3016 j4t kat

Kõigile neile, kes meie riiki teenivad. Sõduritele, tugi- ja meditsiinipersonalile ning neile, kelle töö on vahel kõige raskem... neile, kes ootavad kodus. Olgu teie pühad tulvil armastust ja rõõmu.

Minu populariseerijatele. Armastan teid kõiki.

Suur tänu teile kogu teie vaeva eest.

Esimene peatükk Tegelikus elus polnud lumi sugugi nii vahva nagu filmides ja telekas, mõtles Noelle Perkins, kui ta juhitavuse kaotanud auto lumehanges seisma jäi. Ta oli vältinud mäkke sõites äkilisi liigitusi, kui see juhtus. Kuigi ta ei osanudki öelda, mis asi see see just täpselt oli. Ühtäkki hakkas auto lihtsalt keerlema. Võis olla, et ta karjatas, aga kuna ta oli üksi, siis ei kavatsenud ta seda tunnistada.

Ringi vaadates märkas ta, et auto oli ninapidi kõvas hanges. Õnneks oli ta sihtkohale suhteliselt lähedal. Aga samas tuli tal välja mõelda, kuidas pärast mäest alla pääseda.

Ent selle üle võib hiljem pead murda, mõtles ta mootorit välja lülitades ning turvavööd lahti tehes. Kõigepealt tuleb kutsikas õue lasta.

Noelle avas autoukse ja üritas jalgu maha toetada, kuid sai siis aru, miks auto keerlema oli hakanud. Tuleb välja, et lumi on libe. Jalad ei tahtnud maapinnal püsida ja tal tuli auto uksepiidast tuge otsida.

5

Susan Mallery

„No mis see siis olgu,“ pomises ta, kui lõpuks tasakaalu leidis, ning sulges hoolikalt autoukse. Ta läks ettevaatlikult pika sissesõidutee lõpus asuva maja poole.

Lumi oli saabunud Fool’s Goldi varakult. Oktoobri lõpus sadas maha kümmekond sentimeetrit, kuid see lumi sulas ära.

Novembri alguses tuli uus lumi ja nüüd uus lumelaam. Aga linnas pole asi nii hull, mõtles ta. Samal hetkel tundis ta, et on kukkumas.

Kätega vehkides õnnestus tal jalule jääda ning ta liikus edasi.

Linnas on tänavad puhtaks aetud ja kõnniteed roogitud. Keegi raputas sinna mingit võluvärki, nii et kõnniteed polnud libedad.

Linnas polnud tal ringi käimisega mingeid probleeme.

Ta oli veetnud lapsepõlve Floridas ja kolinud töö tõttu Los Angelese ning polnud seega tõeliseks talveks valmis, mõtles ta trepini jõudes. Taas ähvardasid jalad alt lennata. Ta viskus käsi­ puu poole ja sai sellest veel viimasel hetkel kinni. Ta alakeha libises eest ja ta oli väljavenitatud asendis, peaaegu maapinnaga paralleelselt.

Ta surus saapaninad lumme ja jäässe lootes, et ehk õnnestub pidet leida. Lõpuks õnnestus tal jalad taas enda alla saada ning end sirgu ajada. Ta mõtles pahuralt, et on nagu mõni multifilmitegelane. Ainult et tema võis luud murda. „No sellist asja ma küll ei osanud ette näha,“ torises ta mõeldes, et Felicia palve oli tundunud igati mõistlik. Kuna kõik jooksid ringi, oli sõbranna kaheksa kuu vanune kutsikas Webster üksi kodus. Kas Nicole saaks minna ja koera välja lasta?

Felicia oli Noelle’ile hea sõbranna. Kui Noelle septembri alguses oma jõulupoe avas, aitas Felicia tal kaupa välja panna ja jagas soovitusi. Kui Noelle tahtis koos teiste poeomanikega endale linnas reklaami teha, aitas Felicia ta omavalitsuse reeglistiku­ 6

Jõulud neljandal tänaval

rägastikus otsa peale. Kui Noelle oli mures, et ei leia iial meest... noh, saate aru küll, rääkimata armastusest, kinnitas Felicia, et küll see tuleb. Nii et aidata Felicial koera eest hoolitseda oli ju iseenesestmõistetav. „Ma saan hakkama,“ kinnitas Noelle trepist üles ronides.

Astmed polnud üllataval kombel sugugi libedad. Tundub, et ka siin oli kasutatud seda imelist vahendit.

Ta kobas lillepottide vahelt tagavaravõtit otsida. Aga ei leidnud seda. Ta katsus kõik lillepotid läbi, sest Felicia oli ju ometigi käskinud tal lillepottidest otsida.

Mitte kui midagi.

Teadmata, mida edasi teha, läks ta ukse poole ja kuulis vaikset nohisevat heli. „Webster,“ hüüdis ta.

Kutsikas haukus erutatult.

Kätt lingile pannes avastas Noelle, et uks avanes.

Ja siis leidis ühekorraga aset kaks asja. Kohutavalt elevil kahekümne viie kilone Saksa lambakoera kutsikas hüppas teda tervitama ja ta nägi esikus spordikotti.

Automaatselt patsutas Noelle innustunud koera. Koer lakkus ta käsi ja liputas saba, tuiskas siis trepist alla puude poole, et oma asi ära ajada. „Väljas on libe,“ hüüdis Noelle talle järele, kuid sai siis aru, et koeral on võlujalad, sest too naasis samasuguse hüperkiirusega, nagu oli välja jooksnud, ega libisenud seejuures kordagi. „Tubli poiss,“ ütles ta koera kallistades.

Esimene probleem on lahendatud, mõtles ta. Nüüd jäi siis veel salapärane spordikott ja lukustamata uks.

Kott võib olla Gideoni kolmeteistkümneaastase poja Carteri oma. Või siis asitõend, et keegi paha on majja sisse murdnud 7

Susan Mallery

ja otsib parasjagu seda läbi. Nii või teisiti tuleb selles selgusele jõuda.

Ta astus ettevaatlikult sisse, innukas koer kõrval. Ukse juures oli vihmavarjuhoidja. Ta haaras sealt kõige suurema ja ohtlikuma välimusega vihmavarju ja hoidis seda kurikana käes. Ta julgustas end mõttega, et ta pole mingi nannipunn. Lõpuks oli ta ju sügisel läbinud enesekaitsekursused. Loomulikult oli juhendaja osalejaid hoiatanud, et ise ei maksa tüli norima minna. „Kui tahad siit midagi sisse vehkida, siis olen juba politseisse helistanud ja ma olen relvastatud,“ hüüdis ta läbi avatud plaaniga esimese korruse minnes. Esimesel korrusel oli suur elutuba ja tohutu suur köök. Ta teadis, et maja kummaski otsas on magamistoad ja alumisel korrusel samuti toad.

Websterile meeldis see mäng, ta püsis aeg-ajalt vastu seina põntsuvat saba liputades Noelle’i kõrval. „Käed üles, ja keegi ei saa viga,“ jätkas Noelle.

Ta pidas kuulatades pausi. Esikust kostis heli. Ta pöördus, vihmavari ründevalmis, esiku poole. Kui vaja, siis annab ta tollele tüübile tou ja paneb jooksu. Ta oli päris kindel, et Webster jookseb talle järele arvates, et tegu on järjekordse mänguga.

Vannitoa uks avanes ja sealt väljus mees. Pikk mees, kelle ainsaks kehakatteks teksad. Mehel oli ühes käes käterätt, millega ta hõõrus äsja pestud juukseid. Noelle oletas pikka tugevat meest vahtides, et too oli end ka mujalt puhtaks pesnud.

Noelle jäi keset esikut seisma ja ta peas liikusid korraga erinevad mõtted. Esiteks: vargad ei lähe vargil olles duši alla. Tal polnud küll selle kohta kindlat informatsiooni, aga ta oli valmis eeldama, et see on nii. Teiseks: kuigi ta polnud seda meest elu seeski näinud, oli miski mehe juures kuidagi tuttav. Kolman8

Jõulud neljandal tänaval

daks: mees nägi väga hea välja, tal olid helepruunid juuksed ja tumesinised silmad. Ja kas ta ikka oli juba oma ajule mehe keha maininud? Sest ka see nägi hea välja.

Nad vahtisid teineteisele otsa ja Noelle’ile meenus ta loetelu. Õige jah. Neljandaks... Ta pilk langes allapoole ja ta neelatas.

Mehe vasakul käel oli suur haav, see oli veel üsna värske ja sellest paistsid mustad niidid ja... „Oeh,“ sai minestuse äärel Noelle suust. „Ükskõik mis, aga mitte veri.“ Võttes arvesse, mis ta läbi oli elanud, oli üsnagi naljakas, et vere nägemine talle niimoodi mõjus, aga nii see kord juba oli.

Elul on huumorisoont. Tal keeras sees, ta nahk tõmbus märjaks ning oli selge, et ta on minestamisest sekundi murdosa kaugusel.

Kui ta peaks nüüd minestama, siis ei õnnestu küll Websteril teda päästa.

Ta kummardus, et mitte täie hooga maha langeda ja ränka ajukahjustust saada.

Gabriel Boylan vahtis heledapäist naist, kes oli kohe maha langemas. „Just sellepärast ma ei kannatagi äärelinnu,“ ütles ta käterätti maha visates naisele lähenedes. „Kas sa kuuled, mis ma räägin?“ küsis ta valjusti.

Noelle vehkis ta käe suunas. „Hoia seda eemal.“ Ta hääl oli nõrk ja tundus, et ta vaarub. Gabriel kirus endamisi, märgates, et kuigi naine on kohe kokku varisemas, vehib ta endiselt tema suunas selle totaka vihmavarjuga. See veel puudus. Vend on langenud mingi hullumeelse orki.

Ta väänas naise käest vihmavarju ning langetas naise see­järel põrandale. Naine oigas. Nähes ta kahvatut nägu ja märgates 9

Susan Mallery

hingeldami­st, oli Gabrielile selge, et naine on kohe meelemärkust kaotamas.

Tema ärritunum pool, see pool, millele ei meeldinud inimesed, tahtis lasta sel juhtuda. Minestanuna ei kujutaks naine endast vähemalt nii suurt probleemi. Aga arstina ta mõistis, et see pole sugugi õige. Ta tõstis naise põlvili ja surus tolle pea alla. „Pea südamest madalamale,“ ütles ta naisele. „Hinga aeglasemalt. Sul pole midagi viga.“ „Kust sina seda võtad?“ sai naine suust. „Lihtsalt tean.“ Kui oli näha, et naine jääb meelemärkusele, läks Gabriel tagasi vannituppa ja pani kähku vasaku käe ümber sideme. Sügav haav oli ikka veel hell ja immitses verd. Tal oli vedanud. Ta oma viga, et ta üldse selle haava sai, aga kuigi haav nägi inetu välja, polnud vigastus tõsine. Võttes arvesse, et tal on elatise teenimiseks käsi vaja, oli see hea.

Kui plaaster oli korralikult peal, tõmbas ta selga pikkade varrukatega puhta särgi ja läks tagasi esikusse.

Naine oli end istuli ajanud ja vahtis talle otsa. Naise pilk langes ta käele ja sealt eemale. „Tänan, et selle kinni katsid,“ ütles naine vaikselt.

Ilmselt pidas naine silmas haava, mitte rinda. „Pole tänu väärt.“ Kutsikas istus naise kõrval, toetudes tugevalt astu naise säärt, ja tundus, et on valmis huvitava mängu järgmiseks raundiks. „Sa oled vere suhtes tundlik,“ märkis Gabriel.

Naine kirtsutas nina. „Olen jah. Täiesti jabur. Nii on see ikka olnud. Võiks arvata, et ma saan sellest üle, aga ei. Kummalisel kombel talun ma süstimist, kui sellega ei kaasne verd.

10