3054 suits öös

]

Proloog

Tuli. Tuli puhastas. Tuli hävitas. Selle kuumus võis päästa

elusid. Või siis neid võtta. See oli üks inimkonna suurimaid avastusi ja üks suurimaid hirme.

Ja üks suurimaid lummusi.

Emad hoiatasid lapsi, et nad ei mängiks tikkudega, ei katsuks pliidi all punast hõõgust. Sest vaatamata leegi ilule ja võrgutavale soojusele kõrvetas tuli ihu.

Koldes oli tuli romantiline, õdus, mõnus, küütlev ja praksuv ning temast hoovas lõhnavat suitsu ja võbelevat kuldset valgust. Vanad mehed nägid selle ees und. See meelitas armastajaid.

Laagrilõkkena lennutas see tähistaevasse sädemeid ja ahvatles värinal tondijutte rääkivaid lapsi küpsetama vahukomme mustjaks venivaks massiks.

Linnades oli pimedaid urkaid, kus hämaras valguses külmast krimpsus ja väsinud nägudega kodutud, kelle meeled olid unenägude nägemiseks liiga tuimad, soojendasid käsi prügikasti tehtud tule kohal.

Urbanas oli palju tulesid.

Madratsis hõõgus hooletult maha pillatud sigaret. Elektrijuhtmed olid vanad või hooldamata, kuid hooletu inspektor 3

Nora Roberts

ei pööranud neile tähelepanu. Petrooleumiahi oli kardinatele liiga lähedal, umbsesse kappi olid visatud õlised nartsud. Välgusähvatus. Järelevalveta jäänud küünal.

See kõik võis põhjustada vara hävinemist või elu kaotamist.

Oli see siis teadmatus, õnnetusjuhtum või jumala tahe.

Aga oli veel muidki põhjusi, mis olid märksa hullemad.

Majja sisenenud, hingas mees mitu korda kergelt sisse. Tegelikult oli see lihtne. Ja nii haarav. Nüüd oli võim tema käes.

Ta teadis täpselt, mida teha, ja seda teha oli erutav. Üksi. Pimeduses.

Enam pole kaua pime. See mõte pani ta teisele korrusele minnes itsitama. Peagi tekitab ta valguse.

Kahest kanistritäiest bensiinist aitab. Esimese sisu valas ta vanale puitpõrandale: ühest ruumist teise minnes seina ääri läbi käies jäi temast maha bensiininire. Aeg-ajalt tegi ta pausi, tõmbas stangedelt kauba maha, loopis kergesti süttivatele esemetele tikutoose, valas bensiini juurde, et see toidaks leeke ja viiks need laiemale alale.

Süütevedeliku lõhn oli nagu meeli erutav magus ja eksootiline parfüüm. Metallist keerdtreppi mööda järgmisele korrusele minnes polnud ta paanikas, tal polnud kuskile kiiret. Loomulikult liikus ta vaikselt – ta polnud sugugi rumal. Aga ta teadis, et öövaht loeb hoone teises otsas ajakirju.

Toimetades heitis ta pilgu lakke kinnitatud ämblikuvõrku meenutavatele sprinkleritele. Nende eest oli ta juba hoolt kandnud. Leekide tõustes ei susise torudes vesi ja suitsuandurid ei hakka undama.

4

Suits öös

See tuli põleb ja põleb ja põleb, kuni aknaklaasid plahvatavad kuumuse marulise rusika jõust. Värv hakkab kooruma, metall sulama ja laed langevad söestunult sisse.

Ta soovis... hetkeks oli tal tahtmine, et ta saaks siia jääda, seista selle kõige keskel ja vaadata, kuidas magav tuli ärkab pahinal ellu. Ta tahtis imetleda selle ärkamist, praksumist ja selle kuuma keha sirutumist. Ta tahtis kuulda selle võidukat möiret, kui see näljasena kõik oma teel hävitab.

Kuid selleks ajaks on tema juba kaugel. Liiga kaugel, et seda näha, seda kuulda, tunda selle lõhna. Ta peab seda ette kujutama.

Ta süütas esimese tiku, hoidis leeki silmade kõrgusel, imetledes selle vastsündinud sädet, olles sellest võlutud. Ta naeratas nagu uhke isa ja viskas tillukese tule tumedasse bensiinilompi. Ta vaatas hetke – vaid hetke –, kuidas loom ellu ärkas ja roomas mööda tema jaoks maha jäetud rada.

Ta lahkus vaiksel, kiirel sammul jäisesse öösse. Peagi liikusid jalad peksleva südamega samas rütmis.

Esimene peatükk

Ärritunud ja kurnatud Natalie sisenes oma maja viimasel

korrusel paiknevasse korterisse. Turundusjuhtidega aset leidnud õhtusöök oli veninud üle südaöö. Ta oleks võinud ju siis koju tulla, mõtles ta kingi jalast lükates. Aga ei. Ta kontor jäi restoranist koju tulles tee peale. Ta lihtsalt ei suutnud panna vastu kiusatusele heita veel üks pilk uutele mudelitele, kontrollida veel kord üle suure avamispeo reklaame.

Mõlematega oli tulnud vaeva näha. Ja tegelikult oli tal plaanis teha vaid mõned ülestähendused. Kirjutada paar memot.

Nii et miks ta siis vaarub öösel kell kaks magamistoa poole? Vastus oli lihtne. Tema oli oma loomult obsessiivkompulsiivne. Tema oli idioot. Ja teda ootas hommikul kell kaheksa mitme idaranniku müügiesindajaga hommikusöögikohtumine.

Pole midagi, püüdis ta end rahustada. Ei midagi hullu. Kes siis vajab und? Päris kindlasti mitte Natalie Fletcher, kolme­ kümne kahe aastane dünamo, kes tegeles parasjagu firmale Fletcher Industries veel ühe tulutoova haru rajamisega.

Ja tulu tuleb. Ta oli panustanud Lady’s Choice’i üles ehitamisse kõik oma oskused, kogemused ja loovuse. Enne tulude 6

Suits öös

laekumist saabuvad siiski kõik need esimesed valud ja rõõmud, mis kaasnevad uue firma loomise, sünni ja kasvu, selle jalule saamisega.

Tema vastsündinud firma, mõtles ta väsinult, kuid rahuldust tundes. Tema lapsuke. Ta hoolitseb selle eest, õpetab ja hellitab – ja kui vaja, siis tammub kell kaks öösel toas ringi.

Kuid pilk tualettlaua peeglisse näitas, et isegi dünamo vajab vahel puhkust. Ta põsed olid kaotanud nii loomuliku jume kui ka kosmeetilise puna ja nägu oli liiga habras ja kahvatu.

Lihtne krunn, mis oli õhtu alguses näinud välja peen ja šikk, näis nüüd vaid rõhutavat seda, kui väsinud oli ta tumeroheliste silmade pilk.

Ning kuna ta oli uhke oma energia ja vastupidavuse üle, siis keeras ta peeglile selja, puhus meekarva salgud silmadest ja ringitas kangeid õlgu. Haid ju ei maga, mõtles ta endamisi.

Isegi mitte ärihaid. Kuid see hai oli küll valmis täies riides voodile vajuma.

Nii küll ei saa, mõtles ta, mantlit seljast ajades. Organiseeritus ja kontroll olid äritegevuses sama olulised kui selge pea, mis saab numbritega toime. Ta läks sissejuurdunud harjumusest garderoobi ja pani just sametist õlarätti polsterdatud riidepuule, kui telefon helises.

Las läheb automaatvastajale, mõtles ta, kuid teise helina peale haaras ta juba toru. „Halloo?“ „Preili Fletcher?“ „Jah?“ Toru kõlksatas vastu smaragdkõrvarõngast. Ta tahtis just kõrvarõnga ära võtta, kuid helistaja hääles kostva paanika tõttu jäi ta käsi õhku.

7

Nora Roberts

„Mina olen Jim Banks. Linna lõunaservas asuva laohoone öövaht. Meil on siin probleem.“ „Probleem? Kas lattu murti sisse?“ „Tuli on lahti. Pagana pihta, preili Fletcher, kogu maja on leekides.“ „Tuli?“ Natalie võttis ka teise käega torust, just nagu kartes, et see võib muidu käest plehku panna. „Laos? Kas keegi oli siis seal? Kas keegi on seal?“ „Ei, ainult mina.“ Mehe hääl värises, katkes. „Olin alumise korruse kohviruumis, kui kuulsin plahvatust. Vist pomm, või mina ka ei tea. Helistasin tuletõrjesse.“ Nüüd kuulis Natalie ka teisi helisid: sireenide huilgamist, hüüdeid. „Ega te viga saanud?“ „Ei, mina pääsesin välja. Pühade vahe, preili Fletcher, see on lihtsalt kohutav. Lihtsalt kohutav.“ „Tulen kohe sinna.“

Nataliel kulus linna lääneosa peenest rajoonist viletsasse lõunarajooni, kus asusid laohooned ja tehased, sõitmiseks veerand tundi. Ta nägi tuld, kuulis seda veel enne, kui tule­ tõrje­masinate taga auto peatas. Nõgiste nägudega kirvestega mehed vedasid voolikuid. Katkistest akendest ning katuse­ aukudest tulvas suitsu ja leeke. Kuumus oli kohutav. Isegi nii kaugel lajatas see talle näkku, kuigi selg tundis veebruarikuist jäist õhku.

Kõik. Tal oli selge, et kõik hoones olnu on kaotatud. „Preili Fletcher?“ Natalie rebis end õudsest vaatepildist lahti ja nägi ringi keerates hallis mundris tüsedat keskealist meest.

8

Suits öös

„Mina olen Jim Banks.“ „Õige jah.“ Natalie võttis automaatselt ta käest, mis oli jääkülm ja värises samamoodi nagu mehe hääl. „Teiega on siis kõik korras? Olete ikka päris kindel?“ „Jah. Kohutav lugu.“ Nad vaatasid hetke vaikides tuld ja neid, kes sellega võitlesid. „Tulealarm?“ „Mina ei kuulnud midagi. Kuulsin üksnes plahvatust.

Tahtsin just trepist üles minna, aga nägin siis tuld. See oli igal pool.“ Ta tõmbas käega üle suu. Ta polnud elu seeski midagi sellist näinud. Midagi sellist ei tahtnud ta enam elu seeski näha. „Igal pool. Sain välja ja helistasin autost tule­ tõrjesse.“ „Te tegite õigesti. Kas te teate, kes siin vastutav isik on?“ „Ei oska öelda. Need mehed tegutsevad kiiresti ega kuluta aega rääkimisele.“ „Olgu. Minge õige koju, Jim. Tegelen sellega ise. Kui neil on vaja teiega rääkida, siis on mul ju teie piipari number ja nad võivad helistada.“ „Ega muud vist üle jää.“ Ta raputas maha vahtides pead. „Mul on kohutavalt kahju, preili Fletcher.“ „Minul samuti. Suur tänu, et mulle helistasite.“ „Leidsin, et pean seda tegema.“ Ta vaatas veel korra hoone poole, tundus korraks värisevat, ja sammus siis pikkamööda oma auto poole.

Natalie seisis liikumatult paigal ja ootas.

Selleks ajaks, kui Ry kohale jõudis, oli hoone juurde kogunenud juba rahvasumm. Ta teadis, et tuli tõmbab inimesi sama9