pilkane_pimedus

David H. Sharrett II „Beani“ mälestuseks 29. juuni 1980 – 16. jaanuar 2008 Kapral – USA armee 101. õhudiviis Bronze Star, Purple Heart teenetemärgid Hukkus omade tule all

Esimene osa

„Kõige hirmuäratavam fakt universumi kohta pole mitte see, et universum on vaenulik, vaid et see on ükskõikne. Kui me suudame selle ükskõiksusega leppida ja surma raamides elu pakutavad väljakutsed – ükskõik kui palju inimene neid ka vaigistada suudaks – vastu võtta, võib meie eksistentsil liigina olla tõeline tähendus ja eesmärk. Olgu pimedus kui tahes sügav, tuleb meil endal oma valgus kaasa tuua.“ STANLEY KUBRICK

ESIMENE PEATÜKK

Washington D.C. Edward Donovan

Edward Donovanile ei meeldinud rahvahulgad. Rahvahulgad olid ette­ arvamatud, ohtlikud. Rahvahulkades on palju rahulolematuid isikuid, kellest igaüks võib talle eluohtlikuks osutuda, ja seda sõna otseses mõttes. Ta oli ümbritsetud inimestest ja ta higistas. Vaatamata lenduri stiilis Ray-Bani päikeseprillidele paistis päike talle eredalt silma ja nähtavus oli viletsavõitu. Isegi oma autos ei tundnud ta end turvaliselt.

Donovan, kunagine major Edward Donovan maavägede 75. ranger’ite eliitüksusest, ei saanud sinna midagi parata. Ta silmitses parkimiskohta otsides pidevalt jalakäijaid. Susan oli öelnud, et ta tuleb Smithsoniani taha karusselli juurde ja nad lähevad koos tüdrukutega Tidal Basinisse. Eddie arvas, et Susan peaks metroorongist väljuma Smithsoniani peatuses ja siis läbi kõrvaltänavate tulema, kus inimesi on vähem, aga naine ei andnud alla. Ilm oli ilus, kevadine päike kollane ja terav ning ta tahtis end liigutada. Tüdrukutel oli seda ka vaja – mida rohkem nad päeval rabelesid, seda lihtsam oli neid õhtul magama panna.

Eddie oli hiljaks jäänud. Viimaks leidis ta Seventhil koha. Ta peatus, pistis peotäie münte parkimisautomaati ja hakkas jooksma läbi kaubanduskeskuse, Kapitooliumist eemale.

Nende pere polnud oma ettevõtmises üksi. Tundus, et kõik Washingtoni kesklinna piirkonna perekonnad, hulk turiste lisaks, olid otsustanud kaubanduskeskuses kokku saada ja jalutada Tidal Basini juurde kirsside õitsemist vaatama. Rõõmsaid inimesi oli sadu.

Politsei piiras Independence Avenue’d, valvsalt ja ettevaatlikult. Ehkki ilm oli ilus, mõtlesid korrakaitsjad eeskätt terroriohule, eelkõige suurte rahvakogunemiste puhul. Võimudel oli vaja vaid kainet mõistust. Selle puudumine oli endise sõjaväelase jaoks kohutavalt ärritav. Inimeste ­keskel

6

J . T. E l l iso n

kiirustades märkas Donovan vähemalt viit kohta, kus valves oli auk. Muidugi oli see nüüd tema maailm, tema töö. Ta oli tsiviilisik vaid riietuse poolest – tema ülesanne oli kaitsta. Lihtsalt nüüd sai ta oma palgatšekid USA valitsuse asemel rahvusvahelistelt korporatsioonidelt.

Vasakult ilmusid nähtavale Smithsoniani gooti stiilis tornid ja kõrvu kandus karussellimuusika. Ta märkas Susanit, heledad juuksed Redskinsi nokkmütsi all hobusesabas, samasugused Ray-Banid ninal. Naine meenutas end varjata üritavat filmitähte, õrn, sale ja heas vormis, ning Eddie õnnitles end sajandat korda, et oli sellise naise endale saanud. Susan oli tema kunagise mentori tütar ja see mees oli teda sõduriks õpetanud. Tubli mees, kes nüüd kõdunes Arlingtonis valge kivitahvli all, kes ei hukkunud lahingus, vaid suri vähi tagajärjel nagu paljud Vietnamis ja Koreas teeninud sõdurid. Viimane asi, mida Stewart palus, oli hoolitseda tema tütrekese eest ja sellega oli Donovan rõõmsalt nõus olnud.

Susan märkas teda ja naeratas laialt. Alina ja Victoria – Ally ja Vicky – olid klammerdunud Susani käte külge nagu molluskid ja tirisid teda edasi.

Eddie naeratas ja jõudis nende juurde, haaras väiksema, Vicky vöökohast kinni ja tõstis ta õlgadele. Viieaastane tüdrukutirts kiljus ehmunult heameelest ning Ally naeratas heatahtlikult oma nooremale õele. Ta pani Susanit ideaalselt järele aimates käekesed rinnal risti ja teatas: „Isa, ta just sõi. Kui sa nii teed, võib ta oksele hakata.“ Kaheksa-aastane, kes meenutab kolmekümnest. „Minu peale on ropsinud ka viletsamad naised.“ Eddie keerutas Vickyt enda kohal – nad ütlesid selle kohta helikopter – ja tüdruk aina naeris.

Tema kõkutamine oli nakkav ja peagi naeris terve perekond. Donovan tundis, kuidas süda kisub kokku. See – tütarde ja abikaasa naerma ajamine – oli kui täiuslikkus ise.

Vicky klammerdus tema selja külge nagu ahv ja nad hakkasid lääne poole minema. „Kuidas läheb, tibukesed?“ küsis ta. „Hästi,“ vastas Susan. „Lasin õli ära vahetada – selgus, et me vajame ka uusi klaasipuhastajaid.“ „Seda ütlevad nad iga kord,“ pomises Eddie ja naine naeratas. „Tean. Oht on see, kui saata naine mehe tööd tegema. Ütlesin, et annan sulle teada ja nad vaatasid mind nagu idiooti. Söönud oled? Ma tegin

P ilkane pi m edus

7

võileibu kaasa. Vicky sõi pool enda oma juba ära, sest ei jaksanud oodata.

Mõtlesin, et peame monumendi ees piknikku.“ „Väga tore.“ See oli ideaalne koht, kus snaiper saaks nad ükshaaval maha võtta, aga seda Eddie Susanile öelda ei kavatsenud. Tema naine polnud kaugeltki õrn.

Ta oli olnud sõduri tütar, seejärel sõduri naine ja sellega seoses ka ise lahingus karastunud. Ent kui tüdrukud olid sündinud, tundis Eddie meeletut soovi Susanit kaitsta, mainimata talle midagi neid ümbritsevatest ohtudest.

Nad jõudsid mõne minutiga murukünkale, kus seisis monument. Donovan vaatas obeliski ja vangutas pead. Ta oli terve elu Districtis elanud ega olnud kordagi monumendi juures käinud. Vahepeal oli see olnud remondis ja pärast 11. septembrit suletud ning liftid pandi tööle ainult riigi­visiitide puhuks. Nüüd oli see siiski jälle avatud Washington D.C. geograafilise keskme sümbolina. See oli jõu sümbol. Falloslik. Kõrguv. Valge marmor. Nagu veatu kompass, mis osutab põhja, mitte magnetilisele poolusele, vaid taevasse. Maapealsete vendade tõelised käskijad.

Ta peab leidma aega ja tüdrukutega selle tippu sõitma. Vaade olevat vapustav.

Nad leidsid künkal koha ja istusid maha soojale pruunile ruudulisele tekile. Tüdrukud tahtsid võileibu süüa, ent värisesid erutusest nagu võistlushobused enne starti. Donovan sai nende ootusärevusest aru, aga põhjused olid erinevad. Tema tahtis kirsiõied ja pidustused ära vaadata, natuke jalutada ja siis koju minna. Nad turvalisse kohta toimetada. Kodu oli ainuke koht, kus ta sai tõeliselt lõõgastuda. Rahvahulgad ei olnud tema jaoks. Ta hurjutas end – see oli üks tema suuremaid puudusi –, aga ta ajas selle rahvahulga süüks. Ja tunne, et midagi on valesti. Ta oli väga valusal moel õppinud sisetunnet mitte eirama.

Ally põrnitses teda, ja nagu isa mõtteid lugedes, pani tüdruk poolenisti söödud võileiva kilekotti ja küsis: „Kas me võime nüüd minna, emme?“ „Söö võileib lõpuni, kullake.“ „Ma ei taha enam. Vaata, issi ka ei taha.“ „Eddie,“ hurjutas Susan. „Söö.“ Eddie vaatas abikaasat ja siis Allyt. Siis pistis ta ülejäänud võileiva kavalalt muiates suhu. Ally hakkas itsitama ja püüdis teha sama, toppides saia põigiti suhu, nii et põsed olid maapähklivõiga koos. Vicky sõi võileiva­

8

J . T. E l l iso n

kotist Cheeriose helbeid ja kummutas nüüd koti endale suhu tühjaks nii, et väikesed rõngad pudenesid pluusile. Ta oleks nagu end peoks kaunistatud ja Donovan naeris kõva häälega. „Söödud,“ hüüdsid nad koos ja Susan vangutas pead. „Ma ei arvanud, et olen üles kasvatanud sellised metslased. Olgu. Olgu.

Lähme siis.“ Nad tõusid, puhastasid tüdrukud ära ja panid asjad kotti. Susan voltis teki kokku ja torkas seljakotti. „Võta sina Vicky,“ lausus Donovan ja tõstis Ally sülle. Ta ei kavatsenud neid selles rahvamassis silmist lasta.

Nad jalutasid Tidal Basini juurde, kus kirsipuud olid täies õieehtes. Osa oli juba hakanud maha pudenema, närtsisid aeglaselt maapinnal, tekitades roosakasvalge muinasjutulume kihi. Tüdrukud ahhetasid ja väänlesid vanemate süles nagu kutsikad. Donovan ja Susan panid nad maha ja tüdrukud hakkasid teineteisele õielehti peale loopima.

Susan tegi pilte, et jäädvustada nende tempe.

Nad olid aerupaatide juurde jõudnud, kui Donovani mobiil helises.

Tema telefon võis täna – just siis, kui ta oli võtnud vaba päeva, et pere seltsis aega veeta, nagu oleksid nad tavalised inimesed tavalises maailmas – heliseda vaid ühel põhjusel. „Raisk,“ ütles ta. „Issi, sa oled mulle veerand dollarit võlgu!“ hüüdis Ally.

Donovan otsis taskust mündi, ulatas tütrele ning vastas Susani ainitise pilgu all telefonile.

Ta tundis hääle kohe ära. „Me peame rääkima.“ „Kohe?“ „Jah.“ Donovan lõpetas kõne ja vaatas Susani poole. Ta seisis vastu soovile silmad kinni pigistada, et mitte kiviks muutuda, ja kummardus lähemale, nagu õrnalt rääkimisest oleks kasu. „Kullake, anna andeks, ma pean minema. Lõbutse tüdrukutega ja õhtul kodus näeme.“ „Eddie, sa lubasid neile.“ Naine viitas paremale, kus Ally vältis isa pilku, näidates õele kirsipuu peenemustrilist koort. „Ära tee seda, Susan. Palun.“