MINU RIIA
SISUKORD
Sissejuhatus Saabumine iluimpeeriumisse Kodutuna suures linnas Kodust tööle, läbi sajandite Tsitadelli ilusad inimesed Me lähme hekki lõikama... Põrandaalused piprad Sukeldumine öhe Moodsad inimesed Läti suurimad sillad ja saared Parim linn kõndimiseks Õudne Riia Mu teine aadress – Riia buss Hall argipäev Lõppmäng Järelsõna Minu Riia esikümned Lisalugemist ja -vaatamist
8 12 21 32 47 63 75 88 100 111 127 140 151 164 171 178 182 192 5
SISSEJUHATUS
SISSEJUHATUS Selleks ajaks, kui me Galerija Centrsi kaubamaja viiendal korrusel viimaseid Tutanhamoni aarete näituse eksponaate transpordiks kinni kiletasime, oli kell veidi rohkem kui kolm öösel. Kõigi asjaosaliste, sealhulgas minu tuju langes kolinal iga kilerullist tõmmatud meetriga ja neid rulle kulus öö jooksul palju. Hommikuhämaruses tagasi Eestisse jõudes koitis koos kahkja päikesega kusagil kassihallide pilvede taga selge veendumus: olime Riias haledalt läbi kukkunud. Jõudsin tagaistmel loksudes ja enne magamajäämist siiski veel kord mõelda – kui tore oleks Riiga kunagi pikemaks jääda! Minu esimene pikem kokkupuude Riiaga ei olnud seega teab mis tiivustav kogemus. Sattusin sinna kaheks kuuks elama kummalise näituseprojekti pärast, mida aitasime Egiptuse turismiministeeriumil koos ühe reisifirmaga meie regioonis korraldada. Tegemist oli nende seni kõige edukama superstaari Tutanhamoni hauakambrist leitud aarete väidetavalt Kairo muuseumis valminud koopiatega. Ning hoolimata koopiate ehk mitte kõige paremast teostustasemest õnnestus meil püramiidide püstitajatega võrdväärseid jõupingutusi tehes neist esemetest siiski näitus vormida. Lisaks esteetilistele küsimustele tuli lahendada ka ohtralt sisulisi probleeme – nimelt saabusid eksponaadid ilma igasuguse selgituseta, millega täpsemalt tegu on. Hauakambrist leitud esemeid oli aga tuhandeid. Appi soostus tulema unustamatu Sergei Stadnikov, kes 8
MINU RIIA
mu kiiruga koostatud näitusetekstid uutesse kõrgustesse aitas. Näitus oli valmis. Hoolimata konarlikust stardist ei pidanud tulemust siiski häbenema ning Eesti publik võttis näituse soojalt vastu. Egiptlased muutusid aga rahutuks – peale selle, et nad oma riiki tutvustada tahtsid, olid nad üha rohkem huvitatud ka näituse finantsedust. Pidime pärast Tallinna ja Tartut ilmtingimata liikuma edasi suuremasse linna ja et kogu ettevõtmisele veelgi mastaapi lisada, pandi Egiptusest teele veel üks konteineritäis imeasju. Plaanid olid suured: pärast järgmist sihtpunkti ehk Riiat pidime vallutama Vilniuse ning siis juba Põhjamaad. Seda, et Riiast kujuneb lõppjaam, kust rong enam edasi ei veere, ei osanud me uneski näha.
Võtsime meiegi aarete kullasärast ja ülespiitsutatud kasumijanust pimestatuna asja suurelt ette. Rentisime Riia vanima kaubamaja Galerija Centrsi viiendal korrusel piisava suurusega saali – ikkagi ju vanalinn ja küll siia on külastajatel hea tulla! Tellisime Eestist appi meeskonna, kes sellesse saali tühja koha pealt viimase peal „hauakambri“ ehitas. Lasime näituse tekstid tõlkida läti, vene ja inglise keelde. Paigaldasime helisüsteemi, millest kõlas salapärane egiptuse muusika. Valmistasime ette minikino, kus saaks näidata filme hauakambri avastamisest. Püstitasime suveniiripoe, mida võis kadestada päris mitu muuseumi. Korraldasime uhke näituseavamise, millest võttis osa isegi Egiptuse suursaadik, kes tuli kohale Stockholmist. Ja mõistagi üürisime korterid nii endale kui ka kuuks ajaks 9
SISSEJUHATUS
Egiptusest külla saabunud vaatlejale. Vanalinna. Linna kõige kallimasse piirkonda. Kokkuvõttes: kulutasime palju raha. Mis edasi valesti läks, seda võib vaid oletada. Võimalik, et kaubamaja viimane korrus ei olnud siiski see linna kõige käidavam koht ning selline teema mitte päris kümnesse. Samuti võib olla, et me ei tundnud lätlasi kui rahvust piisavalt palju ja samuti ei tundnud me Riias neid õigeid inimesi, mistõttu ei levinud sõna selle pisut ehk kummalise näituse kohta piisavalt kaugele. Päris kindlasti tegime näitusele liiga vähe reklaami – olime näituse ülespanekusse investeerinud üüratuid summasid ning plaanisime reklaamieelarvesse teenida raha piletitulust. Raha aga ei tulnud, sest külastajaid ei tulnud – vähemalt mitte nii massiliselt, kui olime oma hüperoptimismis kalkuleerinud. Ka näitust vahendav ettevõte, kelle heaks töötasime, ei saanud aidata. Projekt oli punnseisus ning jäi üle vaid oodata seda õhtut, mil see hoolikalt ette valmistatud ja armastusega üles pandud näitus alatiseks kokku korjata. Pole võimatu, et tegu oli lahjendatud versiooniga vaaraode needusest, sellisel juhul pääsesime isegi kergelt! See tormiline ja dramaatilise lõpuga kohtumine Riiaga oli 2015. aasta alguses ning täpset hetke, mil sinna pikemaks kolimise soovi esimest korda teele saatsin, ma enam ei mäletagi. Võib-olla oli see mõnel päikeselisel kargel pühapäeval, või siis hoopis meeleolukal linna avastamise ööl, või kusagil vanalinnakohvikus aurava kohvitassi taga. Kindel on see, et ma poleks ilmaski osanud loota, et Riia mind juba sama aasta septembris tagasi kutsub.
10
MINU RIIA
Riiat ja Lätit laiemalt tuntakse eestlaste hulgas tegelikult hämmastavalt vähe – põhiliselt teatakse Riia palsamit ja seda, et jäätis on saldējums. Minuealised ja minust vanemad mäletavad Riga pesumasinaid ja Läti iiriseid, melomaanid teavad ehk seda, et siin kunagi Melodija vinüülplaate tehti, legendaarne on ka Läti oma kosmeetikafirma Dzintars. Paljud on lapsepõlves käinud Riia loomaaias, aga umbes siitmaalt enamiku eestlaste puhul Läti-teadmised lõppevadki. Riias küll käiakse, aga harilikult piirdub tulijate kogemus paari peatänava ja vanalinnaga – kohtadega, kuhu päris riialane just iga päev ei kipu. Eestlaste Riia-kohmetust näitavad rohked kirjad ja kõned, milles sisalduvale küsimusele „Mida Riias teha?“ ma ikka ja jälle kahe Riias elatud aasta jooksul vastasin. Loodan, et sellest raamatust on abi kõigile, kes teevad Riiaga tutvust esimest korda või soovivad oma tavapärast Riia, Läti ja lätlaste kogemust oluliselt laiendada. Tallinnas, sügisel 2020
11
SAABUMINE ILUIMPEERIUMISSE
SAABUMINE ILUIMPEERIUMISSE Kui esmamulje Riiast oli mul juba varasemast olemas, siis esmamulje endast tuli tulevasele tööandjale alles luua. Intervjuupäeva põrgukuum ilm ja ootamatute pööretega töövestlus andsid uuele eluetapile särtsaka stardi.
2015. aasta suvel pühkis üle Kesk-Euroopa erakordne kuumalaine, kõikjal purunesid temperatuurirekordid ja ebanormaalne leitsak nõudis ka inimohvreid. Küll mitte sama palju kui 2003. aasta põrgusuvi, mil kuuma tõttu sai Euroopas hukka umbes 70 000 inimest – kuuldavasti on üha korduvate soojalainete käigus õpitud ja valmisolek äärmuslike ilmaoludega toime tulla paranenud. Eestis seevastu oli 2015. aasta suvi keskmisest jahedam ja kuivem. Ma ise panin ilma vaevalt tähele, sest mu väikest maailma raputasid samal ajal hoopis teised, põhiliselt tööga seotud sündmused. Mu aastaks sõlmitud leping Riiga näituse tellinud reisifirmaga oli just läbi saanud ning vaba aega ühtäkki rohkem käes. Raha oli aga tunduvalt vähem, niisiis võtsin vastu kõik tööd, mis ette juhtusid. Kirjutasin mõned artiklid, toimetasin üht pisikest ajakirja, aitasin teha kahte telesaadet, vist ka tõlkisin üht-teist. Ühesõnaga, tegin kõike, mida pakuti, nagu vabakutselised ikka. Kesksuvel tundus mulle ühtäkki, et tuleviku kohale hakkavad kogunema üha tumedamad pilved – mis minust sügisel saab? Banaalne küll, aga kust tuleb raha? 12
MINU RIIA
Olin nüüdseks juba poolteist aastat „iseenda peremees“ olnud, kuid selle paljude palgatööliste unistusega käib peale vabaduse kaasas ka – vähemalt minu ühemeheorkestri puhul käis – pidev teadmatus selle suhtes, mis toimub kahe kuu või poole aasta pärast. Ja vabadus on samuti mõrkja maiguga, pigem tähistab see vabadust teha tööd nii palju, kui jaksad. Tundsin ühtäkki, et olen sedasorti vabadust kõvasti kuritarvitanud ja endalegi üllatuseks väsinud. Hakkasin otsima piletit stabiilsusesse ja asusin töökuulutusi lappama. Ega kesksuvi töö leidmiseks just parim aeg ole. Saatsin välja mõned CVd ja käisin paaril koomilisevõitu tööintervjuul, kuid jäin ikka ja jälle mõne parima hulka teisele-kolmandale kohale (võimalik, et see on mingi personalitöötajate lohutav standardvastus – öelda, et olid konkursil üks sõelale jäänutest, kuid kahjuks oli üks inimene veel parem?). Kuni ühel päeval leidsin kuulutuse, mida lugedes mul jõnks kõhust läbi käis. Ma ei tea, kas jõnksu põhjustas juba peaaegu unustatud, Kaubamaja aastatest meenuv küütlev ja glamuurne ilu- ja moemaailm, Riia tulede tuttavlik kauge kuma või lihtne igatsus rahulikuma elu järele. Igatahes olin k i n d e l, et minust peab saama üleilmse ilukaubandushiiu, nimetagem seda siin raamatus Tsitadelliks, Riia harukontoris töötav brändijuht. Konkurss koosnes lausa neljast vestlusest, millest kaks viimast pidid toimuma Riias, mu tulevases töökohas.
Ei saa öelda, et ma oleks Riiga saabudes olnud rahu ise. Vastupidi, olin täielikus paanikas. Tundus, et ettevalmistatud esitlus, 13
SAABUMINE ILUIMPEERIUMISSE
millest pidi saama vestluse olulisemaid osi, on täielikult peast pühitud. Nagu ka kõik muud faktid, mille ma olin igaks juhuks Tsitadelli kohta pähe tuupinud. Kuid see, nagu öeldakse, ei ole veel kõik! Septembri keskpaigaks oli suvesoojus viimaks ka Baltikumini murdnud. Kui ma bussist välja astusin, oli Riias kuu kuumim päev ja sooja varjus 26 kraadi. Otse loomulikult ei olnud ma sellega arvestanud ning mul oli seljas töövestluse klassika – pintsak, triiksärk ja isegi vest. Ju oli Eestis siis ikka tunduvalt jahedam ning pea muid mõtteid täis, selle asemel et Riia kohta ilmateadet lugeda. Umbes viie sekundi jooksul ligunes särk põhjalikult läbi, kuigi olin pintsaku juba seljast heitnud. Orienteerusin mõõdetud tempos vanalinna kitsastel tänavatel, taevas lõõskava päikese eest varju otsides. Viimase veerandtunni otsustasin veeta õnneks veidi tuulises Kronvaldsi pargis kuivades, et siis täpselt viis minutit enne kokkulepitud aega kontori uksest sisse purjetada. Tsitadelli fuajee meenutas oma marmorist seinte ja põrandate ning hämara valgustusega väga mausoleumi. Ma pole küll üheski kunagi käinud, kui Taj Mahal välja arvata, kuid umbes nii ma üht mausoleumi ette kujutasin. Esimeselt korruselt viis üles kaks lifti, kolm korrust kõrgemal asus suure kuldse logo kõrval raske puidust uks. Tihkelt suletud ja lukus. Helistasin kella. Uks avanes elektroonilise luku klõpsatusega ja sellest paiskus välja konditsioneeritud õhupahvakas, segatuna kümnete parfüümidega, mida immitses klaasist riiulitel säravatest pudelitest. Kõik peale hallisäbrulise vaibaga kaetud põranda oli lumivalge. Valget oli ikka jube palju ja mul on kahju, et ma pole eskimo, nii et mul jaguks kõigi nende valgete toonide kirjeldamiseks sõnu. Temperatuur oleks igatahes 14
MINU RIIA
eskimole meelepärane olnud, seal oli külm nagu morgis. Võibolla see maja ongi mausoleum? tabasin end mõtlevat. Lahkelt naeratav sekretär küsis, kas ta saab mulle ootamise ajaks midagi pakkuda. Palusin klaasi vett ja kahetsesin seda mõni minut hiljem, kui vesi saabus. Jääkülmana. Ma ei tea, kas nii juhtub kõigiga, aga külm vesi kombineerituna konditsioneeriga ja just olnud palavusega pani mind igatahes topelt higistama. Vajusin sametisele pingikesele vastuvõtulaua lähedusse istuma ning lootsin, et minust ei jää istmele märga plekki. Umbes kümme minutit pärast vestluse kokkulepitud algusaega laskus trepist arusaamatus vanuses ja igihalja naeratusega naine ning kutsus mind endaga kaasa. Arusaamatu vanus, nagu ma hiljem märkasin, oli Tsitadellis millegipärast levinud. Või noh, mis arusaamatu, kui nüüd otse öelda, nägid paljud minu arust lihtsalt oma east tunduvalt vanemad välja. Või oleks täpsem öelda kogenumad? Tuli see arukast silmavaatest, suurest koormusest, oli sinna koondunud palju vanu hingi või oli tegemist mingite rahvuslike eripäradega? Nende küsimuste aeg saabus hiljem. Praegu tutvustas mind kaasa kutsunud eatu end Gabrielena ning lükkas mu ühe väikese koosolekusaali uksest sisse. Seal ootas ees tema kolleeg Polina, kes tundus oma suurte hirvesilmadega ühtaegu üüratult kurb ja tujust ära. Ka seda, et see oligi ta põhiolek, ei teadnud ma veel siis. Niisiis selline vastuvõtukomitee: endiselt naeratav Gabriele ja tusane Polina. Heakene küll, alustame! Olin kodutöö põhjalikult ette valmistanud ja koostanud igaks juhuks imelise PowerPointi presentatsiooni, mida kavatsesin kaasavõetud sülearvutist ekraanile näidata. Muidugi ei ühildunud arvutiga mitte ükski juhe ning pärast mõne15
SAABUMINE ILUIMPEERIUMISSE
minutilist juhtmetega kohmitsemist sai selgeks, et tuleb arvutita läbi ajada. Millest me täpselt rääkisime, seda keeldus aju kõvaketas salvestamast, ent mäletan selgelt, kuidas ma põhiliselt vestlesin naeratava Gabrielega ja olin pidevas segaduses, miks Polina üldse selles toas istub. Ta küsis vaevu mõne küsimuse ja kogu tema olekust võis raskema vaevata välja lugeda, kui vähe ta seal olla tahab. Siiski ei mõjunud ta sellisena otseselt vaenuliku, vaid pigem jäägitult ükskõiksena. Vestluse viimases faasis tuvastasin ma Polina näol siiski midagi, mida oleks hea tahtmise korral saanud tõlgendada kui mikroskoopilist naeratust. Dünaamiline duo oli minuga Balti riikide tippkohtumise lõpetanud (nimelt selgus, et Gabriele on leedukas, Polina lätlane), kuid see ei olnud veel mu tolle päeva katsumuste lõpp. Olin vestlusi pidi liikunud järjest kõrgemale levelile ning kui arvutimängude maailmast järgmine paralleel sisse tuua, siis seisis veel ees niinimetatud lõpuboss – divisjoni tegevjuht. „Ma lähen ja vaatan, kas Fernando on juba vaba,“ ütles Polina ja startis uskumatu hooga laua tagant, kus me viimase tunni istunud olime. Fernando oli tõepoolest juba vaba. Tema kabinet asus mugavalt kaks ust koridori mööda edasi ning nüüd oli Polina kord mind uksest sisse lükata. Fernando istus oma toas kirjutuslaua taga ja kribas midagi märkmikusse. Ilma pilku kirjatöölt tõstmata palus ta mul istet võtta. Olukord meenutas veidi arsti vastuvõttu – arstid ju kirjutavad järgmise patsiendi saabudes eelmise kohta veel midagi tolle haiguslukku, tekib samasugune kohmetu aeg, mille vältel ei tea täpselt, kas hakata juba rääkima või olla vait. Otsustasin teise variandi kasuks ning kulutasin leitud 16
MINU RIIA
aega vastase visuaalseks hindamiseks. Ikkagi ju lõpuboss! Hall peenest kangast ülikond, lumivalge särk – loomulikult. Hallid juuksed, milles mälestusena veel natuke musta. Silmad pru... „Vabandust selle pärast!“ ütles Fernando sümpaatse ja õrna prantsuse-hispaania noodiga inglise keeles, tegi käega märkmiku kohal ovaalse žesti ja pani pastaka kolksuga lauale. „Vabandust?“ mõtlesin. Ja mitte „Mille üle te siis kaebate?“. Moel või teisel meenutaski järgnev tund arsti juures käiku või politsei ülekuulamist. Või segu mõlemast. Fernando tõstis sahtlist lauale mu CV ja asus lahkama oma uue patsiendi senise tööelu üksikasju, kujuteldav skalpell käes. Ohtralt küsimusi, millele mul ei olnud valmis vastuseid. Konksuga küsimusi. Ebamugavaid küsimusi. Umbes sellises laadis: „Mida te tegite 2005. aasta 13. mail?“ Või: „Mis on kõige raskem asi maailmas?“ Veel tuli mul käigu pealt välja mõelda äriplaan – kuidas tuua turule uus kosmeetikatoode, kellele see mõeldud oleks ja miks just see. Konstrueerisin plaani valdkonnast, millega mul endal – erinevalt näiteks meigist – mingigi kokkupuude on. Pakkusin, et võiks välja tulla uue näohooldussarjaga noortele meestele. Et nad varakult harjutada enda eest hoolitsema. Get them while they’re young, right?* Fernando vaatas mind oma lahkete lõunamaiste silmadega, millest aimus kuratlik tuluke. Umbes nii võiks vaadata saaklooma jahimees, nähes, kuidas see ülesseatud püünise poole kappab. Plaks! Olin lõksu langenud. Fernando haaras pastaka, keeras mu CV teistpidi ja hakkas vabale pinnale kirjutama *
Get them while they’re young – Püüa neid, kuni nad veel noored on. Reklaamimaailmas levinud küüniline põhimõte, mille kohaselt tuleks inimeste tarbimisharjumusi hakata kujundama võimalikult varakult. (inglise k) 17
SAABUMINE ILUIMPEERIUMISSE
lahti mu väljapakutud äriplaani finantsskeemi. Välkkiirelt arvutas ta, kui palju noori mehi on Baltikumis, milline on nende umbkaudne sissetulek, palju nad oleksid valmis kulutama ühes kuus kosmeetikale. Vahepeal küsis ta mu käest lisaks, kui palju need tooted võiks maksta ja kui suured on pakendid. Tulistasin puusalt mõned vastused. Umbes minutiga oli ta välja arvutanud, et minu pakutud plaan tooks heal juhul sisse umbes 100 000 eurot aastas. Kogu Baltikumi peale. Tol hetkel ma muidugi ei teadnud, kas seda on palju või vähe, aga Fernando võidukast olekust võis õige vastuse välja lugeda. See äriplaan oli omadega õhtal. Pärast pausi, mille jooksul olin ma mõtetes jõudnud juba bussijaama ja tagasiteele, saba jalge vahel, teatas Fernando äkki: „Tead, sa sobid meile ülihästi. Mulle meeldib, et sa oled rahulik ja oled elus juba üht-teist näinud. Meil on just sellist inimest hädasti vaja. Astu personaliosakonnast läbi, ma helistan neile ette.“ Uskumatu. Olingi tööle saanud. Ja tundus, et lõpubossiga jäi selleks korraks seis viiki. Minu otseseks ülemuseks ei saanud aga naksakas Gabriele, vaid... Polina.
Tagasi Eestisse jõudnult hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et kuigi Riia on vaid lühikese sõidu kaugusel, ootab ees üsna palju muutuseid. Ma polnud oma plaanidest eriti kellelegi rääkinud, seega prahvatasin uudise mõnele sõbrale välja niisama jutu jätkuks, nagu oleks see täiesti suvaline, igapäevane asi. Vist oligi, sest ega keegi selle peale just teadvust ei kaotanud. Õnneks oli mul veel ka veidi aega, sest esimesed kaks nädalat 18
MINU RIIA
töötasin Eestis, tutvusin oma tulevaste eestlastest kolleegidega ja aitasin siinsel kontoril Riiga kolimise eel otsi kokku tõmmata. Nimelt oli Tsitadellil plaanis kõik oma Baltimaade kontorid Riiga kokku koondada. 2015. aasta oktoobri esimesel nädalavahetusel pakkisin kohvrisse nädala jagu riideid ja pühapäeva pärastlõunal saabusin Riiga. Ma ei tundnud Riiat väljaspool vanalinna ikka üldse, nagu selgus. Bussist Radisson Blu Latvija hotelli ees väljunult pidin kohe telefonis kaardi avama, et üles leida Monika hotell, mis on ju täiesti lollikindlalt mööda ühtsama tänavat edasi minnes peagi näha. Kuid tol hetkel tundus kõik täiesti uus ja närvekõditavalt põnev, ja loojuv sügispäike kuldas erakordselt suursugusena näiva Elizabetes iela* kuidagi veel eriti lummavaks. Mu esimese nädala koju – hotelli – jõudnult hajus osa sellest lummast hetkega. Kuigi Monika Centrum Hotels on oma nime juurde paigutanud neli tärni, on need seal tõenäoliselt dekoratsiooniks. Tegelikkuses ei viidanud neljale tärnile küll mitte miski. Kui, siis ehk hotelli vastuvõtulaua suurlinlikult snooblik suhtumine ja asjaolu, et hommikusöögilauas pakuti ka vahuveini, mis – nagu ma olen aru saanud – tõmbab vene turiste ligi nagu mesi karusid. Ka tuba oli suurejooneline, ehk suurejooneline näide selle kohta, kui palju mööblit annab 16 ruutmeetri peale pressida, et välisuks veel lahti käiks, aga näiteks riidekapi oma enam väga mitte. Õnneks olin selle esimese nädala jooksul õhtuti nii läbi, et peale magamise suurt midagi teha nagunii ei jaksanud. *
Iela – tänav. (läti k) Kuna läti keeles muutuvad nimed käänates oluliselt, on raamatus kasutatud tänavate puhul selguse huvides lätikeelseid nimesid – nii, nagu nad tänavasiltidel on. 19