miks me sodime

INIMENE POSTIMEHE RAAMAT

MIKE MARTIN MIKS ME SÕDIME

Sisukord Eessõna ja tänusõnad

9

Sissejuhatus 1. Evolutsioon ja inimese aju 2. Tungid 3. Alateadvus 4. Konkureerimine ja staatus 5. Kuuluvustunne kui vägivallapääste 6. Kasvavad grupid 7. Sõja narratiivid 8. Teadvus ja mõistus 9. Moraalikoodeksid 10. Usk üleloomulikesse jõududesse 11. Ideoloogiad 12. Mõtted Lõppsõna Järelsõna: globaalne grupp

13 29 48 51 61 82 97 116 119 132 147 159 173 176 197

Bibliograafia Register

203 226

Olen Suurbritannia sõdurina teeninud Afganistanis ja hiljem teadlasena uurinud konflikte. Käesolev raamat on sündinud ebamugavast vastuolust nende kahe eluperioodi vahel. Vahetult läbielatud kogemus on iseenesest isiklik, konfliktide analüüsimise ja üldse sotsiaalteaduste eesmärk on aga seletada nähtusi laiemas plaanis. Selles raamatus püüan tunnetusteadustes viimase 30 aasta jooksul tehtud suurtele edusammudele tuginedes neid kahte perspektiivi ühte sulatada.

Vahetult kogetu ja eemalt uuritu vaheline ebakõla kajastub konflikti ja vägivalla muude vormide teemadel ka ajakirjanduses ja poliitikas. Nii olevat terrorism „põhjustatud“ ideoloogiast, mis tegevat noori radikaalseks ja „panevat“ neid end ise õhku laskma. Sel põhjusel on ka Suurbritannia valitsus vastu võtnud strateegia pealkirjaga „Prevent“1 („Enneta“), mille eesmärk on ennetada seda, et inimesed hakkavad terroristideks või terroriste toetama, ja kus on märgitud, et strateegia põhiosa on „võitlus äärmusideoloogia vastu“. Mismoodi aga saab mingi idee panna inimest end isetahtsi õhku laskma? Bioloogilisest ja tunnetuslikust perspektiivist vaadates on see veider, sest enese tapmine, ammugi kui inimesel on lapsi, on ülim evolutsioonivastane akt – hävitab inimene ju sellega oma kohasuse.

Ideoloogiaga seletati ka Afganistanis toimunud tulevahetusi mässulistega: näiteks lahing olla toimunud selleks, et „päästa“ küla Talibani usuäärmuslaste käest. Ma teadsin aga vägagi hästi, et tegelikult oli 1

„Prevent Strategy“, juuni 2011, https://www.gov.uk/ government/uploads/system/ uploads/attachment_data/ file/97976/prevent-strategy-review.pdf, viimati vaadatud 29.08.2017.

miks me sõdime

9 mike martin

Eessõna ja tänusõnad

miks me sõdime mike martin

10

nende lahingute taga aastakümnete pikkune vaenutsemine, mille oli tulevahetuseks sütitanud isiklik laim või solvang. Mõnikord osalesin ise tulevahetuses ja vestlesin hiljem mõlema poole sõduritega.2 Sellest jäi mulle tunne, et ajaloolased ei oska isegi poole sajandi pärast seletada, mis Afganistani konflikti põhjustas või inimesi selles osalema pani. Kas võib olla, et me tõlgendame ka Euroopa 16. sajandi ususõdasid täna valesti?

Käesoleva raamatu mõte tekkis mul esimest korda varsti pärast seda, kui Islamiriik oli 2015. aasta novembris Pariisis rünnanud Bataclani teatrit ja teisi kohti. Vahetasin oma kirjastaja Michael Dwyeriga rea kirju, kus me tundsime kaasa ohvritele ja arutasime, kuidas Prantsusmaa valitsus ja teised Euroopa poliitikud olid reageerinud sellele koledale juhtumile ja teistele terroriaktidele. Sellest kirjavahetusest koorus välja korduvaid teemasid: grupisolidaarsus rünnaku korral, kättemaksuiha isegi juhul, kui pole selge, kellele kätte maksta tahetakse, ja ideoloogia kui selliste aktide põhiseletus.3 Rahule ma nende teemade arutamisega ei jäänudki. Kuidas saab ideoloogia vägivalda põhjustada? Kuidas saab mingi idee panna inimest ise endalt elu võtma? Kuidas need kaks omavahel seotud on?

Lõpuks ilmusid välja ka suuremad küsimused vägivalla ja sõdade põhjuste kohta: miks inimesed üldse sõdivad? Iga küsimus, millele olin enda arust „vastuse“ leidnud, viis ainult järgmiste küsimusteni, mis kõik algasid küsimusega: „Miks?“ Lõpuks, kui ma olin läbi käinud ideoloogia, religiooni, moraali, tribalismi ja emotsioonidega seotud teemad, jõudsin välja nendeni, kellest kõik saab alguse: inimesteni, täpsemalt inimese ajuni ja selleni, kuidas see arenenud on. Öeldakse ju, et „bioloogia on arusaadav ainult evolutsiooni valguses“,4 ja sõja kui kogu inimkonnale omase nähtuse juured peavad seega samuti olema sügaval bioloogias. Ja kui konfliktidel on nii palju ebamääraseid nimesid (ususõjad, hõimusõjad jne), siis 2 3

4

Martin, Mike, An Intimate War: An Oral History of the Helmand Conflict, London: Hurst, 2014, lk 9.

President François Hollande’i kõne parlamendi ühiskomisjonis, Versailles, 16.11.2015; transkript: France Diplomatie, http://www.diplomatie.gouv.fr/en/french-foreign-policy/defence-security/parisattacks-paris-terror-attacks-november-2015/article/ speech-by-the-president-of-the-republic-before-a-joint-session-of-parliament, viimati vaadatud 29.08.2017.

1973. aastal ajakirjas American Biology Teacher ilmunud Theodosius Dobzhansky artikli pealkiri („Nothing in Biology Makes Sense Except in the Light of Evolution“).

Esimesena tahaksin tänada Michael Dwyerit kirjastusest Hurst, kes toetas mu ideid, millest on saanud käesolev raamat, ja oli nõus mult selle tellima, isegi kui need ideed ei olnud veel lõplikku kuju omandanud. Lisaks tahaksin tänada toimetaja Lara Weisweiller-Wu’d, turundaja Alison Alexaniani ja projektijuht Daisy Leitchi. Lisaks ei oleks see raamat iial ilmavalgust näinud, kui seda poleks toetanud Londoni King’s College, kus ma olen külalisteadlane, ja selle sõjauuringute teaduskonna professor, kauaaegne mentor ja endine juhataja Theo Farrell.

Peale selle on käesolev raamat mu enda jaoks õigeaegne ja oodatud tagasipöördumine bioloogia juurde, kus asub mu esimene intellektuaalne kodu. Seepärast tahan oma varase intellektuaalse arengu eest (ja selle eest, et nad ei tunnistanud mind lootusetuks juhtumiks, kui teised seda teinud oleksid) eriti tänada oma juhendajaid Oxfordi Ülikoolist: Mark Frickerit ja Alex Kacelnikut. Teie olete mulle andnud võime tunda teaduse elegantsuse üle lakkamatut rõõmu.

Tahan tänada ka sõpru ja lähedasi, kellega olen koos puuda soola ära söönud ja kes on mu esimeste mustandite kohta teinud tabavaid märkusi: Chris Ankersen, Alex Barnes, Jamie Bryan, Josh Bryan, Eddy Canfor-Dumas, Hassan Damluji, Tom Dougherty, Theo Farrell, David Fisher, Phil Hyett, James Ivory, Frank Ledwidge, Mark Linder, Peter Martin, Mike Niconchuk, Dale Pearson ja Tom Rodwell. Ilma 5

Clausewitz, Carl Von, On War, Princeton, NJ: Princeton University Press, 1989, lk 61. [Eesti keeles: „Sõjast: kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos“, tlk Krista Räni. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004]

miks me sõdime

•

11 mike martin

võib-olla suunavad kõiki sõdu, nagu nende üle on teoretiseerinud Carl von Clausewitz ja teised tuntud strateegid, peamiselt üks asi: inimeste psühholoogia.5 Selles raamatus on kokku saanud mitu minu elu teemat ja perioodi: olin lapsest saati tahtnud saada sõduriks ja saingi selleks; õppisin bioloogiat ja kirjutasin oma doktoritöö konfliktide kohta; ja hiljem rändasin tööga seoses maailmas ringi, uurides kõikjal kohalikku poliitikat ja konflikte. Raamatu valmimisel on oma osa olnud isegi selle kirjutamise vahetul kontekstil – juhtisin organisatsiooni Common Purpose, mis aitab inimestel saada grupiüleseks, s.o mitte ainult ühe grupi liidriks.

teie heatahtlike, kannatlike, kuid alati asjalike nõuanneteta ei oleks see raamat see, mis ta on. Tänan ka anonüümseid retsensente. Kõik puudused ja väljajätud võtan muidugi omaks. Lõpetuseks väljendan käesolevas raamatus ainult oma seisukohti ega esinda nendega ühtki organisatsiooni, millega ma seotud olen.

Kõige suurema tänu tahaksin aga öelda Sashale. Raamatuautoriga pole lihtne koos elada, istub too ju tunde arvuti ees ja kipub tujutsema.

Käesoleva, sisuliselt kõhutundest teaduslikuks väiteks ümber „tõlgitud“ raamatu valmimine on meile mõlemale olnud emotsiooniderohke. Aitäh, et mind iga päev toetasid: see on sama palju sinu raamat, kui see on minu oma.

„Pikaleveninud sõda ei too riigile kunagi kasu“ – Sun Zi1

I

nimesed sõdivad staatuse ja kuuluvuse pärast. Nad teevad seda sellepärast, et evolutsiooniliselt tagavad need kaks asja kõige kindlamalt ellujäämise ja paljunemise. Staatus kui suhteline koht hierarhias võrreldes teistega aitab inimesel leida paremaid seksuaalpartnereid, hankida ressursse ja kontrollida teisi. Ja sellepärast inimesed sõdivadki.

Mis puudutab kuuluvust, siis koonduvad inimesed kaitseks vägivalla eest üha suurematesse sotsiaalsetesse gruppidesse, mis on tervikuna turvalisemad ja selle liikmed üksteise suhtes vähem agressiivsed.2 Grupielul on evolutsioonilised eelised, mille tõttu tahavad kõik inimesed gruppidesse kuuluda. Lõpetuseks kasvatavad inimesed sotsiaalset ühtekuuluvust ja lahendavad grupieluga kaasnevaid probleeme moraalikoodeksite, religioonide ja ideoloogiate abil.

Mõlemad ihad, s.o staatuse- ja kuuluvusiha, on alateadlikud, heuristilised tungid. Heuristika on kogum rusikareegleid, mis annavad evolutsiooni seisukohalt enamasti õige vastuse.3 Nii on kõrgema 1 2 3

Sun Tzu, The Art of War, CreateSpace Independent Publishing platform, 2014, lk 5 [Eesti keeles: Sun Zi, Sõjakunst; tlk Märt Läänemets. Tallinn: Koolibri 2019].

Pinker, Steven, The Better Angels of our Nature: The Decline of Violence in History and its Causes, London: Allen Lane, 2011, lk xxiv. Käsitlen seda teemat lähemalt veel 5. peatükis.

Kahneman, Daniel, Thinking, Fast and Slow, London: Penguin, 2012, lk 98. [Eesti keeles: Daniel Kahneman, Kiire ja aeglane mõtlemine; tlk Jana Linnart. Tallinn: Tänapäev 2013]

miks me sõdime

13 mike martin

Sissejuhatus

miks me sõdime mike martin

14

staatusega ja toimivasse gruppi kuuluvatel inimestel keskmiselt rohkem lapsi ja lapselapsi. Bioloogid nimetavad seda paremaks kohasuseks. „Keskmine“ varjab muidugi tõsiasja, et paljudel juhtudel viib staatuse- ja kuuluvusiha hoopis kohasuse vähenemiseni. Kuid isegi kui need ihad mõne inimese elu paremaks ei teegi, siis enamiku oma teevad ikka – sellepärast nad inimesel ongi ja sellepärast püsivad ka nende aluseks olevad geenid inimeste genofondis. Lõpetuseks jagunevad inimesed juhtideks ja järgijateks, kes on omavahel sellises suhtes, mis võimaldab mõlemal rahuldada oma staatuse- ja kuuluvusiha.

Inimese aju on andnud inimesele võime oma alateadlikke tunge (staatuse, kuuluvuse jms suhtes) suunata, mille tulemusel on sündinud mõned inimkonna suurimatest saavutustest. Tasub vaid mõelda keerulistele teadustele, peentele kunstidele või sellele, kui suured on ühiskonnad, mille inimesed on üles ehitanud moraalikoodeksite, religioonide ja ideoloogiate nagu liberaaldemokraatia või kommunismi toel. Selliste mõttesüsteemide piires saavad ükskõik kui suured grupid ise otsustada, kes võib ja kes ei tohi gruppi kuuluda, kes peab seda juhtima jne, ning seeläbi (enamasti) vägivallatult koostööd teha. Inimesed on oma ajuga loonud endale evolutsiooni seisukohalt soodsama arengukeskkonna: gruppi kuulumine on tõeline evolutsiooniline eelis.4 See viib meid tungide (staatuse- ja kuuluvusiha) ning mõttesüsteemide (moraalikoodeksid, religioonid ja ideoloogiad) vaheliste seoste juurde. Neid saab selgitada tunnetusteaduse ühe suurima tarkusega, nimelt et inimese aeglane, mõtlev aju „ratsionaliseerib“ enamasti tagantjärele alateadliku aju juba tehtud otsuseid.5 Ta teeb seda selleks, et õigustada inimese alateadlikke ihasid ja muuta neid seeläbi sotsiaalselt vastuvõetavamaks teistele – ning ka inimesele endale.

Mõtlemisvõime, millega inimene saab oma isekaid tunge teistele vastuvõetavamaks muuta, annab seega sotsiaalse konkurentsiga keskkonnas kohasuseelise.6 Niisiis sõdivad inimesed oma alateadliku staatuse- ja kuuluvus­ iha pärast. Suurtes gruppides, mille inimesed on moodustanud 4 5 6

Morris, Ian, War: What Is It Good For?, London: Profile Books, 2015, lk 67.

Kahneman, op. cit., lk 24–25.

Mercier, Hugo, Dan Sperber, The Enigma of Reason: A New Theory of Human Understanding, London: Allen Lane, 2017, lk 176–177.

7 8

Seda teevad ka teised, nagu näiteks Atran, Scott, Talking to the Enemy: Violent Extremism, Sacred Values, and What It Means to Be Human, London: Penguin, 2010, lk 39.

Ibid., lk 473–501.

miks me sõdime

15 mike martin

mõttesüsteemide abil, on staatuse ja kuuluvusega seotud evolutsioonilistel eelistel isegi veel suurem tähtsus. Kui inimestel on alateadlik tung võidelda staatuse või kuuluvuse pärast, tõlgendavad ja õigustavad nad seda teadlikult kui võitlemist moraalsetel, religioossetel või ideoloogilistel põhjustel. Ja kuna inimesed võitlevad oma grupi eest ja oma koha eest selles, peavad nad ka konfliktide põhjuseks asju, mis nende gruppi seovad – moraal, religioon ja ideoloogia.

See mõte ja suur hulk seda toetavaid tõendeid, mida ma käesolevas raamatus tutvustan, moodustavadki aluse mitmesugustele konfliktianalüüsi, konfliktide lahendamise ja eriti praegu paljudes Euroopa riikides kõne all oleva terrorismivastase võitluse meetoditele.

Ideoloogia, olgu see nii kuri või paheline kui tahes, ei pane inimesi ennast ja teisi tapma. Religioonid ei põhjusta sõdu. Need on kõigest inimeste mõttesüsteemid, millega õigustatakse endale ja teistele oma alateadlikku staatuse- ja kuuluvusiha.

Enesetaputerroristide kohta väidan ma, et nende kuuluvusiha on tohutu suur,7 kusjuures sageli ei ihalda nad kuuluda sugugi mitte suurde gruppi – piisab ka viiest sõbrast-tuttavast koosnevast rühmast, mis kuulub laiemasse sotsiaalsesse süsteemi. Mis puudutab kodusõdu, siis näiteks Põhja-Iirimaal valitsevad või Iisraeli ja Palestiina vahelised usulised lahkhelid küll korreleeruvad konflikti eri pooltega, kuid ei põhjusta neid. Nagu on korduvalt tõestatud, reageerivad nende konfliktide mitmesugused protagonistid pigem sümboolsetele järeleandmistele, mis viitab gruppidevahelise staatuse ümberkalibreerimisele, kui põhjendatud argumentidele selle kohta, kes üht või teist usuteksti õigemini tõlgendab.8 Kaudsemalt võib teiste gruppidega sõdimise tahet mõjutada ka oma grupi ühtekuuluvus ja see, kuivõrd sellesse kuuluvana inimesed end tunnevad. Teisisõnu ei pruugi sõjani viia gruppidevaheline, vaid hoopis grupisisene vägivaldsus ja ebaõiglus. Väidan ka seda, et sõdu algatavad liidrid taotlevad sellega tegelikult staatust, nagu seda teevad ka näiteks eriti julmad gängiliikmed või tüüpilised baarijõhkardid, ja et nende erinevate vägivallavormide taga on tegelikult ühed ja samad evolutsiooni tulemusel välja kujunenud tungid.

mike martin

24 miks me sõdime