta paistis George Satinovi ilme ennast täis ja tülpinud. Audients oli lõppenud ja Andrei tundis, kuidas ta maa peale tagasi langes. „Minka!” George embas nüüd vormikat tõmmut tüdrukut. „Mis uudist?” küsis ta.

Andrei kahvatas ja tajus taas ema enda kõrval. Nad mõlemad taipasid, mida tähendas lause: „Saabusite just linna tagasi?”. Väljasaatmine rüvetas endise väljapaistva isiku last. „Ära oota liialt palju. Küll nad lõpuks sinu sõpradeks saavad,” sosistas Inessa lohutavalt poja käsivart pigistades. Poeg oli talle selle eest tänulik. Tüdruk, kelle nimi oli Minka, oli nii ilus. Kas võib Andrei üldse kunagi rääkida tema või George Satinoviga usalduslikul kergel toonil? Tüdruku selja taga seisid ta vanemad koos väikese poisiga. „See seal on ilmselt tema ema. Ma tunnen ka tema ära. See on Daška Dorova, tervishoiuminister.” Minka tõmmul ja tumedasilmsel emal oli seljas kreemikas kostüümijakk ja plisseeritud seelik, mis sobisid pigem tenniseväljakule kui arstikabinetti. See kõige elegantsem naine, keda Andrei oli Moskvas näinud, heitis korraks pilgu Inessa nõelutud sukkadele, lääpatallatud kingadele ja tumedatele rõngastele ta silmade all. Ka Dorova mees kandis sõjaväevormi, kuid oli väikest kasvu, enneaegu hallinenud juuste ja kahvatu nahaga nõukogude bürokraat.

Sellist näovärvi kutsuti Kremli päevituseks.

Andrei üritas just tagasi saada oma loomupärast optimismi, kui ema teda edasi sikutas. „Tänan teid, seltsimees direktor,” ütles Satinov nüüd vestlust lõpetaval toonil. „Me hindame teie tööd.” Direktor Medvedeva oleks justkui kummarduse teinud, kui Satinovid edasi liikusid; siis pöördus ta Andrei poole, näoilme taas pühalik ja karm. „Jah?” küsis direktor.

Vaadates selle naise karmidesse silmadesse lakutud juuste ja sitikmustade kulmude all, lõi Andrei kartma, et direktorile ei meenu tema nimi või, mis veelgi hullem, et selle meenumine sunnib teda siit 30

minema saatma. Inessa surus direktrissi kätt ilmel, mis ütles: „Lööge mind. Ma olen sellega harjunud. Ma ootan seda.” „Ema, mis moodi sa tasud selles koolis käimise eest?” oli Andrei pärinud Inessalt selsamal hommikul ning ema oli vastanud: „Elagem enne selle ajani.” Kas Andrei paljastatakse siin kui rahvavaenlase poeg ja visatakse välja veel enne, kui midagi üldse alata saab?

Vastu tahtmist ulatas direktor Medvedeva käe, mis oli nii kõhn, et sõrmed tundusid krigisevat: „Uus poiss? Jah. Tule pärast kogunemist minu kabinetti! Tingimata!” Siis pöördus ta Dorovite poole: „Tere tulemast, seltsimehed!”

Andreid läbistas kuum hoog. Direktor Medvedeva küsib kindlasti, kuidas nad saavad enestele lubada õppemaksu tasumist. Talle meenus, kuidas isegi pisim neile antud lootusekübe – et ema leiab uue töö, et nad kolivad suuremasse tuppa mõnes ühiskorteris, et neil lubatakse elada mõnes Moskva-lähedases linnas – ikka ja alati viimasel hetkel neilt jälle ära oli võetud. Ta tundis meelerahu kaduvat.

Vestibüülist pääses pikka koridori. „Kas tulen sinuga sisse kaasa?” küsis Inessa Andreilt. Polnud midagi nii heidutavat kui esimene päev võõras koolis: ühel hetkel tundis ta ema soojust enda kõrval, järgmisel hetkel muutus ema talle terasahelaks pahkluude ümber. „On sul mind ehk vaja?” „Jah. Ei. Ma tahan öelda …” „Ma siis lähen nüüd.” Ema suudles teda ja kadus rahvahulka.

Andrei jäi üksi. Nüüd võis ta end teiseks muuta: teiseks muutumine oli üks bolševismi põhimõtteid. Stalin ise oli lubanud, et isade patte ei nuhelda kunagi poegade kätte, ent Andrei teadis, et seda tehti siiski – ja kättemaksuhimuliselt.

31