1
KUIDAS KILPKONN ENDALE KILBI SAI Aisopose valm
J
umalate isand Zeus otsustas korraldada kõigile loomadele peo. Basseinid olid täis viinamarju, banaanikoortest olid tehtud uisuväljakud ja ämblikuvõrkudest hüppematid. Lisaks vihmausside tants, albiinotiigrite moeetendus ja mõistatused šimpansitele. Zeus istus rahulolevalt külalisi vaadates troonil, kui äkki hüüdis: „Pidage kinni! Kus on kilpkonn?“ Külalised vaatasid murelikult ringi. Kõik olid kohal peale kilpkonna. „Tooge ta siia!“ käskis Zeus. Ning kilpkonn juhatatigi tema juurde. „Kuidas sa julged minu peost kõrvale hiilida? Kas pead end minust paremaks?“ „Ei,“ vastas kilpkonn, „ma lihtsalt arvan, et igaüks on kõige õnnelikum omaenda kodus!“ Zeus kostis: „Kui sa koduta hakkama ei saa, siis ole lahke!“ Kilpkonn avastas end lõksus kõva kilbi sees, mida ta sellest päevast peale on sunnitud endaga igal pool kaasas kandma.
2
KIVISUPP Euroopa rahvajutt
Ü
hel õhtul kuulis vana naine koputust uksele. Kuna tal polnud sõpru ja ta ei usaldanud kedagi, siis ta ust ei avanud. Kuid koputamine jätkus: „Kas ma saan täna ööseks sinu juurde jääda?“ „Mul pole ei küttepuid ega toitu,“ kostis naine, aga hääl vastas: „Sellest pole lugu.“ Naine avas ukse ja nägi küttepuid kandvat noormeest. Niipea kui nad olid tule läitnud, ütles rändur: „Teeme õhtusöögi!“ Naine osutas tühjale potile ning mees pani sellesse võlukivi, mahajäetud köögiviljaaiast korjatud kõrvitsaid ja porgandeid ning ühe kondi. Supp sai oivaline. Hommikul andis noormees kivi naisele ja lahkus. Mõne päeva pärast saabus veel üks teeline ja naine mõtles: „Kui ma ukse avan, varastab ta kivi.“ Samal hetkel võlukivi haihtus! Kui noormees tagasi tuli, rääkis naine talle kõigest ning too ütles: „Hoolitse köögiviljaaia eest ja võta sõpru lahkelt vastu. Siis ei pea sa enam kunagi nälga tundma!“
5
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 5
25.06.2020 9:55:42
3
TAMM JA PILLIROOG
5
Jean de la Fontaine’i valm
Hans Christian Anderseni muinasjutt
M
K
ajesteetlik tamm kõrgus soo kohal. Tema jalge ees oli kerge ja paindlik pillirootihnik, mis kooldus iga tuulepuhanguga. „Teie, pillirood, olete nii nõrgad!“ ütles tamm, „te värisete väiksemagi tuuleõhu käes. Te peaksite püsima sirgelt ja liikumatult nagu mina. Lapsed ronivad ja mängivad mu okstel ning täiskasvanud puhkavad mu varjus. Mis kasu teist on?“ „Ma ei tea,“ vastas üks pilliroogudest kurva ilmega. „Me lihtsalt oleme sellised, me paindume.“ Saabus talv vihmasadude ja tormidega. Ühel päeval puhus tuul nii kõvasti, et tamme juured hakkasid krigisema ja järsku langes puu maha. Tamm vaatas pilliroogu ja ütles: „Anna mulle mu ülbus andeks! Sul oli õigus! Elus tuleb olla paindlik ja kohaneda kõigega, mis juhtub.“
4
unagi ammu elas keiser, kellele läks korda vaid kena ja elegantne välja näha. Ta oli üsna edev: iga päev kandis ta erinevaid riideid ning jalutas ringi, et rahvas saaks teda imetleda. Ükskord ilmusid lossi kaks petist: „Teie Majesteet, me leiutasime rõivad, mis ütlevad Teile, kas inimesed on rumalad või mitte!“ „Missugused need on?“ küsis keiser. „Rumalad inimesed lihtsalt ei näe neid.“ Keiser andis meestele tuhat kuldmünti: „Ma tahan neid rõivaid, näidake neid mulle!“ Kaks šarlatani ulatasid talle... eimillegi! Tahtmata rumalana näida, ütles keiser: „Milline suurepärane kangas!“ Seejärel tegi ta, nagu paneks riided selga, ja läks välja. Kõik teesklesid tema uute rõivaste imetlemist, kuid äkki hüüdis üks laps: „Vaadake, keiser on aluspesu väel!“ Kõik puhkesid naerma ja keiser jooksis näost punasena lossi tagasi.
KASSI JA HIIRE SÕPRUS
6
MIKS ÄMBLIKUL POLE KODU Aafrika rahvajutt
Vendade Grimmide muinasjutt
K
K
ass ja hiir leidsid rasvaga kaetud singitüki. Kass tegi ettepaneku: „Hoiame selle talveks.“ Ning nad peitsid selle puuõõnde. Järgmisel hommikul ütles kass hiirele: „Pean minema, ma sain äsja onuks!“ ja sõi ära pealmise rasvakihi. Kassi koju saabudes küsis hiir: „Mis su vennapoja nimeks sai?“ „Kuhi pealt!“ Järgmisel päeval teatas kass: „Ilmale on tulnud veel üks kassipoeg!“ Ta pistis kinni poole singist ja läks. „Mis talle nimeks pandi?“ küsis hiir. „Pool läinud.“ Järgmisel päeval sõi kass sama vabandusega kogu ülejäänud singi ja hiir küsis jälle vastsündinud kassipoja nime. „Kõik läinud.“ Saabus talv ja toitu nappis. „Meil on singitükk!“ hüüatas hiir. Ta läks puu juurde, kuid ei leidnud midagi. „Nüüd saan ma aru, mis tähendas sinu Kuhi pealt, Pool läinud ja...“ „Veel üks sõna ja ma panen su nahka,“ hoiatas kass. Hiir vaatas teda trotslikult ja ütles siis: „Kõik läi...“ Aga ta oli sunnitud vait jääma, sest kass hakkas teda taga ajama ja seda teeb ta veel praegugi!
õik teavad, et oma pesas püsimise asemel elavad ämblikud meie kodudes. Kuid miks see nii on? Aga sellepärast. Ammu aega tagasi elas ämblik väikeses hütis. Küla tabas kohutav põud, toitu nappis ja ämbliku nälg kasvas. Ühel päeval kinnitas ta selga korvi ja hiilis külavanema majja, et varastada tolle kartuleid. Ära minnes kurtis ta: „Mu maja põles maha ja ma pean kaasas kandma seda vähest, mis mul veel alles on!“ Ta tegi niimoodi iga päev, kuni külavanem mõtles: „Ämblik on juba kümme päeva minu majas käinud ja mu kartulivarud vähenevad. Kui ta veel ühe korra siit mööda läheb...“ Seda ämblik ka tegi ja mees pidas ta kinni. „Las ma vaatan, mis sul korvis on!“ „Ainult mu asjad...“ vastas ämblik. Kuid külavanem avas korvi ja leidis kartulid. Ta saatis ämbliku minema ja nii kaotaski too päriselt oma kodu.
6
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 6
KEISRI UUED RÕIVAD
7
25.06.2020 9:55:42
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 7
7.07.2020 10:48:43
KARNEVAL
9
Mary Eleanor Wilkins Freemani jutt
7
Jean de la Fontaine’i valm
Ü
I osa : Vä ike se mehe vanker
ks parv mesilasi ja teine herilasi kaklesid meekärje pärast. Kisa äratas teiste putukate tähelepanu, nii et kaksikutest lepatriinud küsisid: „Härra Ritsikas, kas nägite kedagi meekärje juures?“ „Muidugi. Ma nägin musta ja kollast värvi putukaid.“ „See on tõsi. Musta ja kollast värvi!“ kordas proua Tigu. „Siis me ei saa kunagi tõele jälile!“ ütles isand Mardikas, „nii mesilased kui herilased on musta ja kollast värvi.“ „Küsime kohtunik vapsikult nõu,“ tegi preili Lutikas ettepaneku. Kõik läksid vapsiku juurde, kes istus oma kirjutuslaua taga. „Mesilased ja herilased! Te ehitage meekärg! Võidab neist kõige ilusam!“ Mesilased lendasid ära, samal ajal kui herilased üksteisega kokku põrgates ringi lendlesid. Neil polnud aimugi, kuidas meekärge ehitada! Sellepärast saidki mesilased oma maitsvat mett täis taru tagasi.
Ü
he armsa väikelinna linnapea otsustas korraldada karnevali kõigile lastele: rikastele, vaestele, neile, kes nina nokkisid, ja neile, kes tuulekiirusel jooksid. Ühesõnaga kõigile! Ning kuna ka kõige vaesem neist oli väärt kostüümi kandma, siis otsustas linnapea need oma taskust kinni maksta. Linna saabus imelisi kostüüme ja maske täis vanker. Seda juhtis väike mees kummalise sibulakujulise mütsiga. Kõik lapsed jooksid vankri juurde. Rikkad eelistasid riietuda korstnapühkijaks või talupojaks ning vaesed printsiks või rüütliks. Pidu peeti linnapea kodus, kus kõigil koos mängides väga lõbus oli. Kuid tagasi koju pöördudes ei saanud lapsed kostüüme seljast ning hakkasid uskuma, et olidki päriselt need tegelased, kelleks nad olid riietunud.
8
10
II osa : Võlu r iided
TUULTE ALGUS Alaska muistend
R
H
üütliks riietunud pagaripoeg ajas ostjaid odaga taga, ning pankuri lambakarjuseks rõivastunud tütar ei tahtnud ilma oma väikeste talledeta kooli minna. Nende vanemad uskusid, et mehe riided olid neetud, ning otsisid teda kõikjalt, kuid ei leidnud. Ühel päeval nägi linnapea teda kaugelt: „Härra! Me väga tahaksime, et meie laste elud jälle endisteks muutuksid!“ Aga väike mees vastas: „Lapsed on õnnelikud, sest saavad olla need, kes tahavad. Igapäevaelus ei saa nad valida: mõnel on kõik olemas ja teistel jälle pole midagi.“ Kuid linnapea ei andnud järele ja väike mees ütles: „Hea küll, aga ainult ühel tingimusel: kord aastas pead sa andma vaestele lastele sukatäie kingitusi ja korraldama karnevali.“ „Ma teen seda!“ Väike mees nipsutas sõrmi ja haihtus. Lapsed kandsid jälle oma tavapäraseid rõivaid ning igal aastal korraldati neile suurepärane karneval ja nad said palju kingitusi.
üljatud ja külmunud maal elas abielupaar. Mees ja naine ohkasid tihtipeale, sest sügaval südames oli neil soov. „Kui tore oleks saada laps!“ ütles naine ühel õhtul ja mees lisas kurvalt: „Aga me oleme liiga vanad!“ Kuid mõne aja möödudes ütles naine talle: „Lapsesaamiseks on üks võimalus: otsi Valgusepuu koor ja vooli seda.“ Mees tegigi nii ja voolis ilusa nuku. Nukk ärkas ellu ja paar oli uskumatult õnnelik! Ühel hommikul läks nukk jalutama ja jõudis müürini, mis maad taevast eraldab. Ta nägi müüril mingit nahka. Ta lõikas selle lahti ja sisse kihutas idatuul. „Tere tulemast!“ ütles nukk. Ta jätkas teed ja nägi veel nahku, mis takistasid tuuli sisse saamast. Ta vabastas need kõik, istus seejärel künkale ja kuulas nende puhumist. Sellest hetkest alates puhuvad tuuled üle kogu maailma.
8
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 8
HERILASED JA MESILASED
9
25.06.2020 9:55:42
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 9
25.06.2020 9:55:42
PEETER PAAN
ta on julm mereröövel,“ selgitas Peeter Johni ja Michaeli uudishimulikke pilke märgates. „Ükskord kui me kaklesime, kukkus Hook vette, see krokodill ujus kiiresti ta juurde ja sõi ära ta käe... ja ka käekella! Sellepärast ongi tal käe asemel konks.“ „See on kohutav,“ sosistas Wendy värisedes. „Kihvt!“ hüüdis Michael. „Topeltkihvt!“ lisas John.
James Matthew Barrie
11
I osa : Da rlingit e p ere
P
eeter Paan polnud nagu teised poisid. „Ma ei taha suureks saada!“ ütles ta kogu aeg. Ning tõepoolest, ta ei saanudki suureks. Aga ta oskas lennata. Ühel õhtul kükitas ta koos oma hea sõbraga, kelleks oli haldjas nimega Tinker Bell, Darlingi perekonna akna all ja kuulas unejutte, mida Wendy jutustas oma väikevendadele Johnile ja Michaelile. Kui lapsed olid magama jäänud, jooksis Peetri vari äkki tuppa ja Peeter läks aknast sisse, et see kinni püüda. Wendy nägi teda, kuid ei kartnud. „Tead, võib-olla saan ma sind aidata!“ ütles ta ja õmbles varju kannatlikult poisi kinganinade külge. „Suurepärane!“ ütles Peeter.
12
14
P
eeter Paan viis nad oma koopasse keset metsa asuva väga kõrge õõnsa puu sees. Nii kohtusid õedvennad Kadunud Poistega; need olid lõbusad ja mänguhimulised ning nad said kiiresti sõpradeks. Järgmisel hommikul läksid nad koos metsa mängima, kuid kahjuks äratas nende naer mereröövlite tähelepanu. Need kargasid põõsastest välja ja püüdsid Wendy, Johni ja Michaeli kinni. Tinker Bell hoiatas Peeter Paani, kes lendas Kapten Hooki laevale neid vabastama.
II osa : Eik unagimaa
„K
as sa tuleksid minuga Eikunagimaale?“ tegi Peeter Paan Wendyle ettepaneku. „See on tõeliselt imeline paik ja ma olen kindel, et sa oleksid suurepärane ema seal elavatele Kadunud Poistele!“ Wendy vastas sellele naeratusega ja Peeter Paan ei raisanud aega: ta äratas Johni ja Michaeli üles ning puistas poiste ja Wendy peale Tinker Belli võlupulbrit. See oli helesinine ja sädeles, juskui oleks teemanditest tehtud. Kolm õde-venda hakkasid õhus hõljuma. „Me lendame!“ hõiskasid nad üllatunult. Nad lendasid vaikselt aknast välja ja ... üles tähistaeva poole! Raketikiirusel lendasid nad üle põldude ja linnade ning jõudsid kiiresti Eikunagimaale.
13
I V osa : Kadunud Poisid
15
V osa : Tagasi kodus
K
apten märkas teda otsekohe. „Tere, sina seal!“ ütles ta, mõõk käes, poisi poole karates. Peetril õnnestus eest ära põigata ja mereröövel kukkus vette. TIK-TAK, TIK-TAK! „See heli tuletab mulle midagi meelde,“ ütles Kapten Hook. „Oi ei! See on ju krokodill!“ Ning hakkas ujuma nii kiiresti kui suutis, kiskja tema kannul. Kolm õde-venda olid päästetud! Sel õhtul puistas Tinker Bell pulbrit piraadilaevale, mis õhku tõusis. „Tulge pardale, ma viin teid koju,“ ütles Peeter Darlingitele. Oma tuppa jõudes kallistasid kolm õde-venda Peetrit, jätsid hüvasti ja lubasid üksteisele veel palju imelisi seiklusi koos läbi elada.
III osa : Kapt en Hook
P
eeter, Tinker Bell, Wendy ja tema vennad lähenesid üha enam saarele ning alla vaadates märkasid keset sinist merd suurt musta piraatide laeva, mille ümber tiirutas järelejätmatult hiigelsuur krokodill. „Seal elab Kapten Hook, 10
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 10
11
25.06.2020 9:55:42
FT34_365Bedtime_inside_EST.indd 11
7.07.2020 10:49:29