3099 kaitse öös

Ă•rna sĂźdamega karmidele kuttidele.

Esimene peatükk

Talle ei meeldinud politseinikud.

Sel suhtumisel olid sügavad juured, mis pärinesid varasest noorusajast, mil ta üritas igasuguste nippidega neile mitte vahele jääda ja nende eest plehku panna – või mil nad temaga maid jagasid, kui ta jalad polnud küllalt kiired.

Selleks ajaks, kui ta oli kaksteist, oli ta teinud tühjaks omajagu taskuid ja teadis, milliseid kanaleid pidi saab äsja varastatud kella sularaha vastu vahetada.

Tol ajal omandas ta tarkuse, et kellaaja teadmine ei too õnne, aga nende kahekümne dollariga, mille ta kella müügist sai, võis osta õnnepirukast parajalt suure tüki. Ja kui need kakskümmend dollarit kihlveos osavalt mängu panna, kasvas õnn kolmekordseks.

Sel aastal, kui ta sai kaksteist, investeeris ta oma suure vaevaga kogutud võidud väikesesse hasartmänguettevõttesse, mis rahuldas ühtlasi tema huvi spordi vastu.

Oma südames oli ta ärimees.

Ta ei kuulunud ühtegi jõuku. Esiteks polnud tal mingit tahtmist mõne grupeeringuga liituda, kuid veelgi olulisem oli see, et temale ei istunud sellistes organisatsioonides valits­ev hierarhia.

Keegi pidi olema ülemus – ja temale meeldis ise ülemus olla.

5

Nora Roberts

Ilmselt oleks võinud väita, et Jonah Blackhawkil oli probleem võimuga.

Ja nii see oligi.

Ju võib vist öelda, et murrang saabus pärast kolmeteistkümnendat sünnipäeva. Tema hasartmänguäri oli kenasti kasvanud – pisut liigagi kenasti, mille tõttu see käis pinda teatud kanda kinnitanud sündikaatidele.

Teda hoiatati tavapärasel viisil: ta peksti vaeseomaks. Jonah suhtus läbi klopitud neerudesse, katkisesse huulde ja sinistesse silmadesse kui äririski. Kuid veel enne, kui ta jõudis langetada otsuse, kas minna mujale või panna vastu, võeti ta vahele. Ja korralikult.

Politsei oli äririvaalidest märksa tülikam.

Aga see politseinik, kes ülbitseva poisi jaoskonda vedas, oli teistmoodi. Jonah polnudki pihta saanud, mis see täpselt oli, mis seda politseinikku teistest ametivendadest eristas. Igal juhul selle asemel, et saata ta noortevanglasse – kus ta oli vana tuttav –, pandi ta jamama igasuguste programmidega, noortekeskustega, nõustamisega.

Oi, küll ta vingerdas ja nähvis talle omasel külmaverelisel viisil, kuid selle politseiniku karulõksust polnud pääsu. Teda rabas juba üksnes tolle mehe visadus. Mitte keegi polnud temast niimoodi kinni hoidnud. Jonah kasvatati peaaegu vastu ta enda tahtmist ümber; vähemalt mõistis ta, et targem on süsteem enda kasuks pöörata kui sellele vastu hakata.

Nüüd, kolmekümneaastasena, polnud ta just kõige eeskujulikum Denveri kodanik, aga ta oli igati korralik ärimees, kelle ettevõtted tootsid korralikku kasumit ja võimaldasid tal elada sellist elu, millest tänavapoiss poleks osanud unistadagi.

6

Kaitse öös

Ta oli sellele politseinikule võlgu ning tema maksis oma võlad alati ära.

Vastasel juhul oleks ta lasknud end pigem aheldada ihualasti ja meega kokku määrituna sipelgapessa kui istunud taltsalt Denveri politseiülema ooteruumis.

Isegi kui kõnealune politseiülem oli Boyd Fletcher.

Jonah ei tammunud ringi. Närviline liikumine oli raisatud liikumine ja andis liiga palju ära. Politseiülema ukse ees laua taga istuv naine oli noor, ilus ja väga huvitava taltsutamatu punase lokipahmakaga. Aga Jonah ei flirtinud. Seda tegemast ei takistanud teda naise abielusõrmus, vaid naise lähedus Boydile ning Boydi kaudu kogu politseisüsteemile.

Ta istus kannatlikult ja liikumatult ooteruumi oliivrohelises toolis. Ta oli pikka kasvu ja pikkade jalgadega, tugeva kehaehitusega mees, kes kandis kahekümnedollarilise ­T-särgi peal kolm tuhat dollarit väärt pintsakut. Ta juuksed olid ronkmustad, pulksirged ja paksud. Juuksed, helekuldne nahatoon ja teravad põsesarnad olid kingitus apatšist vanavanaisalt.

Jahedate roheliste silmade selge pilk võis olla pärand iiri vanavanaemalt, kelle apatšid olid ära röövinud ning kes kinkis hulljulgele röövijale kolm poega.

Jonah ei teadnud oma perekonna ajaloost eriti palju. Ta enda vanemaid huvitas rohkem teineteisega kaklemine viimase õllepurgi pärast kui ainsale pojale voodi veeres unejutu lugemine. Aeg-ajalt oli Jonah’ isa uhkeldanud oma päritoluga, kuid võimatu oli öelda, kui palju tema jutus oli tõde ja kui palju väljamõeldist.

Ja ausalt öelda ei läinud see kõik Jonah’le vähimalgi määral korda.

Inimene on see, kelleks ta on ise oma jõuga saanud.

7

Nora Roberts

Just sellise õppetunni andis talle Boyd Fletcher. Jonah oli valmis juba pelgalt selle eest tegema Boydi heaks kõik. „Härra Blackhawk? Politseiülem võtab teid nüüd vastu.“ Naine saatis talle püsti tõustes ja ust avama minnes viisaka naeratuse. Ta oli politseiülema kella kümnest külalist väga põhjalikult uurinud; ega siis abielusõrmus veel naisterahvast pimedaks tee. Selles mehes oli midagi rabavat, kuid samas tekitas ta tahtmise kiiremas korras varju otsida.

Mehe silmad edastasid naisele hoiatuse, et ta on ohtlik.

Ning ka selle mehe kõnnak rääkis ohtlikkusest. Graatsiline ja sujuv nagu kassil. Sellisest mehest võib päris põnevaid fantaasiaid punuda – ning fantaasiad olidki ilmselt kõige ohutum viis selle mehega kokku puutuda.

Kuid siis saatis mees talle naeratuse, milles oli nii palju väge ja võlu, et naisel oli tahtmine teismelise moodi õhata. „Tänan.“ Naine pööritas kabinetti astunud mehe järel ust sulgedes silmi. „Oh sa poiss, pole sugugi tänu väärt.“ „Jonah!“ Boyd oli juba püsti tõusnud ja tuli ümber laua.

Ta surus Jonah’ kätt ja pigistas teise käega omamoodi meeste kallistuses tugevalt ta õlga. „Suur tänu tulemast.“ „Politseiülema kutsele on raske ei öelda.“ Kui Jonah esimest korda Boydi kohtas, oli Boyd leitnant.

Siis olid ta juuksed tumedad, kuldsete triipudega, ning ta kabinet oli väike ja asju täis ning klaasist seinaga.

Nüüd olid Boydi juuksed hõbedased ja ta kabinet avar.

Klaasseinaks oli suur aken, kust avanes vaade Denverile ja seda ümbritsevatele mägedele.

Mõned asjad muutuvad, mõtles Jonah Boydi rohelistesse silmadesse vaadates. Mõned aga mitte.

8

Kaitse öös

„Kas must kohv sobib?“ „On ikka sobinud.“ „Võta istet.“ Boyd osutas toolile ja läks ise kohvimasinaga õiendama. Ta oli nõudnud endale isiklikku kohvimasinat, et ei peaks kohvihimu taltsutamiseks iga kord assistenti tülitama. „Anna andeks, et pidid ootama. Pidin ühele kõnele joone alla tõmbama. Poliitikud,“ torises ta kahte kruusi kanget musta kohvi valades. „Ma ei talu neid.“ Jonah ei lausunud midagi, kuid ta suunurgad tukslesid. „Ja ära üldse kavatsegi visata mõnd vaimukust teemal, kuidas ma olen oma ametiposti tõttu samuti poliitik.“ „See ei tulnud mul hetkekski pähegi.“ Jonah võttis pakutud kohvitassi vastu. „Seda öelda.“ „Sina oled ikka olnud nutikas poiss.“ Boyd ei istunud laua taha, vaid Jonah’ kõrvale, ja ohkas pikalt. „Poleks iial uskunud, et minust saab kontorirott.“ „Ihkad tänavaile?“ „Iga päev. Aga töö on töö. Kuidas uuel klubil läheb?“ „Hästi. Päris palju väärikaid külastajaid. Palju kuldkaartide omanikke. Eks neil läheb neid vaja ka,“ lisas Jonah kohvi rüübates. „Me kastame neid ju disainerijookidega.“ „Tõesti või? Ja mina mõtlesin mõnel õhtul Cilla sinna viia.“ „Kui tood oma naise, teeme sulle joogid ja õhtusöögi välja – kas see on lubatud?“ Boyd jäi kõhklema, toksis sõrmega vastu kruusi. „Vaatame.

Mul on üks väike probleem ja sina saad ehk mind aidata.“ „Kui saan.“ „Viimase kuu aja jooksul on olnud mitu sissemurdmist. Peamiselt võetakse kaasa kalleid asju, mida õnnes9

Nora Roberts

tub kiiresti maha müüa. Ehteid, väiksemat elektroonikat, sularaha.“ „Ühes piirkonnas?“ „Ei, igal pool. Eeslinnade eramajad, kesklinna korterid.

Vähem kui kaheksa nädala jooksul kuus juhtumit. Väga puhas töö.“ „Noh, kuidas ma saan sind siis aidata?“ Jonah toetas kruusi põlvele. „Mina ei tegelnud sissemurdmistega.“ Ta näol välgatas naeratus. „Toimiku põhjal.“ „Selle üle olen ma muide juurelnud.“ Aga Boyd tõstis rahu pakkuvalt käe. „Inimesed, keda on röövitud, on sama erinevad nagu nende elamised. Noorpaarid, vanemad paarid, üksikud. Üks asi on aga kõigi puhul ühine. Nad kõik olid röövi õhtul klubis.“ Jonah’ silmad tõmbusid kissi; see oli ta näos ainus muutus. „Mõnes minu omas?“ „Viiel korral kuuest sinu omas.“ Jonah jõi kohvi ja vaatas suurest aknast erksinist taevast.

Ta hääletoon oli endiselt meeldiv, sõbralik. Kuid ta silmad olid tõmbunud külmaks. „Kas sa küsid, kas mina olen sellega seotud?“ „Ei, Jonah. Ma ei küsi, kas sina oled sellega seotud. Selle punkti oleme me sinuga juba ammu ületanud.“ Boyd ootas hetke. Poiss oli – oli ikka olnud – tundlik. „Või vähemalt mina olen.“ Jonah tõusis noogutades püsti. Ta pani tassi kohvimasina juurde lauale. Neid inimesi, kelle arvamus talle korda läks, polnud eriti palju. Aga Boydi arvamus läks. „Keegi kasutab minu klubi,“ ütles ta, selg Boydi poole. „See ei meeldi mulle.“ 10

Kaitse öös

„Ma ei arvanudki, et see sulle meeldib.“ „Millisest jutt on?“ „Uuest. Sellest, mille nimi on Blackhawk’s.“ Jonah noogutas taas. „Rikkam klientuur. Vaba raha on rohkem kui spordibaaris.“ Ta keeras ringi. „Mida sa minult tahad, Fletch?“ „Sooviksin sinuga koostööd teha. Seda, et sa oleksid nõus töötama meie uurijatega. Peamiselt just juurdlust juhtiva kolleegiga.“ Jonah lasi kuuldavale vandesõnad ning tõmbas haruldase ärrituse ilminguna käega läbi juuste. „Sa tahad, et ma ajaksin asju politseinikega, laseksin neil oma klubis ringi nuuskida?“ Boyd ei vaevunudki muiet varjama. „Jonah, nad on juba sinu klubis käinud.“ „Mitte siis, kui mina seal olen.“ Selles oli ta päris kindel.

Tema tajus politseinikke poole miili pealt – joostes ise pimeduses vastassuunda.

Täpselt nii see oligi olnud. „Arvatavasti mitte. Mõned meist töötavad päevasel ajal.“ „Miks küll?“ Boyd sirutas naerdes jalad välja. „Kas ma olen sulle rääkinud, et kohtasin Cillat, kui olime mõlemad öises vahetuses?“ „Mitte rohkem kui kakskümmend või kolmkümmend korda.“ „Ikka sama terav keel. See on mulle sinu juures ikka meeldinud.“ „Siis, kui sa ähvardasid selle kinni klammerdada, sa küll nii ei öelnud.“ 11