21 õppetundi

MENUKITE SAPIENS JA HOMO DEUS AUTORILT

Yuval Noah Harari

21 õppetundi 21.sajandiks

Sisukord Sissejuhatus Esimene osa: tehnoloogiline väljakutse 1. Illusioonide purunemine Ajaloo lõpp lükkub edasi 2. Töö Suureks saades ei pruugi teil tööd olla 3. Vabadus Suurandmed jälgivad teid 4. Võrdsus Tulevik kuulub neile, kellele kuulub informatsioon Teine osa: poliitiline väljakutse 5. Kogukond Inimestel on kehad 6. Tsivilisatsioon Maailmas on ainult üks tsivilisatsioon 7. Rahvuslus Ülemaailmsed probleemid vajavad ülemaailmseid lahendusi 8. Religioon Jumal rahvuse teenistuses 9. Immigratsioon Mõned kultuurid on ehk paremad kui teised

9 17 19 38 64 92 101 103 111 129 149 161

Kolmas osa: meeleheide ja lootus 10. Terrorism Ilma paanikata, palun 11. Sõda Inimeste rumalust ei tasu kunagi alahinnata 12. Alandlikkus Te ei ole maailma naba 13. Jumal Ärge võtke Jumala nime asjata suhu 14. Ilmalikkus Tunnistage oma varju

179 181 193 203 218 224

Neljas osa: tõde 15. Võhiklikkus Te teate vähem, kui te arvate 16. Õiglus Meie õiglustaju võib olla ajast ja arust 17. Tõejärgsus Mõni võltsuudis kestab igavesti 18. Teadusulme Tulevik pole see, mida te filmidest näete

235 237

Viies osa: kerksus 19. Haridus Muutus on ainus muutumatu suurus 20. Tähendus Elu ei ole lugu 21. Meditatsioon Lihtsalt jälgige

277 279

Tänusõnad Märkused

243 251 265

289 328 338 341

Sissejuhatus Vähetähtsa informatsiooni alla mattuvas maailmas seisneb võim selguses. Teoreetiliselt võib igaüks inimkonna tuleviku arutelus kaasa rääkida, kuid see ei tähenda, et kõik suudaksid asju selgelt näha. Vastupidi, selge pildi säilitamine on äärmiselt raske. Sageli ei pane me mõnd arutelu tähelegi ega märka selle tähtsaid küsimusi. Miljardid meie seast ei saa endale lubada luksust nende teemadega süvitsi tegelda, sest me ajame palju pakilisemaid asju: peame tööl käima, lapsi kasvatama või vanemate eest hoolt kandma. Kuid kahjuks ei tee ajalugu kellelegi allahindlust. Kui inimkonna tulevik otsustatakse teieta, sest olete liiga hõivatud laste toitmise ja katmisega, siis ei tähenda see, et teie oma lastega pääseksite nende otsuste tagajärgede eest. See on väga ebaõiglane, aga kes ütles, et ajalugu on õiglane?

Ajaloolasena ei saa ma inimestele toitu ega kehakatet anda, kuid võin püüda pakkuda mõningast selgust, aidates nii luua ülemaailmsel mänguväljakul võrdsema olukorra. Kui see innustab kas või käputäit inimesi liituma aruteluga meie liigi tuleviku kohta, siis olen oma ülesande täitnud.

Minu esimene raamat „Sapiens” vaatles inimkonna minevikku ja uuris, kuidas tähtsusetust ahvist sai planeet Maa valitseja.

Minu teine raamat „Homo Deus” käsitles tulevikku, arutledes, kuidas inimestest võivad lõpuks saada jumalad ning milline saatus võib ees oodata intellekti ja teadvust.

Selles raamatus tahan keskenduda praegusele hetkele, kaotamata samas laiemat vaadet. Mil moel võiks pilguheit kaugesse minevikku

10

21 õppetundi 21. sajandiks

ja tulevikku aidata meil mõista keerulisi küsimusi, millega inimühiskond silmitsi seisab? Mis praegu toimub? Millised on tänapäeva suurimad väljakutsed ja valikud? Millele peaksime tähelepanu pöörama?

Mida peaksime lastele õpetama?

Loomulikult on seitsmel miljardil inimesel ajada seitse miljardit asja ja nagu ma juba ütlesin, on suurest pildist mõtlemine võrdlemisi harva esinev luksus. Mumbai vaeste linnaosas kaht last kasvatav üksikema mõtleb, mida järglastele õhtul lauale panna; paadiga keset Vahemerd seilavad põgenikud puurivad pilguga silmapiiri lootuses näha maad; ja mõnes Londoni ülerahvastatud haiglas surivoodil lamav mees koondab kogu jõu veel üheks hingetõmbeks. Neil kõigil on palju põletavamaid probleeme, millest mõelda, kui ülemaailmne kliimasoojenemine või liberaalse demokraatia kriis. Kõigi nende lahendamiseks ei piisa ühestki raamatust ja mul ei ole sellises olukorras inimestele ühtki õpetussõna anda. Võin üksnes loota, et suudan ise neilt õppida.

Minu haare selles raamatus on ülemaailmne. Vaatlen peamisi jõude, mis kujundavad ühiskondi kõikjal maailmas ja mõjutavad suure tõenäosusega ka meie planeedi kui terviku tulevikku. Kliimamuutus ei pruugi inimestele elutähtsates olukordades küll korda minna, kuid ometi võib see muuta Mumbai agulid elamiskõlbmatuks, saata üle Vahemere teele uued hiiglaslikud põgenikelained ja tuua kaasa ülemaailmse kriisi tervishoiuteenustes.

Tegelikkus on mitmetahuline ning käesolev raamat üritab kajastada meie ülemaailmsete kitsaskohtade eri külgi, taotlemata seejuures ammendavust. Erinevalt „Sapiensist” ja „Homo Deusist” ei ole see teos ajalooline arutlus, vaid pigem valik õppetunde. Nende õppetundide järel ei oota teid ees lihtsad vastused. Minu eesmärk on ärgitada lugejaid edasi mõtlema ja aidata neil osa võtta mõningatest tänapäeva tähtsamatest aruteludest.

Tegelikult sündiski raamat vestluses üldsusega. Mitu selle peatükki on koostatud vastusena lugejate, ajakirjanike ja kolleegide küsimustele. Mõni osa on juba varem ilmunud ning tagasiside on andnud mulle võimaluse oma argumente lihvida. Mõni osa keskendub tehnoloogiale, mõni poliitikale, religioonile ja kunstile. On peatükke, mis

Sissejuhatus

11

kiidavad inimeste tarkust, ja neid, mis toovad välja inimliku rumaluse keskse tähtsuse otsustavates küsimustes. Kuid neid kõiki ühendab üks ja seesama küsimus: mis maailmas praegu toimub ja milline on nende sündmuste sügavam tähendus?

Millest räägib Donald Trumpi võimuletõus? Mida teha võltsuudiste ulatusliku levikuga? Miks vaevleb liberaalne demokraatia kriisis? Kas Jumal on tagasi? Kas meid ootab ees uus maailmasõda?

Milline tsivilisatsioon valitseb maailma – lääs, Hiina või islam? Kas Euroopa peaks oma väravad sisserändajatele valla hoidma? Kas rahvuslus suudab lahendada ebavõrdsuse ja kliimamuutuse probleemid?

Mida peaks ette võtma terrorismiga?

See raamat läheneb neile küsimustele küll ülemaailmsest seisukohast, kuid ei jäta siiski kõrvale isiklikku tasandit. Vastupidi, minu soov on rõhutada seoseid meie ajastu suurte revolutsioonide ja üksikisikute hingeelu vahel. Näiteks terrorism kujutab ühtaegu nii ülemaailmset probleemi kui ka inimese sisemist psühholoogilist mehhanismi.

See vajutab meis sügaval peituva hirmu nuppu ja võtab nii pantvangi miljonite inimeste isikliku kujutlusvõime. Samamoodi ei teki liberaalse demokraatia kriis üksnes parlamentides ja valimisjaoskondades, vaid ka neuronites ning sünapsides. Väide, et isiklik on ühtlasi poliitiline, tundub klišeena. Kuid ajal, mil teadlased, äriühingud ja valitsused õpivad inimese aju häkkima, kõlab see aabitsatõde pahaendelisemana kui kunagi varem. Seetõttu sisaldab raamat tähelepanekuid nii üksikisikute kui ka ühiskondade toimimise kohta. Üleilmastunud maailm avaldab meie käitumisele ja moraalile enneolematult suurt survet. Kõik me oleme kinni lugematutes kõikehõlmavates ämblikuvõrkudes, mis ühest küljest justkui piiravad meie liikumisvabadust, kuid kannavad samal ajal meie väikseimagi liigutuse edasi maailma kõige kaugematesse nurkadesse. Meie argitoimingud mõjutavad teisel pool maakera elavaid inimesi ja loomi ning mõni meie liigutus võib ootamatult haarata kogu maailma, nagu juhtus siis, kui Mohamed Bouazizi end Tuneesias põlema pani ning sellest sai alguse araabia kevad, või kui naised hakkasid avalikult jagama lugusid seksuaalsest ahistamisest ja sellest arenes välja #MeToo liikumine.

12

21 õppetundi 21. sajandiks

Sellise ülemaailmse mõõtme lisandumine meie elule muudab veel tähtsamaks, et me teadvustaksime oma religioosseid ja poliitilisi eelarvamusi, rassist ning soost tulenevaid eesõigusi ja tahtmatut osalust institutsionaalses rõhumises. Kas see saab olla realistlik ettevõtmine?

Kuidas leida kindlat moraalset jalgealust maailmas, mis ulatub kaugele silmapiiri taha, mille kulgu inimene ei suuda ohjata ja mis peab kahtlaseks mis tahes jumalaid ning ideoloogiaid?

Raamat algab nüüdisaegsete poliitiliste ja tehnoloogiliste suundumuste käsitlemisega. 20. sajandi lõpus näis, et suured ideoloogilised lahingud fašismi, kommunismi ja liberalismi vahel lõppesid liberalismi ülekaaluka võiduga. Tundus, et demokraatlik poliitika, inimõigused ja vabaturumajandus vallutavad kogu maailma. Kuid nagu ikka, tegi ajalugu ootamatu pöörde ning fašismi ja kommunismi kokkuvarisemise järel on liberalism nüüd ummikseisu jõudnud. Seega, kuhu me teel oleme?

See küsimus on eriti kaalukas, sest liberalism kaotab usutavust ajal, mil infotehnoloogia ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon esitab meile suurimad väljakutsed, millega inimkond on pidanud silmitsi seisma.

Info- ja biotehnoloogia liitumine võib peagi miljardid inimesed tööturult välja süüa ning õõnestada korraga nii vabadust kui ka võrdsust.

Suurandmete (ingl big data) algoritmid võivad luua digitaalseid diktatuure, kus kogu võim koondub tillukese eliidi kätte, samal ajal kui suurem osa inimesi kannatab mitte kurnamise, vaid millegi palju hullema – tähtsusetuse tõttu.

Info- ja biotehnoloogia ühinemist käsitlesin pikalt raamatus „Homo Deus”. Kuid kui viimane keskendus pikaajalisele perspektiivile, vaadates, mis võib juhtuda sajandite või koguni aastatuhandete jooksul, siis see raamat käsitleb meid vahetult puudutavaid ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi kriise. Selles teoses ei paku mulle huvi niivõrd anorgaanilise elu loomine, vaid ohud, mis ähvardavad heaoluriiki ja kindlaid institutsioone, näiteks Euroopa Liitu.

Raamatu eesmärk ei ole kajastada uute tehnoloogiate kõiki mõjusid. Tehnoloogia areng tekitab küll paljutõotavaid võimalusi, kuid

Sissejuhatus

13

minu eesmärk on tõsta esile selle arenguga kaasnevad ohud. Kuna tehnoloogilist revolutsiooni vedavad äriühingud ja ettevõtjad laulavad oma loomingule kiidulaulu, on sotsioloogid, filosoofid ning ajaloolased nagu mina need, kes peavad häirekella lööma ja selgitama, mis kõik võib valesti minna.

Olles esmalt visandanud probleemid, millega meil tuleb silmitsi seista, uurime raamatu teises osas suurt hulka võimalikke vastuseid neile väljakutsetele. Kas Facebooki tarkvarainsenerid suudaksid kasutada tehisintellekti, et luua ülemaailmne kogukond, mis tagaks inimeste vabaduse ja võrdsuse? Või on ehk vastus üleilmastumise ümberpööramine ja rahvusriikide uus võimestamine? Võib-olla peaksime veel kaugemale tagasi minema ja ammutama lootust ning tarkust vanade religioossete traditsioonide varasalvest?

Raamatu kolmandas osas näeme, et hoolimata enneolematutest tehnoloogilistest väljakutsetest ja sügavatest poliitilistest erimeelsustest, suudab inimkond selle olukorraga toime tulla juhul, kui suudame hirme ohjeldada ja oma vaadetes veidi mõõdukamad olla. Selles osas uuritakse, mida saaks ette võtta terrorismiohu, ähvardava maailmasõja ning eelarvamuste ja vihaga, mis niisuguseid konflikte toidavad.

Raamatu neljas osa käsitleb tõejärgsust ning selles küsitakse, mil määral suudame ülemaailmseid arenguid üldse mõista ja ebaõiglust õiglusest eristada. Kas Homo sapiens suudab enda loodud maailmast enam aru saada? Kas on veel olemas selge piir, mis tegelikkust kujutlustest eristaks?

Viimases, viiendas osas põimin mõttelõimed kokku ja vaatlen laiemalt, milline on elu peataoleku ajastul, kui vanad lood enam ei kehti ja nende asemele ei ole seni ühtegi uut tekkinud. Kes me oleme? Mida oma eluga peale peaksime hakkama? Milliseid oskusi me vajame? Kui võtta arvesse kõike, mida me teame ja ka ei tea teaduse, jumala, poliitika ning religiooni kohta, siis mida võime selle taustal öelda elu mõtte kohta praegu?

See võib küll kõlada ülemäära ambitsioonikalt, kuid Homo sapiens ei saa enam oodata. Filosoofia, religiooni ja teaduse aeg saab otsa. Inimesed on vaielnud elu mõtte üle tuhandeid aastaid. Me ei saa seda

14

21 õppetundi 21. sajandiks

arutelu lõputult jätkata. Seda ei luba terendav majanduskriis, massihävitusrelvadest tuleneva ohu suurenemine ega ka uute murranguliste tehnoloogiate esiletõus. Veel tähtsam on, et tehisintellekt ja biotehnoloogia võimaldavad inimkonnal elu uuesti mõtestada ning ümber korraldada. Peagi tuleb kellelgi otsustada, kuidas seda võimu kasutada, toetudes sealjuures mõnele varjatud või selgesti väljendatud loole elu mõttest. Filosoofid on väga kannatlikud inimesed, insenerid on kannatamatumad, kuid investorid on kõige läbematumad. Kui te ei tea, mida elu kavandamises peituva võimuga peale hakata, siis turujõud ei oota tuhat aastat, kuni te mingi vastuse leiate. Turu nähtamatu käsi surub teile peale omaenda pimeda vastuse. Kui te ei taha, et elu tulevik sõltuks tuluaruannete armust, on teil vaja selget arusaama, mis on elu mõte.

Raamatu viimases peatükis luban endale mõne isikliku tähelepaneku ja räägin nagu üks sapiens teisega enne, kui eesriie meie liigi ees lõplikult sulgub ning algab täiesti teistsugune draama.

Enne sellele intellektuaalsele rännakule asumist tahaksin rõhutada üht tähtsat asjaolu. Suur osa raamatust käsitleb liberaalse maailmavaate ja demokraatliku valitsuskorralduse kitsaskohti. Ma ei tee seda liberaalse demokraatia kuidagi eriomaselt problemaatiliseks pidamise tõttu, vaid kuna leian, et tegu on seni ühe edukama ja paindlikuma poliitilise mudeliga, mille inimesed nüüdismaailma probleemidega toimetulemiseks on loonud. Kuigi see ei pruugi sobida igasse ühiskonda ega ühiskonna igasse arenguastmesse, on see tõestanud oma väärtust rohkemates ühiskondades ja olukordades kui ükski alternatiiv. Meie ees seisvaid uusi raskusi vaadeldes on seega hädavajalik mõista liberaalse demokraatia piire ja uurida, kuidas saaksime selle praegusi institutsioone kohandada ning parandada.

Kahjuks valitseb praeguses poliitilises olukorras oht, et igasuguse kriitilise lähenemise liberalismile ja demokraatiale rakendavad kohe oma vankri ette autokraatlikud ning kitsarinnalised liikumised, mis ei ole huvitatud avatud arutelust inimkonna tuleviku üle, vaid üksnes liberaalse demokraatia halba valgusse seadmisest. Need liikumised

Sissejuhatus

15

arutavad suurima heameelega liberaalse demokraatia probleeme, kuid nende enda vastu suunatud kriitikasse suhtuvad nad samahästi kui täisleppimatusega.

Autorina seisin seega raske valiku ees. Kas rääkida avalikult, mida ma arvan, ja riskida, et mu sõnad võidakse kontekstist välja rebida ning kasutada neid tekkivate autokraatiate õigustamiseks? Või ennast ise tsenseerida? Mitteliberaalsete valitsemisviiside tunnus on, et need kitsendavad sõnavabadust isegi väljaspool oma piire. Sellise valitsemiskorralduse leviku tõttu muutub kriitiline mõtlemine meie liigi tuleviku üle üha ohtlikumaks.

Pärast mõningast kaalutlemist otsustasin vaba arutelu kasuks.

Liberaalset mudelit kritiseerimata ei saa me selle puudusi parandada ega selle juurest edasi liikuda. Kuid pidage palun meeles: raamat sai sündida üksnes eeldusel, et inimesed on veel võrdlemisi vabad mõtlema, mida nad tahavad, ja väljendama end nii, nagu nad soovivad.

Kui see raamat tundub teile väärtuslikuna, peaksite ka sõnavabadust väärtustama.