hEal lapsEl MitU niME. Nii ka sellel raamatul. Ehkki see ei ole ühestki otsast hea raamat. See on väga raske raamat ja olen seda kirjutades täiesti teadlik sellest, mida see kaasa tuua võib. Aga. Ma ei saa seda enam tegemata jätta. Ei saa kogu elu käia ümber tulikuuma pudrupoti, mis kogu aeg plärtsatab ja kõrvetavkuuma laavat välja pritsib. See ei ole lugu minust. See ei ole lugu minust ja minu emast. See ei ole lugu minust ja minu tütrest. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost ja ma panen iseenda mängu, et see üles kirjutada. Käed värisevad ja süda pööritab – see lugu on nii otseselt mu keha ja tervisega seotud, et ma ei ole seda kirjutades mitte lihtsalt jäänud haigeks, vaid kaotanud (ajutiselt) kõnevõime. See oli siis, kui pidin kirjutama 13-aastase tüdruku enesetapust. Esimesest selle inimese elus. See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte selle elu jooksul – emaga ja tütrega. Armastust on mitut moodi. Samal ajal on see meie aja lugu. Nende inimeste, meie vanemate elatud ja elamata jäänud elu ripub meie kaelas nagu veskikivi. Ehkki meil ei ole nende elamata eluga mingit pistmist. Meie lihtsalt tulime, sest ei olnud selliseid asju nagu rasestumisvastased vahendid. Kui midagi sellist oleks olemas olnud, siis mind ilmselt ei oleks. Mu vanemad on väga targad inimesed. Mõlemad. Ja nad tulid väga vaestest oludest. Mõlemad. Nii et samamoodi nagu minu põlvkond on teinud tiigrihüppe elektrita vanadest talumajadest iPadide maailma, jõudsid nemad sõjast laastatud lapsepõlvest suhteliselt jõukate kaheksakümnendateni. Sõda ja nõukogude okupatsioon võtsid neilt võimalused, mis neil (loodetavasti) oleksid olnud vabas Eestis. Nad on väga targad inimesed. Mõlemad. Neil ei olnud võimalik minna ülikooli. Kummalgi. Üks neist orb ja teine tööle mitte
10