1. peatükk
Ta kopsudes oli kõrvetav tunne, otsekui poleks ta üldse hinganud hapnikku, vaid lämmatavat punast tolmu, mida ta iga sammu juures välja rögastas. Ta oli tõepoolest kuskil pärapõrgus, see oli selge. Ümbritsevast tühermaast hoolimata tundis ta, kuidas maailm teda kägistas. Madalad oksad küünitasid temani, et rebida ta kehast oma osa ja panna teda jäädavalt end selles ümbruses pärismaisena tundma. Äärepealt oleks kõik kurvalt lõppenud, kuid ta pääses üle noatera põgenema. Nüüd jooksis ta elu eest. Ta ei oleks iialgi osanud arvata, et peab selle kulunud väljendi mõtet isiklikult kogema. Mehele tundus, et ta polegi elus. Üldsegi mitte. Muserdav hirm kinnipüüdmise ees neelas kõik ta meeled. Ta keskendus igale sammule, igale kivisele tõusule ja puude vahele laskumisele. Ta tundis end loomana, kellele oli jäänud vaid primitiivne ellujäämisinstinkt, kõik jagunes lihtsalt hädaohtlikuks ja turvaliseks. Väsimatu päikese pikad sõrmed tungisid puude vahele, kuumutades maapinda sellega kokku puutudes ja puistates paljale pinnasele valguselaike, kuid ei juhatanud kätte ühtegi helendavat teerada vabadusse. Ta ümber olid puud ja kivid, puud ja ikka need neetud kivid. Mehel polnud aimugi, kas ta suundus tsivilisatsiooni poole või veelgi sügavamale kolkasse. Järgmise päikese poolt kuumaks köetud rahnu taga tõmbusid ta sääremarjad pingule, justkui oleksid jalarauad teda ikka veel allapoole tirinud. Külm roostes metall, millest ta ei lootnudki vabaneda enne, kui too psühhopaat ta tappa otsustab. Ei, ta ei saanud peatuda. Hoolimata valust, väsimusest ja halvavast õhupuudusest kopsudes, ei tohtinud ta seisma jääda. See tähendanuks surma. Ta märkas ees puudeta ala. Mees lootis, et on põrgust välja jõudmas. Ta lootis leida maantee, talu, mullase raja – ükskõik mille, mis 7