ulemuse juhtimises

See raamat on pĂźhendatud minu vanematele Henry Tulgan & Norma Propp Tulgan

Si s u ko r d

Esimene peatükk

Keeldu alajuhtimisest

9

Teine peatükk

Esimene inimene, keda pead iga päev juhtima, oled sina ise 39 Kolmas peatükk

Harju iga päev oma ülemusi juhtima

63

Neljas peatükk

Liigu edasi ühe ülemuse haaval ja üks päev korraga

79

Viies peatükk

Veendu, et mõistaksid, mida sinult oodatakse

95

Kuues peatükk

Hinda ja planeeri vajaminevaid ressursse

109

Seitsmes peatükk

Jälgi oma tööd igal sammul

121

Kaheksas peatükk

Teeni oma preemia välja, töötades rohkem, kiiremini ja paremini

139

Üheksas peatükk

Mis siis, kui ülemus on tõepoolest jobu?

155

Kümnes peatükk

Alusta siit

171

Tunnustus Autorist

185 189

5

E s i m e n e p e a t ü kk

Keeldu alajuhtimisest

Ü

hel päeval lähed sa tööle ja suurem osa sinu enesekindlusest näib koost lagunevat: sõnum ülemuselt ütleb, et projekt, millega oled viimased kaks nädalat kõvasti vaeva näinud, on tehtud täiesti valesti. Sa mõtled: „Noh, ma ju ütlesin, et mul pole selleks ülesandeks piisavalt kogemusi!“ Seejärel saad sa e-kirja ühe teise osakonna juhatajalt, kes on kuri, et sul kulub järjekordse ülesande peale „liiga palju aega“: sa pead sellega jalamaid tema juurde minema.

Sul oli plaanis lõpetada esmalt ära üks oma igapäevaülesannetest ja seda siis viimistleda, kuid nähes nii mitut pakilist e-kirja, otsustad kõigepealt vastata neile. Eelmisel nädalal juhtus umbes niisamasugune segadus ja siis unustasid sa lõppeks ühele oma tööle viimase lihvi anda – viimasel minutil tuli kõik seetõttu hoopistükis uuesti teha. Tol päeval jäid kauemaks tööle ja kõik olid tujust ära. Sa ei taha, et analoogne olukord korduks, nii et oled üritanud madalat profiili hoida ja kõiki vältida. Ent nüüd hakkavad ülemused „jamama“ juba enne, kui päev on jõudnud alatagi!

7

8

ülemuse juhtimises pole midagi halba

Mis toimub? Oled pidanud end kõrge sooritusvõimega töötajaks, kuid praegu hakkad endas kahtlema: Üks ülemus käsib teha üht, teine aga tahab, et teeksin midagi sootuks muud. Kuidas peaksin nüüd teadma, milline ülesanne on esmatähtis? Kuidas peaksin teadma, mis sõltub minust ja mis mitte? Tundub, et ülemustel pole aimugi, kuidas juhtida! Väga harva võtab mõni neist piisavalt aega, et mind juhendada või aidata probleemile lahendust leida, või veenduda, et mul oleksid olemas tööks vajalikud vahendid. Liiati ei saa ma hästi tehtud töö eest enamasti mingit tunnustust, ükskõik kui kõvasti ka ei pingutaks!

Kui see meenutab veidigi sinu olukorda tööl, olgu praegu või millalgi hiljuti, siis tea, et sa pole ainus!

Mis toimub?

Lihtne on eeltoodud kirjelduse põhjal ülemusi või koguni tervet ettevõtet süüdistada. Võib-olla on selles ettevõttes tõepoolest ebaloomulikult palju jobusid ülemusi, kuid arvatavasti siiski mitte. Tõenäolisem on, et probleem peitub kõigi nina all: alajuhtimine.

Kõikidel aladel ja igal tasemel organisatsioonides on jahmatav ja sügavale juurdunud epideemia, mida mina nimetan alajuhtimiseks. See on ülejuhtimise vastand. Valdavalt ei suhtle asutustes alluvad ja ülemused omavahel igapäevaselt, see on aga vajalik, et säilitada juhtimise algtõed: selged ootused, vajalikud vahendid, soorituse jälgimine ning õiglane tunnustus ja tasu. Tegelikult kurdab suurem osa alluvaid, et nad tunnevad end oma otses(t)est ülemus(t)est kaugelolevaina, kahepoole suhtlus jääb puudulikuks, nad saavad harva vajalikku igapäevast juhendamist, vahendeid, tagasisidet ja tunnustust.

Raamatus „Ülemuse juhtimises pole midagi halba“ uurin ma lähemalt selle hävitava alajuhtimisepideemia põhjuseid ja

Keeldu alajuhtimisest

9

üritan lugejatele näidata, kuidas peaaegu kõik töö­kohas valitsevad probleemid tulenevadki alajuhtimisest. Ehkki alajuhtimine pole nii argine sõna, nagu on ülejuhtimine, peaks see seda aga olema, sest alajuhtimine loob otseselt edukust hävitava olukorra ja selle vastu tasub võidelda. Tõepoolest, järgmiste alajuhtimisest tingitud tulemuste kõrval on ülejuhtimine tühiasi: •• esile kerkivad tarbetud probleemid; •• väikesed probleemid, mida oleks võinud hõlpsalt lahendada, kasvavad suureks; •• raisatakse vahendeid; •• töötajad tegelevad erinevate ülesannete ja oma vastutusalasse kuuluvate probleemidega valesti ning kulutavad kõigele palju aega; •• kehva sooritusvõimega inimesed logelevad, tekitades sellega probleeme kõikidele teistele (ja saavad nendega võrdselt palka!); •• kõrge sooritusvõimega inimesed saavad pahaseks, ei pühendu enam ja kaaluvad töölt lahkumist; •• töötajad ei anna endast parimat; •• ülemused kulutavad juhtimisele mõeldud aega valesti.

Sa ei pruugi oma töökohas alajuhtimisest teadlik olla. Kuid vaata enda ümber. Olen kindel, et alajuhtimine maksab sulle kätte iga päev. See röövib töö positiivse kogemuse ega lase saavutada suuremat edu. Alajuhtimine takistab sul õppida ja areneda, muudab suhete optimimeerimise keerulisemaks

10

ülemuse juhtimises pole midagi halba

ning kahandab võimalusi uute ülesannete, kohustuste ja projektide saamiseks. Tõenäoliselt teenid sa alajuhtimise tõttu vähem palka ega saa oma ajakava ja töötingimusi paindlikumaks muuta.

Kes siis sellise ajajuhtimisepideemia eest vastutab? Kas ülemuse töö polegi juhtimine? Kas ülemus ei peaks vastutust võtma? Jah. Ja ma usun, et juhtimine on püha vastutus. Kui ilmneb probleem, on selle lahenduseks ülemus. Kui sina oled ülemus, siis loodavad kõik just sinule.

Kahjuks ei suuda paljud juhid, ülemused ja ülevaatajad juhtida, hallata ega järelevalvet teostada. Nad lihtsalt ei võta endale igapäevast vastutust. Nad ei suuda igal sammul väljendada oma ootusi, uurida, kas vajalikud vahendid on olemas, jälgida töösooritusi, parandada vigu või edu korral premeerida. Nad ei oska, ei taha või siis lihtsalt kardavad seda teha.

Suurem osa juhte on tohutu pinge all. Tavaliselt saavad nad endale oma n-ö ülevaataja rolli sellepärast, et on professionaalselt milleski head, mitte aga seetõttu, et oleksid eriliselt head inimeste juhtimises. Olles edutatud, saavad väga vähesed uued ülemused tõhusat juhtimiskoolitust. Ning suuremas osas ettevõtetes, suurtes ja väikestes, täidab juhatus endiselt „pealtvaataja“ rolli: „Siin on sulle ülesanne. Nuputa see ise välja. Oota, kuni me sulle märku anname. Anname teada, kui midagi valesti teed, sinu tasu on sama, mis kõikidel teistel.“ Juhatuse mõtlemisviisi ning raamatute ja kursuste pendel on samuti vales ehk „pealtvaataja“ rolli suunas liikunud.

Levinud käsiraamatud väidavad sageli naiivselt, et alluvad töötavad kõige paremini siis, kui neile on antud vabad käed.

Selle vale lähenemisviisi kohaselt peaks töö „kuuluma“ allu-

Keeldu alajuhtimisest

11

vatele ja nad peaksid saama ise otsuseid langetada. Ülemused on seejuures vaid abistajad, kes ei tohiks alluvatele anda täpseid juhiseid, kuidas tööd teha, vaid laskma neil kasutada oma meetodeid. Ehk: tekita alluvates hea tunne ja tulemused näitavad end ise.

Kuid vaadakem tõele näkku. Sa tead ju väga hästi, et tegelikult keegi juhib, kuigi sina vastutad. Sul pole sellist võimu, et asju omal moel teha, sul pole vabadust ebameeldivaid ülesandeid tegemata jätta, sul pole vaba voli teha, nagu sina heaks arvad. Sa saad otsuseid langetada kindlates piirides, mille on vastavalt ettevõtte rangele loogikale paika pannud teised, juhtivamad inimesed.

Kui ülemused annavad sulle ilma piisava juhendamise ja toetuseta vastutuse, siis ei ole see veel sulle voli andmine.

See on hoopis hooletusse jätmine. Kahjuks on enamik juhte selle vale voliandmisfilosoofia õnge läinud ega juhi karmima käega, tegelikult ei juhi nad isegi mitte elementaarsel tasemel.

Suurem osa juhte seega alajuhib. Toon välja seitse peamist põhjust, miks nad nii teevad ja kuidas see – otseselt – mõjutab sind.

Esiteks: nad kardavad ülejuhtida Ütlen sageli, et ülejuhtimine on nagu hiigelsuur punane heeringas. Kas sellist asja nagu „ülejuhtimine“ on üleüldse olemas? Muidugi lähevad mõned ülemused liiale, kuid suurem osa ei tee piisavalt. Tõeline ülejuhtimine, kui sellist asja üldse eksisteerib, on üsna haruldane. Huvitav on see, et suuremal osal juhtudest osutub ülejuhtimine hoopis varjatud alajuhtimiseks.

Selgitan seda kolme stsenaariumi abil.

12

ülemuse juhtimises pole midagi halba

1. Ülemus palub sul oma igast väiksest otsusest ja lihtsast sammust teada anda. Kas tegemist on ülejuhtimisega? Ei. Kui alluv ei suuda omapäi väikseid otsuseid langetada ega lihtsamaid ülesandeid sooritada, siis on peaaegu alati põhjuseks see, et ülemus pole alluvat selleks piisavalt ette valmistanud.

Sinu ülemus peab veenduma, et mõistad, kuidas oma tööülesandeid ja kohustusi täita, kohustudes ühtlasi tagama sulle töötegemiseks vajalikud vahendid ja oskused.

2. Sa langetad otsuseid ja tegutsed, ilma et sellest kunagi oma ülemusele teada annaksid. Kui ta aga teada saab, satud pahandustesse – saad kõrvetada initsiatiivi võtmise eest! On see ülejuhtimine? Ei. Kui alluv ei tea, kus tema vastutusala algab ja lõpeb, siis pole ülemus eelnevalt piire paika pannud.

Sinu ülemus peab sulle üksipulgi selgitama, mis sinu volialas on ja mis mitte.

3. Noor ülemus on pidevalt sinu tööülesannetega hõivatud, või siis sina ülemuse omadega... lõpuks ei oska sa enam öelda, milline ülesanne on ülemuse ja milline sinu oma. Kas tegemist on ülejuhtimisega? Ei. See on sinu ülemuse delegeerimisvõimetuse tulemus. Ülemus peab ütlema täpselt, millised tööülesanded kuuluvad sulle ja millised talle.

Loomulikult on juhtumeid, kui ülemused lähevad liiale.

Mõnikord on tegemist obsessiiv-kompulsiivse või siis sellise juhiga, kes tahab, et tema abiline kuuletuks talle täielikult, ja sellisel juhul pole enam tegemist tööde juhatamisega. Või ehk on see konkreetse ülemuse esimene päev uue alluva juhendamisel. Hea uudis on see, et kui ülemused juhivadki kogemata kombel liiga lähedalt, siis võivad nad astuda sammukese tagasi. Sellest ei sünni mingit kahju. Ent kui nad alajuhivad, on kahju valdav ja mõjutab kõiki asjaosalisi.