3111 valja kat

ÖÖVAHETUS

1 Naine jõudis parkimisplatsile varem kui tavaliselt. Tihke niiske juulikuu pimedus neelas ta alla, kui ta autost välja astus. Arvatavasti olid süüdi kuumus ja niiskus, kuid öö tundus eriti must ja lämmatav. Kerget õhupuudust tundes vaatas Masako Katori üles tähitusse öötaevasse. Ta nahk, mis kliimaseadmega autos oli olnud jahe ja kuiv, hakkas kleepuvana tunduma. Shin-Oume kiirtee heitgaasidega segunedes jõudis temani nõrk praetud toidu lõhn valmiseinete vabrikust, kuhu ta nüüd tööle hakkas minema. „Tahan koju minna.” Samal hetkel, kui ta lõhna tundis, kargasid need sõnad talle pähe. Ta ei teadnud täpselt, mis kodu see on, kuhu ta minna tahtis, aga kindlasti mitte see, kust ta äsja oli tulnud. Aga miks ei tahtnud ta sinna tagasi minna? Ja kuhu ta minna tahtis? Ta tundis ennast äraeksinuna.

Keskööst kuni poole kuueni hommikul pidi ta vahetpidamata konveierilindi ääres seisma ja valmiseineid tegema. Osaajaga töö kohta oli palk hea, aga töö hakkas selja peale. Rohkem kui kord, kui ta ennast eriti hästi ei tundnud, oli ta ees ootavale raskele vahetusele mõeldes siin parkimisplatsil seisma jäänud.

Kuid praegune sihitu tunne oli teistsugune. Nagu alati sel hetkel, süütas ta sigareti, ent täna öösel mõistis ta esimest korda, et teeb seda vabrikust tuleva lõhna summutamiseks.

Valmiseinete vabrik asus Musashi-Murayama rajooni keskel, esiküljega tänava poole, mida ääristas suure autotehase hall müür. Kõikjal mujal oli see piirkond kaetud tolmavate põldude ja väikeste autoparandustöökodadega. Maapind oli tasane ja taevas laius igas suunas. Parkla asus Masako töökohast kolmeminutise jalgsikäigu kaugusel, veel ühe vabriku taga, mis nüüd oli maha jäetud.

Parkla oli kõigest rohmakalt tasandatud tühi plats. Parkimiskohad olid kunagi olnud teibitriipudega märgistatud, ent juba ammu oli tolm need peaaegu nähtamatuks muutnud. Töötajate autod olid pargitud suvaliselt igale poole. See oli niisugune koht, kus keegi tõenäoliselt ei märkaks inimest, kes varjab end kõrges rohus või mõne auto taga. Kogumulje oli kuidagi kurjakuulutav ja Masako vaatas autot lukustades närviliselt ringi.

4

Natsuo Kirino

Ta kuulis kummide krabinat ja hetkeks lõi platsi ümbritsev ülekasvanud suvine rohi kollaste esitulede valguses särama. Roheline, allalastud katusega Volkswagen Golf kabriolett sõitis platsile ja selle juhiistmelt noogutas Masakole pontsakas töökaaslane Kuniko Jonouchi. „Vabandust, et hiljaks jäin,” ütles ta, parkides auto Masako punase pleekinud Corolla kõrvale. Tema juhtimisstiil näis hooletu ning käsipidurit peale tõmmates ja autoust sulgedes tegi ta rohkem kära kui tarvis. Kõik tema juures oli kriiskav ja maitsetult toretsev. Masako kustutas ketsininaga oma koni. „Kena auto,” ütles ta. Kuniko auto oli vabrikus palju kõneainet andnud. „Arvad tõesti või?” küsis Kuniko, keeleots komplimendist mõnu tundes suust väljas. „Aga sellepärast olen nüüd kõrvuni võlgades.” Masako naeris ükskõikselt. Auto ei paistnud olevat Kuniko võlgade ainus põhjus. Tüdruk kandis ainult disaineraksessuaare ja tema rõivad olid silmanähtavalt kallid. „Lähme,” ütles Masako. Natuke aega pärast aastavahetust oli ta hakanud kuulma jutte võõrast mehest, kes tolgendas parkimisplatsilt vabrikusse viiva tee ümbruses. Ja siis teatas mitu osaajaga töötajat, et neid oli varjudesse tõmmatud ja rünnatud, nii et neil õnnestus vaevu pääseda; sellepärast oli ettevõte äsja välja andnud hoiatuse, et naised peaksid käima mitmekesi koos. Nad hakkasid suvises pimeduses minema mööda sillutamata, viletsalt valgustatud teed. Paremat kätt kulges kortermajade ja suurte aedadega talude ebaühtlane rida – mitte just eriti huvitav, kuid vähemalt märk, et siinkandis leidub siiski elu. Vasakule, teisele poole umbekasvanud kraavi, jäi mahajäetud hoonete üksildane rivi: üks vanem valmiseinete vabrik ja eelajalooline keeglirada. Naised, kes olid ründaja ohvriks langenud, rääkisid, et nad tiriti nende inimtühjade ehitiste vahele, ning sellepärast pidas Masako hoolega vahti, kui koos Kunikoga edasi kiirustas. Ühes paremal pool asuvatest kortermajadest kuulsid nad meest ja naist portugali keeles vaidlemas; rohkem kui tõenäoliselt töötasid nad samuti vabrikus.

Lisaks koduperenaistele, kes töötasid osaajaga, oli vabrikusse palgatud suur hulk brasiillasi, nii Brasiilias sündinuid kui ka Jaapani päritoluga, paljud neist abielupaarid. „Kõik räägivad, et see pervert on vist brasiillane,” ütles Kuniko, pimeduses kulmu kortsutades. Masako kõndis vastamata edasi. Pole suurt vahet, kust see mees pärit on, mõtles ta, vabrikutöö tekitatud depressiooni vastu ei aita miski.

Naised peaksid ennast lihtsalt kaitsma nii hästi, kui suudavad. „Räägitakse, et see on suur tugev mees, et ta haarab naised kinni ja hoiab neid, sõnagi lausumata.” Miski Kuniko hääles reetis kerget igatsusvarjundit. Masako tundis, et Kuniko on kuidagi varjatud, suletud – nagu paks pilvkate, mis öösel tähti

VÄLJA

5

varjab. Nende tagant kostis jalgratta pidurite kriiksatus ja kui nad närviliselt vaatama pöördusid, siis nägid üht vanemat naist jalgrattal. „Nii et need olete teie kaks,” ütles naine. „Tere.” See oli Yoshie Azuma. Ta oli hilistes viiekümnendates lesk – väledate sõrmedega, mis tegid temast konveieri kiireima töölise. Teised naised olid hakanud teda vastumeelse aukartusega Kipriks kutsuma. „Ah, Kipper. Tere hommikust,” ütles Masako kergendustundega. Kuniko ei öelnud midagi, vaid hakkas edasi minema. „Ärge nüüd teie kah mind sedasi kutsuma hakake,” ütles Yoshie, kuid paistis hüüdnime üle salamisi heameelt tundvat. Ta ronis jalgrattalt maha ja hakkas teiste kõrval kõndima. Ta oli lühike, kuid tugeva masaja kehaehitusega, mis näis füüsilise töö jaoks ideaalselt sobivat. Siiski oli tema nägu peenejooneline ja hele, hõljudes nüüd peaaegu võrgutavalt kumavana pimeduses. Arvatavasti laskiski just see vasturääkivus tal paista õnnetu ja kuidagi läbikukkununa. „Arvan, et kõnnite kahekesi koos pabina pärast, mis selle perverdi ümber käib,” sõnas ta. „Õigus,” ütles Masako. „Kuniko on veel küllalt noor, et ohus olla.” Kuniko itsitas. Ta oli kakskümmend üheksa. Yoshie läks ringi ümber lombi, mis hämaras valguses hiilgas, ja pöördus Masakot vaatama. „Ise sa oled kah alles täitsa kobe,” ütles ta. „Kui vana sa oledki – nelikümmend kolm?” „Ära jama,” kohmas Masako, naeru maha surudes. Meelitus pani teda ennast enesekindlana tundma sellisel moel, mida viimasel ajal ainult harva juhtus. „Siis oled sa küll läbinisti ära kuivanud, mis? Külm ja kuiv?” Yoshie toon oli narritav, ent Masakole tundus, et teine tabas naelapea pihta. Ta tundis end tõesti külma ja kuivana, peaaegu sisalikulaadsena, kui ta nüüd edasi liugles. „Aga sina oled täna tavalisest pisut hilisem?” küsis Masako, et teemat vahetada. „Oh, mammaga oli täna natuke raske.” Yoshie kortsutas kulmu ja jäi vait. Ta hoolitses kodus oma voodihaige ämma eest. Masako vaatas otse ette, otsustanud rohkem küsimusi mitte esitada. Vasakul seisvate mahajäetud hoonete reast mööda saanud, jõudsid nad valgete kaubikuteni, mis valmiseineid üle kogu linna väikestesse poodidesse toimetasid, ja autode taga kõrguski vabrik ise, hiilates fluorestseerivas valguses ähmaselt nagu ööta linn.

Nad ootasid, kuni Yoshie läks oma ratast vabriku kõrval oleva tugiraami juurde parkima, ja ronisid siis üles Astoturfiga kaetud rohelisest trepist, mis viis hoone küljele. Sissekäik oli teisel korrusel. Paremat kätt oli kontor ning

6

Natsuo Kirino

koridori lõppu jäid töötajate puhkeruum ja kappidega riietusruum. Vabrik ise asus esimesel korrusel, nii et pärast ümberriietumist tuli minna trepist alla. Jalatsid võeti ära punasel sünteetilisel vaibal vabriku sissekäigu juures. Vaiba värvus tundus päevavalguslampide paistel pleekinuna, mistõttu vestibüül mõjus üsna mornilt. Masako ümber olevate naiste jume omandas sisustusega sobiva sünge varjundi ning oma tülpinud kaaslasi vaadates mõtles Masako, kas näeb ka ise sama vilets välja. Komada, kokkusurutud huultega tervisekaitseinspektor vabrikus, oli sisse võtnud koha kõrge vahedega riiuli ees, kuhu nad oma jalanõud panid, ja kui mõni naine mööda läks, nühkis Komada tema selga kleepuva rõivapuhastusrulliga, et eemaldada tolm ja mustus, mille ta võis olla kaasa toonud.

Nad sisenesid suurde tatami-matiga ruumi, mida kasutati töötajate puhkeruumina. Väikestes rühmades ajasid siin-seal juttu need, kes olid valged töörõivad juba selga tõmmanud. Töö algust oodates limpsisid nad teed või mugisid suupisteid, samas olid mõned leidnud kohad nurgas, kus kiireks tukastuseks pikali visata. Peaaegu sajast öövahetuse töötajast oli ligikaudu kolmandik brasiillasi ja neist umbes pooled mehed. Ja kuna oli suvevaheaja keskpaik, siis oli mõnevõrra kasvanud ka tudengitest tööliste arv; siiski moodustasid palgaliste enamuse neljakümne-viiekümneaastased osaajaga töötavad koduperenaised.

Kolm naist tervitasid riietusruumi poole minnes noogutustega sõpru ning märkasid siis Yayoi Yamamotot üksi nurgas istumas. Nende lähenedes tõstis ta pilgu, ent tema näol ei olnud naeratuse varjugi ja ta jäi tatamile kössitama. „Hommikust,” ütles talle Masako ja viimaks naerataski teine korraks natuke. „Näed väsinud välja.” Yayoi noogutas jõuetult ja läkitas neile rusutud pilgu, kuid ei vastanud ikka veel midagi. Yayoi oli neist neljast kõige ilusama välimusega – tegelikult oli ta öövahetuse kõige kaunim naine. Tema nägu oli peaaegu veatu, avara laubaga, kena tasakaaluga silmade ja kulmude vahel, ülespidi pööratud nina ja täidlaste huultega. Ka tema keha, kuigi väike, oli täiuslik. Ta välimus oli vabrikus nii silmatorkav, et mitu naist olid hakanud teda kiusama, kuigi teised olid tema vastu kenad. Masako oli endale võtnud Yayoi kaitsja rolli, arvatavasti sellepärast, et nad olid teineteisest nii erinevad. Kui Masako ise tegi oma parima, et elada arukalt ja terve mõistuse kohaselt, siis Yayoi paistis läbi maailma rännates kaasas tassivat suurt hulka emotsionaalset pagasit. Etendades ilusa naise rolli, keda räsivad tema enda segased ja pidevalt muutuvad tunded, klammerdus ta peaaegu ebateadlikult kõiksuguse sünge kraami külge, mille oleks muidu seljataha jätnud.