2697 kkt i kat

Meie abikaasadele Afsaneh’le ja Brooke’ile

Sisukord

Eessõna.....................................................................................13 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

„Tal on süda õiges kohas.”............................................19 „Ma ei taha mõnd lollust teha.”...................................40 „Rohkem! Te peate tegema rohkem!”.........................70 „See mees ongi perestroika!”.....................................102 „Täiesti uue maailma loomise eeldused.”.................142 „Ma ei lähe müüri peale tantsima.”...........................172 „Silmast silma.”............................................................205 „Pean Saksamaa kohta seminari.”..............................229 „Ma ei taha teha valesid vigu.”...................................260 „Kaks ankrut on parem.”............................................284

Eessõna

1989. aasta algul otsustasime kirjutada raamatu Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhteist lähema kolme aasta jooksul. Keegi poleks osanud ennustada, et meie lugu hõlmab Ida-Euroopa vabastamise, Varssavi pakti lagunemise, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keelustamise, Nõukogude Liidu huku ja külma sõja lõppemise.

Raamatu pealkiri kajastab selle peateemat: USA–Nõukogude suhete arendamisel nende kriitilises faasis tuginesid George Bush ja Mihhail Gorbatšov arusaamadele, milleni jõuti „kõige kõrgemal tasandil”, sageli salaja ja ainult lähimate nõuandjatega aru pidades.

Nende vahel kujunes „partnerlus”, nagu nad seda ise nimetasid.

See termin aitab mõista, kuidas nad muutsid Ida-Lääne rivaliteeti.

Nad suutsid säilitada ja tugevdada oma koostööd, hoolimata rahvusvahelistest kriisidest ja mõlema poole siseopositsiooni pahameelepuhanguist.

Ometi läks riikidevaheliste suhete arendamine nii isiklikul viisil mõndagi maksma. Bush ja Gorbatšov olid nii häälestunud teine­ 5

Eessõna

teisele��������������������������������������������������������� , et kumbki ei osanud lõpuks enam tajuda oma maa siseolukorda.

Gorbatšov hakkas uskuma, et tal on tähtsam arendada suhteid Bushi ja teiste lääneriikide juhtidega kui saavutada üksmeel Boriss Jeltsini ja teiste demokratiseerumise, detsentraliseerimise ja turumajanduse pooldajatega.

Bush tegeles intensiivselt Gorbatšovi toetamisega ja märkas liiga aeglaselt, et 1991. aasta suveks oli Nõukogude riigijuht juba ammendunud jõuallikas. Bush jättis mulje, et ta hoolib rohkem oma Kremli sõbrast kui vabaduse ja sõltumatuse põhimõtteist.

Tema sidemed Gorbatšoviga – ja vastumeelsus Jeltsini toetamise suhtes – avaldasid lõpuks poliitiliselt negatiivset mõju Bushi tagasivalimise kampaaniale.

Juba raamatu kirjutamise algjärgus küsisime vaikselt paljude Ameerika ja Nõukogude ametnike käest, kas nad on nõus meile regulaarselt rääkima sellest, mis toimub kummaski valitsuses ja nende vahel; paljud olid nõus tingimusel, et me ei nimeta neid allikatena. Samasuguseid kokkuleppeid sõlmisime ka teiste NATO ja Varssavi pakti riikide ametnikega. Üle kolme aasta pidasime tihedat sidet oma kontaktisikutega Washingtonis, Moskvas ja mitmes Euroopa pealinnas. Nägime oma allikaid sageli vaid mõni päev – vahel ka mõni tund – pärast suletud uste taga toimunud kohtumisi, läbirääkimisvoore, telefonikõnesid ja teisi nendel lehekülgedel kirjeldatud diplomaatilisi kontakte. Informatsioon, mida nad andsid, polnud üksnes värskelt mälust võetud, vaid pärines sageli ka kirja pandud argumentidest, vestluste ajal tehtud märkmetest, ettekandetelegrammidest ja teistest dokumentidest. Oleme sõna-sõnalt tsiteerinud ainult siis, kui meie allikad olid ise kuulnud, mida öeldi. Nii palju kui võimalik oleme pärast iga koosolekut, vestlust või vahejuhtumit kontrollinud informatsiooni mitme allika kaasabil.

Samuti nagu nende sündmuste kirjalikud protokollid on ajutiselt salastatud, nii paigutame ka meie oma uurimismaterjalid ja märk6

Eessõna

med Massachusettsi Williamstowni Williamsi kolledži raamatukogusse, et need oleksid mõneks ajaks pitseeritud ja kättesaadavad tulevastele teadlastele.

Kuna nii paljud meie allikad peavad jääma anonüümseks, ei saa me tasuda neile siin oma tänuvõlga, kuid meie tänutunne nende vastu on tohutu.

Nende seas, keda tohime tänada, on mitu ametnikku, kes vastutasid üldsuse valitsuse tööst teavitamise eest. Washingtonis������� ������������������� presidendi pressisekretär Marlin Fitzwater, tema asetäitja Roman Popadiuk ning nende kolleegid Valges Majas ja Rahvusliku Julgeolekunõukogu pressibüroos; Margaret Tutwiler välisministeeriumis, Pete Williams kaitseministeeriumis; kapten Jay Coupe ja kolonel William Smullen staabiülemate komitee esimehe büroost ja E. Peter Earnest Luure Keskagentuurist.

Nõukogude valitsuses Vitali Ignatenko, Igor Malašenko ja Andrei Gratšov Kremlist; Gennadi Gerassimov välisministeeriumist; ja Boriss Malahhov, Leonid Dobrohhotov ning Georgi Oganov Nõukogude Washingtoni saatkonnast.

Oleme tänulikud ka abi eest, mida saime NSVL TA Ameerika Ühendriikide ja Kanada uurimise instituudist, selle direktorilt akadeemik Georgi Arbatovilt ja instituudi esindajalt Washingtonis Vladimir Petšatnovilt.

Abi eest relvakontrolli padrikust läbipääsemisel tahaksime tänada Spurgeon Keenyt, Jack Mendelssohni, Matthew Bunni, Dunbar Lockwoodi ja Lee Feinsteini Washingtoni relvakontrolli assotsiatsioonist.

Mitu ajakirja Time toimetajat toetas meie pingutusi ja tõi ajakirja lehekülgedele katkendeid meie raamatust enne selle valmimist: Henry Muller, John Stacks, Ron Kriss, James Kelly, Johanna McGeary ja Brigid Forster. Michael Duffy, Dan Goodgame, Micha­el Kramer ja J. F. O. McAllister jagasid heldelt nõu ja oma reporteritöö vilju.

7

Eessõna

Eriti tänulikud oleme Walter Isaacsonile, kes ergutas seda projekti juba eos ja tegi lõppkäsikirjale asjatundlikku ja üksikasjalikku kriitikat.

Time’i Moskva toimetus – John Kohan, Jay Carney ja Felix Rosenthal – oli meie sagedaste sissetrügimiste ajal väga sõbralik.

Juri Zarahhovitš aitas meid raamatu lõpetamise ajal mitmetele päringutele vastuste saamisel.

Sõbrad – eriti James MacGregor Burn, Elizabeth Drew, William Hamilton, Richard Holbrooke, Priscilla Johnson McMillan, Don Oberdorfer ja Louise Walker – andsid meile otsustavatel hetkedel asjalikku nõu ja moraalset tuge. Kaks Ida-Lääne suhete ala meistrit, William G. Hyland ja Michael Mandelbaum, lugesid käsikirja esimesi variante ja tegid asjalikke märkusi.

Eriti palju tänu võlgneme Maryam Mashayekhile, Martha Clarkile ja Galit Zolkowerile, kes aitasid raamatu tarvis materjali koguda ja abistasid meid veel lugematul muul viisil. Vladislav Zubok ja Kathy Lavinder tegid täiendavaid uuringuid.

Tänu ka Ed Turnerile, Gal Evansile, Bernard Shaw’le, Frank Sesnole, Charlie Bierbauerile, Steve Hurstile, Claire Shipmanile, Patrick Reapile ja Jill Neffile CNNist, Newton Minow’le ja Yvonne Zeccale Annenberg Washingtoni programmist ja Patricia Lee Dorffile ajakirjast Foreign Affairs.

Olime väga sõltuvad oma kirjandusagentide Timothy Seldesi ja Esther Newbergi professionaalsusest. Nende usaldus meie vastu aitas meil edasi liikuda. Meil vedas väga, et sattusime kirjastuses Little, Brown and Company Charles Haywardi ja Willie Phillipsi auväärsetesse ja võimekatesse kätesse. Meie sealne toimetaja Roger Donald koos oma kolleegide Dorothy Straighti ja Geoffrey Kloskega tegelesid meie käsikirjaga kuni raamatu ilmumiseni väga oskuslikult, kõrgeid mõõdupuid seades ja ergutavalt.

Lõpuks oleme tänulikud oma peredele, kes pidid neli aastat elama koos selle projektiga. Devin ja Adrian Talbott tundsid teema 8

Eessõna

vastu aktiivselt huvi ja ega pannud pahaks isa hõivatust. Abikaasad Afsaneh ja Brooke ergutasid meie koostööd teineteisega ka siis, kui see tekitas pingeid meie koostöös nendega. Nad lugesid ka pikki osi käsikirjast mitmesuguses valmimisjärgus ja jagasid suurepäraseid nõuandeid. Selle eest ja veel paljudel muudel põhjustel on see raamat pühendatud neile.

Michael R. Beschloss Strobe Talbott Washington, Columbia ringkond 4. november 1992

1. peatükk

„Tal on süda õiges kohas.”

N

eljapäeval, 10. detsembril 1987, oma esimese USAvisiidi lõpul, väljus Mihhail Gorbatšov Valgest Majast, jättis Ronald Reaganiga hüvasti ja võttis istet oma musta limusiini ZIL tagaistmel, kus ta kõrvale asus asepresident George Bush.

Kui auto sõitis kerges vihmasajus mööda Valge Maja sissesõiduteed, et suunduda Andrewsi lennuväebaasi, ütles Bush Gorbatšovile, et tal on midagi mõttes, ja palus, et Gorbatšov kunagi ei avaldaks, mida ta kavatseb praegu öelda. Gorbatšov noogutas.

Kuigi 1988. aasta, mil seisid ees presidendivalimised, oli algamas alles kolme nädala pärast, tegi asepresident juba energiliselt kampaaniat vabariiklaste presidendikandidaadiks saamise nimel. Tema partei liider senatis, Kansase osariigi senaator Robert Dole, edestas teda mitme rahvaküsitluse andmetel.

Bush lausus: „Mul on üsna head võimalused võita järgmise aasta presidendivalimised. Dole paistab praegu üsna ohtlik, kuid arvatavasti nimetatakse mind vabariiklaste kandidaadiks. Kui mind vali11

Kõige kõrgemal tasemel

takse – ja ma arvan, et nii toimub –, siis mõistke, et ma tahan meie suhteid parandada.”

Bush ütles, et on seitse aastat���������������������������� ���������������������������������� Ronald Reagani asepresidendina pidanud oma mõõdukatest vaadetest vaikima. Ta seletas, et Reaganit ümbritsesid „marginaalsed intellektuaalsed kõrilõikajad”, kes oleksid rõõmuga kahmanud kinni vähimastki tõendist, et asepresident on varjatud liberaal. Sellepärast peab ta 1988. aasta kampaania ajal tegema ja ütlema palju asju, et saada valitud. Härra Gorbatšovil ei maksaks neile tähelepanu pöörata.

Gorbatšov vastas, et ta mõistab. Hulk aega tagantjärele nimetas ta seda „tähtsaimaks jutuajamiseks, mis meil Bushiga kunagi oli”.

Järgmise nelja aasta kestel, alati, kui Nõukogude riigijuhi lähedased nõustajad kurtsid, et Bush poeb konservatiivsetele vabariiklastele, meenutas Gorbatšov neile jutuajamist limusiinis ja ütles: „Ärge muretsege. Tal on süda õiges kohas.”

Esimesel neljakümne kuuel eluaastal oli George Bushil ainult harva võimalik tegelda Nõukogude Liiduga. Kui ta oli Richard Nixoni ajal aastail 1971 ja 1972 Ameerika suursaadik ÜRO-s, kutsus ta oma Nõukogude kolleegi Jakov Maliki Metropolitan Operasse (mis kuulus Bushi sõbrale Joan Whitney Paysonile) ilma märgatavate diplomaatiliste tulemusteta.

Kui Bush oli Gerald Fordi administratsioonis Luure Kesk­ agentuuri direktor, süüdistasid pingelõdvenduse konservatiivsed kriitikud ja Ameerika relvastuse suurendamise pooldajad agentuuri pidevas Nõukogude sõjalise ohu alahindamises. Selle asemel et seista professionaalsete luuretöötajate eest, kelle ülemus ta oli, ja kaitsta agentuuri poliitiliste surveavalduste eest, püüdis Bush parempoolset tiiba lepitada. Ta kutsus rühma inimesi väljast­poolt nagu külastava komitee hindama LKA meetodeid. Ta võimaldas neile ligipääsu salastatud materjalidele ja andis loa valmistada ette raport, andes tagantjärele hinnangu agentuuri ülisalajastele 12