Sisukord Eessõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13
I Murede aeg
Sidemed, mis seovad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18 2. Roosades pükstes poisid . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34 3. Uue Marshalli plaani otsinguil . . . . . . . 43 4. Stockholmi sündroom . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52 5. Suunaga itta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67 6. Bill ja vana hea Boriss . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78 7. Saatuslik viga? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 86 8. Kosovo . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 100 1.
II Taassünd
9. Uus
algus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 112 10. Pilguheit Putini hinge . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 134 11. 11. septembrist Iraagini . . . . . . . . . . . . . . . . . . 143 12. Lõpuleviidud missioon . . . . . . . . . . . . . . . . . . 156 13. Värvilised revolutsioonid . . . . . . . . . . . . . . 165 14. München . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 177 15. Lõks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 186
«7»
III Kuum rahu 204 17. Silicon Valley . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 216 18. Pealiku tagasitulek . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 225 19. Ukraina . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 242 20. Tükike paradiisi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 255 21. „Teie teete ka niimoodi“ . . . . . . . . . . . . . . . . 270 22. Euraasia poole . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 285 23. Siberi kandidaat . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 298 24. Venemaa kolm nägu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 313
16. Ülekoormus
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Epiloog . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Tänuavaldused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Märkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Register . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
«8»
322 334 335 347
Raudne eesriie
Okupeeritud alad
Endine Jugoslaavia
Endised sotsialistlikud naabrid
Endised Nõukogude Liidu maad
Kaart
«9»
EESSÕNA Läksin Moskvasse tööle 1988. aasta augustis Reutersi uudiste
agentuuri noore korrespondendina. Saabusin sinna koos oma naise Robertaga, olles sõitnud autoga läbi Euroopa ja väisanud seejuures Ukrainat, jõudes ohtlikult lähedale Tšornobõli tuumajaamale, kus kaks aastat varem oli toimunud plahvatus. Meie uus läikiv kombi-Volvo oli nii täis tuubitud, et tagauste avamisel hakkas kõik välja valguma. Riiete, kingade ja maja pidamistarvete segadiku all oli peidus üle saja veinipudeli. Tulevased kolleegid olid mind hoiatanud, et Venemaa kauplustest on veini raske leida – nagu ka kõike muud. Neil oli õigus. Meie koduks sai väike sünge esimese korruse korter linna põhjaosas Riia turu lähedal asuvas välismaalastele mõeldud kompleksis. Sama maantee ääres asus rahvamajandussaavutuste näitus (VDNH), mis oli selleks ajaks juba suisa naljanumber. Meie elamu väraval asuvas kongis kontrollis politseinik kõigi dokumente, kes sisse tulid ja välja läksid. Reutersi kontor paiknes üsna suurejoonelises kompleksis Sadovaja Samotetšnaja tänaval, mida välismaalaste seas tunti Sad Sami nime all. Oma lood kirjutasime valmis algelistel arvutitel, mis esmalt muutsid sõnad aukudeks perforeeritud paberil, seejärel söödeti need teleksisse. Diplomaatilist korpust teenindava direktoraadi poolt (tegu oli välismaalaste eest hoolitseva kõikvõimsa organisatsiooniga) palgatud kolmest tõlgist koosnev meeskond jälgis meid vahetuste kaupa. Kõik nad olid KGB palgal. Õhtuti käisime erakordsetel 19. sajandi lõpu meeleolu meenutavatel pidudel. Oma Volvoga, millel oli nüüd numbrimärk K001 (K tähistas korrespondenti ja 001 Suurbritanniat) Moskvas ringi sõites pidasime enesestmõistetavaks, et meid jälgiti. Koju jõudes leidsime sageli, et sahtel, kus dokumente hoidsime, oli lahti jäetud. Mõnikord helises mõni minut hiljem telefon, ent toru teises otsas valitses vaikus. Niina, kes igal hommikul käis meil, et mulle vene keelt õpetada, moodustas oma grammatikat puudutavad küsimused selliselt, et saada teada üksikasju mu isikliku elu kohta.
« 11 »
KES KAOTAS VENEMAA? Eriti huvitasid teda meie vene sõbrad. Kui tahtsime Moskvast välja sõita, pidime sellest oma valvuritele 24 tundi ette teatama – tundlike paikade puhul 48 tundi – et jätta aega jälgimismeeskondade organiseerimiseks. Isegi oma lõpupäevil oli Nõukogude Liit üks veider koht, kus miski ei toiminud päris samamoodi kui läänemaailmas. Ent tänu Mihhail Gorbatšovile, kes 1985. aastal võimule tuli, muutus riik kiiresti. Järgnevatel aastatel oli mul privileeg lausa esimesest reast jälgida, kuidas alates bolševike võimuletulekust 1917. aastal üles ehitatud poliitiline, majanduslik ja sotsialistlik süsteem otse meie silme all lagunes ja midagi metsikut, uut ja varem läbiproovimatut selle asemel koha sisse võttis. Õhus oli vabadust ja elevust, aga ka halbu eelaimdusi ja hirmu selle igavese vene kaose ees. Kui ma 1995. aasta lõpuks lahkusin, puudus kindlus tulevikus valitava tee suhtes. Moskva, kuhu ma 2016. aastal tagasi pöördusin, et käesoleva raamatu jaoks uurimistööd teha, oli hoopis teistsugune linn. Inimesed kurtsid rubla kursi languse, lääne sanktsioonide ja selle üle, kui raskeks elu on muutunud. Ometi rabas mind, kui jõukas kõik võrreldes minu seal veedetud ajaga välja nägi. Vahepealse kahe aastakümne vältel olid venelased hakanud iseenesestmõistetavaks pidama kauplusi, baare, restorane ja teisi kaasaegse arenenud majanduse tunnusmärke, mis olid tundunud nii eksootilised, kui esimene McDonald's 1990. aastal Moskvas avati. Ent optimism ja eufooria, mis mu varasel Moskva perioodil linnas valitsesid, olid juba tükk aega tagasi asendunud resignatsiooni, kurbuse ja haavatud rahvusliku uhkusega. Käesolev raamat seab eesmärgiks jälgida, kuidas on Venemaa viimase veerandsaja aasta jooksul muutunud, lähtudes riigi suhetest läänemaailmaga. See on lugu suurtest ootustest ja heast tahtest, ent ka mõistmatusest ja luhtunud võimalustest. Peter Conradi London, detsember 2016
« 12 »
SISSEJUHATUS Üksteise järel sööstsid suundraketid SS-N-30A Kalibr õhku, lee-
gid koonlana valgustamas Kaspia mere kohal laiuvat hommikutaevast. Kokku oli neid 26, kõik nad tulistati järjestikku õhku neljalt Vene sõjalaevalt. Läände pöörates lendasid nad enam kui 1450 km üle Iraani ja PõhjaIraagi kiirusega ligi 1000 km tunnis, enne kui tabasid ühtteistkümmet sihtmärki Süüria linna Aleppo lähistel. Igas raketis sisaldus ligikaudu 450 kg lõhkeainet. Tegu polnud sugugi kõige tõhusama või kuluefektiivsema rünnakuga mässuliste vastu, kes püüdsid president Bashar al-Assadit kukutada. Pentagoni allikad väitsid, et vähemalt neli raketti, mis sarnanesid USA Tomahawkidega, purunesid tükk aega enne sihtmärgini jõudmist Iraanis – see oli väide, mida Moskva vihaselt eitas. Ent see oli suurepärane võimalus demonstreerida Venemaa kasvavat sõjalist võimsust. Juba mõne tunni pärast ilmus YouTube’is riigi kaitseministeeriumi postitatud kaheminutiline salvestis, mis näitas graafiliselt nende rakettide liikumistrajektoori. Video näitamine langes kokku president Vladimir Putini 63. sünnipäevaga. Presidenti näidati televisioonis koos kaitseministri Sergei Šoiguga. „Fakt, et saatsime Kaspia merelt välja täpsusrelvad umbes 1500 km kaugusele ja tabasime kõiki määratud sihtmärke, näitab sõjatööstustehaste head tööd ja personali häid oskusi,“ ütles Putin oma pöördumises, mis jättis mulje, nagu reklaamiks ta Vene sõjatehnoloogiat. Suundrakettide löögid leidsid aset nädal pärast seda, kui Vene sõjalennukid olid esmakordselt pakkunud õhukaitset Süüria valitsuse maavägede pealetungile. Järgnevatel päevadel postitas Vene kaitseministeeriumi ametlik Twitteri konto igapäevaselt seiredroonidega ülesvõetud videoklippe, näidates oma õhulöökide surmatoovaid tulemusi Süüria eri kohtades. Ministeeriumi Facebooki lehekülge täiendati selliste detailidega nagu lennurünnakute arv ja tabatud sihtmärgid. Tundus, nagu oleks Kreml jälginud, kuidas USA valitsus ja meedia näitasid Washingtoni sõdu Afganistanis ja Iraagis ning püüdnud nende eeskuju järgida.
« 13 »
KES KAOTAS VENEMAA? Vene televaatajaile, keda eelmised 18 kuud oli pommitatud piltidega Moskva mahitatud separatistide võitlusest Ukrainas, näidati nüüd nende relvajõudude kangelastegusid Süürias. Uue sekkumise pilte saatis teistsugune, kuid sama võimas narratiiv. Kui vaenlast Ukrainas oli kujutatud läbi neofašistliku nostalgiaprisma, näidates neid igatsemas aegu, mil Teises maailmasõjas natsi-Saksamaaga koostööd tehti, siis lahing Süürias oli samamoodi must-valge – see oli võitlus riigi valitud presidendi ja vere januliste islamistide vahel. Putini sekkumine Süürias – mis järgnes väljakutsuvale Krimmi poolsaare hõivamisele 2014. aasta märtsis – kriipsutas veelgi alla, kui palju oli muutunud veerandsajandi jooksul, alates sellest, kui äsja iseseisvunud Vene Föderatsioon 31. detsembril 1991 Nõukogude Liidu riismetest esile kerkis. Putini sõnum maailmale oli üheselt mõistetav: Venemaa on tagasi.
Kui George H. W. Bush oma mälestusväärse ainsa presidendiaja viimasel aastal kõnepuldile lähenes, et 1992. aasta jaanuaris riigi olukorda käsitlevat kõnet pidada, siis võis talle uhkeldava kõnnaku andestada. Nüüd olid Ühendriigid ainus üliriik. „Viimase 12 kuu jooksul on maailm olnud tunnistajaks peaaegu piiblimõõtu muutustele,“ ütles Bush Kongressile. „ Ja isegi praegu ... pole ma kindel, et oleme täiesti aru saanud juhtunu täiest mõjust ... Ent sel aastal suri kommunism ... Suurim, mis on maailmas minu, meie eluajal juhtunud. Jumala armust võitis Ameerika külma sõja.“ Bushi hüperbool oli mõistetav. Eelmised neli aastakümmet oli maailm jagatud kaheks rivaalitsevaks laagriks, ühe keskus Washingtonis, teise keskus Moskvas. Kapitalism ja kommunism olid kinni kiilunud globaalsesse võitlusesse mõjuvõimu pärast. Kõiki sündmusi alates Kuubast ja Angolast kuni Vietnamini nähti läbi külma sõja prisma. Kummagi poole tohutud tuumaarsenalid tähendasid täieliku hävingu ohtu, mis oli vaid mõne minuti kaugusel. Ent kommunistlikku blokki polnud enam. Viimane Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov püüdis maad päästa seda inimlikumaks muutes, ent päästis hoopis valla jõud, mis riigi hävitasid. Kõigepealt hakkasid lõhenema satelliitriigid, seejärel Nõukogude riik ise. Kui mõned Gorbatšovi kõige lähedasemad liitlased korraldasid viimase katsena riiki päästa 1991. aasta augustis riigipöörde, mis läbi kukkus, andsid nad riigile tahtmatult surmahoobi. Vaid neli kuud hiljem lakkas Nõukogude Liit eksisteerimast. Erakordne eksperiment, mis sai alguse 1917. aastal eesmärgiga luua uut liiki ühiskond, mille taolist varem polnud olemas olnud, oli lõppenud mitte paugu, vaid visinaga. Nagu Francis Fukuyama väitis oma « 14 »
SISSEJUHATUS raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ („The End of History and the Last Man“), mis avaldati paar päeva pärast Bushi kõnet, valitsesid nüüd vaieldamatult kogu planeedil liberaalse demokraatia ja turukapitalismi põhiväärtused, millele olid rajatud Ameerika Ühendriigid. Kuidas pidi Lääs toime tulema viieteistkümne uue riigiga, mis kerkisid Nõukogude Liidu hukust – ning eriti Venemaaga, kaugelt suurima ja kõige probleemsemaga? Vahest polnud enam tegu vastasega, ent kas oli ta juba liitlane? Ja mis asendaks ohjeldamispoliitikat, millest USA oli juhindunud külma sõja esimestest päevadest alates? Selle küsimuse esitas endine julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski artiklis, mis ilmus mõjuvõimsa ajakirja Foreign Affairs 1994. aasta märtsi-aprillinumbris. Artikkel väljendas meele heidet Ameerika suutmatuse üle tulla välja „läbikaalutud ja ajalooliselt asjakohase plaaniga, mis järgiks külma sõja aastate suurepärast strateegiat.“ Brzezinski artiklile järgnenud aastate jooksul on juhtunud palju: 1990ndate ja 2000ndate algusaastate katsetav koostöö on asendunud konfrontatsiooniga; Venemaa on annekteerinud Krimmi ja õhutanud sõda Ida-Ukrainas, milles on elu kaotanud üle kuue tuhande inimese – nende seas 298 reisijat Malaisia lennuki pardal, kes lendasid Amsterdamist Kuala Lumpurisse. Venemaa musklite näitamine Süürias on lisanud veel ühe probleemide allika. Kui Ameerika ja Euroopa kommentaatorid kiruvad Putini agressiooni, siis arvamusküsitlused Venemaal näitavad, et võlutus läänest ja kõigest läänelikust on asendunud sellise vaenulikkusega, mida ei nähtud isegi nõukogude riigi tippaegadel. Maailm seisab silmitsi ohuga libiseda uude külma sõtta. Ent tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et lääs pole ikka veel kokku pannud „hästikaalutud ja ajalooliselt asjakohast“ poliitikat, mida Brzezinski nõudis enam kui kaks aastakümmet tagasi. Krimmi hõivamise tõttu Venemaale kehtestatud sanktsioonid pole sundinud Kremlit tagasi tõmbuma. Hoolimata kõigist katsetest tuua Ameerika välispoliitikasse uus ja mõistus pärane lähenemine, ei osutunud Barack Obama Venemaaga suhteid ohjates osavamaks kui kaks Bushi ja Bill Clinton enne teda. Üks suuremaid proovi kive, mis seisab uue presidendi Donald Trumpi ees pärast võitu Hillary Clintoni üle 2016. aasta presidendivalimistel, on uue mõjusa strateegia kavandamine Kremliga suhtlemiseks. Oma kampaania ajal lubas Trump kasutada Kremli suhtes pigem koostööaldist kui vastanduvat lähenemist. Saab näha, kas tema poliitika toob edu seal, kus ta eelkäijad põrusid. Samamoodi nagu Ameerikat vapustas küsimus „Kes kaotas Hiina?“, kui esimees Mao saavutas 1949. aastal võidu natsionalistide üle, tuleb nüüd meilgi küsida: „Kes kaotas Venemaa?“
« 15 »