hEal lapsEl MitU niME. Nii ka sellel raamatul. Ehkki see ei ole ühestki otsast hea raamat. See on väga raske raamat ja olen seda kirjutades täiesti teadlik sellest, mida see kaasa tuua võib. Aga. Ma ei saa seda enam tegemata jätta. Ei saa kogu elu käia ümber tulikuuma pudrupoti, mis kogu aeg plärtsatab ja kõrvetavkuuma laavat välja pritsib. See ei ole lugu minust. See ei ole lugu minust ja minu emast. See ei ole lugu minust ja minu tütrest. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost ja ma panen iseenda mängu, et see üles kirjutada. Käed värisevad ja süda pööritab – see lugu on nii otseselt mu keha ja tervisega seotud, et ma ei ole seda kirjutades mitte lihtsalt jäänud haigeks, vaid kaotanud (ajutiselt) kõnevõime. See oli siis, kui pidin kirjutama 13-aastase tüdruku enesetapust. Esimesest selle inimese elus. See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte selle elu jooksul – emaga ja tütrega. Armastust on mitut moodi. Samal ajal on see meie aja lugu. Nende inimeste, meie vanemate elatud ja elamata jäänud elu ripub meie kaelas nagu veskikivi. Ehkki meil ei ole nende elamata eluga mingit pistmist. Meie lihtsalt tulime, sest ei olnud selliseid asju nagu rasestumisvastased vahendid. Kui midagi sellist oleks olemas olnud, siis mind ilmselt ei oleks. Mu vanemad on väga targad inimesed. Mõlemad. Ja nad tulid väga vaestest oludest. Mõlemad. Nii et samamoodi nagu minu põlvkond on teinud tiigrihüppe elektrita vanadest talumajadest iPadide maailma, jõudsid nemad sõjast laastatud lapsepõlvest suhteliselt jõukate kaheksakümnendateni. Sõda ja nõukogude okupatsioon võtsid neilt võimalused, mis neil (loodetavasti) oleksid olnud vabas Eestis. Nad on väga targad inimesed. Mõlemad. Neil ei olnud võimalik minna ülikooli. Kummalgi. Üks neist orb ja teine tööle mitte
10
iialgi alla vanduva üksikema laps. Nad oleksid pidanud minema ülikooli. Mõlemad. Nad oleksid pidanud saama teha seda, mida nad tahtsid. Mõlemad. Nad ei saanud. Kumbki. Nad peaaegu said ühe lapse. Siis nad said järgmise lapse. Päriselt. Ja siis tulin mina. Kes ma keeldusin ära minemast. Kes ma olin nii kuradi kangekaelne, et ma tulin. No matter what1. Kes ma panin kokku inimesed, kes ehk ei oleks pidanud koos olema. Kes ma olen sündimisest saadik iga päev elanud, süü seljas. Mis meie kodus ka ei juhtunud, alati sain mina oma koosa, olin ma siis osaline või ei. Enamasti ei olnud. Mis mõistavad lapsed sellest, mis suurte inimeste vahel toimub, mis mõistavad lapsed sellest, mis ümberringi maailmas toimub. Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi. Eluaegne tahetamatuse tunne. Pühapäevalapsed olla sündinud õnnesärgis, räägitakse. „Ma sündisin pühapäeval“ oli üks selle raamatu võimalikest pealkirjadest. Nagu ka „Pühapäevalaps“. „Kahe armastuse aeg“. „Ihan hirveä rakkaustarina“, kui keegi selle kunagi soome keelde peaks tõlkima. Ja lõpuks: „Kõik on võimalik“. Kui käin väikestes maakoolides lastega kohtumas, räägin neile alati, et elus on kõik võimalik. Tuleb ainult ise olla see, kes on kõigeks valmis. Räägin neile, et tuleb uskuda endasse ja alati oma teed käia. Ma ei pea midagi välja mõtlema. Piisab sellest, kui ma räägin neile tüdrukust, kes kasvas üles Eesti pärapõrgus ja tahtis saada kirjanikuks. Tüdrukust, kes armastas nii, et sellest armastusest sündis väike Pöial-Liisi, keda on algusest peale armastatud, kes on kogu aeg tahetud ja kes ei ole milleski süüdi.
1 No matter what – Mis ka poleks. (inglise k)
11
12
CAMINO. SISSEJUHATUS
praEgU tUndUb, nagU MälEtaksin seda päeva täpselt, aga tegelikult mäletan lihtsalt tunnet ja seda, et oli selline kevadepoolne talv, veebruar võib-olla. Minu sees elab üks rändaja, kelle võib äratada üles üks väike liigutus, pilt, kiri, ja ongi uni jälle tükiks ajaks läinud ja mõtted kusagil ära. Seekord tegi seda üks hispanistide jutu sees kuuldud sõna. Camino. Tee. Teed ma armastan. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Tee. Piisas korrast guugeldamisest ja natukesest lugemisest, ja kindel see oligi. Sinna ma lähen. Mis ka ei oleks. Nipernaadi ei tuku ka siis, kui lumi maas. Ja mõtted, need ju aina kasuvad. Nii läkski see Nipernaadi õhtul töölt koju ja rääkis teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest. „Kuule, ma leidsin sellise asja, et tead, on selline palverännaku rada Hispaanias, kus inimesed käivad jalgsi kaheksasada kilomeetrit läbi.“ „Kaheksasada?“ „Jah, sealt Prantsuse poole pealt enne Püreneesid hakkab pihta ja läheb kuskilt sealt keset Hispaaniat Santiagosse välja. Mingi pühaku värk on.“ (Ega siis liiga palju maksa ka kohe teada saada.) Olime selle aja peale kaks korda kahekesi Kreekas käinud, väikestel saartel ringi hulkunud, neljakümne viie kraadises Ateena leitsakus peesitanud. Minu reisid olid kõige kaugema punktina jõudnud välja Tšiilisse Chiloé saarele, kus väikesed tüdrukud ennast meie eest ära peitsid – sest see saar on Tšiilis ainuke koht, kus räägitakse lugusid kollidest ja koletistest, ja üks meie reisiseltskonna meesterahvas oli nii pikk, et lapsed kartsid mis hirmus – ja paarikümneaastane B&B pidaja ütles „I’m also from Europe. My father was a spaniel“2, ehkki 2 I’m also from Europe. My father was a spaniel – Ma olen ka Euroopast. Mu isa oli spanjel. (inglise k)
13
tegelikult tahtis ta muidugi öelda „My father was a Spaniard“3. Nii et kui saad hispaania keelega hakkama Tšiilis, miks siis mitte ka Hispaanias. Ning ikka rohkem ja rohkem tõmbas mind mõte aeglasest liikumisest. Kõndimine on mulle alati meeldinud, aga kui iga päev üle kümne tunni arvuti taga istuda, siis hoolimata kordades kasvavast vajadusest kõndimiseks just aega ei jää, ja selles linnas, kus ma elan, on juba kõik kohad nii läbi käidud, et enam ei tahagi nagu kusagile minna. See tähendab – kõndida oleks väga vaja. „Mmmma ei tea. Et nagu jalgsi või?“ „Jah, jalgsi ja seljakotiga. Seal on tee peal väikesed hostelid, kus saab magada. Ja mõtle, kui me läheksime, siis me saaksime teha sellise raamatu, kus me kirjutaksime kordamööda ja siis vaataksime, mis välja tuleb.“ Tütar kirjutas juba igasugu asju ja mõtlesin, et sellest võiks täitsa huvitava asja saada, kui niimoodi koos kirjutada. Et võib-olla talle küll üldse ei meeldiks, aga äkki juhtub nii, et õpib midagi. Näeb hoopis teistsugust elu. Saab äkki ema dromomaaniast natuke aru. Ja äkki tuleb viimaks veel mingi konfliktki. Meil muidu konflikte üldse ei ole. Isegi mitte tavapäraseid teismelise pursatusi. „Mmmmmma ei tea. Nagu et kohe või?“ „Ma ei tea. Suvel. Või millalgi. Kui on veel selline ilm, et saab liiga palju asju kaasa vedamata kõndida, ja on soe, aga mitte palav. Neljakümne kraadiga ikka väga ei tahaks.“ „Eks ma mõtlen selle peale.“ „Mõtle, mõtle. Aga ära väga kaua mõtle, ma tahan hakata plaani pidama.“ MÕTLES MIS MÕTLES. Tuli paari päeva pärast koolist koju. „Emme, kuule, võime minna küll sinna palverännakule. K ütles, et see on väga lahe mõte.“ Sel esimesel suvel ei tulnud sellest aga midagi välja ja siis tuli robinaga kriis selga ja paanika läks lahti ja mina hakkasin kandma seda rohelist märki, mis ütles „Don’t Panic“4, ja kogu aeg oli selline tunne, et need paanitsejad tuleks kokku koguda ja kuskile looduskaunisse kohta helerohelist rohtu vaatama saata. Et kui mõne ettevõtte juht oli enne omanikele 25 miljonit kasumit teeninud ja nüüd äkki tuli ainult viis miljonit, siis oli (omanike arvates) kõik ikka täiega saba kinnitumise kohas. Ja kui mõnes seltskonnas ei tohi metsakutsust õige nimega rääkida või seda V-tähega kurivaimu nimetada, siis korraga hakati kõigis kontorites paaniliselt vältima K-tähega sõnu. Ka meie kontori 3 My father was a Spaniard – Mu isa oli hispaanlane. (inglise k) 4 Don’t panic – Ilma paanikata. (inglise k)
14
kohvinurga kohal hõljus pidevalt K-sosin. Raskemat tähte on sosistamiseks muidugi keeruline välja mõelda, aga K-riisi ajal on paljud asjad võimalikud. K-atku K-ajastus K-atk on K-ontorisse lahti lastud K-komando K-uulispask tühjade laudade vahel K-aunimate K-odanikega K-õneldakse K-apis K-juttu K-äest K-ätte K-anduvad K-kirjad K-õrgemad K-äed all K-atkust K-aksatute ümber K-aar K-lahkumisel pakutakse K-kohukesi Hoidke K-alt! K-atk on K-ontorisse lahti lastud! K-ajastus on K-iivalt K-evadine Oh sina K-atku K-adeda! (aprill 2010) K-EVADEL K-OONDATI MINDKI ja aega just nagu oli, aga mind ootas loomemaja Islandil ja seal hakkas robinaga romaan tulema ja sealtpeale mugandus kogu maailma aeg kirjutamise skeemidesse. Palverännu mõte ei kadunud kuskile ja mida aeg edasi, seda kindlamaks sai teadmine, et sinna tuleb igal juhul minna. Nagu seegi, et minna tuleb pöördekohal. Just selline meid ees ootas. Tütar hakkas keskkooli lõpetama ja mõlemad valmistasime end juba pikalt lahkuminekuks ette. Sest kui tahes palju ma oma last ka ei armasta – ja ta on minu elu kõige tähtsam ja kõige armsam inimene –, jõuab ühel päeval kätte aeg, kus ta peab hakkama oma elu elama. Ja see päev on üsna pea. Suvel pärast lapse keskkooli lõpetamist käisime caminot ettevalmistaval rännakul. Läksime telgi ja magamiskottidega Cornwalli serva peale Port Elioti raamatufestivalile. See on selline festival, mida koos oma kirjastajatest sõpradega korraldab oma isikliku 11. sajandist pärit lossi ümbritsevatel maadel Peregrine St Germans, ja kui me hommikul telgist välja piilusime, avanes vaade otse lossile. Seal kohtusin esimest korda elus sellise inglise rännukirjanikuga 15
nagu Robert Macfarlane. Kõik tema seniilmunud raamatud on võitnud enamvähem kõik auhinnad, mida selles vallas üldse võita saab, ja neid kiidetakse igal pool taevani. Sellistel puhkudel tekib tihtipeale huvi asemel hoopis vastumeelsus – kui kõik ühest suust taevani kiidavad, ei saa asi puhas olla. Ikkagi Cambridge’i õppejõud ja kust nad kõik siis tulevad. Aga. Port Eliotis läksin teda kuulama, sest ta viimane raamat pidi rääkima jalgsirännakutest. „The Old Ways“. Ta rääkis – õigemini nad publikuga rääkisid – väga põnevalt Inglismaad, Walesi ja Šotimaad läbivate iidvanade jalgteede võrgustikust, kus leidub niihästi huvitavaid kui ka hirmutavaid kohti. Muu hulgas oli ta aga mõni päev ka mööda üht camino haru kõndinud. Caminot on põhimõtteliselt terve Euroopa täis, Ameerikast rääkimata. Aga tema käis ainult paar päeva ja alustas Madriidi alt ja lõpetas peaaegu kohe, kui suure camino peale jõudis. (Raamat läbi loetud, võin tunnistada, et on hea kirjanik küll. Kirjutab rändamisest peaaegu luule keeles. See on selline suur paks raamat tänapäeva Odüsseuse sihilikest ja turvalistest eksirännakutest. Odüsseuse.) Nii et laps võttis kahe kooli vahele vaba aasta, mille üks eesmärke oli meie ühine camino. Põhimõtteliselt oli juba selge, et tervet teed me ette võtta ei saa, selleks ei ole emal aega, aga käime palju käime. Igatahes kevadel asume teele.
16
CAMINO. ALGUS
EMa rääkis MUllE EsiMEst kOrda CaMinOst, kui ma olin kümnendas klassis. Ma ei tea, kust tema selle idee sai ja kui kaua tal see oli. Ta väidab, et ma olevat alguses väga skeptiline olnud. Ma ei mäleta. Mida ma mäletan, on see, et millalgi sai parimale sõbrale räägitud, et näe, mis hull mõte emal tuli, ja vestluse käigus otsusele jõutud, et pole mõttel viga midagi. Et oleks suisa päris lahe. Nii et kui kümnenda klassi teises pooles mu senise elu suurim masendus tuli ja hing ära ihkas – klassist, koolist, Eestistki –, kui oleks ihanud esimese lennukiga välismaale kooli minna või kusagile, kusagilegi, aga mõistus rahustas, et pea vähemalt aasta lõpuni vastu, tundus see olevat maailma parim võimalus. Vähemalt kuu aega ennast taas paika panna, teiste inimestega olla. Kohustusteta. Püüdsin kähku ema veenda, et läheme, läheme kohe. Ja kui hiljem süda rahunes ja olukord laabus ja elu taas üha meeldivamaks muutus, oli see ikka meeles, ning juba pähe võetud asju mulle lahti lasta ei meeldi. Nii et tegelikult kulusid need kolm aastat aeg-ajalt jälle ideed hambusse võttes, et tuleb minna, et tuleb ikka minna, sest muidu jääbki minemata. Mitu aastat pidi alla vanduma. Kord polnud aega, kord raha. Kevadel minu koolist ära ei pääsenud... Nii saigi mõtet üha edasi lükatud. Osa Suurest Plaanist, mida pärast keskkooli teha. Võtsin nagunii vaba aasta ja siis ei saanud enam loobuda, muidu on käest läinud ka üks sisevabandustest ühiskonnale, mis soovib kõiki otse ülikooli tõugata. Juba tööle minnes oli hinges paigas: kevadel on vaja (sest suvel on tipphooaeg ja liiga palju inimesi ja liiga palav) kolm nädalat vaba aega – ema ei saanud tervet kuud võtta –, ja kotti ja saapaid ja mida kõike. Suvel sai Londonist seljakott ostetud. Talvel sõbrataril külas käies saapad. Jack Wolfskini poest, mis sel talvel just Oxford Streetilt
17
ära kolis. Tegelikult oleks muidugi Eestistki saanud või midagi. Aga need olid kõige uhkemad asjad üldse, mis me hankisime. Ja no üks pisike magamiskott. Teine oli varem üheks eelmiseks matkaks hangitud. Ja ema sai ka saapad. Ja siis suur väljaminek villiplaastrite kujul. Aga tegime tegelikult siiski väga vähe ettevalmistusi. Mina muud ei teinudki, ainult südames sättisin ennast valmis. Ei lugenud ega midagi. Ei treeninud. Ainult tookord kümnendas klassis sai „Peregrina päevikut“5 loetud.
5 „Peregrina päevik“, Tiina Sepp, Loomingu Raamatukogu 1/2, 2007
18
19
20
VALGE MAJA AEG
ESIMENE MÄLESTUS EMAST OlEn Väga VäikE. Väidetavalt umbes kaheksa-üheksakuune. Mind viiakse lasteaeda. Esimest päeva. Mind viiakse vana sööklamaja vasempoolsest trepist üles, seal on lasteaed. Mäletan, milline on lagi. Seal on suured vineerplaadid, mille vahekohtades on kitsad liistud. Sellist ebamäärast nõukogude värvi, ei pruun ei valge ei roheline ei kollane. Mingine beež. Vaatan lage ja liigun kõndi-misega kaasa. Kõigun. Päevast mäletan, et olin päev otsa akna peal. Hoidsin aknalaua servast kinni, sest kõndida veel ei osanud, ja vaatasin aknast välja. Kõikusin. Valge tellistest kahekorruseline maja, kus me elasime, oli paarisaja meetri kaugusel otse ees. Olin päev otsa nutnud. Seda ma ise ei mäleta. Õhtu poole tuli ema mulle järele. Rohkem mind enam lasteaeda ei viidud. Mitte kunagi. Järgmiseks tuli kool, aga sinnani oli veel kuus aastat aega. Ema ootas last. Ema ootas alati last.
TEINE MÄLESTUS EMAST 1976. AASTA SÜGIS. Valmistun kooli minema. Sel ajal peavad kõik lapsed, eriti need, kes lasteaias pole käinud nagu mina, eelkoolis käima. Et õppida lugema, arvutama, kollektiivis käituma. Eelkool algab kuskil oktoobris. On oktoober. Või novembri algus. Olen juba paar korda eelkoolis käinud. Igav on, midagi pole teha. Koolis siis. Kodus loen juba ammu pakse kirjatähtedes raamatuid, mängin isaga malet, tean peast olümpiavõitjaid ja oskan 21